spontaanne hüppetrenn

Seekord õnnestus kordepäev nädala keskele sokutada ja must jooksis eile kordel nagu väike miki. Tal tundub üldse praegu tööarmastus ja harjumatult hea meeleolu olevat. 

Tundsin täna soojenduse ajal kontakti üle rõõmu. See näis kahtepidi toimivat, tundsin, kuidas hobune hoiab seda ja tõmbab mind õrnalt edasi ja kaasa.

Old habits die hard ja ma avastan ennast vahel kätega ühelt ja teiselt poolt kutsumas valel ajal või lihtsalt tegemas mingeid mõttetuid "haaramisi". Luban ennast parandada ja olla teadlikult kätega konkreetsem ja selgemini arusaadav.

Siis tuli välja, et täna saab ka hüpata! Liisu ja Lily olid ka maneežis ja nii saime kordamööda hüpata igasuguseid erinevaid kombinatsioone.

Vasakpööretel tundun ma endale nii nii kadunud. Paremale liikudes tunnen, kuidas saan hobuse sääre ette, määran tempo, olen ümber hobuse, me lähme koos takistuse poole, aga vasakule poole sõites tunnen ikka iga kord kerget segadust, et kumma jaluse peal ma nüüd õieti olen ja kuidas see hobune nüüd sääre ette saada? Ta nagu põgeneks vasakpööretes mu eest ära ja ma oleks täiesti üksi seal sadula otsas. Kui me otseks ennast saame, siis tekib taas mingi koosolemise ja kommunikatsiooni tunne, aga pöörete ajal pean ennast kuidagi kõrvalt nägema, et aru saada, mida ette võtta?

Jalavahetuste puhul ei ole enam mingeid allahindlusi - vastutus nende eest tuleb enda õlgadele võtta ja mitte hobuse õlgu jõllitades oodata, et hobune ise millalgi jalavahetuseni jõuab.

Viimase raja ajal tuletas treener ka meelde, et peale takistust tuleb kohe tagasi püsti olla ja kui tasakaal on kogu aeg jaluste peal ja keha pole külmunud või väsinud, siis pole see üldse nii keeruline. Need trennid, kus me sõidame parkuuri mitu korda erinevates versioonides läbi, on ilmselt ka abiks, sest ma ei tunne enam ennast peale hüppetrenni väsinuna. 

(siia tuleb pealkiri)

Ma tean, ma tean, ma tean, mu blogiprojekt on viimasel ajal jäänud unarusse, lihtsalt kogu aeg on midagi toimunud ja arvuti taga istumine ei tundu üldse nii ahvatlev... Või siis on selleks ajaks, kui ma arvutiga tõtt vaatan, juba mitu trenni möödas, harjutused meelest ja mõtted mujal... Mul peaks olema trenni ajal diktofon kogu aeg hammaste vahel, siis jõuaks ehk kõik salvestada.
Tegime täna esimest sammu pikalt ja pika ratsmega, ootasin väga seda hetke, kus ta marsiks hea sammuga, aga lõdvestunult, pea all ja läbi selja. Traavis tuli muidugi ikkagi ratsmed kätte koguda ja endiselt igal juhul kogu aeg rütmi küsida.
Suunaga paremale galopi eest saime isegi natuke kiita, mis ei ole midagi, millega saaks iga kord hoobelda. Veel paar nädalat tagasi ruigasin kogu aeg valust ja vaevast, kui jutt sellele läks. Nüüd tundub küll, et hobune saab paremini aru minu taotlustest suuna suhtes, vähemalt ei ole enam seda muret, et me ei saaks galopis platsi ääri läbi sõidetud, ma pean lihtsalt kogu aeg jälgima, et ma ei vajuks ette, ei keeraks sisemist õlga ettepoole ja hoidma sääre õige koha peal (kui meil need sissevajumisprobleemid olid, siis pidin hoidma säärt pigem eespool). Nüüd on paremale sõites vaja säärt pigem tahapoole mõelda samal ajal mitte päris taha vajuda, vaid jääda püsti. Hobuse paremat tagumist jalga on vaja saada tema alla tööle, praegu kasutab ta seda parempööretel vales kohas ja valet pidi.
Vasakule sõites tahab vasak käsi (ehk sisemine käsi) ikkagi liialt pööretel osaleda ja ma pean mõtlema ennast rohkem püsti. Olgugi, et Zillion tunneb ennast sinna suunda palju stressivabamalt, ei saa ma kahjuks samaga vastata. Ma tunnen endiselt, et selles suunas olen kuidagi kreenis seljas ja pean palju rohkem teadlikult kogu aeg mõõtma, et kus mu õlg, käsi, ranne, puus, sääred ja kannad on. Väga tihti juhtub, et vasakule galoppi sõites mu tasakaal kaob paremale jalusele või tonksab parem säär ikkagi vastu sadulaäärt. Seda ei saa nii jätta...
Sõitsime diagonaale pidi, läbi traavi jalavahetusi.  Paremale poole sõites olin sadulast galopitõste peale kõrgemale ära kadunud ja Marit oleks pannud panused selle peale, et see on ka põhjus, miks Zillion pakub sinna suunda spontaanselt galoppi.
Igal juhul oli tänases trennis väikesi häid hetki ja peale trenni, kui jalad puhtad ja päitsed peas, tuiasime ringi ja käisime (finally) veeaugus jalgu sulistamas.

