A nagu Aaria

Esimeses traavis olin natuke hämmingus, sest Aaria pakkus enda kaela rulli ja pead alla, aga mina plaanisin temaga samal moel lõdvestatult ja suht pika ratsmega sõita, nagu Minniega või Aariaga Fey trennis.

Aga mul tuli hurraa-tunne, kui me ei läinudki täna kordagi ratsme pikkuse pärast vaidlema ja Aaria ei ärritunud mu peale ka kordagi. Jeee!

Ta pakkus eriliselt hea meelega kõikidele küsimustele vastuseid, vähemalt neile, mida ma oskasin küsida. Muudkui puhises ja vuhises. Mulle natuke näis, et ka kiirustas, vähemalt esimestes traavides. Galopis natuke ka ja mul oli tema tagasikutsumisega tükk tegemist.

Nagu rusikas silmaauku pidime pärast tegema sellist harjutust, kus voldi peal tuli galopis hobust võtta tagasi ja sõita edasi. Aarial oli hoog sees ja minu punnitused ta seljas oma kõhulihastega (millest ma olen hakanud juba vähe kõrgemalt arvama) jäid tal märkamata. Dziisus, kuidas ma pidin seal ennast lukku tõmbama, et teda tagasi saada. Esialgu ta jäi muidugi selle peale traavi, aga pärast hakkas juba natuke välja ka tulema. Ratse oli mõnikord nii pikk ja mu küünarnukid hakkasid selja tagant üksteisele lähenema. Aga kui harjutus välja tuli, siis on kõik vist ikkagi hästi.

Järgnev on pühendatud piuksuvale Jennyle :)

Carpi kõrvad

Carp tuli kadakate juurest hea meelega ära, peale seda, kui oli poole tee pealt tagasitormanud päitsete ja lohiseva nööriga Silvesterile heitnud üleoleva pilgu.
Ratsmete pikkus on nii diskreetne küsimus. Läheb kaua, enne kui tekib õige tunne. Ma näin endale jube karm, kui ma hakkan neid alguses rohkem küsima ja kui ma ei küsi, siis näib, et ma teen hobusele füüsiliselt liiga, ta läheb laiali, kaotab jalgu.
Vasakule galopp ajas esialgu nutma. Lubasin endale, et tönnima ei hakka ja volditasin, kutsusin, mõtlesin kogu aeg igasugu nõuannete peale, mida olen kunagi saanud.
Need peavad olema need Carpi kõrvad, mille pärast ma kogu aeg avastan ennast alla vaatamast! :) Püüan sellele hobusele meeldida rohkem kui teistele ja otsin kogu aeg signaale, et millal ta on rahul, millal ta on pahane, millal ta on keskendunud ja millal ta on lõdestunud.
Tükk aega läks aega ja siis tuli välja paar volti vasakule nii, et hobune liikus, oli kerge, painutas ja ei üritanud ära surra. Marit ütles, et oli olnud kenasti sääre ees ja me võime lõdvestustraavi ära teha.

tõka-tõka, vuhh-vuhh

Mul läks aega, enne kui ma taas selle võnkumisega harjusin. Esimeses traavis olin kogu aeg maa ja taeva vahel ja kordasin endale, et pole põhjust sadula peal hüpata. Jubedalt ajas naerma.
See, et mu säär oli täna jälle nähtamatu, ajas vähem naerma. Ei edasiliikumise ega allatulemise suhtes efekti tunda ei olnud.
Well, Buda vahepeal ikka üritas.
Tegime kaheksaid, volte, üleminekuid. Galopis oli vaja Budat PÄRISELT äratada - püüdsin teha sama, mis Springsuga - täie itsiga sirgete peal edasi sõita. Säär - nagu juba öeldud - ei omanud efekti. Stekist oli kasu kolmeks sammuks. Niuks!
Samamoodi, nagu Domingoga, tundsin kogu aeg mingit ettetõmbavat jõudu kätes. Not good.
No aga katsu säärega töötada, kui suurem osa tähelepanust ja võhmast läheb seal vedruselja peal tasakaalu leidmisele. Ma tunnistan, et mu sääred jõudsin tuttava "ümber hobuse" kontseptsiooni lõhnani alles kuskil soojendushüpete ja parkuuri vahel. Selleks ajaks olin soojaks saanud ja natuke hobusega harjunud.
Anyway. Parkuur oli kipa, selline tunne, et me oleme kunagi selliseid pöördeid hüpanud. See läks enam-vähem. Kuidagi saime meetrid ka kiiremini vastu jooksma ja Buda natuke ärkas. Stekki on alati kahtlane kasutada, mul on enamasti ikka sees tunne, et olen ebaõiglane. Samas, sellist ühtlases parkuuritempos ja rütmis liikumist mul Budaga polegi eriti õnnestunud saavutada. Võib-olla see üks kord, kui enne võistlust oli hüppetrenn maneežis ja ma esimest korda elus kannused peale panin. Täna parkuuri ajal oli pigem selline tõka-tõka (äratus!) vuhh-vuhh (uinume taas) tunne ja siis jälle sama otsast peale.
Brrr... nüüd algab see hooaeg peale, kus iga sammupausi ajal jõuad härma minna ja lihased kaotavad pool oma jõust.

üks Domingo

Domingo näis täna urr olevat. No ei meeldinud talle mu ettepanekud ja ma pidin ennast suht tugeva jalaliigutusega pidevalt selgitama.Või stekiga.
Esimeses traavis hakkas kiirustama ja mul läks natuke aega, enne kui saime normaalsesse rütmi.
Selle traavi lõppu tegime kaheksaid.
Teises traavis alustasin mingite portsude üleminekutega, aga siis hakkasime tegema harjutust - suht suure voldi peal tuli traavi sõita ja siis avatud küljel traavi pikemaks sõita, seina äärde jõudes jälle traavi lühemaks võtta.
Ta näis täna eest nii kange ja raske. Mu säärtest ei tundunud eriti abi olevat ja ilmselt olid mu käed ka jäigad, sest varsti oli tulemuseks see, et kui ma püüdsin hoida ratset nii pikana, kui see tundus olevat mõistlik, siis olid mu käed varsti krampis, sest ta venitas ja venitas seda mu käest ära.
Galopp oli ... brrr. No ma ei oska seal istuda, kuidagi väga raske ja kandiline on olla.
Siis tegime galopp-samm üleminekuid, millest kaks vist olid täitsa okeid, ülejäänute puhul kas vajusin liiga taha või lasin käed ette ja vahele tuli ikka paar traavisammu ka. Domingo oli vahepeal seda nägu, et no mida te tahate minust saada!?
Ei hullu midagi.
Homme jälle.

