uued asjad

Tegime Carpe Diemiga uusi asju. Näiteks poolpiruette sammus. Uus oli ka see, kuidas hoida tagajalad töös selle ajal. Siis sõitsime traavis volti muudkui väiksemaks ja väiksemaks.
Galopp oli palju palju parem kui varem, ta ei sure enam nii kergelt välja ja ma päriselt ka saan poolistakus mööda platsi temaga sõita.

pop päev

Jälle kolmapäev.
Hüppepäev. Väga populaarne päev talli ilmumiseks, millest andis tunnistust ka see, et tahvel oli nimesid ja igasugu tähistusi (X - kuuest platsile, O - seitsmest platsile ja muud sellist) nii täis, et peaaegu ei leidnud end sealt üles. Tegelikult ma teadsin, et lähen Carpiga hüppama.
Carp oli eelmise kolmapäeva draamadest vist toibunud ja meie ette seatud peneroll hoidis meid mõlemaid põnevil. Pean kahjuks tunnistama, et mind rohkem kui Carpi ja ma võimlesin esialgu seal peal kahe eest. Pidime tulema esimesena lihtsalt galopis maalattidest üle ja see polnud kõige keerulisem, aga kui lattidest hakkasid kasvama ristikesed ja lattaed ja okser sinna otsa, siis hakkas Carp neid rohkem vaatama ja mina ei saanud neile lähenedes peast dilemmat: täisistak? poolistak? täisistak? poolistak?
Horoskoobi järgi oli kindlasti ka soodne päev alla vaatamiseks, sest kui ma õhtul koju jõudes Kersti tehtud pildid avasin, siis oigasin kõva häälega.
Penerollid olid sellegipoolest põnevad. Ma nihelesin juba eile, kui vaatasin, mismoodi treener neid hüppas. Tõsi küll, meie okser oli märkimisväärselt madalam, irw.
Ja peale seda oli pisike rada. Ei olnud väga keeruline, aga vigade tegemiseks võimalusi ikka. Mulle näis, et suurest hirmust tõrke või enne hobust hüppele minemise eest lükkasin enda ülakeha enne viimast lillat lattaeda võimalikult (loe: liiga) taha. Carp ei ütelnud selle peale midagi, aga takistused olid ka liiga madalad, et ta oleks pidanud hullult herneid ninna tõmbama. Ülejäänud rada ei tundunud nii paha, ainult, et sinimustvalgele, kuhu pidime nurgast läbi jõudes tagasi keerama, olin üritanud tüürida sisemise ratsmega.
Mul oli sellegipoolest nii hea meel, et meil omavahel näis Carpiga kõik toimivat. Noh, et meie soojendus oli seekord soojenduse moodi, et ma sain jälle galopis juba esimeste ringide ajal poolistakus olla ja ta ei surnud välja ja et ta oli lõppkokkuvõttes endiselt seda meelt, et nendest penerollidest ja takistustest peaks ikka üle minema.
Kipa.

Kersti tehtud pilt, aitäh!

armastusväärne Carp

Mitu päeva jäi vahele ja tallis oli täna jälle hea meel olla.
Mingil seletamatul põhjusel on Carp mõnikord nii nii tore ja nii töötahet täis. Marit ütles, et ta oli eile puhanud, võib-olla sellepärast oli ta täna sellises tujus, et teeks midagi. Ainuke kord, kui ma tundsin, et läheb raskeks, oli siis, kui hakkasime galoppi tegema. Siis näis tal olevat raske soojaks saada ja päris mitu-mitu korda vajusime traavile hoolimata mu pingutustest. Tegin jälle tõste ja püüdsime iga järgmist ringi pikemalt ja pikemalt galopis hoida. Paremale poole seda muret ei olnud, ag avasak ongi alati keerulisem. Olin üllatunud, kui hästi saime täna poolistakus galoppi sõita, ma surusin säärega ja Carp muudkui jooksis ja jooksis. Mõnus.
Kui ma püüdsin traavis sammu pikemaks sõita, siis reaktsioon ei olnud üldse kiita ja meie pikendused ei olnud eriti pikenduste moodi.
Ikka väga väga palav on platsil nende ilmadega. Putukad kiusavad ka, aga korralikult tööd tehes saab juba esimese traavi lõpuks naha nii märjaks, et riided märjad. Huh.
Esimeses traavis oli Carp jälle pakkunud ennast veel allapoole, aga ma ei osanud seda vastu võtta. Magan hetke maha või ei tea, mida täpselt ratsmetega peale hakata, ent Carp näis olevat kuidagi eriti andestav isegi selle suhtes, kui mu käed ei olnud päris stabiilsed. Üleüldse oli selline tunne, nagu me oleks temaga üksteise järgi juba mõnda aega igatsenud ja hobune näis minu suhtes ülipositiivselt meelestatud.
Pärast tegime galopis pikendusi ja kokkuvõtmisi. Esimesed korrad läksid nihu, ma polnud päris keskendunud ja Marit seletas, mida teistmoodi teha. Pärast saime juba paar korda ka kiita ja lõpetasime hea sooritusega tänaseks ära.

transformer Rolly

Jälle palju üleminekuid, sammutööd (wiii!) ja ratsmesse kutsumist.
Rolly püüdis küll endiselt iga kord, kui harjutusel üllatusmomenti sees polnud, oma letargiasse vajuda, aga vähemalt kadus mingi aja pärast ära see hirmus küliskäik, mis seekord näis nii selge olevat, et käis mu selgroost läbi. Ei olnud võimalik eksida, selles sammus oli kaks biiti ja need jõnksusid meist mõlemast läbi.
Well, käisime uljalt latte, siis tegime sammus tööd voldi peal ja mitte voldi peal. Traavis samuti.
Kui saame kokkuleppele, et kontakt on pehme, Rolly ei vaju ette ja mina olen ka õrnade kätega, siis no ükskõik kuidas ma ka ei püüa, niipea kui teeme peatuse, vajub kogu maailma raskus jälle Rolly suurde kolusse ja see vajub ratsme peale. Proovisime üht või teistpidi, aga nii lihtsalt oli. Sammus ja traavis selle eest läks ta eest hirmus pehmeks ja toredaks. Galopis mitte niiväga, vähemalt mitte kogu aeg, aga see on kindlasti seotud ka sellega, et ma ei oska oma käsi galopis veel korralikult hoida. Nad kas liiguvad liialt kaasa või hakkavad hirmsasti piirama.
Igal juhul ma olin vahepeal lausa üllatunud, et kuidas sellisest oma mõtetes Rollyst sai täitsa tore Rolly.

