same old Laki

Laki oli täna täpselt samasugune Laki nagu varem. Sammus üritas liikuda nii vähe kui võimalik, traavis tahtis kiirustada ja galopis võtta juhtimist täielikult üle. Nummi.

Mina otsin ikka igas trennis seda muusika-tunnet, kui hobune mitte ainult ei tee seda, mida ma tahan, vaid ta näib olevat igatpidi minuga sünkroonis, pehme, vastutulelik ja ümar. Sellise hobuse seljas näib nii lihtne istuda ja olla. Seda ei juhtu tihti, aga kui see juhtub, siis tahaks kohe tähistada. Nii et kui Laki sai peale trenni kiita, et oli hästi jooksnud, siis mulle jälle tundus, et see polnud isegi mitte pool sellest, mida minu meelest oleme mõnikord Lakist välja pigistanud... Aga ennast ja hobust ei oska ma veel kõrvalt näha ja tunne on ainult tunne.

Rääkides hobuse seljas istumisest - see vähene oskus, mis mul sellest oli, on peale koolisõiduvõistlust ära varastatud! No lihtsalt ei oska enam kellegi seljas istuda... Täna kaotasin isegi Laki seljas olles galopis jaluseid. Treener õnneks seda ei kommenteerinud, aga mul oli täielik WTF! tunne..
Kui kahtlustan, et jalused on liiga pikad, siis neile toetuda on keeruline. Eriti kui mõtlen, et ma ei tohi kandu paaniliselt alla lükata, vaid jalad peavad jalustele ainult toetuma. Kui panen jalused lühemaks, siis on säärega vastu külgi hoida keeruline ja kogu aeg peab pingutama, et kand vastu hobust ei läheks.

Neid "Laki, eiiiii!!!" hetki tuli ka täna ette. Esimene oli siis, kui kolmandal või neljandal korral veesilmast möödudes Laki ehmatas ja teatas, et lahkub lavalt. 
Või siis see hetk, kus me hakkasime galoppi tegema ja ta püüdis olla abivalmis ja mu palvet ennetada. Kui mõnele hobusele on saanud selgeks, et galopitõsted käivad kokku platsi nurkadega, siis on see Laki. Ma tegin vastiku kiusuga kõik järgmised tõsted kuskil sirgete või keskliini peal. Vasakusse jalga galoppi tõstes tõusis ta mõned korrad valesse jalga.
Siis tuli see tore osa, kus saime paar hüpet teha. Laki ei kahtle vist kunagi selles, et ta on selle jaoks loodud? Täna pidin rohkem välja võitlema seda, et me saaks takistustele keskele pihta, lattaiale sõites olin vahepeal vasaku jalaga suht vägivaldne. Okserile jälle olime liiga paremale peale sõitnud.
Laki igal juhul hüppas hea meelega. Üritas küll peale takistust ikkagi paar korda juhtimist üle võtta, aga lõppes kõik kenasti, kumbki meist alla ei kukkunud :)

