lennujaama tipptund

Suure platsi taga on veeauk.
Veeaugus on partide maandumisplats.
Ja juba teist korda satume teisipäeval olema kolmekesi platsil, kõndimas rahuliku sammuga platsi tagumise otsa poole, kui pardid pladinaga õhku tõusevad ja hobused samasuguse pladinaga püüavad teisele poole platsi joosta.
Täna kaua naerda ei saanud, sest Anne kukkus alla. Esimesel korral polnudki väga hullu, aga ta kukkus ühe korra veel ja siis oli mul kõrvalt vaadates hing korraks kinni - Anne oli hobuse tagumiste jalgade all? Ta ütles pärast, et oli ainult kapjadega pihta saanud, aga tunne oli ikkagi olnud nagu oleks tanki alla jäänud.

Peale lenduminekut partide peale tahtis Zillion veel oih ja aih teha, aga ma püüdsin hoida teda occupied, et me kumbki ei paneks niiväga parte või tuules lehvivaid põõsaid tähele. Toimis. Mida rohkem üleminekuid, mida rohkem volte, seda paremaks läks keskendumine. Nii tal kui mul.

Jonnakalt püüdsin saada teda rohkem ja rohkem parema sääre ette. Nurkades hakkas ta sisse vajuma ja kui oli ikka väga kole, siis läksin tagasi, et teha seni seda volti, kuni mul välja tuleb. Natuke proovisin sääre eest ka lükata ja painutada teda sisse. Minu meelest oli viimase trenniga võrreldes oluliselt parem, loodetavasti oli see ka väljaspoolt vaadates nii.

Täisistakuga on ka nii, et jälle vaikselt testisin ja isegi kui ta alguses võpatas, et issand-jumal-kas-nüüd-peaks-kohe-seisma-jääma, siis ma püüdsin mitte seda hinge võtta. Mul tuli teda rohkem edasi sõita, voltide peal kippusime ära surema. Täisistakut tegin vasakule natuke kauem kui paremale.

Soojendusgalopis püüdsin ka suht kohe proovida erinevaid asju - sõita edasi, võtta kokku, täisistakus, poolistakus, volte. Ma vaatan nii pahasti maha ja just eriti parempööretel, niuks. Halb komme. Niipea, kui ma vaatan maha, kaob istak ja hobusel kohe raskem. Vasakusse jalga sõites tekkis jälle see mure, et mina tahtsin galoppi kokku võtta ja selle asemel jäime hoopis mürtsti traavi.

Siis tegime lõppu diagonaalide peal jalavahetusi läbi traavi. Tuli teha nii, et kui traaviga on mingi jama, siis kohe teha peatus. Pusisime jälle selle poolega, et tuled paremast jalast ja tõstad vasakusse. 

_________________________________

Edit1: täna oli vähem seda suuliste murelikku närimist. See tegelikult juhtuski vaid üks kord, kui ma sammu käies hakkasin võtma vaikselt ratset lühemaks ja mu sääred hakkasid jälle mingeid mõttetuid liigutusi hobuse külgedel tegema. Kohe, kui ratsanik lõpetas selle jama, lõppes ka suuliste närimine.

Edit2: Samal moel tegelikult sain täna meeldetuletuse, et Zillion ei ole sedasorti hobune, keda peab kogu aeg galopis säärega katsuma ja tonksama, märguanded ainult siis, kui neid tõesti vaja on ja võimalikult vaiksed ja diskreetsed.

koertest, hobustest ja minust

On detsember, peaaegu jõulud, aga meie saame suure platsi peal sõita, nanananaa!

Carp tegi suuri silmi "oi, kui palju siin vahepeal muutunud on!" Esialgu tahtis ta suure kiiruga traavi minna, siis tegi kaks spagaathüpet, et saada kõhuga maale lähemale (esimene neist oli mingi teisel pool platsi äärt oleva ujumisrõnga peale, teise põhjusest ma aru ei saanudki).
See roheline käru moodi asi platsi keskel oli kogu aeg ründepositsioonis ja Carp tema ümber kogu aeg kõver nagu kapsauss, oodates rünnakut. Tegime käru ümber vigurvolte, kuni see polnud enam nii hirmus.