linta lonta Rolly

Vahepeal oleks keegi justnagu looma ära vahetanud. See polnud üldse sama Rolly, kes koplist minuga kaasa tuli ja sahistas jalgu vastu liiva ja kive.
Kuumus mõjub kõigile. Rolly oli täna eriti hajameelne ja olgugi, et ta kunagi putukate pärast eriti ei vehi ega kakle, siis omades mõtetes näis ta olevat küll. Väga tihti juhtus, et kui panin sääre nii vastu nagu tavaliselt, ei juhtunud midagi, kui siis natuke tugevamini surusin, reageeris ta selle peale kerge ehmatuse või võpatusega: "ahh, minuga räägid või?"
Nii ei saa rallit sõita...
No igal juhul hakkas vaikselt paremaks minema. Kõikide nende jalgade kaotuste vahel. Ja uimerdamiste vahel. Galopi ajaks jäi juba tunne, et teeme mingisugust koostööd, aga see kadus iga sammu- või mõttepausiga ära ja alustasime uuesti otsast peale.
Pidime tulema galopis 10-meetriseid volte keskliini peal, ühele ja teisele poole, läbi jalavahetuse traavis. Enamasti on see ikka olnud see harjutus, millega Rollyt reaktiivseks saab, aga täna läks see läbi suurte raskuste. Jälle sama asi - kui surusin nii, nagu tavaliselt, siis ei pannud Rolly seda tähele ja kui kõvemini, siis võpatas ja tormas edasi või kaotas oma jalad või tagumise otsa kuskile.
Niuks.

üle pika aja Carpe Diemiga hüppamas

Me polegi Carpiga vist peale meistrikaid rohkem hüpanud?
Kust ma siis alustaksin... Noh, soojendus oli kõike muud, kui planeerisin, osaliselt liikluskorralduslikel põhjustel. Me lihtsalt ei mahtunud sinna suurde hulka ära ja seni kuni teise hüppasid, kõndisime raja peal sammu. Ja siis kui olime saanud tiba traavi teha, tuligi juba Liisi ja ütles, et hakkame pihta.
Carp polnud päris selline, nagu varem, ta kahtles rohkem, vahtis rohkem, tegi paar tõrget, näis takistusele lähenedes pidevalt juurdlevat, et kas täna on hea päev sellest üle minemiseks või ei.
Parkuur oli täitsa nihu, mõned hüpped tegime kaugelt ja laialt, süsteemi okserist sõitsime esimesel katsel üldse mööda. Sõitsime selle ühe korra ära ja Liisi arvas, et meil pole mõtet seda uuesti tulla ja lõpetasime ära.
Seekord siis nii.

"vana hea" Imperija

Jõudsin ära kirjutada "vana hea Imperijaga" ja siis mõtlesin, et mis mõttes vana hea Imperijaga? Peale Zillioni näib Imperija juba vana ja tuttav? Naljatilk.
See, et ma olen temaga mitu korda sõitnud, on võibolla ta pisut vähem eksootilisemaks teinud, ent nupud on tal ikka õigete kohtade peal ja sõidumõnu jätkub endiselt terveks trenniks.
Tallist välja tulles näis ta samm nii lühike ja tönts. Platsil jälle aitasid putukad kõvasti kaasa sellele, et samm oleks teravam ja veidi kiirem käik kohe sisse saaks. Noh, jalutasime pikalt mõlemas suunas ja samm hakkas ka tunduma juba täitsa tore, vahepeal tegin mõned võimalikult suured voldid, kui liiklus võimaldas.
Traav aga näis lahendavat kõik putukaprobleemid, sest Imperija oli kohe palju rahulikum ja keskendunud, minu asi oli samaga vastata. Jalused jätsin pisut lühemad ja esialgu üritasin venitada jalgu nii palju pikemaks, et tundsin, kuidas reielihased hakkasid häält tõstma. Põlvedega püüdsin vähem sadula vastu puutuda, kui põhjust polnud, aga säärega töötasin kogu aeg. Nurkades jälgisin oma välimist kätt, et see ette ei läheks. Oleks tahtnud ennast kõrvalt näha, kas väljaspoolt oli ka mingit progressi näha.
Imperija oli sama mõnus nagu alati ja temaga näib kõik nii palju lihtsam. Tasakaaluga pööramine ja ratsmesse kutsumine. Ok, tegelikult vahepeal olin natuke mures ka, sest mulle näis, et painutasime nurkades rohkem kaela kui keha. Ja rütmi hoidmisega pidin ka palju tegelema, eriti alguses, kus tundus, et tal on plaanis parmude eest lihtsalt võimalikult kiiresti minema joosta.
Teises traavis tegin kaheksaid, paar serpentiini, muud sellist. Tabasin ennast jälle miljon korda alla vaatamast. Nurkades rikub see kõik ära, siis on mul õlad kuskil vöö vahel ja käed ka jumal teab kus. Nii et nurkades pean veel eriti keskenduma sellele, et vaatan liikumise suunas ja ei lase sisemist õlga alla vajuda.
Galopp algas samamoodi nagu eelmistel kordadel. WTF? Miks mul on seal nii raske istuda, miks ma põntsun ja ei saa kuidagi rütmile pihta? Selline tunne (palun ärge Imperijale öelge) nagu istuks shetlandi poni otsas. Hmm. Võtab nii nii nii palju harjumist. Mõne aja pärast otsustasin poolistaku kasuks ja Imperija näis selle otsusega samuti rahul olevat, vähemalt oli tema liikumine palju ühtlasem ja rütmi oli kergem hoida. Ja suunurgad ajab alati kõrvuni, kui piisab ainult kergest säärepigistusest ja hobune kohe reageerib.
Siis tegime jälle sammu ja pärast mõned jalavahetused. Kuna täisistakus tundus mulle, et ma segan Imperijat rohkem, siis saime teha seda poolistakus. Ma kahtlesin, kas ma sellega hakkama saan, aga sellise hobusega poleks ilmselt vaja olnud kahelda. Ma oleks pidanud ilmselt ainult tegema vahetused pisut varem, kui diagonaali peal rajani jõudes, eriti kui sõitsime suunaga paremale. Sinna suunda tõmbas Imperija ka kolm korda peaga kõvasti alla ja ma selle peale ei jõudnud ilmselt piisavalt kiiresti reageerida ja käsi piisavalt ette anda.

