hobune üle mu võimete

Võtsin ettenägelikult jope enne hobuse selga ronimist seljast ja see oli õige otsus, sest juba esimese traavi lõpuks tundsin, et väga palavaks läheb ja minu jõuvarud hakkavad otsa lõppema. Enda arvates oli mu vaim valmis, aga tuli välja, et Zeppelini oma oli veel rohkem valmis. Säärele reageerimine - null. Stekist oli abi vaid sekundiks (juhul, kui see õnnestus üldse õigesse piirkonda suunata).

Esimesed galopitõsted pidin tegema sammust, aga seegi tundus lootusetu ettevõtmine olevat. Hobune näis olevat koomas või vähemalt sügaval meditatsioonis ning ei lasknud ennast minu sipsimisest häirida.

Lõppes see nii, et treener läks ise talle selga ja äratas ta üles. Kui ma siis uuesti hobuse selga istusin, oleks nagu taksoga sõitnud. Tahate galoppi? Palun. Sirge peal on vaja edasi sõita? Olge lahked. Tagasi tulla? Vabalt. Sellest jätkus üheks ringiks, aga tegi ikkagi tuju paremaks.

Gerard ütleb, et frustratsioon on üks elu edasiviivaid jõude, aga jätab täpsustamata, et kõik sõltub  sellest, mis järgneb. Kas jonn (sportlik viha, kui soovite) või jõuetus.

Sportlikku viha saab endale lubada, kui oskad hobust väga hästi lugeda; näed ennast kõrvalt sadulas ja oled 100% veendunud, et sina ei teinud viga ja (NB!) oled vaidluseks enam ette valmistunud kui tema.

Kui sul aga on vaim valmis, kuid oskused ja lahendused puuduvad, siis tekib jõuetus, ükskõik kui palju sul tahet ei oleks ja kui palju su ego sees ei möirgaks. 

Natuke silus turris karva see, et treener ütles, et eelmine kord oli meil hästi läinud ja seekord tundus, et lihtsalt ei olnud hea päev ratsutamiseks.

Nii et oota sa, Zeppelin, räägime sellest kunagi veel ;)