Niitvälja ja ülla-ülla - Angela

Täna siis olime Niitväljal ja vahetasime hobuseid. Maarja sõitis Meloodiaga ja mina Angelaga. Eks ta pisut imelik ole, nii väikeste seljas olla. Liikumisel on suhteliselt tõka-tõka tunne, aga positiivne on see, et juba kergendades saab lihased soojaks :)
Ellen andis meile ka teha kaheksaid ja suunavahetusi ja palju volte. Vaidlesin paar korda päris tõsiselt Angelaga pöörete pärast. Tahtis vedada hirmsasti Meloodia järele, aga mina tahtsin iga kord Meloodia sappa jõudes teha voldi, et saaks mingitki vahemaad. Ja paar korda lihtsalt ei õnnestunud. Siis kui tempo läks suuremaks, tulid uued probleemid - ma ei saanud teda sammule ega seisma. Ta lihtsalt lasi õndsas rõõmus kiiret traavi. Muul juhul oleks mul olnud ükskõik, aga kui me hakkasime tegema galoppi, siis oli veidi kõhe tunne, et mismõttes ma ei saa teda seisma?
Ellen korrigeeris mu käsi ja seletas uuesti üle selle, kuidas käed tõmbavad kehale ligemale jne. Rääkis üle ka selle, et ära jää tõmbama ja lase vahepeal lõdvaks ja siis proovi uuesti. Kui mul siis see siiski ei õnnestunud, ütles ta, et ju siis pole signaal õige. Ma oleks nii tahtnud näha end video pealt või vähemalt teada, mida ma siis valesti tegin, kui tavaliselt mul ei ole kunagi seda probleemi olnud, mitte ühegi hobusega.
Pärast riietusruumis, kui vahetasime muljeid, siis ütles Maarja, et tal on olnud Angelaga täpselt samad probleemid iga kord olnud. See natuke lohutas.
Täisistak oli tema seljas kordi mõnusam kui Meloodia seljas, galopp oli ka täitsa hea, vähemalt korde otsas. Kuna ta nii kenasti läks, siis sain tõesti rohkem keskenduda sellele, kuidas mina seal seljas olen ja mida teen õigesti või valesti. Kanda hoidsin all, kogu aeg mõtlesin oma signaalidele, sisemine ratse oli kenasti lõdvem ja säär konkreetsem. Ainult pilk käis aeg-ajalt alla, see vajab ikka treenimist. Mõtlesin, et kaska klambri juurde oleks vaja panna ühe takja, nii et kui pilk alla läheb, siis oleks lõua all kohe meeldetuletus.
Noh ja keerulisemaks läks jälle siis, kui olime korde otsast vabad. Nurgast püüdsin tõsta ja ausalt, ma tegin kõik samal moel, kui korde otsas, kontrollisin, et nõjatun tahapoole, peahoiak õige, sisemine ratse lõdvem, täpne ja tugev signaal. Ei midagi peale selle, et Angela läks huippukiiresse traavi ja siis (peksan pead vastu seina) ei saanud ma teda ei sammule ega seisma enne kui jälle ring möödas. Nutma ajas. Tegin uue tõste, sama lugu. Kui Ellenile julgesin kurta, ütles ta, et ju polnud signaal piisavalt tugev Angela jaoks. Mulle tundus, et teisel korral oli signaal vähemalt 4 korda tugevam kui korde otsas.
Muidu jäin väga trenniga rahule.