duubel 2 Rollyga

Täna jälle Rollyga.
Sammus tekivad meil vahel rütmis mingid lüngad ja täna lohisesid kaitsmed vahel üksteise vastu. Siis olen püüdnud sammu kokku võtta või teha volte ümber takistuste vms. Täna tundus Rolly esialgu pisut väsinud või laisk, aga sellest saime üle. Ainult, et iga kord peale sammupausi läks tavalisest tiba rohkem aega, et jälle töömeeleollu saada.
Eest oli ka alguses väga raske, aga ma lohutasin ennast, et küllap tuleb ka see hetk, millal läheb kergeks ja mõnusaks. Ja tuli, teise traavi ajal tundsin, kuidas enam ei kisu käsi ettepoole ja Rolly liikus ka teistmoodi. Wiii.
See vasakule keerates välimise käe ette lubamine näib olevat asi, mida nii lihtsalt ümber ei harjuta. Tegelen asjaga. 
Marit kommenteeris, et Rolly näib täna parem kui eile. Ja mulle tundus ka nii. Ühel hetkel küll tekkis mingi kommunikatsioonierror ja Rollyl oli pea püsti, ees selline nägu, et talle aitab. Jäi isegi platsi keskel kord seisma, vabandust, kas maha ei taha minna, see on teie peatus? Aga õnneks see hetk möödus kiiresti.
Ahjaa, üks galopitõste oli kohutav, mul ei olnud vist veel piisavalt ratset käest ja üleüldse laperdasime mingis imelikus traavis, nii et peale mõnda galopisammu läksime jälle traavi peale, et ennast kuidagi korda saada ja kohendada.
Rollyt näis täna raskem sõita, aga see võib olla ka sellepärast, et eilsest olid minu lihased veel väsinud. Jaksasin küll ja midagi tegemata ei jäänud, aga ma olen paremas vormis olnud. Ja samamoodi näib, et kui Rolly vajub oma mõtetesse (peale sammupausi), siis unustab ta korraks kõik ja on hajameelne, aga kui ta jälle on keskendunud, siis vastab ta kõigele ülikiiresti. Lihtsalt ei tohi pikalt ühte ja sama asja teha või jääda pikalt samale trajektoorile, kogu aeg peab olema harjutustel mingi üllatusmoment sees, muidu jääb vanake jälle rööbaste peale tööle ja lülitab raadiosaatja välja.
Galopis tuli veel sõita poolistakus ja täisistakus kordamööda. Rollyga näib see kuidagi lihtne, eriti kui ta sääre peale nii kergelt edasi liigub ja traavi jäämine ei mõlgu isegi unisemates mõtetes. Nii et seda me siis tegime. Kord küll tundus, et ta hakkab jääma nurgas traavi ja kui ma panin sääred vastu, siis ei muutunud midagi. Kui siis aga stekk läks talle õrnalt vastu, siis selle peale tormas ta väga lõbusalt edasi. Ja tegi seda ka siis, kui stekk kogemata talle õrnalt vastu läks. No ma tunnistan üles, et tegelikult on ikka mõnus tunne ka, kui putukaid ja kuumust täis platsil saad niimoodi vastu tuult kihutada, aga siis pidime ikka ennast kokku võtma ja galopi ka.

tujuparandaja Rolly

Rolly selle eest oli täna kuidagi tore. Talle vist meeldivad inimesed? :)
Igal juhul võib ta ju esimeses traavis veidi ratset mu käest tirida või vasakule selle vastu olla, aga tunni lõpuks oli meil juba  üsna tore kontakt ja täitsa mõnus oli sõita ka.
Ma tundsin juba sellest nii suurt rõõmu, et ta ei ütelnud mulle millegi peale "ei!". Pigem ütles ta vahel: "oota, las ma proovin."
Alustasin pikema ratsmega, siis hakkasin sammus seda vaikselt koguma. Päris nii, nagu Millaga tegime, pikendusi ja edasisõitmisi, ma esimese sammu ajal Rollyga teha millegipärast ei julge. Sellepärast, et Rolly jälle küliskõndi ei pakuks. Täna läks ka korraks samm selgelt imelikuks ja ma muutsin kohe tempot. Peale esimest traavi on kuidagi kindlam sammus hakata temalt midagi küsima.
Voltides ja nurkades on minu välimine käsi minu vaenlane. No liigub lahkelt liiga palju ette, kui ma sisemist õlga püüan tahapoole viia ja sisemist kätt avada. Ja raja peale ei tohiks ma üldse minna, sest seal vajume mõlemad Rollyga ära. Nurkade korralik läbisõitmine on palju lihtsam, kui me nurka üldse ei trügigi, vaid sõidame näiteks 2 meetrit rajast seespool.
Rolly sadulas pehmelt kergendatava jala vahetamine ei tule mul ka eriti lihtsalt. Tagumine kaar tuleb jube kergelt vastu. Murdun endiselt liialt selili? 
Kõige parem näis galopp. Esimene oli vist natuke laiali, aga pärast tegime edasi sõitmist ja kokku võtmist ja Rolly näis olevat eriti lahkes tujus. Kokkuvõtmisel oli küll endisel hullult säärt vaja, aga minu suureks üllatuseks me ei vajunudki traavile ja Rolly tuli kutsumise peale suht kiiresti tagasi. Edasi läks ka. Ja mõne aja pärast ei olnud ta vasakult poolt enam nii kange ja oli nõus sinna painutama (olgugi, et mul on ikka tunne, et pean vasakule poole palju rohkem seljas ära tegema selleks, et teda sinnapoole ümaramaks saada).
Õige trenn on ikka siis, kui hobuse seljast maha tulles tuletavad jalad enda olemasolust meelde.

mära ja mina

Mina: "Agne, tavai lähme veidi kiiremat sammu?"
Agne: "Ei."