alati valmis Rolly

Nii mõnus tunne on, kui hobune näib kogu aeg olevat positiivselt ootel, et mida sa nüüd küsid? Kuhu me nüüd lähme? Kas teeme ülemineku? Ma ei tea, mida Hanna temaga on teinud või on Lika trennidel selline mõju, aga ma ei saanud Rolly puhul millegi üle kurta (enda tasakaalutuse ja lohakate käte või hajameelsuse üle muidugi küll, ihiii).
Tegelikult pean avaldama, et on tulnud ettepanek startida neljapäeval tallisisesel võistlusel. Koolisõidus.
Printisin selle skeemi mitu päeva tagasi välja ja täna olin lausa nii eeskujulik, et lugesin läbi ja jätsin meelde. Ei tundu paberi peal kuigi hull, aga kui kõik elemendid kokku panna, siis ilmselt on sadu erinevaid viise, kuidas seda skeemi "huvitavaks" sõita.
Igal juhul pole ma selle läbisõitmiseni veel jõudnud, aga täna mõtlesin, et alustaks õige ... täisistakust. Peale neid valusaid trenne Markuse seljas olen üliettevaatlik ja vahel olen küll Heinzu või Rolly või Imperija seljas püüdnud natuke istuda, aga hirm kuskil alateadvuses on nii suur, et ma lihtsalt kardan ja iga kord, kui esimene valu või ebamugavus tekib, siis pigem kergendan edasi.
Täna tegime mõned ringid platsile täisistakus peale ja valus oli alguses küll, aga kui seda ignoreerida, siis mõne aja pärast läheb paremaks. Lihased muidugi vigisevad, aga selle vastu ei aita midagi kui nüri harjutamine.
Igal juhul oli mul hea meel, et Rolly sai ka ehmatusest üle. Esialgu, kui jäin täisistakusse, siis ta oli kogu kerest ehmunud, et miks ma niimoodi ta seljal loksuma hakkasin. Ma püüdsin mõelda ennast rohkem jalustele, abiks oli väga seegi, kui treener tuletas meelde, et reitega ei tohi vastu sadulat kinni jääda.
Mul on üleüldse treeneriga vedanud, sest need "mõtle roosale elevandile"-märkused on üliefektiivsed ja muutused hobuses peaaegu kohesed. Ja paljud nõuanded, mille tagamaadest enne aru ei saanud, hakkavad loogilisemalt kõlama, kui sa kohe tunned, mismoodi hobune su all muutub.
Rolly tahtis täna natuke rohkem kiirustada kui eile ja mõned üleminekud olid ka kahtlased, aga paari eest saime lausa kiita. Treener arvas, et me oleme hakanud Rollyga ka üksteisest paremini aru saama ja see võib küll nii olla.
Ma ei saa jätta mainimata Imperijat ja Heinzu, kellega viimastel tundidel sain märkusi, et pean sääred rohkem tahapoole panema. Nüüd hakkab tekkima mingi tunne, et kui palju jalg jalusele peab toetuma ja mis hetkest surun ma liialt kannad alla. Ja need hobused õpetavad seda juba selle läbi, kui palju erineb reaktsioon vastavalt sellele, kus säär asub. Dziisus, kui lahe!
Anyway, peale soojendusgaloppi küsis Marit, et mida me veel teha tahaks ja kuna ma olin veel enne pealt nähtud hüppetrenni mõju all, siis küsisin, et kas hüpata saaksime?
Saimegi!
Rollyga on hoopis teistmoodi hüpata. Pöörded ja rütm näib olevat küll kontrolli all, aga takistuse juures võib igasugu ootamatusi eeldada. No näiteks läksime me ristikesele lendu nii kaugelt, et ma silmaga mõõtes mõtlesin, et ei ole lihtsalt võimalik, et Rolly tagumine ots ka sealt üle tuleb....
Üleüldse näis keeruline silmaga midagi mõõta. Kui minu arvates oleksime me võinud veel ühe sammu teha, läks Rolly ikka enne õhku või vastupidi, olgugi, et nii lattaiale kui okserile oli pikk tee korralikult peale sõita. Huhh.
No ja siis see teema, et tavaliselt on vaja rohkem hoogu, rohkem hoogu ja Carpi või Budaga ma muudkui ajan neid edasi. Rollyt oli täna vaja rohkem enda alla sõita, et korralikult üle saada.
Okserile tahtsime ka esialgu tagajalgu ära kaotada, kuni lõpuks saime ilma kolistamata üle.
Rolly sai pärast dushi all pisut massaaži, sest õnneks keegi sel hetkel pesuruumi ei tulnud ja meil oli aega. Nii tore poiss, see Rolly.

võib öelda, et hüppetrenn ... Markusega

Ausalt.
Päriselt ka, me hüppasime Markusega.
Ei, tõsiselt.
Ei ole vaja silmi pööritada.
Ja see oli väga lahe.


Viimastel päevadel on ta olnud erakordselt lahke mu vastu. Igatpidi. Ta ei tee endasse kiindumist ka eriti keeruliseks, kui ta kõnnib aedikus sulle reipal sammul vastu või paneb õrnalt pea sulle boksis vastu õlga, aga see kõik pole midagi selle kõrval, mida ta teeb maneežis. Täna saime nii mitu ringi teha väga ühtlase ratsmega. Mulle jäi mulje, et ta püüdis ise ka mitte eest tirida ja andis mulle ka kaks korda andeks, kui ma kogemata tegin käega voldile minnes vähe järsuma liigutuse.

Galopitõsted jälle kõik traavist, jeee! See oluline hetk on alati siis, kui ma traavi hakkan lühendama. Markus pole ka eile sündinud ja tegelikult pakub esimesena tõstet ise. Kui ma siis selle kõige magusama hetke maha magan, võivad järgmised rohkem pusimist nõuda.

Siis hüppasime madalat valgel lattaeda ja pärast punasetriibulisi latte. Pidime tulema galopis, mitte päris voldi peal, vaid enne ja pärast takistust mõned sammud ikka otse. Markus oli alguses võibolla imepisut imestunud, et miks me täna nii teeme, aga ei olnud seda nägu, et hakkaks ametiühingusse kirja saatma.
Paar korda tundus mulle, et ta oli tiba hooletu oma jalgadega ja pööre vasakust jalast (rajalt diagonaalis tagasi keeramisel) oli minu jaoks raskemini juhitav, aga kõik ülejäänu oli puhas nauding.

Nii et, kas ma tohin seada hobuste Aasta Õpetaja konkursil üles Markuse kanditatuuri?

Budapest ärkas üles

Ja ma hakkasin juba mõtlema, et mul on mingi hüppetrennide needus peal, heh...
Budapest ärkas täna üles (kahjuks ei saa au kogu ulatuses endale võtta) ja me hüppasime igasugu ristikesi, oksereid ja isegi süsteemi. Mõnna.
Süsteemi peal kogesin huvitavat dilemmat - kas jääda tugevalt jalustele seisma või suruda sääri kokku. Õige oleks teha mõlemat, aga see tundus keeruline.
Õnneks Budal on nii palju eneseväärikust, et ta sellise asja peale süsteemi vahele seisma ei jää. Nii et saime sealt mõlemad üle.
Ja peale kõiki süsteeme ja eredalt kriiskava uue värvi all olevat okserit hakkas Buda jõllitama ... täiesti tavalist madalat valget latti. Lasteaed, ma ütlen...
Sellest tulime mõned korrad vasakust jalast üle (kuigi vajusime vasakule ja vänderdasime üks kord sellest üle tulles ka) ja siis jätkasime teiselt poolt tulles üle lati ja viie fuleega okserile. Viimane kord oli juba täitsa kena ja me lõpetasime tänaseks ära.
wiiii.