Springstorm

Sain täna hobust valida. Oli valida igasuguste toredate mömmide seast, aga Springstormiga näis ikka midagi pooleli olevat ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. CD oleks muidugi ka südantsoojendav olnud, aga tal on üks raud ära ja ta ootab homset kohtumist sepaga.
Ma lubasin endale, et täna töötan oma parema säärega nii püüdlikult kui saan, ka siis, kui ma peaks peale trenni otse traumapunkti sõitma.
Aga ei pidanudki.

Mulle näis üldpilt palju parem eelmistest kordadest, kus me olime ikka vahel täitsa diagonaalis ja 
valepidi paindes. Seekord sain taas märkusi selle kohta, et pean Springsut pikemalt säärega suruma.

Iga kord, kui uue(ma) hobusega hakkab lähenema galopitõstete aeg, tunnen, kuidas väike närv tuleb sisse. Springsu vastas mu tõstete peale esialgu "ei!" ja Marit ütles, et ma jään liiga kauaks mõtlema ja traavima, liiga vähe sportlikku viha. Nii ütleb hobune ka varsti, et nuh, täna me siis ilmselt galoppi ei teegi...

Peale soojendust tuli äratada hobused üles, nii et pika seina ääres tuli sõita neid edasi nii palju kui torust tuleb, lühikese seina ääres lihtsalt jätkata galopis (mitte ka väga tagasi võtta) ja siis uuesti edasi kihutada.
Kihvt.

Vasakule läks aega, enne kui hoo sisse saime, paremale poole sõites reageeris hobune kohe. Hobuse kohta, kes tundub füüsiliselt natuke rohkem nõudvat, kiirendab ta väga hästi. Ja saime galopi eest muidu ka paar korda kiita.
Paremale oleks hobune samas jälle justnagu kreenis olnud, pisut kõhe on, kui paremal pool näib maa õlale liiga lähedal. Nagu kunagi Vivaldiga ja Aronsiga. Kohe tekib vajadusparema säärega agressiivsemalt tööd teha, justnagu kartes, et muidu panen kurvis põlve maha.

Ja siis sellest tundest, et sääred on lukus hobuse ümber ja täpselt õige koha peal - mul on seda ju tulnud ette küll, mitme hobusega. Enamasti siis, kui natuke olen hobustega juba harjunud ja natuke ekperimenteerinud jaluste pikkusega.

Magamine on nõrkadele. Tegijad vaatavad öösiti Helsinki Horse Show GP-d :D

Glad to be back

Kõndisin talli vahel ringi, suu kõrvuni. Mõtlesin, et tuju enam paremaks minna ei saa, aga kui koplisse minnes Carp mulle hakkas vastu kõndima, siis tuli välja, et saab küll.
Kui emotsioonid kõrvale jätta ja trennist rääkida, siis püüdsin meenutada seda tunnet, mis oli Springstormi seljas ilma ratsmeteta sõites, aga Carp oli mitu korda eest harjumatult raske, mina olin natuke rohkem tasakaalust väljas ja vajusin ette ning kannad ei püsinud ka nii all kui vaja oleks olnud, nii et see ei olnud eriti sarnane eelmisele trennile.
Tegime latiharjutusi rohelisetriibulise maaslamava latiga ja planguga, mis oli ühelt poolt valge ja teiselt poolt sinine. Üks asus pika seina ääres, teine keskjoone peal ja vahele pidi mahtuma korrektne pööre, raskus sisemisel jalusel ja välimine ratse hoidmas meid raamis. Esimestel katsetel planguga tahtis Carp kõike muud, kui sealt üle minna. Ja need lamasid maas! Õnneks lõppesid läbirääkimised minu kasuks ja pärast tulime samu pöördeid nii traavis kui galopis.
Ükskõik, kui valmis ma enda arvates olen selleks, et hobune enne takistust jõnksatab, vaatab alla, pidurdab ja kõhkleb, siis ettevajumine ja allavaatamine on ikka kerged tulema.

Eeslid, Dimitri ja veel mõned

Igasugu Inglismaa hobuajakirjades on pidevalt artikleid eri riikide "donkey rescue"-dest ja olukord on vahel tõesti väga kurb. Kreekas oli eeslite vältimine vältimatu. Neid oli igal pool, osad rakkes, osad mitte. Turistieesleid oli igas väikeses ja suuremas linnas, mõni neist kõbus ja lõbus ja mõni trööstitu. Andsime oma osa loomapiinamisse sellega, et võimaldasime Rebekkale pika mangumise peale lühikese sõidu mägedest alla, ise kõndisime kõrval. Ise sinna selga ronima ei meelitanud ja vaadates, kuidas mõned 100-kilosed turistid neile otsa turnisid, oli endal ka valus.

Meie hotelli lähedal oli koht, kus pakuti matku hobustel ja kui meil tekkis vaba õhtupoolik, siis plaanisime poisiga neist osa võtta. Meile tuli hotelli järele koha omanik Dimitri, kes osutus jutukaks taksojuhiks. Ta uuris põhjalikult Eesti kohta, kui palju meil õlu ja bensiin ikka maksavad. Vargsi läks jutt poliitikale ja ma kuulsin pika loengu teemal, kui pettunud on ta Euroopa liidus "sest nad kõik kogu aeg tahavad Kreekalt midagi" ja tema meelest oleks lahendus Putini poole pöörduda, et too kreeklasi päästaks.
Me jõudsime suhteliselt ruttu kohale ja ta tegi meile väikese tuuri kohapeal. Üks noor kena kreeka türduk pidi meid viima Traganou randa ja hobused olid meile juba valmis pandud.