Mina: "Kuidas oleks voldiga paremale värava juures?"
Agne: "Ei. Kui tohib, siis ma lahkuksin siit vasakule."

Mina: "Kas me võiks teha samm-traav üleminekuid?"
Agne (värava juures seisma jäädes ja häälekalt Pätu ja Täpi suunas karjudes): "Appi, kuhu te nüüd lähete? Ärge jätke mind kahekesi ja ilma tunnistajateta selle hulluga!"

Needless to say, ülejäänud tund läks enam-vähem sama muusikaga edasi.
Vahepeal saime juba kokkuleppele, näiteks hakkas mõne aja pärast meil sääre eest astumine välja tulema. Aga valida oli enamasti kahe reageerimise vahel - nullreageerimine või siis pidin mina reageerima mingil moel Agne ettepanekutele joosta kuskilt õlaga välja, minna galoppi siis ja seal, kus ta ise tahab ja muud sellist vahvat.
Vasakule poole galopis püüdsin küll hirmsasti esimesest sammust hoida rütmi kontrolli all, aga see ei paistnud vist väljapoole eriti välja, igal juhul pidin sellele rohkem tähelepanu pöörama.
Paremale poole oli treener välja mõelnud kavala plaani ja juba trenni alguses lilla ristikese püsti pannud, et üle selle proovida tõsta. Agne tundis plaani ja võttis ohjad enda kätte. Tõusis galoppi siis, kui tahtis, minu palve peale seisma jääda vedas mind teisele poole platsi, kui ma tahtsin voldile minna, vedas mind, õlg ees, mööda pikka sirget värava poole ja ma ei osanudki enam midagi peale hakata. Lihtsalt ära tahtsin sealt seljast. Treener ütles ka, et sellises seisundis pole jätkamisel mõtet ja sain oma jalad jälle maha toetada.

* * *

päike, lilled, heinamaa.

Maastikule!
Rolly näos ei liikunud esialgu ükski karv, veel maanteest üle minnes näis ta magavat. Alles peale esimest traavi vähe kõrgemas rohus tundus, et vanapoiss ärkab ellu ja silmad lähevad vähe rohkem särama.
Silmad läksid muidugi veel rohkem särama, kui me metsas galoppi tegime ja tagasi tulles oli juba tunne, et Rolly liigub ja paindub. Paindumine tähendas ka seda, et kergliiklustee peal, kui tahtsime üle maantee hakata minema, tegi Rolly ühe spagaadi ära, tagajalad vajusid ikka väga laiali. Huh.
Ja siis tagasi jälle põllu ääres galoppi.
Väga mõnus õhtu.
Kui mul oleks oma hobune, siis ma vist ainult niimoodi koduvallas ringi kablutakski :)
Nad peaks siis poe juurde tegema väikese latri, kus hobune oodata saaks. Ja lasteaia juurde. Ja kooli juurde.

hüppetrenn ilusa punase venkuga

Soojenduse tegin "koolisõidujalustega", mis selga ronides näisid nii kohutavalt pikad, aga kui hakkasime sõitma, siis oli just see tunne, et sääred on õige koha peal. Imperija ei tundunud väga kurtvat. Esimese traavi ajal näis isegi, et meil on lõdvestatus ja meil on rütm. Võtsin riski ja jätsin ka hüppamise ajaks sama pikad jalused. Mõtlesin, et kui takistused peaksid tõusma, siis tõstan vahepeal jalused kõrgemale.
Ahjaa, note to myself: jalgu peab puusast kogu aeg pikemaks venitama. 
Küsisin enne trenni Katrini käest, et mis tunne Imperijaga hüpata oli. Ta ütles, et oli teda liialt tagasi hoidnud ja oleks pidanud laskma rohkem liikuda.
Minul juhtus vastupidi. Kui mõne hobusega teeb murelikuks, et tal pole seda "look & lock" hetke, siis Imperijaga oli täitsa vastupidi - niipea, kui takistus silme ees, oli hobune seda nägu, et lähme. Ta oli tegelikult seda nägu juba soojenduse ajal, kui iga kord takistusele liikudes tuli teda hullult takistuseliini pealt minema togida. Millegipärast meelitas teda eriti rohelisetriibuline lattaed, mis raja ääres seisis. Kuni trenni lõpuni.
Esimesed hüpped läksime liiga kaugelt lendu.
Püüdsin siis teda pigem hoida tagasi ja kontrollida rütmi ja mingi piirini oli progressi ka tunda (loodetavasti ka näha), aga enne takistust, kui püüdsin hoida säärt vastas, aga mitte teda edasi sõita, siis ta ikka improviseeris rohkem kui oleks tohtinud. Marit ütles, et ma olin tagumikuga ikkagi hoogu andnud ja siis proovisin tulla poolistakus. Saime "palju paremini" okserist üle ja lõpetasime tänaseks ära.