Laki ja läbitud nurgad

"Kellega sa täna sõidad?"
"Lakiga."
"Oot, hüppad Lakiga või?"
"Jep."
"Nojah, good luck with that..."

***

Brrr, kui külm. Laki tundus jääs olevat, vähemalt esialgu oli tunne, nagu ratsutaks jäätükiga :) Tõka-tõka, väga kaugel sellest pehmest traavist, mida Laki vahel teeb.
Harjutasime nurkadest läbisõitmist ja tegime teises traavis volte ja muud sellist. Hoolimata sellest, et Laki ei olnud päris mugav ja pehme, tulid need täitsa ok välja. Mitte et sellega oleks kunagi traavis olnud probleeme. Traav on traav, põnev osa algab enamasti peale seda jihaaaaa-liigutust, millega Laki galoppi tõuseb. Traavis kuulab ta säärt väga kenasti.

Esimene tõste oli üllatavalt kobe. Kuna tallis oli enne just juttu sellest, et Lakit on keeruline hoida mitu ringi järjest galopis, püüdsin endale tõestada, et I can do it. And so I did. Võisime mitu ringi sõita, volte teha ja seda jätkuvas rütmis. Vauu. Tema seljas on kuidagi haruldaselt lihtne istuda.
Seevastu see, kuidas Laki hakkas ökonoomselt nurkasid lõikama ja sisse trügima, ei olnud eriti tore. Galopis mu sisemine säär justnagu ei loeks midagi. Võtsin steki sisemisse kätte.
Laki, me peame sellest rääkima.

Järgmises nurgas avaldasin oma arvamust ja ülejärgmisel ringil see juhtuski - nurgale lähenedes ja minu paremat säärt seestpoolt vastu tulemas tundes sõitis Laki kenasti nurga läbi. Iga viimase kui sentimeetri. Wait, what? Mida? Laki? Päriselt?

Mul olid meeleliigutusest pisarad silmas. OK, kui aus olla, siis tegelikult ilmselt külmast. Aga sellegipoolest, kuidas see siis nüüd nii lihtne oli, Laki?

Siis väikesed soojendushüpped, millest enamus läks täitsa hästi. Mul tuli meelde mingil põhjusel päris esimene kord, kui ma Laki seljas istusin ja hüppasin. Imelik mõelda, et sellest on vaid enam-vähem täpselt aasta möödas, tundub, nagu see oleks olnud nii ammu.
Laki on endiselt väga lahe põrkepall. Rõhk sõnal "pall"...

Siis hakkasime hüppama takistusi paarikaupa ja pöörded muutusid üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Vähemalt tõusis Laki kõigist tõstetest galoppi. Sellegipoolest läks üks rohelisele takistusele pealesõit metsa ja kui lõpuks sealt õhku tõusime, siis jäin räigelt Lakile suu peale. Sorry, vana.

Panin täna tähele, et mu käed teevad hoopis teistmoodi liigutust takistuse peal, kui see, mida Ellen õpetas. Ma isegi enam ei mõtle selle peale. Täna, kui ma Lakile hamba peale jäin, tuli meelde. Marit ütles, et käed peavad liikuma suuliste poole. Ma arvan, et kui ma väga valesti teeks, siis ta ilmselt ei jätaks seda ütlemata, nii et las praegu jääb nii.

Olin üllatunud, kui hästi me mõnikord Lakiga rütmis liikuda suutsime. Jalavahetustest ma ei julgenud unistada, pidin ikka läbi traavi neid tegema ja see natuke rikkus meloodiat.
Rada jäi ka esimesest korrast meelde :P

Olime Lakiga viimased ja saime teiste sõite vaadata. Laki muudkui vajus aeglasemaks ja aeglasemaks ja ma hakkasin tundma, kuidas külm varrukatest ja säärtpidi sisse ronib. Vahepeal tegin mõne voldi kuskil, aga traavile ei läinud, mõtlesin, et äkki jään kellelegi ette. Sammus parem jälgida.
Siis oli meie kord rada läbi sõita. Esimesed takistused läksid täitsa hästi, aga ma olin nii külmunud, et tundsin, kuidas jõud kehast on täiesti kadunud. Peale okserit või sinist pisikest olin juba täitsa töss... Sääri enam ei tundnud ja selg oli ka kange. Brrr.

Tegime raja lõpuni, aga väikeste vigade parandustega, probeem tekkis just selles kohas, mida algusest peale olin kartnud - peale vasakust jalast voltipidi siniselt takistuselt paremale keerates. Laki leidis, et suure hooga on vasakule parem minna. Siis tulime traavis sama asja ja kõik sobis. Kõik pöörded ei õnnestunud ja me ideaalsest trajektoorist päris kinni pidada ei suutnud, aga polnud ka midagi väga hullu.

