Kui ma siis aga peale trenni koduteel küsisin, et kuidas läks, siis vahutas ta mulle õnnelikult, kui hästi tal oli läinud ja kui palju ta oli igasuguseid harjutusi teinud, kõhuli hobuse peal olnud ja kui hästi oli Tarson teda kuulanud ja kuidas ta armastab ratsutamist ja et emme, palun osta mulle oma hobune. Kuueaastaste puhul on see vist normaalne? Tema arutlusi teemal "hobune versus poni" kuulates oli raske tõsiseks jääda, sest ta pidas mulle pika müügikõne ja analüüsis põhjalikult, et kummaga on tal lihtsam jaluseid sättida ja kuidas poni puhul poleks meil isegi taburetti vaja, et talle selga minna. Milline kokkuhoid!
Mina sõitsin Carpe Diemiga. Kui alustasime traavi, siis peale esimest ringi arvasin, et sellest trennist tuleb jälle üks ärasuremise performance. Vaikselt aga hakkas Carp soojemaks saades ka hoogu juurde pakkuma.
Proovisin teda ratsmesse kutsuda, nii sammus kui traavis, aga päris harmooniat ei tekkinud. Paar korda ta pakkus mõnusasti, aga isegi kui pea ja kael tulevad alla, siis ülejäänud keha ei tundu oluliselt pehmem või mõnusam. Olen küll temaga vaid mõned korrad sõitnud, nii et ma ei tunne teda ju ka üldse, aga sellist sujuva ja pehme koos liikumise tunnet, nagu Vivaldi või Aariaga, me Carpiga veel saavutanud ei ole. Loomulikult piisab kergest komistamisest ja/või minu pisikesest tasakaalukaotamisest kui oleme jälle tagasi alguses. Temaga on ka hea oma kehahoiakut kontrollida - kohe kui vajud ette, vajub ta sammu (või galopist traavi).
Kahtlen, kas kasutan oma säärt ikka ökonoomselt ja õigesti või lihtsalt tuimestan ta külgi. Stekki ei julge eriti kasutada, sest kogemus ütleb, et enamasti teen ise midagi valesti. Täna püüdis ta vahepeal pead üles visata. Katsetasin ratsme pikkusega ja kui lasin pisut järele ning hoidsin rohkem säärt vastas, läks oluliselt paremaks. Lõdvestustraavi ajal jälle viskas pead alla.
Ta komistas jälle traavis mitmeid kordi. Miks?
Paar üleminekut sammust traavile olid kenad, ka treener märkis ühe ära.
Galopitõsted olid justnagu paremad. Olgu, olgu, ma tõusin paar korda jalustele ja jäin ka mõnikord põntsuma, aga üldjoontes oli õnnestumiste protsent parem. Kuna Carp hakkas ka kuumemana tunduma ja tahtis pea ees kiirustada, võtsin aega ja kutsusin teda aeglasemaks. See ei olnud täna kõige kergem ülesanne, aga ka mitte midagi ületamatut.
Peale soojendusgaloppe tegime veidi traavis latiharjutusi. 4 + 4. Esimene läks kohe nässu, sest ratsanik kõõritas latte rohkem kui hobune. Teisel korral vajusime viimaste lattide peal pisut paremale. Pärast saime paremini hakkama. Sellised harjutused meeldivad mulle.
Ja siis saime üht ristikest proovida!
Hoog tuli.
Tõsted olid kenamad.
Pöörded nii ja naa. Carp on väga mõnusalt tundlik selle suhtes, kuhu pööran pea, ta saab kohe vihjest aru ja kui keeran õlad-puusad järgi, ongi ta kenasti õigel rajal. Mis viga sellise hobusega sõita ...
Ainult paremale poole galoppi tehes ja väravale lähenedes kippus ta kogu aeg õlg ees nurka lõikama ja seetõttu läks meil üks hüpe ka pisut nihu. Ma jäin lihtsalt vaatama, et kurja, hobune valele poole paindes ja takistus tuli kuidagi ootamatult kiiresti vastu.
Paar korda jäin hämmingusse, sest tundus, et midagi ei klappinud - täpselt enne hüpet jäi justnagu üks poolik samm veel puudu ja ma ei saanud aru, kuidas Carp selle kavatseb lahendada - teha lisasamm või hüpata kaugelt? Tulemuseks - ratsanik läheb igaks juhuks enne hobust hüppele :(
Marit tõstis veel pisut takistust (85 cm) ja Carp tõstis hoogu. Ma jäin kahe-kolme hüppega ise ka rahule, hurraa.
Koju jõudes ei saanud ma enam autost välja. Ägisesin ja tundsin, et parem puus on nii kange ja valus, et ma keskelt enam kokku-lahku ei käi. Homme Tiina juurde. Ma süüdistan kaevamist ja aiatöid. Ilmselt pole päris minu ala.
Edit: Hommikuks ei saanud enam voodist välja. Nüüd sain mingid rohud peale ja juba saan ilma lonketa kõndida. Isegi juba istuda saan, ilma röökimata ja grimasse tegemata. Ratsutamisest sel nädalal midagi välja ei tule. Rahulik reziim. Nuuks.