Tee viis läbi küla ja oliivisalu ning vahelduseks ka mingite laohoonete prügikastide kõrvalt ja suure maanteeviadukti alt läbi. Poiss oli mures, et kas me ikka saame galoppi teha, aga samavõrra ka natuke pabinas. Ta pole kunagi ju maastikul varem galoppi teinud.

Kui hakkasime rannale lähemale jõudma, leidus käänuline liivatee, kus siis tegime galoppi. Mõnevõrra. Sest minu sadula üks jaluserihm läks puruks ja jalus kukkus maha. See sai parandatud ja jõudsime Traganou randa. Sealne pinnas galoppi ega traavi ei kannatanud. See oli taaskord õõvastav kogemus. Ma olin juba matka alguses veendunud, et hobune, kelle seljas istun, ei ole päris terve. Temaga seal kiviklibul tatsudes käisid judinad üle selja.

Tagasisõit läks rahulikult. Galoppi rohkem ei teinud. Kui Dimitri meid tagasi hotelli sõidutas, rääkis ta oma minevikust kolmevõistleja ja takistussõitjana. Rääkis Kreeka sportlastest ja treeneritest, hobusemüüjatest ja omanikest.

Wii & vau.

Kordetund Springstormi seljas. Hurraa on veel vähe öeldud.

Alustasime ja lõpetasime ilma kordeta. Otsustasime minna esialgu paremale poole ja peale esimest kahte nurka juba kahetsesin seda otsust, sest mul tuli meelde, et selle hobusega oli mul vasakule lihtsam liikuda. Oh, well, kuna mul läks niikuinii aega kohanemisega, enda sadulasse paigutamisega, siis las ta praegu jääb, mõtlesin ma. 

Wii. 

Tegin ilma ratsmeteta traavi ja galoppi. Päris ilma ratsmeteta, nii et need olid seotud sõlme ja olid Springstormi kaela peal. Mäletate, see oli see hobune, kes eelmine kord mu galopitõstete peale mind ennast tahtis diskreetselt oma tagumise otsaga sadulast välja tõsta? Ei saa öelda, et mul poleks kõhus kõditanud, kui ma need käed lahti lasin, aga sellele järgnes jälle wii-tunne. Eriti galopis, kui Springsu võttis korraliku hoo üles. Hirmsasti oleks tahtnud käed laiali ajada ja lennukit mängida. 

Need planeerimata jalavahetused, mis vastu tulid, tõmbasid wii-tunde kohe maha ja kõhus läheb õõnsaks, kui hobune voldi peal jookseb muretult valest jalast galoppi. Seljas on veidike viltune tunne olla ka. Huvitav, kas see tähendab, et vaikselt hakkab tekkima mingi "õige jala" ja "vale jala" tunne? Sain õnneks täpsed juhised ja need jalavahetused jäid õnneks harvemaks ja suutsime juba mitu ringi ilma nendeta sõita. 

Ja siis tuli niimoodi, ilma ratsmeteta traavis ja galopis pikendada ja lühendada, teha peatusi, kõike vaid kõhulihaste ja põlvede abil. Natuke nagu päris ratsutamine. 

Peatuste ja tagasivõtmiste ajal olid mu kannad jälle mulle märkamatult üles roninud. Üleüldse võib teha kuskile märkuse, et kannad võiksid olla kogu aeg rohkem allpool - nii traavis, galopis, täisistakus ja poolistakus. Ja jalga peab pikemaks venitama. Ma olen viimastes trennides vaikselt kuskil nurgas võtnud jalad jalustest välja, et reie siselihast pikemaks venitada, lootuses, et siis ehk kuidagi paraneb ka asend seljas. 

Täisistaku ajal jalustele toetumine on ka veel hägune projekt. Mõnikord õnnestub paremini, mõnikord ei õnnestu üldse ja avastan ennast ikka mugavalt hobuse seljal põntsumast. 

Vau. 

Kui ma sain kannad allapoole ja sääreosa jäi ka seetõttu tiba allapoole, nii et ma tundsin, et võtan säärtega korralikult kinni palju rohkem altpoolt Springsu külgi, siis nõksatas hobune sellepeale kohe leplikult valvesse, kui nii saab öelda - see kõlas nagu "vremja rabotat". Vau! Selles asi siis ongi? 

Teisele poole (paremale) oli raskem seda sama asendit saavutada, sest ma kõikusin ise kuidagi rohkem seal seljas, oli natuke diagonaali tunne ja mind häiris ka visuaal sellest, kuidas hobuse pea & kael on voldi suhtes valepidi paindes. Püüdsin hoida raskust sisemisel jalusel, rangelt hoida oma õlgu õigetpidi ja tonksata teda säärega õigetpidi, aga see ei osutunud täna kõige lihtsamaks ülesandeks. Oli muidugi helgemaid hetki. 

Säärte erinevast kasutusest sai pilt ka täna selgemaks, vähemalt proovisin täna seda "äratavat" säärt rohkem ja "alla kutsuvat" ka. Kui hobune on nööri otsas, jääb mul rohkem aega neid asju katsetada. Kõige põnevam oli ikkagi see, kuidas selle korraliku alt-üles liigutuse peale Springsu reageeris kohe ja kiirelt. 

Peale trenne punaste märadega püüan hoida sääri rohkem tagapool. Ka CD ja Domingo tunduvad võtvat mu sääri tõsisemalt, kui ma viin need rohkem taha. Aga täna olid nad liiga taha roninud ja pidin mitu korda nad tagasi enda alla tooma. See kompass, mis peaks mulle endale ütlema, et õlad-puusad-kannad on nüüd ühel joonel, ei toimi veel.  

Alla vaatamine = hobuse sääre taha jäämine. Ma tean, ma tean, et see on juba sajas kord, kui ma seda teen... See lihtsalt tuleb ilma mõtlemata, automaatselt. Järgmine kord peaks klammerdama hobuse laka külge mingeid jubedaid pilte, mida vaadata ei kannata? 

suur suur Domingo

Esialgu näis, et Domingole ei meeldi mitte ükski minu ettepanekutest. Mul tuli meelde, et meil on ükskord varem ka seda ette tulnud. Ja iga kord, kui tahtsin rajalt ära keerata, oli mürakas sellise näoga, et ei, pole ette nähtud. Püüdsin olla leplik ja veenda heaga.