Hüpata on nii nii mõnus! Varbad võivad ju külmetada, aga hing sees tahaks kogu aeg hurraa karjuda.

overthinking, underdoing

Ma ei mäleta, et Aaria oleks kunagi varem eest nii põhimõtteliselt kange olnud... Kohe, kui ma hakkasin käega tegema stressipalliliigutusi, hakkas ta lõuga ettepoole vedama ja ma olin täitsa jännis. Nuta või naera, ma püüdsin olla kätega hirmus õrn, lõdvestada õlad, hoida ennast püsti ja kontrollida, et säär töötaks õige koha peal, et kannad kuskil ei tilbendaks, aga muutust ei mingit. Midagi jäi ikka puudu.
Veel üks asi, mis alguses väljakutseid pakkus, olid peatused. Ei ole ette nähtud, ütles Aaria ja vedas mind uljalt edasi.
Teises traavis tegin traav-samm-traavi üleminekuid, edasisõitmisi ja tagasivõtmisi. Selle lõpuks hakkas õrnalt tekkima ratsutamise tunne, aga kui oled paar korda elus saanud tunda seda päris õiget tunnet, kui hobune kannab sind udukergelt mööda platsi ja ratse on justnagu naljapärast näppude vahel, kuskilt midagi välja pigistama ei pea ja muusika kõlab kõrvus, siis enam see "niisama ratsutamise tunne" just doesn't do it for me ...
Hobused soojaks ja siis tulime galopis voldi peal üle maaslamava lati. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, aga kaugelt paistis nagu kõrgem matemaatika. Ei ole vaja lugeda igasuguste Breisnerite artikleid, kui need pea sassi ajavad, irw...
Esimesed korrad pingutasin ise hullult seljas üle, pärast püüdsin lihtsalt hoida rütmi, joonistada voldi parajalt ümarama, saada hobuse lati keskele ja otseks, ei tõusnud sadulast välja ja kõik ülejäänud jätsin Aariale välja mõelda. Ma ei näe veel stride, eriti kui olen, keel suust väljas, ametis igasuguste nõmedate asjadega (nagu näiteks jaluste talla all hoidmisega, grrr!). Aaria näeb küll kui vaja.
Jalavahetus sinimustvalgel kavaletil. Kuidas kurat see õieti käis? Vaatasin, kuidas Milla ja Annabel seda tegid, aga kui püüdsin järele teha, kaotasin tasakaalu, kerkisin sadulast liiga välja või tegin muud sellist ebakonstruktiivset. Välja hakkas tulema siis, kui otsustasin, et ma ei tee midagi, lihtsalt püüan hobuse võimalikult otse ja toredasti sealt üle saada, ilma ise sadulas midagi tegemata.
Siis tegime mitmeid asju järjest (volte üle lati mõlemast jalast, seotud vahega lattaedu, valge latti ja sinimustvalget. Iga kord, kui lähenesime millelegi uuele, muutus esmatähtsaks kahtleva Aaria keskele tüürimine.
Pilt oli treeneri sõnul olnud päris paha. Poolistakus tuldud rohelisetriibulised lattaiad oli olnud ainuke enam-vähem sooritatud osa rajast.
See viimase aja jaluste draama on tingitud sellest, et ma ei toetu neile piisavalt. Kui tegime lõdvestustraavi, pööras Marit tähelepanu sellele, et siis olid mu kannad all ja toetus õiges kohas. Traavis on see muidugi lihtne, kergendades ei saa kuidagi ignoreerida jaluste funktsiooni, galopis kipun ma ikkagi hoidma sääri suht kangelt fikseeritud asendis hobuse külgede ümber ja jalused kaotavad minu jaoks osa oma tähtsusest...

Whohooooo!

