käib töö ja vile koos

Täna käis Tiina musta vaatamas ja must oli saanud tööloa. Lohutav oli kuulda, et midagi hullu polnud Tiina leidnud, ainult et mõned vanad asjad hulbivad ikka pinnal. Töö hakkab jälle peale.
Olgugi, et ta on oma kahe vaba nädalaga kõvasti juurde võtnud, näib must endiselt seljast väga kitsas :)
Ega siis midagi, hakkame jälle sääri tahapoole tõstma. Sellest pole hullu midagi, ikkagi on nii hea tuttava hobuse seljas olla. Ei tundunud ta eriti murelik või liiga energiline, ei ühtegi pukki või kiirustamist. Esialgu näis isegi väga väga tore. Kuidagi ühtlane, kuidagi kergelt rütmis hoitav, kuidagi ... liiga keskendunud selle kohta, et tal pole kedagi kaua seljas käinud.
Tõsi küll, mina olin murelik, kui ta taas kõikuma hakkas. Püüad küll otse sõita, aga hobune vänderdab all ja pea käib ühele ja teisele poole. Nagu lonkaks, aga kõiki jalgu korraga. Selleks ajaks, kui pidime paremasse jalga galoppi sõitma (ja tõsted hakkasid ebaõnnestuma), hakkasin juba meeleheitele jõudma. No kust ma tean, kas ta ei saa, ei taha või ei suuda galopis püsida? Marit oli nõus talle selga minema ja tegi nii minu kui Zillioni elu lihtsamaks. Tööjuhised kätte ja homme jälle.
Põnev põnev :)