Hakkasime esimest traavi tegema ja selline tunne oli, nagu see polekski vana hea Carp. Liiga palju minekut ja mootorit. Võib-olla oli põhjuseks tuul või hirm, et roheline käru jõuab meile järele. Minu kõhulihased said igal juhul kenasti soojaks. Ülejäänud lihased ja sääred ei tundunud eriti koormust saavat või vaeva nägevat ja ma ei pidanud igal sammul silmamunasid välja pigistama, et me sammu ei vajuks :) Panin tähele, et iga antud märguanne omas palju pikemat mõju, kui tavaliselt ja Carp ei üritanud uinuda või mingisse letargiasse vajuda. Ta lausa jooksis suure osa ajast sääre ees ja ootas järgmisi vihjeid. Mis nii viga sõita?

Teises traavis läks veel paremaks, Marit ütles isegi, et Carp jooksis paremini kui kunagi varem.

Võitlus pingetega.
Päris ratsutajad tunduvad olevat hobuse seljas ikka ülipalju oma kõhu- ja seljalihaste peal püsti. Raskus jalustel, aga kogu ülakeha toonuses, et mitte ette vajuda ja samas mitte ka selja peale vajuda. Kui ma püüan järgi teha, siis pean mehaaniliselt endal peaaegu vintsiga neid sääri tahapoole venitama ja ka puusast jalgu pikemaks venitama, aga selle peale tekib alaselga pinge. Mitte valu ega kramp, aga lihtsalt tunne, et ma pole lõdvestunud. Jalusteta sõitmine vist abiks.
Õlgadesse ja kätesse tuleb ka vahel pinge ja siis peab neid laskma allapoole ja rohkem lõdvestunuks.

Reaktsioonikiirus.
Noh, eelmine kord tuli juttu sellest, et rohkem tuleb premeerida soorituse ajal ja mitte peale sooritust, mis peaks olema siililegi selge. Täna aga pidin nentima, et nendel kõige parematel hetkedel ei saanud ma isegi häälega premeerida, sest ma lihtsalt olin nii füüsiliselt engaged ja tegelesin rohkem enda hingamise või hingeldamisega. Piuksugi häält ei saanud raskematel hetkedel välja, rääkimata mingist kratsimisest. Vaene loom, rassis seal ilma tagasisideta. Pausi ajal pole mingi probleem kratsida ja tutiplutitada, aga see on rohkem minu enesetunde jaoks kui sooritusvõime parandamiseks.
Galopist traavi jäämisel jäi samuti reaktsioonikiirust puudu. Mõte ja reaktsioon peab olema, mitte „ oi, näe, me jäime kogemata traavi“, vaid "mis mõttes me jääme traavi?!" Natuke sõitsin edasi, natuke kokku, suure osa poolistakus, sest seda on praegu mulle väga väga vaja.

Jalavahetused.
Ma tahaks nii anda selgeid märguandeid, aga kui esimesed katsed ei too tulemust, siis pingutan rohkem (tegelikult küll võimlen üle). Sisemisele jalusele on vaja vajutada, mitte selle peale vajuda. Kui ma avan enda arvates ratset, siis sellisel moel, et hakkan ise ära vajuma. Välimise jala taha viimine tähendab, et ma vajun sisemise peale ja see hakkab tasakaalu hoides vastu hobuse külge käima. Me mõlemad olime loomaga segaduses.
Siis pidime tegema sellist harjutust (poolistakus) nagu galopp-traav üleminekuid erinevate kujundite peal, üks kord vasakule, siis paremale. Reageerida tuli kiirelt, mõtlemisaega ei jäänud ja vaikselt hakkas midagi välja ka tulema. Seda peaks millalgi veel tegema.