the simple joy of a fresh arena

-7C tundus kuratlikult krõbe, aga päike paistis ja koplis oli ilus. Puud olid härmas ja päike säras okstele ja just ühe sellise all olid Heinz ja Carp ennast sisse seadnud. Külg külje kõrval. Kuni tulin mina, seisin teisele poole kraavi ja rikkusin kogu romantika ära. Carp vaatas mind natuke aega ja hakkas siis jalaga maad kraapima. Ma ei osanud seisukohta võtta ja kutsusin teda vaikselt. Ta vaatas mind ja minu käes olevat koerarihma veidi skeptiliseks, aga hakkas ikkagi vaikselt tulema. Heinz tuli ka lähemale. No tema romantika ka niikuinii rikutud, arusaadav.

"a porksi tõid?"

Maneeži astudes oli minul see hetk: 

ja Carpil see hetk: 

Kui ta oli veendunud, et peale meie pole maneežis kedagi, hakkas ta jalaga taas maad taguma ja ümber minu kõndima. Ronisin ruttu-ruttu selga, enne kui ta päris metsikuks kätte ära läheb.

Plaan number 1 oli teha kümme minutit rahulikku sammu pika ratsmega, oodata, kuni ta kõnnib reipalt, aga lõdvestunult sammu.

Well.... rahulikku ei olnud esialgu midagi. Carp tegi kükkhüppeid päikeselaikude ja kuusekujuliste varjude peale, mis seintelt kumasid. Mitu head minutit läks selleni, kui ta lõpuks oli nõus need ärevad kõrvad koos pea ja kaelaga allapoole laskma ja ei tippinud enam lühikeste sammudega. Kui alustasime traavi, siis näis ta esialgu kergendunud, et ei pea enam mõtlema, kust nurgast keegi teda ära sööma hüppab, ent päris 100% lõdvestunud CD-d täna näha ei õnnestunudki. Midagi uut oli ka see, et ta esijalad naksusid täna trenni alguses. Ma ei mäleta, et seda oleks varem olnud.

Plaan number 2 oli serpentiin, aga 50% platsi ulatuses, keskliini ja raja vahel. Grandioossne plaan oleks olnud nelja-aasaline, aga alustasime esialgu kolmeaasalisest. Vasakule vajus Carp paar korda õlaga jube pahasti välja. Diana eile kommenteeris, et ma olin galopis vasakule lasknud ratset järele ja ma püüdsin täna ka traavis sellele mõelda, et ma välimist ratset kindlamalt käes hoiaks.