lilla latt ja Aaria

Esimeses traavis oli Aaria kange ja puine ning et ma mitte endast liiga hästi ei arvaks, siis hoidis ta pead ja kaela sirgelt püsti ka.
Vahepealses sammus tegin kõike seda, mida Milla oma trennides on pannud tegema - edasi sõitmine, koondamine, peatused. Sekka mõned väiksemad voldid, paar serpentiini, noh, et igav ei hakkaks.
Teises traavis päris nii püsti Aaria lipp ei olnud ja vahepeal tundsin, et juba läheb ta natuke leplikumaks ja natuke rohkem "alla", natuke rohkem puristab ja hingab teistmoodi ka. Rohkem lõdvestatust?
Igasuguse käevõnkumise peale muidugi ei jätnud mära Aaria ütlemata, mida ta sellest arvab. Minu sääred pole ka piisavalt terasest ja istakust rääkimata. Aga me saime ikkagi igasugu asju tehtud. Galopis tahtis ta hirmsasti jääda traavi ja ma pidin suurema osa ajast kogu aeg valvel olema. Nothing new. 
Ja siis kui püüdsin teda galopis edasi sõita ja siis tagasi kutsuda, jäi ta samuti tihti traavi. Hmm. No ma vähemalt ei lasknud tal kordagi sammu jääda, püüdsin traavi kohe saada korda ja kohe uue tõste teha. See polnud eriti keeruline.
Pidime üle lilla madala lati ka tulema, esialgu traavis, pärast galopis. Ühest jalast ja siis teisest jalast. Olgugi, et mingit hüpet polnudki, siis ikkagi on raske lasta silmadel puhata ja hobusel otsustada. Õigemini -  kui tundub, et ei klapi kohe kuidagi ja kohe-kohe kolisevad jalad vastu latti, tekib kohe hirmus kiusatus sekkuda. Kas edasi sõita või sadulas püsti tõusta, et hobusel kergem oleks koivad üle saada, kui nad peaks lati alla jääma vms.
Kui siis pidime tiba erksama tempoga tulema, näis võimatu aru saada, kas üldse midagi klapib. Pilk metsa poole ja edasi. Ikka tuleb seljas kõik ära oodata ja mitte eriti ise sipelda. Ega ma tegelikult ju ei näe ära, kas midagi klapib või ei klapi, olgugi, et püüan võistlustel või trennis mõttes lugeda nii teiste kui enda hobuse samme. Aga mingi tunne enne takistust tekib, eriti kui ei klapi :)
Väike lõdvestustraav. Aaria haaras koplisse minnes veel kaasa suure ampsu tee peale kogunenud heinarullidest ja sillä siisti.

Zillion with a Z.

Uuuu.
Uus hobune.
KWPN?
10-aastane. 
Imearmas loom.
Väga kihvti iseloomuga.
Ülipüüdlik ja tahab väga meeldida.
Lihtne valmis panna, natuke miilu-miilu tüüpi. Selline
diskreetne, aga ikkagi lähedust nautiv poiss. 
Ideaalset värvi.

Ja kui me platsile jõudsime, siis näis ta natuke nagu Imperija esimesel korral minuga. Tegelikult me ilmselt lihtsalt tahtsime hullult üksteisele meeldida ja ta pingutas ehk natuke üle.

Mina plaanisin pika ratsmega sammus alustada, tema hakkas kohe hirmsasti ennast rulli keerama. Hmm, kas nüüd peaks nii tegema, nagu kord Minniega, kus ma pidin hakkama ratset kiiremini kätte võtma?

Ei, Marit tuli platsi äärde ja ütles, et kui loom ikka soe pole, siis ei tohi teda niimoodi ära kasutada ja ma jätkasin pikema ratsmega.

Traavis hakkas ta esialgu püüdlikult kiirustama ja pöörete peal tundsin jälle rohkem, et ma vajun välja. Just siis, kui rütm võngub. Nii et ennekõike peab rütmi paigas hoida ja üritama seljas ikka stabiilne olla. Sest iga kõikumise peale see hobune püüdlikult üritas meelepärases suunas kaasa kõikuda või ujuda. Jalad peab hoidma ikka pikad-pikad ja korralikult ümber hobuse.

Siis läks jälle täitsa toredaks. Nii toredaks, et platsi äärest naerdi, et ärgu ma lihtsalt nautigu, vaid sõitku ikka ka looma.

Ma ei ole vist kunagi olnud uue hobuse seljas nii muretu, kui tema seljas. See ei ole ratsionaalne mõtlemine, aga ta näis nii tuttav ja turvaline. Ei mäleta, et oleksin eriti pingesse läinud.

Ok, see viimane pole vist ka päris õige väide, sest hiljemalt vasakule suunas galopitõstete ajal tekivad ikka muremõtted pähe. Noh, nagu Sudrabsiga. Ja täna Zillioniga. Esimesed tõsted ebaõnnestusid ja iga ebaõnnestunud tõste näib tegevat õnnestumise raskemaks ja raskemaks. Jälle täpselt nagu koertega.
Lõpuks saime ikka vasakule tõste tehtud. Ühe spikerdasime ja tegime sammust, aga viimase ikka korralikult traavist.
Paremale ei olnud nii raske.
Raske oli hoopis galopis püsida. Johhaidii, kuidas ta kogu aeg mul traavile vajus.
Ja siis see lugu, et pöörete ajal galopis kaldusime hullult kreeni ja vastu maad. Üks parempööre galopis oli lauskatastroof, mu sisemine jalg poleks nagu üldse sealpool hobust olnud. Tulemuseks kena koperdus pöörde lõppu.
Püüan küll hoida sisemise sääre vastas, aga ta ikka vänderdab, ma pole veel nii sadulas ja nii kenasti jalgadega ümber hobuse. Siis see teema ka veel, et vasakule galoppi sõites ma pean kogu aeg mõtlema sellele, et ma kogemata ei toetaks paremale jalusele. Niipea, kui see meelest läheb, olen jälle kreenis. Kui siis jälle sisemisele jalusele püüan ülipüüdlikult toetada, läheb raskus justnagu ülevalt alla, aga mitte piisavalt külje peale vastu hobuse külge.
Seletan ilmselt keeruliselt, aga õhtu pole ka enam poisike ja üleüldse on mul nüüd uni. Kui midagi hommikul meelde tuleb, lisan selle siis.

Rolly. Hoolimata kuumast ilmast pisut parem kui varem.