Traavis improviseerisime igasugu volte ja üleminekuid. Mingil põhjusel lummavad mind viimasel ajal poolpeatused ja ma proovisin Domingoga samuti neid teha. Pole ainugi, kas tegin õigesti, aga midagi tundus küll toimivat. Eriti kihvt on muidugi see, kuidas ta hakkas selle peale, kui ma uuesti sääred vastu tonksasin, ülireipalt edasi liikuma. Peatused on ikka pikaldased, st, et ma pean ikkagi võtma ratset ja siis ta hakkab alles vaikselt jalgu seadma ja ennast kuidagi ära parkima. Kui sääred natuke tahapoole liigutasin, reageeris Domingo palju kiiremini ja terasemalt, ent enne galoppi sammus vajus nii ära, et siis ei reageerinud enam millelegi.

Galopis oli alguses nii võõras tunne. See näis suur ja lai ja laiali ja vaevaline ja tunne oli, nagu sõidaks kiikhobul, iga kord kui Domingo oli ennast esimeste jalgade peale maandunud, tundsin, kuidas eest tirib mu raskuskeset ette. Ka jaluste peal istuda oli niimoodi raske ja ma kaotasin ühe korra vasakule sõites välimise jaluse ka. Eelmine trenn lubati selle eest karistusi määrama hakata, nii et ma hoidsin täna suu kinni, hihii.

Sellise tõka-tõka galopiga jätkasime, ent Domingo kasutas muidugi kõiki vabandusi, et traavi jääda. Pöörete peal polnud ratsanik päris tasakaalus? Ei, nii ei sobi. Ratsaniku õlad vajusid millimeetri ette? Sorry, sellistes tingimustes domingod ei tööta. Tuli ette ka olukordi, kus ma pingutasin kõigest jõust, et mitte alla vaadata, mitte ette vajuda ja sellegipoolest jäi hobune täiesti naljaka koha peal traavi. Veel murettekitavam oli see, et seda traavi oli siis suht raske edasi sõita, sest Domingo tegi kohe näo, et ta on ühe sammupausi välja teeninud ja pressis sammu jääda. Oukeii...
Ma punnisin teda jonnakalt jälle uuesti galoppi. Mul oli tunne, et ma ei meeldinud talle neil hetkedel eriti palju.

Viimane harjutus oli galopis tagasipöörded. Pidime sõitma nurga läbi ja keerama peaaegu keskliini pealt diagonaali tagasi pika seina tagumisse otsa. Rajale jõudes (ja mitte varem ega hiljem) tuli võtta hobune traavi ja siis uuesti sobivast kohast tõstma galoppi.

Higipull otsa ees, et me traavi ei jääks, nühkisin Domingo seljas edasi. Vahepeal pidin jälle sääri tugevamini kasutama, et ta varem traavi ei jääks, aga kui ta siis tagumises nurgas planeeritult jäi, võttis mul pisut aega, et ennast tema seljas uuesti üles leida. Seetõttu oli ka uus tõste keeruline.

Keeruline tundus ka säilitada galopp pöördes. Me seal eriti küll traavi ei jäänud, aga ma tegin mitu korda jalgadega vägivaldseid liigutusi. Lahendus oli muidugi taas palju lihtsam - treener lasi mul ennast tahapoole hoida (minu tagasihoidliku arvamuselt kohe palju palju rohkem tahapoole kui ma seda tavaliselt teha julgeks) ja Domingo valmisolek voltideks, pööreteks suurenes oluliselt.

P.S. Kas ma juba hõiskasin, et Domingo ei visanud täna valjaste pähepaneku ürituse peale pead lakke?

väikesed imed ja CD

Alustasin Carpiga nii nagu vanasti, nagu enne trenne Minniega. Ja näis, et tädil oli täna jälle töömeeleolu tagasi.

Minul ka. Käisin massaazis ja kui kurtsin, et ma olen viltu ja mingid valud viskab trennis sisse, siis hakkas massöör jälle kasutama tähtsaid sõnu nagu lülisamba rotatsioon ja painutused ja (öäk!) võimlemine. Viimase sõna peale pööritasin ma tema selja taga silmi ja ta vist sai aru, sest nentis kohe, et kuna ta on veendunud, et ma neid kodus teha ei viitsi, siis sunnib ta mind neid vähemalt kohapeal tegema.
Hakka või uskuma, et need toimivad, sest tavaliselt peale vähegi tugevamat trenni Carpiga tulen ma väga ettevaatlikult ta seljast maha. Täna aga ei olnud mingit erinevust tunda. Ime on sündinud.

Nali naljaks, aga tegelikult oli väga mõnus trenn. Ma ei tundnud ennast esimese traavi lõpus väsinuna ja galopis sain isegi vasakule poole voldid ja pöörded tehtud nii, et natuke olin ise ka rahul. Carp soojenes omas tempos ja vastas lõpuks minu tagasihoidlikul hinnangul täitsa toredasti. Ta oli kohe alguses ülipüüdlikku nägu ja hakkas mõnusasti hingama, puristama, mängis vahepeal suulistega. Ma püüdsin vähem selja peal olla ja rohkem jaluste peale toetuda ning (huh), vasakule poole sõites püüdsin ikka natuke midagi oma istumises ümber ehitada ka, et ei oleks nii hale, nagu eelmine kord.

Otsisin asendit ja lõpuks, vist umbes galopi ajal proovisin seda varianti, mida kord Heinzuga, kui mu vasak puus ja säär pigistavad rohkem üksteise poole (väga keeruline seletada). Igal juhul jäi raskus küll jalusele, ent mul oli palju kergem oma säärt vastu panna. See, et vasakule poole sõites parem (välimine) säär pole ikka veel iseseisvust saavutanud ja kipub liiga palju töös osalema, pole muutunud ja sellega tegelen ka.

