Kui ma täna üle koplinööri astusin ja hakkasin küünile lähenema, hakkas hurmur Diamond mulle vaikselt vastu sammuma.
Kui ma sadulasse astusin, siis oli ta natuke ikka pabinas ja pakkus oma parimat lahendust muredele - kiirustamist. Püüdsin võimalikult pikalt teha pika ratsmega sammu ja tundsin, kuidas ta paar korda pikemalt ohkas ja tundus lõdvestunud.
Selle mammutiga käib kõik kuidagi nii pehmelt ja kergelt, jääb mulje, et ta püüab kogu aeg mõtteid lugeda ja hirmsasti meeldida. Kui ma püüaks sama õrnalt anda märguandeid CD-le, siis ta ilmselt küsiks veel igaks juhuks mitu korda üle, et kas ma ikka mõtlesin seda tõsiselt.
Natuke oli vaja ise rütmi hoida, eriti sel ajal, kui keegi hakkas tegema kuskil maneežinurgas galoppi, sest mammut on tiimimängija ja kui on galopi aeg, siis on galopi aeg. Paar korda õnnestus ka ta pikka traavi ajada, aga siis jällegi tuli sekka üks selline tõste, et ma peaaegu hakkasin huilgama.
Galopp-traav üleminekuid tegime natukene ja siis lõpetasime ära.