Täna oli Rolly alguses pisut kange, aga soojenes kiiremini kui viimastel kordadel. Kõndisime tükk aega pika ratsmega sammu. Esimeses traavis tundsin, et keegi kisub ratsmeid ära, õigemini jääb nende peale magama. Jälle see hetk, kui nuputasin pead, et ei tohi ju ratset järele lasta, aga samas tirima ei saa jääda. Mõnikord näib, et kui ma hakkan säärega rohkem tööle, siis annan käsi ka rohkem edasi.
Well, mõne aja pärast läks selgelt paremaks ja kontakt ka pehmemaks.
Üleminekud läksid ka paremini, eriti kui kogu aeg püüdsin õlad puusadest tagapool hoida ja iga ülemineku ajal mõelda selle peale, et mu käed ei liiguks edasi. Vahel on ikka nii, et kui traavist sammu lähme (või galopist traavi) ja Rolly sellepeale pead ettepoole tõmbab, siis kui kontakt on senimaani olnud mõnus ja suht kerge, siis alateadlikust hirmust talle suu peale jääda, liiguvad mu käed ikka ette.
Ühe ülemineku eest saime isegi kiita.
Allavaatamise eest jälle märkuse.
Traavis edasi sõitmine oli asi, mille kallal tuli natuke rohkem pusserdada.
Ja üle õla endiselt välja ei keerata. 
Natuke tegin täisistakut ka, harjutamise mõttes.
Galopp näis täitsa ok, Üks kord jäi Rolly minu tagasi võtmise ürituse peale küll traavi, aga pärast hoidsin sääred rohkem peal.
Muide, vihmuti platsil mõjub värskendavalt nii hobusele kui sõitjale, kui väljas lõõskab ebaharilikult kuum päike ja putukatel on linnaluba.

Pärast kordetasin üht uut hobust, kelle nad olid Hollandist kaasa toonud. Selline südametemurdja loom, kes juba boksis näis nii nii armas, et tahaks kaissu võtta. Korde peal püüdis kiiresti programmi ära teha ja püüdis alustada galopist. Muidu näib selline suht pommikindel loom olevat, aga ma muidugi olen temaga vaid loetud minutid koos olnud.

Treener on Hollandist tagasi, jess! Julgem tunne platsil sõita, kui saad kohe tagasisidet.
Kui lubatakse hobusega üksi (vabandust, kaksi) platsil tuiata, on tegelikult ka lahe. Saab ise välja mõelda plaani, mida teha, kuidas teha. Ma suhtlen siis hobusega trenni ajal palju rohkem, kiidan ja tutiplutitan rohkem, sügan turja pealt rohkem, sest meid ongi platsil nö kaks. Kergem üksteisele pühenduda, I think.
Viimasel nädalal käisin ka paar korda üksi sõitmas, aga kui hakkavad tekkima küsimused, millele ise vastust ei leia, siis jääb ikka vahel korralikult jänni ka. 
Miks Aaria ühel hetkel peale toredat traavi uuesti jäigaks muutus? Mida ma teistmoodi pean tegema? Miks Rolly nii hirmsasti galopis tahtis ükspäev kihutada? Või kõige tähtsam küsimus (mitte, et ma tahaks hr Vainule varba peale astuda või midagi, aga): kui miski ülesanne-element ei õnnestunud, siis kuidas olla kindel, kas see oli praegu minu või hobuse bad? Kas ma julgen stekki kasutada, kui tundub, et hobune ei vastanud, kui ma tegelikult kõrvalt ei näe, kas minu palve oli vormistatud korrektselt?
Lasen mõttest checklisti läbi (pea, õlad, küünarnukid, randmed, kontakt, jne jne) ja kui ma vastust ei leia ja midagi ei muutu, siis olen ikka pulassa.
Ja teine asi on see allapoole mugavuspiiri töötamine, mida Triinu ka oma blogis kritiseeris. Kui ma vastuseid ei tea ja kedagi pole kõrval, kellelt küsida, siis ma ei julge teha ülesandeid, mis on keerulisemad ja võivad minna nihu. See tähendab, et ma ei pinguta nii palju, kui kellegi silma all olles. Siis jääb tunne, et progressi eriti pole ja kergem kaotada motivatsiooni. Tegelikult on päris imetlusväärne, kui inimesed oskavad ja jaksavad oma hobustega päevast päeva ilma treenerita töötada ja säilitavad sealjuures motivatsiooni.

hiline õhtutund ja Agne

Ma tegelikult jõudsin talli nii hilja, et olin veendunud, et enam sõita ei saa, aga Taive andis mulle lausa hobust valida.
Agne näis pettunud ja pahur, et ta sellisel kellaajal koplist ära toodi. Nojah, enamus lastest olid ju juba ära läinud, võib-olla tädi Agne arvas, et huh, seekord läks temast liisk mööda.
Igal juhul tegime kiiresti-kiiresti ja tormasime platsile.
Rütm. Rütm. Rütm.
See õlgadega välja trügimine on ka asi, mida ma ei oska alati ära hoida. Paremale polnudki nii hull, aga vasakule näisime vahel puhta kreenis pöördeid välja võtvat. Nii me jälle volditasime, vaesel tädi Agnel käis vist pea ringi, aga vähemalt ta ei ennetanud enam mu soove ja peale ohtraid peatusi kohtades, kust ta muidu hakkas õlg ees ära kiskuma, ei olnud ta oma ideedega enam eriti pealetükkiv.
Täisistakut jälle palju-palju-palju. Agne seljas pole see ka üldse raske.
Esimene galopitõste (vasakule) näis jälle nii õige, et mõttes kiitsin ennast. Suunda vahetades püüdis Agne jälle kihutada ja muutus murelikuks. Proovisime ja proovisime, aga tõusime ikka valesse jalga. Siis tegime ühe korra veel vasakusse, et lõpetaksime positiivses võtmes ja siis lõdvestas Agne end ära.

Mõned pildid ka, aitäh Kertu!

Mina & Aaria

Kui Milla teatas eile, et ta tuleb homme hommikul, siis avasin juba korraks suu ja siis panin selle uuesti kinni. Ei. Uni maksab ka midagi.
Aga kui ma õhtupoolikul talli jõudsin, tuli välja, et plaanid olid muutunud ja Milla andis platsil trenni. Lubas mind ka vaadata, kui ma ruttu hobuse valmis saan. No hobusevalikuga läks natuke aega ja kui ma Aaria peaaegu valmis sain, ütles Milla, et talle tuli juba isa järele ja küllap ma saan ise hakkama.
Nii sõitsimegi ise.
Esimene traav näis meile mõlemale hobusega meeldivat, Aaria oli kogu aeg kuuldel ja väga püüdlik. Ta pakkus muidugi ka ise kõike, aga oli seda nägu, et this is fun.
Teises traavis tekkis mingi puine hetk, ma kahtlustasin jälle, et midagi oli valesti mu käte ja kontaktiga, võibolla ei osanud ma piisavalt säärega peale sõita. Raske öelda, ma proovisin siis lahendada asja nii, et tegime hullult volte, üleminekuid ja skeemitasime platsile jõudnud laste vahel niipalju kui jaksasime. Paremaks läks küll.
Galopis vajus ta mõned korrad kergelt traavi, nii et paari sammu pärast tõstsin jälle uuesti. Otseselt ta laiali ei tundunud, näis põrkavat ka kenasti, näis ok. 