Hobusest oli abivalmis ja strateegiliselt õige jätta oma hunnikud pikkade sirgete peale, nii oli mugavam sõita rajast seespool ja saime järgida vaid ATV-ga jäetud triipe. Mitu viimast tundi olen proovinud teda otseks sõita ja see tundub ... keerulisem kui võiks arvata.

Sammupausid pidid olema lühikesed. Carp oli lihtsalt nii valmis jälle paanikaosakonda juhtima, et ma pidin uuesti ratsme kätte võtma ja midagi talt küsima. Vahepeal müdistasid kellegi jalad teisel pool maneeži seina, siis mürises ATV ja olgugi, et Carp ei teinud enam mingeid kõhuliviskumisi, siis ma tundsin, kuidas niipea, kui ma ratsmed ära andsin, oli ta keskendunud ainult häältele, mis väljaspoolt maneeži tulid.

Alles galopis tundus esimest korda, et nüüd on Carp päriselt ka häälestatud sellele, mida ma ta käest küsin. Vähemalt paremale poole sõites. Ta hakkas puristama, pead ja kaela allapoole pakkuma (isegi natuke liiga alla?). Esimesed ringid sõitsin jälle poolistakus. Püüdsin järgida eilseid Diana nõuandeid - esialgu ratse rohkem käes ja kui hakkab lõdvestama, siis käed natuke rohkem ette. Ei mingeid traavijäämisi, see näis nii lihtne. Teda näis ka nii lihtne edasi sõita ja kokku võtta.

Mind vaevab üks Taive öeldud märkus. Ta ütles eile (ja ka kord varem), et ma hoian ennast kergendades liiga taha ja sellepärast jään hobuse liikumisest maha. Püüdsin täna traavis siis natuke end ettepoole hoida, aga see mahajäämise tunne on kõige tugevam vasakule poole galoppi sõites. Selline arütmia tunne. Nagu peaks iseendale takti lugema ja ütlema, et nüüd pigista või nüüd sääred vastu. Ei tundu loomulik. Ja ilma naljata, vahel mul ongi vaja selleks, et aru saada, millal see sisemine säär peaks pigistama, kasutada mõlemat. Sest parem säär ju teab ja kõik näib loogilisem :)
Sõitsin natuke vasakule silmad kinni, loomulikult ainult siis, kui ei olnud ohtu, et me vastu seina põrutaks. Kui silmad kinni panna, on see rütmist väljas olek veel rohkem tunda. Vaene väike Carp. Pole ime, et ta eelistab vasakule poole galopist traavi jääda.

Vabandasin ta ees juba ette ja sõitsin voldi peal natuke kauem vasakule poole galoppi. Lihtsalt selleks, et ise aru saada, mis hetkest siis valesti läheb. No esiteks - raskus sisemisel jalusel - complicated. Alatasa avastan, et jalus on ikkagi õigest kohast kadunud. Kui kõik muu ebaõnnestub, siis püüan seda saavutada sellega, et tõstan parema jala jaluselt kõrgemale, aga siis hakkab see parem jalg vastu hobuse külge käima ja ma lähengi hobuse liikumise rütmist välja. Võiks arvata, et poolistakus on see lihtsam, aga siis avastan jälle, et mu keha keskpunkt ripub ühel või teisel poole sadula keskjoont (või hobuse selgroogu, kui soovite). Ma olen kindel, et treeneril oleks ka selle kohta midagi ütelda.

Püüdsin siis voldi peal mingit sünkroonsust saavutada. Täisistakus ja poolistakus. Natuke  galopp-traav üleminekuid. Tahtsin saada seda tunnet kätte, mis paremale sõites, et jalad on paigas ja see hetk, millal pigistada, tuleb iseenesest, nii et selle peale ei pea mõtlema, aga see võib veel aega võtta. Või siis peab mingid muud harjutused selle jaoks välja mõtlema.
Equipilates? See "equi" kõlab seksikalt, aga "pilates" kõlab surmtüütult.