Tegime lõpus harjutust, kus galopis oli vaja sõita mööda rada pikk sirge ilma rütmi kaotamata ja siis tegema lühikeses otsas suht väikese voldi. Carp hakkas iga kord sirgele jõudes pakkuma, et ta läheks nüüd hea meelega edasi, sest seda sirge peal ju tehakse? Ma pidin kõik oma kõhulihased mängu panema, et rütmi hoida. 

Ossa juudas, kui toredasti Carp üks kord galopis sääre ees oli ja vastas. Mul oli selline tunne, nagu ta tagumik oleks voldi ajal mitmeid sentimeetrit allapoole läinud ja ta kandis meid mõlemaid sel hetkel nii kergelt. Mariti sõnul oli ka olnud väga hea. Wiiii!

Jälle põhjust tänulik olla...

think less?

Seda on varem ka ette tulnud, et treener ei jaga mu seisukohta, et ma pean ruttu-ruttu ratsutama õppima :) Ta ütleb, et see, mida ma endalt juba praegu kannatamatult nõuan, tuleb aja ja ratsutamise kilometraažiga ja ma olen niigi kiiresti arenenud selle aja kohta, mis ma olen ratsutanud.
Mõistusega võttes ei saa ma vastu vaielda ja mõistan, et seda, mis puudutab tunnetust ja tasakaalu, ei kiirusta kuidagi tagant raamatute lugemise, videote vaatamise ega treeneri(te)le kummaliste küsimuste esitamisega.
Aga vahel ei jätku mul kannatlikkust kõike seda oodata ja üllatun isegi nendest infantiilsetest emotsioonidest, kui taas leian ennast mõtlemast et mis mõttes ma ei saa? Ma tahan!

Õnneks läheb jonn ka suht kiiresti üle. Personal growth, I hope? :)

Ma püüdsin alustada CD-ga natuke pikema ratsmega ja meie tiim sattus sellest minu meelest natuke segadusse. Carp soojenes küll üles, aga ei olnud üldse samasugune, nagu tavaliselt. See let's work attitude oli puudu, pigem oli ta natuke hämmingus.

Uhh ja siis see jutt kolmest eri sorti säärest - see, mis kutsub alla, see, mis paneb edasi liikuma ja see, mis äratab... Minu üks probleeme Carpiga on see, et kui mõtlen esimese traavi ajal tema tagumiste jalgade peale, siis minu tagumised jalad käivad kogu aeg talle meelde tuletamas, et kuule, ma olen siin. Ja kui ma unustan, siis näib, et Carp unustab ka ja komistab kuskil ebatõenäolises kohas. Samas, kui ta on üles soojenenud, siis ei saa ma enamasti kurta selle üle, et ta ei vastaks või oleks uimps.

Galopis tulid täna eriti selgelt välja probleemid vasakule poole liikumisega ja Marit lasi mul ilma jalusteta sõita. Küsimus on ikkagi pigem vasakus istmikuluus, ma ei vajuta selle peale piisavalt. See on füüsiliselt minu jaoks ebamugav ja ma tunnen ise ka, kuidas vasakule poole sõites olen kuidagi diagonaalselt hobuse seljas. Tegin siis ilma jalusteta voldi peal galoppi ja ma pidin keskenduma nurga läbisõitmisele. Ilma jalusteta tunnen ka paremini, kus mu istmikuluud on ja kuidas nad tegelikult hobust mõjutavad. Kõhulihastele ka kasulik.

Lõpuks leppisime kokku, et esialgu ma töötan natuke utreeritult ja liialdatult nende vasakule pööramiste ja voltide ja nurkadega, kuni ma saan niikaugele, et mõlemale poole on korras ja siis räägime otsesusest edasi.

Valu ei andnud ka ennast kaua oodata, järgmisel hommikul tõusin voodist käte abil :(

~ ~ ~

* Selle blogikirjutamisega on natuke sama asi nagu koerte/hobuste pildistamise või videote netis avalikustamisega. Mida rohkem asjast aimu saad, seda vähem tahad kellelegi sobimatu materjaliga varba peale astuda.
Ma olen üha ettevaatlikum ja nii mõnigi kord õhtul (vabandust, öösel) mõnda sissekannet kirjutades juhtub, et jätan postituse netti saatmata, et järgmisel päeval selge peaga üle vaadata. Noh, et kellelegi liiga ei teeks, kedagi ei solvaks või siis lihtsalt midagi jaburat ei avaldaks.
Kindel see, et mõnikord väljendan ennast valesti või kasutan sõnu valepidi või sellises kontekstis, et pärast ei ole aru saada, mis tegelikult peas liikus. Vähe vanemad postitused ajavad praegu muigama. Nii et selleks puhuks, kui keegi satub lugema ja kulmu kergitama, siis lisan, et minu arvamused ei väljenda kindlasti mu treenerite või hobuste või hobuste omanike seisukohti.

my favourite day

Mildoraga olen ma kord varem ka hüpanud, aga ma ei mäletanud sellest eriti midagi.
Seekord me alustasime korraliku tõrkumisega, kui imepisike nõme roosa lattaed näis Mildora jaoks hirmus hirmus ja veelkord hiirmus.
Pidime tulema paremast jalast ja Mildora jooksis kogu aeg vasakule välja.
Esimesel korral ma püüdsin sadulas olla võrdselt, mõtlesin pigem selle peale, et olla keskel ja otse. Minu ettekujutus säärtest ei olnud sama, mis Mildoral, nii et tõrge tuli mulle üllatusena.Järgmisel korral püüdsin olla vägivaldsema vasaku säärega (toetusin enda arvates sisemisele), ent see polnud Mildora jaoks eriti veenev. Ka stekk mitte. Üle saime alles siis, kui vasak säär tegi kogu takistusele lähenemise ajalkogu aeg põmaki ja põmaki vastu tema külge. Ei ole eriti pretty, aga üle me vähemalt saime.
Pärast läks paremaks.
Siis saime rada sõita (wiii!) ja seal tuli ka üks tõrge kirja. Okserilt oli vaja lattaiale sõita mõistliku ja mõõduka kaarega. Juhtus nii, et ma tulin okseri pealt selise hooga, et korralikult kaare läbi sõitmiseks näis aega vähe ja nii ma kartsingi, et kui ma nüüd hakkan rütmi segama ja teda paremale pressima, võime me sinnapoole ära kalduda. Noh, tegelikult lähenesime takistusele täiesti  diagonaalselt nagu mõni pro horse show'l ja Mildora ütles, et ta pole selline hobune, kellega selliseid trikke saaks harrastada. Aus hinnang. Ma ronisin hobuse kaela pealt jälle sadulasse, palusin vabandust ja tulin selle sini-kollase triibulise lattaia uuesti. Ka siis jõnksatas Mildora hetk enne hüpet korraks, justnagu mõeldes, et ega ometi... Aga läks üle.