Koerad vs hobused.
Kui koerte ja hobuste puhul on nii palju sarnast (mis puudutab õppimist või õpetamist), siis on ka nii palju erinevat.
Hobustega peaks olema ultimate reward puhkus, rahulejätmine, rohkem mitte küsimine. Teed õigesti ja pääsed tööst. Teed õigesti ja hakkab fun. Olen ma õigesti asjast aru saanud?

Seda porgandimehe artiklit lugesin ma ka, mulle tundus kõik hirmus loogiline :)

Koertega ma päris nii ei saa teha, et kui tuli esimest korda hästi välja, siis jätad rahule ja lased puhkusele. Nad on loomupoolest võib-olla rohkem orienteeritud koostööle inimesega? Muidugi järgneb sooritusele vabastus, aga kui ühe sessiooni jooksul ma saaksin aikaan koeralt ainult ühe õnnestunud soorituse, siis oleks see tuhandemiiline tee käskluse kinnistamiseks. See võtaks megapalju aega ja mõne koera jaoks on harjutuse katkestamine pigem karistus kui preemia. Ilmselt on see püsivuse/püsimatuse küsimus ka, aga selleks, et see action – reaction jada jääks ükskõik millisesse mällu, siis on vaja mingi kriitiline arv õnnestunud kordi. Ja ma ei räägi sõnalistest käskudest, mis on koertele nii või teisiti loomuvastane suhtlemisviis ja mille kinnistamiseks läheb mõne uuringu väitel tuhandeid ja tuhandeid õnnestunuid kordi, kusjuures iga ebaõnnestunud sooritus viib sammu tagasi. Pluss ma juba näen silme ees Amelie pettunud nägu, et kas nii lühike trenn oligi?

Aga mina liigitun definitely sinna teise, koerte gruppi :P

Kui ma teen 10 jalavahetust ja neist õnnestub see üks ja viimane, saame kiita ja teeme sammupausi, siis käivitub dialgoog:

Aju: "Kowalski, analüüs! Mis me viimasel korral teistmoodi tegime?"
Tunne: "ma ei jõudnud selle ühe korraga midagi ära salvestada...“
Lihas: „ärge minu käest küsige, ma alles taastun!“
 (hetk vaikust)
Aju: "oh fuck... "

***

P.S. Ma ei saa jätta jagamata... Kurb lugu küll, aga ma naersin pisarad silma :)

Post by Алина Алексеева.

Singing in the rain (Buda, hüpped)

Mul pidi lõug maani kukkuma, kui kuulsin, et võtan Buda. Sõna "mõned hüpped" lause lõpus pani suu jälle kinni ja kihutasin koplisse hobuse järele.

Kui Sul on ainult 30 minutit, et vahetada riided, tuua hobune koplist ja ta valmis panna, siis on enesestmõistetav, et hobused on kopli kõige kaugemas nurgas.

Vaatasin Budat tükk aega ja mõtlesin, et kas on ikka õige hobune. Aga teist Buda näoga hobust seal ka ei olnud, nii et võtsin selle nööri otsa ja ta vantsis minuga hea meelega kaasa. Mul tekkis kahtlus, kas on ikka Buda. Jõudsime kõndida sadakond sammu, kui ta jäi seisma, hirnahtas kõva häälega selja taha ja kogu kamp jooksis traavis talle järele ja siis meist mööda, kahte lehte laiali. Kahtlused hajusid. Vana hea Buda.

Kui jõudsime talli, hakkas padukat sadama ja mul puges hinge hirm, et need mõned hüpped, mida  treener lubavalt mainis, võivad ohtu sattuda, sest sellise padukaga suurel platsil töötamine ei tundu võimalik.