No põnev hakkas alles siis, kui ma maha tulin. Sest siis oli Carp uuesti veendunud, et nüüd me surma saame ja igast seinast hakkavad kollid välja kooruma. Kuue hunniku korjamiseks läheb kohutavalt palju aega, kui su käe otsas on 650 (?) kilo hobust, kes mängib sinu ja kopsiku vahel ringmängu "kes aias, kes aias".

sügelevate hammastega Heinz

Heinzu hambad sügelevad - kogu aeg tahtis millestki kinni võtta - boksiäärest, metallvõrest, minu varrukatest, kinnastest, ratsmetest... you name it...
Sammus algas esialgu peale kergelt tippiv kõnnak, aga ma tõesti püüdsin väga oma õlgu ja selga hoida õigesti ja kas sellepärast või Heinz lihtsalt lõi käega, aga mõne aja pärast näis ka samm juba normaalne.
Traav oli rahulikus rütmis, ei kiirustanud. Kui Katrin O eelmine kord Heinzuga sõitis, siis vaatasin ja imetlesin, kuidas ta muudkui lasi täisistakus järjest mööda platsi. Ma proovisin ka, aga mul tekkis jälle see hirm, et kui ma üleminekutes traavist sammu jaluste peale ei tõuse, siis saab selg haiget.
Marit tegi märkuse mu sääre etteliikumise kohta ja ma tundsin ise ka, et mu säär pole automaatselt õige koha peal ja (nagu ka Aronsiga) pean seda teadlikult tagapool hoidma. Kas see on kuidagi seotud jalusepikkusega?
Istumine galopis - vasakule oli seekord palju parem, ma ka üritasin kogu aeg täita checklisti - pea -õlad - küünarnukid - käed - sisemine säär - kannad all jne jne. Mida ma ei saavutanud, oli see "sadulasse istumine", et ma ei loksuks seal ega põntsuks edasi-tagasi-üles-alla. Ikka käis mingi jõnks läbi. Paremale poole näis see kuidagi eriti kummaline, aga kui ma tohin natuke kiidelda, siis mulle näis, et võrreldes viimase korraga maneežis, kus me tegime ikka väga kummalise kujuga ja sisse vajunud volte, pidasime me seekord geomeetrilisest sümmeetriast palju paremini kinni. Not bad. 

Mitte nii tuuline Heinz

Laupäeval laperdasid maneeži seinad korralikult. Küsige Merle käest, kui ei usu.
Pühapäeval laperdasid samuti ja lisaks voolas katuse pealt lund alla, nii et kogu aeg käis taustaks libisemise hääl ja potsatus. Sekka mõni kolisev sein.
Täna oli ilm nii rahulik, et Heinzul polnud midagi karta ja olgugi, et ta tahtis alustada jälle selle tippiva sammuga, saime kuidagi ikkagi liikuma ja täitsa normaalselt.
Dziisus, mis seltskond maneeži sattus... Zeppelin, Springstorm ja Oleron ning see "metsamees", kelle nime ma ikka ei mäleta. Pidu oli täies hoos, kes pukitas, kes põgenes, kes lihtsalt üritas pukitajat tagajalgadega eemale peletada. Metsik lääs :)
Tasakaalustavaks jõuks oli kohal rahumeelne Ellips veel rahumeelsema Margega ja Silvester Keijuga. Ja meie Heinzuga.
Sammu ajal käisin ka Heinzuga natuke latte, lihtsalt sellepärast, et mõtteid mujale saada. Ta krõmpsutas jälle paar korda suulisi. Käisime ühtepidi üksikuid latte ja kui sattusime turvalises positsioonis olema, siis läksime ka kolmestest lattidest üle.
Traavis ta näis rahunevat, pingestus ainult kord, kui sattusime Oleroniga samasuunalise voldi peal olema ja siis, kui Zeppelin end meile lähemale taandas.
Rütmi saime kenasti kontrolli alla ja ma mõtlesin kogu aeg sellele, et sääred peavad kogu aeg olema turvaliselt ümber. Heinz näis nii rahulik. Ratsmepikkuse kohta ma polnud kindel, et kas oleksin pidanud teda veel rohkem enda kätte võtma, aga küllap siis oleks öeldud.
Kohe, kui peale teist pausi hakkasin ratset õrnalt enda poole küsima, siis Heinz pakkus mulle kiirest galoppi. Ehheeeeiiiii...
Galoppi läks ta tõesti ainult mõtte jõul. Jõudsin mõelda, et voldikaare keskel, kui ta juba tegi selle minu eest ära. Ma olin ära unustanud, kui teistmoodi tema seljas on olla. Nagu sõidaks suure vanaaegse kummutiga kuskil Terry Pratchetti raamatus. Sorry, Heinz.
Hirmsasti ajas põntsuma ja selle peale muidugi oli raske saada galoppi oma rütmi, pigem kippus Heinz ikkagi panustama penikoormasaapa-galoppi. Kuidagi saime selle ikkagi korda, olgugi, et mul ei tekkinud mingit tunnet, et ahhaa, nii peabki tegema. Treener ütles, et oli hea, et ma ei läinud kuidagi krampi, aga mulle endale tundus, et läksin küll. Vähemalt põntsusin tiba vähem tal selja peal.
Vasakule hakkasime roppumoodi sisse vajuma või siis kuidagi küljendasime (??!!) kogu aeg. Keeruline, aga põnev. Saime galopid tehtud, aga midagi üllast ja ilusat see ei tundunud.
Lõdvestustraav oli paremasse jalga täitsa lõdvestustraavi moodi, vasakusse hakkas jälle kahtlaselt kiirenema. Siis tegimegi kaheksaid ja ühe serpentiini ja Heinz lülitas turbo välja.