vau-trenn

Oi oi oi, kui hästi täna Carp sõitis ja toimis! Uskumatu.
Kuum oli ja jälle palju putukaid. Carp sai kõrvad pähe ja eilsest edust tiivustatuna piserdasin talle ka natuke seda putukaeemaldajat peale. Ühtegi putukat tema peale ei maandunud. Väike võit või petekas?
Milla tegi meiega jälle palju tööd sammus, üleminekuid, pikendusi, kokkuvõtmisi ja peatusi ning Carp hakkas nii-nii kenasti tööle. Ok, ma üks kord pidin kasutama stekki, aga tegelikult oli ta temperatuuri ja kõik arvesse võttes ikka jube hea. Väljas oli tõeline leitsak.
Uiii, mis hea uudis - traavis ei olnud mingeid erinevusi, kas lähen vasakule või paremale. Wiii! Ma muidugi harjumusest alustan ikka paremale, aga suunda vahetades polnud enam mingit erinevust tunda.
Mõtlesin, et kui need sini-must-valged latid juba siin kolmekaupa on, siis lähme kõnnime neist sammus üle ka. Carp vastas selle peale, et ei mängi välja. Tükk aega vastas niimoodi. Ma ei lasknud teda ka nendest mööda ja isegi taandasin teda neile otse vastu vaatama. Lõpuks, peale pusimist saime nendest üle.
Mingil järgmisel sammupausil, 20 minutit hiljem tahtsin uuesti neist üle minna ja Carp alustas uuesti sama vaidlust. Isver küll, animal..
Tegime kolmeaasalist serpentiini, aga mitte pikipidi platsi, vaid tallipoolses osas ja ristipidi. Enamuse aja olin enda trenni mõttes täisistakus ja oluline oli iga Carpi "ennetuse" peale muuta suunda või käitumist või teha peatus või üleminek sammule. Selleks peab olema vaimselt rohkem valmis kui füüsiliselt. Vahepeal viskasid Merle ja Milla mulle Sprite pudeli, et ma kokku ei kukuks. Mõned kaared tulid tegelikult täitsa toredalt välja. 
Terve plats oli voolikuid täis, Georg mõtles seal eile mingit vihmutisüsteemi välja ja kui Milla keris vooliku kokku ja jättis statiivi peale rippuma, siis oli see Carpi jaoks ka nii hirmus, et ta keeras ennast iga kord kringliks, kui sealt möödusime.
Galopis pidime samuti sõitma edasi, võtma kokku, mitte jääma traavi, tegime ühe jalavahetuse (mille eest saime kiita), ja ühe väikese ristikese hüppasime ka, kui Milla tahtis harjutuse pointi selgeks teha. Carp oli tegelikult lihtsalt sjuuper! 

Pärast hoidsin beebi Poseidonit kordel, kui Milla teda liikuma harjutas. See on ka üks hirmus nummi loom (roosade südamete koht).

HAH!!! Kas te teadsite, et täna on International Helmet Awareness Day? Võib-olla just sellepärast käskis Milla mul viimaste galopiringide jaoks kaska peast ära võtta, et ma saaks teada, mis tunne on kui tuul juustes vihiseb.
She's bad.

platsil üksi Rollyga

Nägin eile esimest korda, kuidas Diana Rolly peale pahaseks sai. Eks Rolly oli vist selle ära teeninud ka, ta näis igatpidi viilivat kõigest, mida küsiti.
Täna siis sõitsin ja mõtlesin, et huvitav, kuidas väljaspoolt pilt välja paistab ja ega ma ju ometi ei nõua temalt liiga vähe? Või liiga palju? Püüdsin sammu lühendada, käisime neid kolmekaupa ritta pandud latte, tegin painutusi, volte ja kõike, mis salakavalalt ratsaniku kasuks peaks töötama. Galopis tahtis ta hirmsasti tormata ja kiirustada, pusisime seda natuke aega ja siis tegin jälle veidi poolistakus galoppi.
Ahjaa, täisistakuga hakkan jälle vaikselt sõbramaks saama. Täna jälle tegin mingeid serpentiine. Hea uudis on see, et Rolly ka ei jõnksatanud ennast kangeks, kui ma täisistakusse jäin. Julgustav.

P.S. Kui keegi veel vaevleb unetuse käes, siis otsige Facebookist üles grupp "Things Riders Don't Say". Sulgege toa uks, et teie naer kedagi üles ei ajaks ja nautige. 

kärbseralli

Jess, ma sain ikkagi Sudrabsiga enne tema ärasõitu veel platsile.
Kärbestele ja parmudele oli ka massiliselt linnalubasid välja antud ja meil oli nendega pidevaid kokkupõrkeid. Sudrabs oli sellepärast palju rohkem närvis kui mina. Iga kord kui mõni tema laial tagumikul maandus, oli Sudrabsil kohe paanika-jaanika ja samm sassis.
Sammu jäädes läks ta lausa kurjaks ja vehkis peaga, kui nad ta ümber tiirutasid.
Kui see väike asi välja arvata, siis trenn läks küll paremini kui eelmine kord. Traavid olid täitsa ok ja üleminekud vist ka, vähemalt Milla väga midagi ei kritiseerinud.
Galoppi tegime korde peal ja paremasse tõusis Sudrabs kohe ja jooksime mitu head ringi mõnusas tempos. Vasakusse tõusmine oli keerulisem ja ta tahtis iga vabandust ära kasutada, vahepeal seisma jääda ja ümber keerata. Lõpuks õnnestus ka vasakusse ja saime sedapidi ka joostud.
Lõpuks tegime veel traavis kolmeaasalist serpentiini, vahepeale kas sammu või peatuse.