Selliste trennide nimel võin Zeppeliniga tundide kaupa vaielda küll.
Sain esimest korda elus Zeppeliniga hüpata. Olen enne paar korda näinud pealt, kuidas Ebbe-Liisa, Milla, Birgit ja Marit on temaga hüpanud ja see on väljaspoolt väga fun välja näinud.
Soojenduse probleemid lahendas treener väikese voldi peal Zeppelini kiirema äratusega. Poiss tõmbas ennast käima ja ühtäkki muutusid kõik allüürid tema seljas nii kergeks, irw.
Teisel korral polnud Maritil vaja isegi kolli mängida, kui Zeppelin tõmbas hooga minema. Ma polnud selleks võrdselt valmis ja mingi jõud hakkas mind sadulast välja tõmbama. Püüdsin midagi näppude vahele saada, aga lõpuks jäid ainult ratsmed kätte. Nende abil ma siis tegin väikese kaare ümber hobuse ja potsatasin pehmelt tema jalgade ette. Isegi seda kirjutades ajab naerma :)
Selga tagasi ja siis tegime soojendust edasi. See polnud üldse seesama loom, kellega ma eelmised päevad olin sõitnud. Kõik see vaev, mida olime näinud, tundus olevat olnud lihtsalt mingi petekas. Zeppelin sõitis edasi, tuli tagasi, tuli ratsmesse ja võttis mind täna päris tõsiselt. Juhhei!
Pingutasin kõvasti aju, et mitte esimeste hüpete ajal sadulast välja ronida, sest see on ikka ainult peas kinni ja uue hobusega hüppamine on soodustav tegur. Kui tulime ristikest ja planku järjest, siis vaatas Zeppelin enne hüpet alla ja selle peale hüppasin mina küll tiba varem ette. Pärast polnud enam midagi hullu, tunne tema seljas on nii nii nii nii mõnus. Sääred kohe nagu sobiks tema ümber, kui ta hüppele läheb.
Aga need sammupausid, kui teised hüppavad ja meie peame ootama, on igavene nuhtlus. Olgu, ma püüan teha väikseid volte, serpentiine, painutusi, aga ilmselgelt on see tema jaoks liiga vähe. Carpe Diemi seljas tuleb sellistel hetkedel kogu aeg mõelda, et ta ära ei sureks või magama ei jääks. Zeppeliniga on tiba teisiti, tema jaoks on igavus puhas agoonia ja et kõik sellest aru saaks, valab oma frustratsiooni välja a) takistusepostide peal b) platsi äärte peal (ma ausalt ei tea, kui palju suure platsi puitääre haavu tema südametunnistusel on, aga kuuldavasti palju) ja c) tüütute valgete grafside peal. Kogu aeg peab valvel olema.
Üks pirakas käis küll ära, ma juba arvasin, et tuleb kaks torti tuua. Olime nurgas, Susanna vist just hüppas teisel pool platsi ja ma ei tea, kas keegi ilmus meie selja taha või Zeppelin lihtsalt oli nii tüdinud, et tahtis nurgas seisvat kavaletti ära tappa. Igal juhul lõi ta takka ja ette üles ja ma juba mõtlesin, et ooooooot, midagi sellist oleme me täna teinud. Jäin õnneks tasakaalu, lükkasin jalad talle vastu ribisid, mille peale Zeppelin tormas nagu segane edasi, püüdes maad võimalikult vähe puutuda. Saime mõne sammu pärast tagasi traavi ja olgugi, et ta tundus tuline ja elevil, rohkem selliseid situatsioone ei olnud.
Kui oleme saavutanud mingi kvaliteetgalopi, on teda nii lihtne juhtida ja hoida rütmis. Olin ahvivaimustuses. Saime rada teha, kus oli viis takistust (joonistan millalgi hiljem), millest üks okser, üks seotud vahe.
Galoppi pidin tõstma varem, et saaks rütmi enne kätte, kui vaja esimesele takistusele pöörata ja peale seda oli lihtsalt muusika. Zeppelin teadis täpselt, mida ta teeb, vahed tundusid klappivat, jalad vahetusid iseenesest, peale valget latti fikseerisin kohe okseri ja saime selle keerulise pöördega ka hakkama. Viimasele lattaiale hoidsin püüdlikult rütmi, aga tundsin, kuidas Zeppelin tegi viimased tõmbed tugevamalt. Kratsisin kukalt, et kas oleksin pidanud pigem tal minna laskma ja teda usaldama või ikkagi tagasi hoidma. Pärast sain teada, et see oli olnud 90 cm. Ja minu esimene 90 cm :)
Hobust tutuplutitada tohib, muide, alles siis, kui hüpe kenasti lõpetatud, võetud hobune traavi või sammu, mitte varem. Täitsa teistmoodi, kui koertega, tuleb ümber harjuda.

Edit: Hüppetrennide kohta käivaid postitusi tuleb tsenseerida. Püüan hommikul korjata üleliigsed hüüatused ja emotikonid ära ;)
Praegu tuttu.

kolmapäev

Kiired soojendused on juba sellepärast head asjad, et seljaskõlkuv objekt peab ka ennast mobiliseerima tavalisest nobedamini ja hobune näib teda seetõttu tõsisemalt võtvat.

* Ühe galopitõste eest sain Maritilt kiita, jesss!
* Soojendushüpetel on eriti oluline peale takistust otse edasi sõita.

Täna tundsin seljas paremini ära hetke, millal Carp reaalselt kavatseb hüppele asuda. Või millal ta plaanib teha hüppe kaugemalt, nagu juhtus valgel lattaial. Ega suurt midagi ei muutugi, lihtsalt see mõistmine, et mida ta seal all kavatseb teha, annab aega ennast seada ja olla sadulas rohkem valmis. Ennekõike võidab sellest tiim.

See oli minu pisike rõõmuhetk. Kahjuks ei tulnud see mingist ratsionaalsest mõtlemisest/planeerimisest või sammude kalkuleerimisest, vaid lihtsalt tundest. Alustuseks seegi hea?

Valgel lattaial voltisin ennast üks kord tarbetult palju kokku...

(siia vahele kriban kunagi raja joonise...)

Pealesõit rohelisetriibulisele lattaiale oli hägune - plaan oli rajani välja sõita, nagu kord ja kohus, aga alustasime sellega, et vajusime paremale. Rada ei olnud siis enam option ja selleks ajaks, kui seda mõistsin, pilgu tõstsin ja rohelisetriibulist vaatasin, olime tiba vasakule kaldunud. Aega otseks seada õnneks oli ja mõned sammud enne olime täitsa valmis takistusele keskele rihtima, aga hea, et läbitud trajektoori pärast ei pea paberil vaatama.

