Galaxy. Vau.

Vau sellepärast, et ma olen mitu korda vaadanud, kuidas teised temaga sõidavad ja mõelnud, et ta on täitsa lahe hobune. Mitte siis, kui ta tallis jalaga kolistamisega tähelepanu ja õuna nõuab, aga platsi peal küll.
Boksis oli ta väga rahulik, lasi ennast kratsida, nuusutas taskud üle. Sellest taskust, kus kommid olid, võttis hammastega hellalt kinni. Noh, et kui ma vihjest juhuslikult aru ei peaks saama.
Uus hobune = minu pinges õlad. Ma ei saa arugi, kui see juhtub. Ühel hetkel lihtsalt tuletab treener meelde ja siis avastan, et oih, on jah, pinges. See mõjub hobusele vist samamoodi, nagu koerale mõjub omanik, kes võõrast koera nähes tõmbab rihma pingule - "appi, midagi jubedat hakkab kohe juhtuma!"
Traavis ei juhtunud veel mitte midagi jubedat. Galaxy oli kerge liikuma, kergelt läks säärepuudutuse peale edasi, vaikselt tuli kenasti allapoole ja kui ratsanik suutis hoida pisut kontakti ja oma selja lõdvestunud, oli ikka päris-päris hea sõita. Nii hea, et pinged läksid ka minema ja vahepeal tekkis tahtmine silmad kinni panna ja lihtsalt nautida.
Nurkades pean rohkem hoidma ennast püsti ja keskel.
Kui tunnihobused teavad täpselt, kust läheb rada ja kust lähevad keskmised voldikaared või kus kohtub kabi platsi äärega ja teevad selle matemaatika elutargalt ise ära, siis näib, et selliste "sporthobuse nägu" liiklusvahenditega nagu Galaxy laskub kohe ratsaniku õlgadele suur vastutus, sest kui satud hoidma raskust valel jalusel või oled ise kuidagi viltu, püüab tema kohe olla meele järgi. Ühes nurgas kippusime sellepärast kogu aeg liiga serva peale minema.
Teise traavi ajaks oli tal juba minek sees, nii et pidin põlvedega hakkama rohkem tööd tegema. Tegelesin suures osas sellega, et saada ta söödavasse rütmi ja vältida kiirustamist. Eriti kiirelt tahtis ta mööduda Taivest, kes kordetas pika piitsaga üht hobust platsi kaugemas otsas. Hirmus pikk ja hirmus sinine koolisõidutekk, mille olin seinalt kaasa võtnud, ei aidanud ilmselt ka lõdvestusele kaasa, nii et selle pidime ära viskama. UUPS, praegu tuli meelde, et selle unustasin pärast üles korjata ja see veedab nüüd ilmselt öö õues ...
Galopp paremasse jalga oli treeneri sõnul olnud hea ja rütmis. Seda enne seda, kui me läksime suure hooga platsi äärt ära tapma, sest see jooksis meile väga kiiresti vastu ja ma hakkasin kahtlema, kas võtame kurvi paremale välja. Võtsime vasakule. Läks väga napilt, platsi ääre vastu me ei jõudnud, tegime mingi imeliku pöörde ja jäime seisma. Sekund hiljem püüdsin ennast teha seal seljas madalamaks kui kükkis mannatera, sest kujutasin ette, kui kurjaks treener saab. Ei saanud nii kurjaks, kui ma kartsin. Aga ikkagi läks see päris pahasti ja ma patsutasin Galaxyt enne kui hakkasime liikuma. Noh, et anna andeks või nii. 
Minu jaoks oli harjumatu, et ta oli galopis eest hoopis teistmoodi, kuidagi rohkem eest all ja raskem. Suure entusiasmiga püüdsin säärtega rohkem rütmi hoida, aga väga palju sellest ei muutunud. Ilmselt on harjumise küsimus. Viimasel ajal olen ma sõitnud ju ka palju Rollyga ja Markusega, kelle galopp on lihtsalt teistmoodi.
Vasakusse ei olnud rütm nii hea ja pöörded ei olnud nii täpsed või sujuvad kui oleksin tahtnud. Lõdvestustraavi ajal tekkis mitu korda tunne, et pange muusika peale ja las ma natuke veel sõidan. Pärast tuiasime käsikaudu hämaral platsil ringi ja Galaxy mugistas komme süüa.