Lusija ja vasaku jala päev

Peaaegu oleks täna saanud proovida ilma sadulata Diamondiga platsil sõita, aga tal oli täna õhtuks kohtumine kokku lepitud ja nii sain täna Lusijaga sõita.
Lusija nautis üksi suurt koplit, kuna teised olid sel ajal mere ääres. Esimesed mõnikümmend meetrit tuli ta minuga lihtsalt kutsumise peale, aga poole kopli peal pani ta pidurid peale ja ei nõustunud isegi siis edasi tulema, kui ma nööri ta päitsete külge kinni panin. Meelitasin, kutsusin ja pika mangumise peale saime talli.
Platsi peal oli ta väga tore, juba esimeses sammus. Liisi tuletas meelde, et ma ei tohi kanda kasutada ja säärt ei tohi devalveerida, juba esimese puudutuse peale peab loom liikuma. Tegime volte ja pisut kaheksaid ja tegelikult läks juba päris kenasti. Teine traavi oli samuti mõnus, laupäevast olid takistuste postid maas ja latid olid seatud rööbasteks nende vahele. Sõitsime traavis neist läbi.
Galopp paremasse jalga tuli kenasti välja ja olgugi, et alguses ta tahtis kiirustada, tuli ta ikkagi kenasti ka tagasi. Traavile üleminekud galopist lonkasid täna täiega, kogu aeg tahtsin pooleks murduda ja ei olnud mingit kõhulihastega traavi jäämist. Vähemalt sain poolistakut harjutada, sest galopis Lusija püsis kenasti, kerge säär juba mõikas. Ainult juhtimine poolistakus on veel suht hägune, minu tasakaal ei ole vist veel päris see..
Vasakusse jalga galoppi saada oli paras peavalu. Tõstsin välimise säärega, aga küll kadus tasakaal või polnud mu istak paigas või polnud painet ja nii me tiirutasime peaaegu nõrkemiseni. Galoppi saime, aga valesse jalga. Vahepeal ei õnnestunud enam seegi.
Ma ei oska veel ristluuga tõsta või "kaasa minna" nagu treener paar tundi tagasi ette näitas. Küll vajun külge pidi maha, küll olen viltu hobuse seljas. Lõpuks õnnestus üks tõste ja Lusija läks  vasakusse jalga galoppi. Peale seda tegin pisut lõdvestustraavi, kõndisime mõned ringid ja läksime talli.