Kõrgusi ei vaadanud ja suht vahet polnudki. Kui kõik klapib ja galopp/rütm/trajektoor on söödavad, siis pole mul suurt vahet, mis kõrgusel latt on, aga kui midagi kompotist ei klapi, siis võib ka 10 cm ristike judinaid tekitada.

Singing in the rain (Buda, hüpped)

Mul pidi lõug maani kukkuma, kui kuulsin, et võtan Buda. Sõna "mõned hüpped" lause lõpus pani suu jälle kinni ja kihutasin koplisse hobuse järele.

Kui Sul on ainult 30 minutit, et vahetada riided, tuua hobune koplist ja ta valmis panna, siis on enesestmõistetav, et hobused on kopli kõige kaugemas nurgas.

Vaatasin Budat tükk aega ja mõtlesin, et kas on ikka õige hobune. Aga teist Buda näoga hobust seal ka ei olnud, nii et võtsin selle nööri otsa ja ta vantsis minuga hea meelega kaasa. Mul tekkis kahtlus, kas on ikka Buda. Jõudsime kõndida sadakond sammu, kui ta jäi seisma, hirnahtas kõva häälega selja taha ja kogu kamp jooksis traavis talle järele ja siis meist mööda, kahte lehte laiali. Kahtlused hajusid. Vana hea Buda.

Kui jõudsime talli, hakkas padukat sadama ja mul puges hinge hirm, et need mõned hüpped, mida  treener lubavalt mainis, võivad ohtu sattuda, sest sellise padukaga suurel platsil töötamine ei tundu võimalik.

Kui vihm lõppes, läksime väiksele platsile, kus Georg ja Marleen juba hüppasid kaht takistust, lattaeda ja okserit. Tegime Budaga esimesed kiired traavid ja kui galopiks oli aeg küps, jäi Georg mind juhendama, teised läksid talli. Peale meeldetuletusi, et ratse ei lähe ette, isegi märkamatult mitte ja et säär jääb kohe peale, saime mõlemale poole galopid tehtud. Ilma stekita kahjuks ei õnnestunud, aga pisike meeldetuletus mõjus pikaks ajaks ja kauboiliigutused säärtega jäid ära. Georg arvas, et aitab, ma võin teha lõdvestustraavi ära ja läks platsilt ära.

Vaatasin Budat, kes hakkas alles hoogu sisse saama ja mõtlesin, et isegi kui treener ei peaks jõudma enam meile trenni teha, oleks Buda jaoks 20-minutiline trenn ilmselt mõnitamine, nii et teen ikka natuke veel temaga midagi.

Üleminekuid, volte, diagonaale, peatusi. Peatusi, diagonaale, volte, üleminekuid.

Esialgu oli tema selja võnkumine harjumatu, võttis aega, kuni ma sain niimoodi seljas kergendatud, et ei tundunud teda väga segavat. Galopis oli võibolla vähem "jooksen-ise-mööda-platsi"-tunnet, aga ikkagi tulid meelde talvised trennid, kus ma, higipull otsa ees, püüdsin sellesse hobusesse mingisugust elu sisse saada ja peale esimest galopiringi olin nagu surnud spagett ta seljas.
Täna oli palju-palju parem, aga ka Buda oli hoopis teistsugune Buda.

Siis tuli treener tagasi platsile ja saimegi hüpata. Enamike hüpetega jäin rahule, tegi rõõmu, et Budal oli minekut ja ta ei uinunud eriti. Paar korda tuletasin stekki meelde, aga kui nina oli takistuse poole, siis Buda ei kahelnud küll üldse. 

* paar korda jäi säärt väheseks ja mul tekkis enne takistust mõtteline segadus, et kas tonksan või surun?
* jalused tundusid täna eriliselt libedad, ühe hüppe tegin ilma ühe jaluseta.
* kui me tulime paremast pöördest okserile, siis takistust vaadates tundsin, kuidas ma ei ole päris keset hobust ja võttis paar sammu, enne kui sain päris tasakaalu. Mu käed aga olid peale seda okseri peal nõka-nõka teinud, mis pani hobuse lati maha kobistama.
* mitmeid kordi läks säär valesse kohta ja siis tekkis galopis põntsumine. See ilmselt ajab ka käe imelikke kontrollimatuid liigutusi tegema.
* ühel korral, kui tulime liiga väikesest pöördest lattaiale, tegi Buda enne takistust mõned meeleheitlikud kiiremad sammud ja tõmbas peaga ettepoole. Ma andsin igaks juhuks ratset tiba järele, sest mulle tundus, et tal on seda liiga aeglase tempo kompenseerimiseks vaja, aga pärast unustasin ikka treeneri käest selle kohta küsida.
* pöörded vasakule on minu jaoks keerulised, mitmeid kordi hüppas Buda sellise trajektoori pealt ja kaugusest, mis olid tegelikult tema suhtes ebaõiglased. Aga ta hüppas siiski. Sest ta on juba kord Budaks sündinud ja nagu täna öeldi, siis Budad alla 130 cm takistusi tõrkuma ei hakka. Eneseväärikuse küsimus.