Kui vihm lõppes, läksime väiksele platsile, kus Georg ja Marleen juba hüppasid kaht takistust, lattaeda ja okserit. Tegime Budaga esimesed kiired traavid ja kui galopiks oli aeg küps, jäi Georg mind juhendama, teised läksid talli. Peale meeldetuletusi, et ratse ei lähe ette, isegi märkamatult mitte ja et säär jääb kohe peale, saime mõlemale poole galopid tehtud. Ilma stekita kahjuks ei õnnestunud, aga pisike meeldetuletus mõjus pikaks ajaks ja kauboiliigutused säärtega jäid ära. Georg arvas, et aitab, ma võin teha lõdvestustraavi ära ja läks platsilt ära.

Vaatasin Budat, kes hakkas alles hoogu sisse saama ja mõtlesin, et isegi kui treener ei peaks jõudma enam meile trenni teha, oleks Buda jaoks 20-minutiline trenn ilmselt mõnitamine, nii et teen ikka natuke veel temaga midagi.

Üleminekuid, volte, diagonaale, peatusi. Peatusi, diagonaale, volte, üleminekuid.

Esialgu oli tema selja võnkumine harjumatu, võttis aega, kuni ma sain niimoodi seljas kergendatud, et ei tundunud teda väga segavat. Galopis oli võibolla vähem "jooksen-ise-mööda-platsi"-tunnet, aga ikkagi tulid meelde talvised trennid, kus ma, higipull otsa ees, püüdsin sellesse hobusesse mingisugust elu sisse saada ja peale esimest galopiringi olin nagu surnud spagett ta seljas.
Täna oli palju-palju parem, aga ka Buda oli hoopis teistsugune Buda.

Siis tuli treener tagasi platsile ja saimegi hüpata. Enamike hüpetega jäin rahule, tegi rõõmu, et Budal oli minekut ja ta ei uinunud eriti. Paar korda tuletasin stekki meelde, aga kui nina oli takistuse poole, siis Buda ei kahelnud küll üldse. 

* paar korda jäi säärt väheseks ja mul tekkis enne takistust mõtteline segadus, et kas tonksan või surun?
* jalused tundusid täna eriliselt libedad, ühe hüppe tegin ilma ühe jaluseta.
* kui me tulime paremast pöördest okserile, siis takistust vaadates tundsin, kuidas ma ei ole päris keset hobust ja võttis paar sammu, enne kui sain päris tasakaalu. Mu käed aga olid peale seda okseri peal nõka-nõka teinud, mis pani hobuse lati maha kobistama.
* mitmeid kordi läks säär valesse kohta ja siis tekkis galopis põntsumine. See ilmselt ajab ka käe imelikke kontrollimatuid liigutusi tegema.
* ühel korral, kui tulime liiga väikesest pöördest lattaiale, tegi Buda enne takistust mõned meeleheitlikud kiiremad sammud ja tõmbas peaga ettepoole. Ma andsin igaks juhuks ratset tiba järele, sest mulle tundus, et tal on seda liiga aeglase tempo kompenseerimiseks vaja, aga pärast unustasin ikka treeneri käest selle kohta küsida.
* pöörded vasakule on minu jaoks keerulised, mitmeid kordi hüppas Buda sellise trajektoori pealt ja kaugusest, mis olid tegelikult tema suhtes ebaõiglased. Aga ta hüppas siiski. Sest ta on juba kord Budaks sündinud ja nagu täna öeldi, siis Budad alla 130 cm takistusi tõrkuma ei hakka. Eneseväärikuse küsimus.

Sääre ees olemine ... noh, ütleme nii, et kohati tekkis hetki :)

Ma pean pidevalt endale meelde tuletama, et mu õlad peaks galopis olema piltlikult öeldes puusadest tagapool (isegi kui nad tegelikult ei ole). Just Buda galopiga on ettepoole kaldumine minu jaoks eriti kerge tulema. Hämaral platsil oli ka takistuste jõllitamine või maha vaatamine lihtsam, sest muud lihtsalt pole eriti vahtida. Kui siis aga mu sääred püsisid õiges kohas ja keha oli ka sirge ja otse, oli Budal küll paar korda sarnane minek, mis Carpil ühes tunnis, kui ma sain aru, et ta oligi sääre ees. Mitte kauaks, eks ma põntsusin varsti ta motivatsiooni jälle madalamaks, aga mõned helged hetked tegid tuju heaks.