Sudrabs. Selline nimi ongi.

Kui see nimi Google Translate visata, siis tekib küsimus, et miks just seda värvi hobusele selline nimi pandi. Kas arvati, et ta läheb halliks?
No täna murest oleks vahepeal läinud küll, siis kui talle visati selga mingi lassoga linnast püütud ratsanik. Loom ilmselt mõttes muudkui karjus Fey järele.
Ma olin jälle põnevil nagu laps lõbustuspargis. Seekord oli sellepärast ka põnev, et ma olen ju nii palju Sudrabsit kõrvalt näinud, sõitmas Hannaga ja Merikesega ja Feyga. Ja näinud, kuidas ta on nii muutunud, nii palju arenenud. Mul oli mingi ettekujutus temast, aga muidugi mitte udust aimugi, mis tunne tal seljas olla on.
Tuli välja, et väga hea tunne. Nojah, ma mäletasin, et ta on mõnikord jäänud hämmingus seisma ja järele mõtlema ja kui ma nendel hetkedel olin ametis millegi muuga (säärtele koha otsimise, tasakaalu hoidmise, millegi muu sellisega), siis magasin maha selle õige sekundi, millal teda liikvel hoida.
Aga kui me hakkasime teist traavi tegema, siis dziisus kraist - ja ma ei usu, et ma seda ütlen - täisistakus oli tema seljas mugavam olla kui kergendada. Pange see enda märkmikutesse kirja, ma ei hakka seda lauset ilmselt liiga tihti kordama.
Ta näis natuke segaduses, et ma ta seljas vahel igasugu imelikke vigu teen ja ebakindel kontakt ei aidanud ka kuidagi usalduse tekkele kaasa. Midagi paanilist ei juhtunud, aga päriselt-päriselt lõdvestada ei saanud. Panin jalused nii pikaks kui võimalik, ent mingil kummaliselt põhjusel olid mu põlved eespool sadulat. Selles asendis oli paras väljakutse saada jalad ümber hobuse.
Galopitõstete ajaks maksis see kätte. Lisaks tulid mängu igasugused muud vead, nagu sadulast püsti tõusmine, ette kummardamine, alla vaatamine jms. Paremale saime tõsted suure surmaga tehtud, vasakule ei õnnestunud kuidagi. Lõpuks saime midagi, mis tegelikult mulle väga galoppi ei meenutanud, aga lõpetasime peale seda ära. Pole mõtet hobust ka stressata. Või temaga tehtud tööd ära nullida.
Nii et jälle need neetud galopitõsted...

Edit: Ei, kurja, mind ikka painab küsimus, et kas ma olin täna lihtsalt liiga ettevaatlik tema seljas? Noh, selline tunne oli, et mina olen ettevaatlik, et teda mitte millegagi stressata või liiga palju nõuda ja tema oli ettevaatlik, sest püüdis hirmsasti minu katkendlikke signaale lugeda?

Diana trennis Rollyga

Täna vaatas mind Diana. Trenn algas pisut teistmoodi, esialgu täiesti pika ratsmega, pidi ainult hoolitsema selle eest, et impulss säiliks. Rolly näis jälle natuke omades mõtetes.
Käed peavad olema pehmemad ja ma žonglöörin pidevalt selle vahel, et kui palju on palju ja kui palju on vähe. Noh, nagu kunagi jutuks tuli, et "pehmed käed" ei tähenda "mitte mingit kontakti". Diana igal juhul kordas pidevalt mulle, et laseksin käed pehmemaks.
Ei olnud kõige kenam trenn, mis meil Rollyga olnud on, aga midagi hullu ka ei olnud.

meistriga

Aaria näis pisut üllatunud asjade käigust ja enne iga uut takistust kahtles ja kõhkles või püüdis vasakule-paremale ära ujuda.
Nomaeivõi, kui keeruline oli aru saada, et mis hetkest ta hüppesse läheb. Me mõlemad Katriniga olime oma "uute" hobuste seljas parajas segaduses. Kas ta läheb, kas ta tõrgub, kas ta teeb ühe sammu veel ette, kui palju ma tema galoppi tohin tihedamaks võtta, kui palju peaksin edasi sõitma jne jne.
Kui tulime sini-kollasetriibulist okserit, siis püüdis Aaria hirmsasti paremale ära vajuda. Ma püüdsin küll treeneri juhiste järgi vasakule jalusele toetuda, aga väline (parem) jalg pidi kogu aeg suht tugevalt vastu külge käima, sest Aarial olid mõtted, et sealtpoolt saab kiiremini mööda.
Valiklatt teeb mu silmad poole võrra suuremaks ja ümmargusemaks. Loogika ütleb, et koperdamise tõenäosus on palju palju suurem.
Viimane okser oli olnud juba päris hea ja tegelikult oli jälle huvitav "uue" hobusega hüpata. Viimased kaks hüppetrenni on olnud väga teistmoodi kui meie hüppetrennid temaga kunagi ammu-ammu.

tuunitud tunnikas

Nojah, peab tunnistama, et see tuunimine, mida temaga enne võistlusi tehti, on Carpil kõik veel sees. Hämmastav, kui vähesest nii pikk jälg võib jääda - vaid 1,5 trenni ühe ratsanikuga.
Püüdsin oma oskuste ja võimete piires saada teda läbi selja tööle, ei plahvatanud kuskile minema galopis, püüdsin hoida kogu aeg liikumise aktiivse, aga mitte laia. Tegime painutusi, teises traavis jälle volte, üleminekuid.
Galopis samal moel - rahulikult, aga kindlalt ja kõik tundus väga mõnus. Ta ei näi küll füüsiliselt lihtne, ikka on esialgu seljas tiba raske ja ma tunnen veidi väsimust, aga lõpptulemus oli väga väga hea. Mulle annab väga palju kindlust juurde see, kui ma näen, kuidas erinevad inimesed erinevate hobustega sõidavad. Eriti just nende hobustega, kelle selga ma ise satun aeg-ajalt ronima. Siis julgen ise ka rohkem küsida või nõuda.
Treener ei kommenteerinud meie sõitu eriti ja see oli täna vist hea märk?