Sääre ees olemine ... noh, ütleme nii, et kohati tekkis hetki :)

Ma pean pidevalt endale meelde tuletama, et mu õlad peaks galopis olema piltlikult öeldes puusadest tagapool (isegi kui nad tegelikult ei ole). Just Buda galopiga on ettepoole kaldumine minu jaoks eriti kerge tulema. Hämaral platsil oli ka takistuste jõllitamine või maha vaatamine lihtsam, sest muud lihtsalt pole eriti vahtida. Kui siis aga mu sääred püsisid õiges kohas ja keha oli ka sirge ja otse, oli Budal küll paar korda sarnane minek, mis Carpil ühes tunnis, kui ma sain aru, et ta oligi sääre ees. Mitte kauaks, eks ma põntsusin varsti ta motivatsiooni jälle madalamaks, aga mõned helged hetked tegid tuju heaks.

Mõned korrad hüppas Buda suure hüppe ja ma ei olnud selleks päris valmis, nii et peale takistust jäin kätega kaela peale, aga hobusele suur kiitus, ta tõi mind igast takistusest auga üle. Õues pime, platsil hämar valgus, õhk niiske ja märg, selja taga raske päev, aga iga hüppega läheb tuju muudkui paremaks ja paremaks. Kuradi kihvt harrastus.

Head tordiretsepti, anybody?

Sel nädalal olen iga päev saanud ratsutada ja reedene trenn oli lihtsalt kirss tordil.

Olin kell 11 tallis ja sain Aaria valmis panna "hüppesuunalise sadulaga" (jipijee!). Olime platsil kolmekesi, ja tegime soojenduse enne treeneri tulekut. Tundus, et oli ok, treener tegi küll platsile tulles märkuse, et ma ei küsinud piisavalt ratset.

Aaria on nii tundlik ja kiirelt reageeriv, et suur vastutustunne vajub õlgadele. Peaaegu nagu Avellaga sõites - iga liigutus loeb ja kui hobune nii siiralt ja kohe vastab, siis väga niheleda seljas või millelegi muule mõelda tundub eriti ebaõiglane. Keskendud 100% hobusele ja enda märguannetele.

Galopis proovisin teha seda harjutust, mida Karolin, Anne ja Katrin kolmapäeva õhtul - voldi peal edasi sõitmine ja koondamine. Sain aru, et ilma esimeseta ei saa teist teha. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, Aaria vajus sõnakuulelikult traavile. Siis treener seletas, kuidas säärt kasutada ja õnnestus! Tagasihoidlikult öeldes olin vasikavaimustuses.

Siis hakkasime vaikselt tulema erinevaid takistusi. Esimene takistus oli roosa ja madal, ent see valmistas meile mõlemale Aariaga pisut ärevust. Püüdsin küll sääred peal hoida, aga tasakaal oli paigast, päris keskele me ei suutnud rihtida ja üldse olime mõlemad kuidagi ebakindlad.

Järgmised takistused läksid paremini. Viimati hüppasin Aariaga talvel, äkki jaanuaris? Ja mäletan, kuidas ta tõmbas tohutu hooga takistuse poole. Täna oli meil palju rohkem rütmi ja hoogu, peaaegu kõik tundus õnnestuvat.

Kord paar meetrit enne rohelist lattaega kaotasin jaluse. Selge see, et seda enne takistust otsima hakates segan hobust. Nii et läksime üle ilma jaluseta ja ma olin nii rahul, et viskasin teise ka minema.

No ja siis tuli see tordivõlg ikka ka ära... Rohelisele takistusele lähenedes unustasin sääred ja leidsin ennast teisel pool takistust liivas. Muigama ajas, sest ma olin ratsetpidi ilmselt kena poolkaare üle takistuse teinud. Marit nokkis ka, et tuleb tunnistada, ratsanik ületas takistuse puhtalt, ühtegi latti maha ei ajanud :)

Kuidas nad ikkagi jäävad ratsmest kinni hoidma, kui nad kukuvad? Ma lasin küll teadlikult lahti, kui see pingule läks, mõtlesin kui ebamugav võib Aarial olla, kui ma jonnakalt ratsme otsas ripun, ise maas lamades? Ja vaevalt, et ta pistab kuskile punuma.

Igal juhul ronisin uuesti selga (jube hästi läks, mitte üht valusat kohta kehal ei leidu) ja Marit koostas meile väikese parkuuri! Kokku oli takistusi vist 7 ja süsteem jäi välja.

Aaria on imeline! Kui muidu valmistab mulle kõik see takistustevaheline peavalu (õiged pöörded, õige tempo, jalavahetused jne), siis temaga tundus see kõik nii palju lihtsam. Ta reageeris kõigele ja kohe. Ka sammud tundusid tihti klappivat, me jäime takistuse peal üheks tiimiks ja üldse - NII MÕNUS OLI!

Parkuuri viimase osa pidime ikkagi uuesti üle tegema, sest üks pööre ei tulnud nii välja, nagu oleks pidanud.


See, kuidas suudetakse meelde jätta 15 minutit enne võistlust 12-15 takistusega parkuur, on mulle endiselt täielik raketiteadus ...

No ja nüüd siis pommuudis (tervitused Myyle) - treener ütles, et kui mul just ei ole ette näidata lennupiletit Lõuna-Aafrikasse kuupäevaga 24.august, siis tuleb mul minna ratsakoolide meistrikal starti!