Mõned korrad hüppas Buda suure hüppe ja ma ei olnud selleks päris valmis, nii et peale takistust jäin kätega kaela peale, aga hobusele suur kiitus, ta tõi mind igast takistusest auga üle. Õues pime, platsil hämar valgus, õhk niiske ja märg, selja taga raske päev, aga iga hüppega läheb tuju muudkui paremaks ja paremaks. Kuradi kihvt harrastus.

Hello, Rolly

Mul oli täna trenni sõites tunne, et täna tuleb Rollyle koplisse järele minna ja tunne osutus õigeks.
Esimeses traavis punnisime ratsmepikkuse kallal ja ma ei olnud seljas päris stabiilne, täna tundsin rohkem kui tavaliselt, et säär kõikus edasi ja tagasi.
Kas põhjuseks oli see, et ma polnud kaks päeva hobuse seljas istunud või Rolly vetruv selg, igal juhul oli kergendades vaja kogu aeg mõttes analüüsida, et kas liigun ökonoomselt või hüppan jaluste peale püsti, kas säär ei laperda ja kas liigun õigest kohast. Järelikult on harjumus kui selline veel habras.
Ma püüdsin hoolega hoida ratset piisavalt lühikesena, aga otsisin ikka kuldset keskteed nõudmise ja palumise vahel. Tahaks, et säär tuleb esimesena, hobune pakub ja siis kerib käsi ratset. On see õige?
Teises traavis tegime üleminekuid ja volte. Väga meeliülendavaid samme ratsmes ei olnud, aga samas jäin enam-vähem rahule sellega, mida me saavutasime. Paar korda viskas Rolly pea alla, kaela ümaraks, nii et käed olid "tühju ratsmeid" täis.
Nurkades kipun käsi ette viskama või siis ise ette kummardama, natuke lihvisime seda.
Väljend "hobune sääre ees" on olnud viimaste tundide märksõna ja see on samuti midagi, mis on habras tekkima ja kerge kaotada. Täna püüdsime ka väga, aga kui keskendun mingile detailile, unustan sääred laperdama ja kannad püsti mööda hobuse külge ronima, see aga rikub pildi kohe ära.
Jalutasime vahepeal ikka üle lattide ja Rolly ei koperdanud-kobistanud täna üldse nii palju, kui tavaliselt.
Esimese galopitõste eest sain kiita. Oli ettevalmistatud ja galopp oli kohe kaubanduslik. Peale paari ringi olin aga ise võhmal, keel vestil. Tegime mõlemat pidi, proovisin pikendada ja koondada - Rolly seljas on sellised harjutused nagu kirss tordil - puhas rõõm.
Kui hakkasime teist galoppi tegema, juhtus minu ja Rolly kommunikatsioonis midagi. Ühtäkki ei saanud ma teda rajal hoitud, ta jooksis, pea püsti, püüdis minu signaale ennetada, ise galoppi minna ja kui siis pidime tegema jalavahetusi läbi traavi, siis ülla-ülla - me ei pidanud isegi diagonaalijoonest kinni, vaid laperdasime koos siksakki üle platsi?!
Korduvalt on nii, et istud hobuse seljas, punnid ja punnid, ent tunned, kuidas hoolimata pingutustest istub hobune ratsme peal, laperdab all või lihtsalt on kange. Siis tuleb treener, käsib väikese sõrme püsti tõsta ja rohelisele elevandile mõelda ja voila! ühtäkki hakkab hobune sind kandma ja teeb hea meelega kõike. Ehh, millal see hobuselugemise oskus minu hoovile jõuab?