Minnie vol 2

Loomulikult alustasime täna Minniega teistmoodi. Mis veel muutus, oli see, et mingeid vaidlusi ratsmepikkuse üle me ei pidanud ja üleüldse tundus ta palju lõdvestunum ja mõnusam. Vähemalt esimese traavi ajal. Jõudsin mõned hetked isegi siirast rõõmu tunda.
Teises traavis oli vaja tulla keskliinil asuvast kavaletist ja selle ette maha pandud latist üle. Ei tundu eriti keeruline, ega ju?
Guess again. 
Me vänderdasime ühele ja teisele poole (mhmh, traavis), olime kas laiali, ma vaatasin maha või lihtsalt kolistasime ja kolistasime jalgu vastu latte. See ei olnud üldse tore. Mu esimene kohtumine lattidega Jumbo seljas oli kümneid kordi toredam ja oskuslikum. Mõne aja pärast saime loa lõpetada. No ei läinud paremaks.
Kõik ettevalmistused enne galoppi näisid täna lihtsamad. Minnie oli kiiremini valmis kokku tulema, me ei olnud vasakule poole täna niipalju kreenis kui eile ja tõstedki tulid kiiremini ja lihtsamalt. Kätel oli kuidagi kerge, kohati tundsin, kuidas hobune justnagu oleks õigetpidi paindes ja nii vabatahtlikult teeb kõike kaasa, ei jää seisma, ei vaidlusta mingeid mu pooltooreid palveid. Natuke nagu hakkaks looma?
Tunnistan, et ikka läks mitu ringi enne aega, kui tekkis mingi harjumus ta seljas galopis istuda (ja ma muutsin ka jaluste pikkust, mille tagajärjel näis ka mugavam ja lihtsam tasakaalu jääda). Aga mingid hetked näisid juba palju paremad kui eile. Viimased ringid paremale enne pausi näiteks.
Siis pidime tegema kergendatud galoppi. Nali seisneb selles, et seda on palju lihtsam teha siis, kui sa seda ei pea tegema, aga kui see on eraldi ülesandeks, siis on rütmi jõudmine juba keeruline. Nagu siis, kui kirjutad automaatselt sõna "mehhanism" korrektselt ära, aga kui jääd mõtlema, mitu "h"-d sinna sisse käib, tunned ennast varsti nagu morfoloogiline imbetsill.
Paremale poole saime siiski natuke tehtud ja ma sain isegi mingi valemiga natuke kergendada. Vasakule poole oli juba ainuüksi tasakaalus galopi jooksmine ülesanne omaette. Enamuse ajast püüdsin mitte traavi jääda ja kergendamiseni me ei jõudnudki.
Sellest hoolimata oli mul tunne, et üldplaanis läks täna Minniega natuke paremini kui eile, sest neid häid hetki oli rohkem ja vaidlusi siiski vähem.
Treeneri arvamus oli vastupidine, tema meelest ei olnud eilne nii suur katastroof olnud...

veel üks mära

Vaatasin peale trennist koju jõudmist üht küliskõndi tegevat koera ja teist, kes eelistab tempost hoolimata iga kell traavile galoppi (kummaline koerte puhul seda sõna kasutada?). Küll on kergendus, et nende puhul saab selliste asjade seoseid või tagajärgi hinnata väljastpoolt, ilma nende selga ronimata...

***
Olles endiselt ülitänulik selle kogemuse eest, mida erinevate hobuste selga ronimine mulle andnud on ja annab, pean tunnistama, et suure pildi nägemine ja iga hobusega kohanemine tuleb nii kuradi raskelt. Eilne ja tänane trenn tundusid nii mõneski mõttes nagu öö ja päev. See viis, kuidas midagi küsida või kuidas jõuda koostööni, oli kardinaalselt erinev.

Täna alustasime Minniega mõnusast reipast sammust ja algus näis väga lubav. Siis hakkasin enda arvates vaikselt ja diskreetselt säärtega endast märku andma ja kergelt ratset koguma. Lubasin endale, et teen kõik, mis minu võimuses, et mitte kätt järele anda, et see oleks ühe koha peal ja paigal ja võimalikult tundlik. Tagantjärele mõeldes ei olnud see õige taktikaline samm. Selle ratsme korjamise peale muutus Minnie murelikuks, samm läks ettevaatlikuks ja ma ei osanud teda säärega kontakti sõita. Järgisin siis juhiseid ja tuli välja, et tema puhul oli vaja palju pikema ratsmega teda rohkem alla kutsuda/lubada. Põhimõtteliselt tegime hoopis lõdvestustraavi ja loomake tõesti ohkas kergendunult "seda ma oskan hästi.." ja hakkas jälle stressivaba(ma)lt liikuma, lõdvestuma, lükkas pead muudkui allapoole ja allapoole. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et efekti oli näha sekunditega ja see jättis mu suu veel rohkem ammuli.

Veame kihla, et kui ma üritan sama teha Carpi või Rollyga, siis läheb jamaks?

Olen korduvalt sattunud pealt nägema, kuidas Diana Minnie või Rollyga sõidab. Kord, kui ta tegi mulle Rollyg trenni, alustasime ka sellest, et ratse pikaks-pikaks ja esimeses traavis muudkui sõidad kenasti teda soojaks, aga kui ma seda püüan teistes trennides teha, siis hakkavad inimesed platsi ääres kahe käega peast kinni hoidma ja hüüdma, et ma ei laseks tal nii laiali joosta ja enne kui hobune kenasti all ja koos ei ole, ei tohi traavi üldse minnagi. Huh, complicated.