Hurraa ja appi! :)

Hüppetrenn Carpe Diemiga, wiiiiiii!

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Ilm oli sobilik parmusöötmiseks ja esimeste soojendusringide ajal ründasid nad meid nagu neil oleks noad-kahvlid käes ja salvrätt ette seotud. Stekiga sain neid vaese hobuse kaelalt ära lükata, aga nad tulid tagasi veel vihasemalt uuele ampsule.

Soojendus ei tundunudki endale nii väga hull, aga kui treener tuli platsile, siis ütles ta konkreetselt, et Carp näeb välja nagu kaelkirjak. Ju ma siis enne kartsin ratset lühemaks võtta ja teda konkreetsemalt kutsuda, aga kui seda tegin, siis tuli ta meelsasti allapoole ja läks pehmemaks. 

Parmud ei lasknud väga pikalt sammupause pidada, vaene loom tundis iga kord kergendust, kui jälle kiiremini liikuma saime ja putukad kannult raputasime.

Siis hakkasime väikseid hüppeid tegema. Latid takistuse ees tekitasid esialgu väikese mõttesegaduse. Mis hetkel ta kavatseb hüppele tõusta? Alla vaadata ei tohi. Esimesed korrad tõusin jälle igaks juhuks ise esimesena. Treener tegi märkuse ja pärast tuli natuke hüppekindlust ning ootasin ikka hobust ka.

Mul on hea meel, et Taive minust ka mõned pildid tegi, piltide pealt on eriti hästi näha, kui väga ma ikka tegelikult sadulast armastan välja ronida... 

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Täna sain selle tunde, kuidas on sõita, kui hobune on su "jalast ees". Mitmeid kordi õnnestus läheneda takistusele õige hoo ja impulsiga ja ma tundsin, et iga märguanne loeb. Aitäh, Carp.
Teine huvitav tähelepanek oli, et kui ma panen käed üksteisele ligi (nagu siis, kui tahaks ratsmeid ühte kätte võtta), siis selle peale Carp ka tõstis tempot.

Jalavahetus tekitab segadust... Üks pööre oli eriti hull. Tulime sini-must-valgelt lehvikult, vale jalaga. Mõtlen segaduses olles, et kas ma jõuan enne valget okserit veel läbi traavi jala ära vahetada? Treener hõikab, et edasi! Ma ei julge hakata siin järelejäänud nelja meetri peal hakata riskima traavi jäämisega. Saame üle okseri - ikka vale jalg!

Püüan vahetada, esimene kord ei õnnestu. Samal ajal püüan hoida rütmi, Carp, ole sõber, work with me, ära kaota hoogu, meil läks juba päris hästi... Tunnen, et hobune justnagu hakkab vahetama, kõõritan silmadega alla (ok, ok, tegelikult vajub kogu mu pea alla ja ma jõllitan hobuse õlga). Tekib selline aeg-luubis koha peal hüppe hetk... nii? Aga see viib mu tasakaalust pisut välja, ma põntsun kuskil sadulast kõrgemal ja samal ajal peaksin tegelikult ümber torbiku jõudma, et mõne sammu pärast rohelise lattaia üle jõuda. Üle jõuame, aga midagi ilusat see pole ja Carpi käest palun andeks ka.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Põhjust andeks paluda oli veel. No alustame juba esimestest takistustest, kui oli vaja nurgast keskliinile keerata ja takistust kohata. Ta vajus sisse, minu säär ilmselt polnud piisavalt tugev ja nii jooksiski roosa takistus meile ootamatult kiiresti vastu. Ups, my bad.

Esimesed hüpped tegin pikemate jalustega ja võib-olla ka seetõttu kaotasin neist ühe mitu korda ja tegin ka ühe hüppe ilma ühe jaluseta - hobuse kaela peal istudes. Ups, my bad twice.

Carp andis mulle täna selle ettekujutuse, kuidas õige kehahoiak mõjub nagu vinnas vibu - kui peale takistust sain end korda, selg sirgeks, pilk ette, säär vastu, oleks ta justnagu iga kord uue hoo saanud ja tormas edasi.

Triibuliselt okserilt tulles pidi Carp tegema 7-8 fuleed ja see teadmine aitas mul peale okserit kiiresti püsti saada. Ma lihtsalt hakkasin juba okseri peal valmistuma sammude lugemiseks. Üleüldse on palju lihtsam siis, kui fookus pole mitte hüppel, vaid järgmisel ülesandel. Teoorias lihtne, praktikas nõuab see aju ümbertreenimist.

Käed lendasid vahepeal õhus. Enda arvates püüdsin neid hoida kogu aeg all, aga kui tulime triibuliselt okserilt ja kaldusime kahtlaselt vasakule, hakkasin hullult rohelisele lattaiale tagasi tüürima ja see, mida mu käed olla samal ajal teinud, oli puhas porno, mitte ainult ei vehkinud ma üles-alla, vaid ka risti-rästi...

Hoolimata minu sahmimisest ja vigadest oli Carp väga pühendunud ja aus. Ma olen nii tänulik, et saan temaga trenni teha. Kui mu blogis oleks lubatud emotikonid, paneksin siia praegu talle rea südameid.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)