Traav muutus tegelikult kogu aeg üha rohkem ja rohkem mugavamaks ja toredaks. Vahepeal sain küll märkuse, et ma eest ratset ei nokiks, aga kui ma selle rahule jätsin, siis jooksis Minnie tõesti toredasti.
Aga see galopp...
Esimesed paar ringi oli tunne, nagu ma sõidaks esimest korda galoppi ja ei suuda üldse sadulasse jääda, vaid põrkan iga sammuga ette või taha või üles või alla. Alles mitme minuti pärast tekkis mingi harjumus, et ahah, see hobune jookseb niimoodi galoppi. Kummaline, et just hetk enne oli traav nii mõnus ja siis on galopp nii ebamugav.

Kuna esialgu ei suutnud ma leida hobusega mingit sünkroonsust, juhtus tihti ka seda, et jäime traavi või sammu. Pidin igas nurgas mõtlema kogu aeg oma sisemise õla peale. Noh, et see alla ei vajuks. Kui ma nii mõtlen, siis ei vaju ma ka ette ja suurema tõenäosusega jääb allüür kestma. Ja läks paremaks küll, mõne aja pärast näis ka galopp täiesti sõidetav.

My next wish upon a star oleks erinevate loomade puhul aru saada, et millal jookseb hobune korralikult edasi ja millal on ta liiga laiali? Millal on ta "eest tühi"? Millise hobusega peab rohkem säärt kasutama ja millise puhul mitte säärt devalveerima? Wait... kas ma mitte ei küsinud seda juba aastake tagasi?

Aaria vol 2

Sõita Aariaga Fey silma all on umbes sama hea kui sõita hobusega tema omaniku silme all, I guess?
Esimeses traavis sõitsime suht pika ratsmega ja põhimõtteliselt nagu lõdvestustraavi - lihtsalt alla ja edasi, alla ja edasi. 
Siis hiljem tuli suhteliselt konkreetselt võtta ratset, igasugused vusserdamised ja läbirääkimised tuli ka kohe lõpetada, käed hoida all ja ratse lühike ning hobuse käest tuli kogu aeg küsida ja küsida. Feyku ise ka naeris, et Aaria kindlasti mõtleb, et ära juhenda seal kogu aeg...
Noh, see tähendas seda, et ma tõesti pidin kogu aeg midagi küsima ja kohe, kui Aaria pea ja kael ja kukal hakkasid kuskile tõusma, tuli jälle teha restart ja uuesti meie positsiooni korrigeerida, enne kui saime jälle traavi minna.
Midagi pidi hästi olema, sest Fey ütles tunnustavalt, et ta ei mäleta, millal Aaria niimoodi suust vahutas.
Siis tegime sellist asja nagu õlad sees. Nurgas volt, siis sirgele, keskel jälle volt ja siis raja lõpuni.
Fey vaatas Aariat hindava pilguga ja ennustas, et see saab olema vasakule raskem. Esialgu oligi, osaliselt ka sellepärast, et ma pidin oma asendit kogu aeg parandama ja ehitama. Kui mingi tunne ja rütm tekkis, hakkas sujuma. Paremale hakkas paremini sujuma ja saime kiita mingite sirgete eest.
Selle nõudlikuma küsimise peale juhtus ainult see, et Aaria ütles leplikult, et kui vaja, siis teeme ära ja jooksis suure osa ajast ikkagi väga toredasti. Mõni teine punane mära oleks selle peale mu üle platsi ääre poetanud.

remonditund

Sellest pealkirjast ei pea valesti aru saama, remonti tehti ikka mulle. Aaria silus täna neid kohti, mis said eelmises trennis haavata. See ei ole esimene ega viimane sissekanne, kus ma sellele hobusele tänusõnad saadan.
Pidime tegema sääre eest astumist, aga ... hmm... tagurpidi. Rajalt keskliini poole. Esialgu lõi kupli sassi - millisel jalusel raskus peab olema, kuhupoole hobune paindes, jne. Kui mul visioon selgemaks lõi, hakkas meil ka paremini välja tulema. Kõige paremini näivad tulevat välja need korrad, kui näib, et hobune Su all ei liigu grammigi ülemäära, aga ei plaani ka magama jääda, liigub ja hingab samas rütmis koos sinu ja su säärega. Aaria oli seda nägu, et pfffff, pliis, ma olen seda harjutust oma elus nõrkemiseni teinud...
Ma pole tõepoolest juba mitu nädalat oma hüppenööri poole vaadanud ja mingeid harjutusi teinud. Enne meistrikaid rabelesin regulaarselt, et mitte rajal CD seljas ära vajuda. Mitte, et ma praegu hirmus väsinud endale seal hobuse seljas tunduks, aga tuleb välja, et sellised pisikesed asjad ei jää treenerile märkamata.
Esimeses galopis oli Aaria seda nägu, et teeks võidu, aga ma püüdsin siis oma unustatud kõhulihastele rakendust leida ja teda kõvast kokku võtta ja rütmi leida.
Siis tegime galopist läbi sammu jalavahetusi, kaheksaid, aga risti üle platsi ja muidugi tuli vahepeal saada samm tihedaks, enne kui tõste sai teha. Siis mingil hetkel läbi traavi jälle sammu ja siis jälle platsi keskele. Esimestel kordadel ujusime pisut ära, ma ei saanud enne rajale jõudmist piisavalt kiiresti sisemist jalga vastu, pärast tuli mingi kindlustunne ka. Ainult, et Aaria hakkas korralikult kõike ennetama. Peale teist ringi oli tal päris hea ettekujutus, kus ma tahan teda traavi või sammule võtta ja ma pidin rohkem säärt kasutama, ühel korral ka mingi voldi tegema. Galopist traavi jäämist tuli ka ette, näiteks selle peale, kui ma alla vaatasin ja ette vajusin või siis mõnikord selle peale, kui ma püüdsin teda tagasi võtta ja kogemata surusin rohkem jalustele. Selle peale ütles Aaria kiiresti ja püüdlikult, et talle sobib traav ka superhästi.
Suures plaanis vist läks täitsa normaalselt.

Springstorm & kõik need teised esimesed

Dumm, dumm, dudumm, natuke adrenaliini on ka uue hobuse puhul veres. Nämma.

Võitlesin kiusatusega küsida teistelt, kuidas ta on. Alati, kui keegi soovitab millelegi ühe või teise hobuse puhul tähelepanu pöörata, siis läheb täpselt vastupidi ja tekivad hoopis teistsugused mured.

Küsisin selle asemel hoopis treenerilt, et kas tal on mingeid erilisi juhiseid selle hobuse kohta. Ei, hobune nagu iga teine.

Esimeses traavis tundsin, et kas tuul puhub väga kõvasti, maapind on viltu või ma olen hobuse seljas diagonaalselt. No ei saa mitte mingit painet paremale (tean üht trennikaaslast, kes praegu mõistvalt noogutab). Ma nägin ta vasakut silma ja ripsmeid, aga paremat mitte eriti. Ka mitte suunaga paremale volte sõites. Või kaheksaid sõites. Suunaga paremale vaatas hobune kogu aeg natuke välja ja keeras tagumikku sisse. Ma püüdsin leida mingit viisi istuda ja hoida sääred õige koha peal, tasakaalu jalustel ja käed paigal, samal ajal siiski sisemise säärega natuke rohkem teda sissepoole paindesse lükata. Nope, no can do. Nurkades jälle olin välimise ratsmega liialdanud ja sain teada, et kui hobune pole sisemise sääre ees, siis pole mõtet üldse välimise ratsmega midagi püüdma hakata.

Mis kõige nukram, ka sirge peal sõites pidin ma selleks, et meid otseks saada, sõitma samas asendis, nagu ma pingutaks hirmsasti nurka läbi sõita.


Peast käisid kiiresti läbi esimesed katsetused Heinzuga, kui sama probleem oli vasakule poole sõites.

Ei, noh, päriselt, Springsu, ole nüüd palun natuke andestavam?
Ma püüdsin olla rohkem ja rohkem sisemisel jalusel. Kogu aeg kontrolli mõttes tõstsin välimise jala kergelt jaluse pealt korraks ära, et veenduda, et raskus ikka on sisemisel. Ei olnud abiks.
Kui käsi hakkab mingi tekkiva pingega enda olemasolu meelde tuletama (tallikaaslase noogutuse koht), siis on see paha märk. Nüüd tuli Rolly meelde, neil päevadel, kui ta vihkas kõigest jõust vasakut ratset ja püüdis minu positsiooni sadulas vasaku ratsme tirimisega kõigutada. Välimist ratset natuke järele, sisemine säär rohkem vastu ja kutsun sisemisega käega... Nope. Nada.
Õlad, mida mu õlad teevad? Ohh, olid jah, risti vastupidi liikumise suunale. Püüdsin neid väga rõhutatult õigeks keerata. Muutust ei tundnud. Ohhh... Can it get any worse?

Galopitõstete ajaks esitlesime kohati juba täiesti arvestavat traversit. Säärte enesehinnang sai pöördumatult kahjustada ja ma hindasin mõttes plaani mõlema jala varbad sisemise jaluse peale toetada ja selle peal hüppama hakata. Sest mitte midagi mu senistest püüetest hoolimata paremaks ei muutnud.. Või kui, siis sekundiks.

Galopi ajaks tulid Zillion ja Sudrabs meelde. Sest esimesed tõsted teen uute hobuste seljas pigem ettevaatlikult. Liiga ettevaatlikult. Nii ettevaatlikult, et hobune igaks juhuks galoppi ei tõuse. Springstorm vähemalt mitte. Noh ja kui ma siis vähe tugevamalt püüdsin oma sõnumi edastada, vastas Springstorm mulle väga stiilsete tagumiku üles viskamistega (ühe teise tallikaaslase noogutuste koht). Mitte eriti ettevaatlikult.

Siinkohal sooviks tervitada Grafsi.

Treener nentis, et minu oskustest täna selle hobuse jaoks ei piisa. Mulle tuli jälle silmade ette üks flash-back trennist Zeppeliniga. Ja esimene tund Imperijaga.

Tagasi tallis küsisin siis oma küsimused teistelt, kes temaga sõitnud, ikkagi tagantjärele ära. Õnneks nad jagasid sarnaseid kogemusi ja noogutasid mõistvalt. Natuke lohutust.

~  ~  ~

A: "emme, ma tegin täna galoppi!"
mina: "kuidas see juhtus?"
A: "no sa ju tead, et mõni treener lihtsalt ütleb, mida sa pead tegema ja siis sa teedki? Täna oli meil Birgit treeneriks ja ta ei küsinud, et kas ma tahan galoppi teha. Ta ütles, et nüüd ma pean galoppi tegema ja ma siis Tarsoniga tegingi. Mõlemale poole."

kolmapäevane hüppetrenn

Tuleb välja, et Carp oskab ka tõrkuda. Nagu treener ütles - viimase paari trenni jooksul liiga mitmeid kordi. Hmm.
Tema sammupikkusest ja hoost saan ma juba imenatuke aru ja võib-olla sellepärast tekib ka mingi kerge aimdus, et kuhu me hakkame takistuse ees sattuma ja milline tempo peaks kuskil olema. Paar korda panin mööda ka. Noh, näiteks lähenesime pisikesele ristile sellise hooga, et treener mainis, et sellest oleks ka meetri jaoks piisanud.
Lõpuks sõitsime nelja takistust järjest, kõik pisikesed ja pöörded ei olnud midagi sellist, mida me poleks varem sõitnud. Tulime kaks korda, aga viimane ei olnud parem kui esimene. Jalavahetust ikka saboteerin vahel täiega ning kui viimasel takistusel tekkis mul kahtlus, et samm ei klapi kuidagi ja võib-olla läheb Carp kaugemalt lendu, siis oli tulemuseks see, et hoopis mina läksin kaugemalt hüppesse. Nii umbes 1,5 sammu enne Carpi.

Keiju laenas mulle Müseleri raamatut (suur aitäh!), nii blogipidamisest on päriselt kasu :)