tordile..

Wiiiiiiiiiii, uus hobune! Suunurgad jälle selja taga  :)

Oleron oli Grafsiga talli taga aedikus. Tundus selline tore ja natuke hellik. Panin ta kettide vahel valmis ja ta seisis seal kuulekalt. Kui sadulat selga panin, siis andis Kertu igaks juhuks hobusele kommi hammaste vahele. Sama siis, kui ma võimalikult vaikselt ja märkamatult tõmbasin sadulavööd kinni ja kõik läks väga libedalt.

Seljas oli uus ja põnev tunne. Sellest, kui detailselt jagas treener juhiseid sammuks ja esimeseks traaviks, sain aru, et saab olema huvitav :) Sääred pidid olema ümber ja kogu aeg hobust toetama, kindlasti oli vaja rütm saada enda kontrolli alla ja kiirustada ei tohtinud, sellest läheb vaene pisikene murelikuks.

Kontakt oli ka oluline märksõna - pehme ja tore, aga samas kindel. Kogemustega sõitjatele on see kindlasti selge, nagu seebivesi, aga mul on ikka iga uue hobusega suu ammuli ja uus kogemus, et kuidas erinevad hobused sellesse suhtuvad ja kes mida vajab/tahab/talub. Oleroni puhul ütles Marit kohe, et ta on harjunud sõitma Liisiga, kellel on väga pehmed käed, nii et midagi äkilist ja ootamatut seal teha ei tahtnud. Uus ja huvitav tunne oli see, kuidas Oleron otsis esimese traavi alguses õiget positsiooni ja "asetus". Vau.

Tema seljas oli lihtsam olla sirge ja püsti, sest ta näis nii väike, et ettekaldumine tundus kindel viis liiva prantsatada (irw). Tasakaalule ja istakule mõjuvad sellised hobused ka kainestavalt, sest kui satud ette vajuma või vaatad alla, arvab ta, et ta jääb ihuüksi ja läheb pabinasse, kui vajud liiga taha, on ta valmis kohe galoppi minema. Talking about unmovable frame...

Imemõnus oli sõita,  vähemalt siis, kui saime kena rahuliku rütmi suhtes kokkuleppele ja ta näis igatpidi nii pehme ja tore. Kergendada oli lihtne, lihtne oli sääri hoida vastas, põlvega teda tagasi kutsuda. Ainukesed kahtlased hetked olid tõesti need, kus ma lihtsalt kogemata kuskile vajusin. Aga ma kogu aeg niiiii püüdsin, kogu aeg käis mõttes: "pea - check, õlad - check, küünarnukid - check, jne jne."

Nagu juba tallis sosistati, siis kui keegi tagantpoolt galopis lähenes, oli poisil kohe lahkumisavaldus laual. Kaks korda ehmatas ta korderingis jooksva Beiruti peale, aga tuli ikkagi traavi tagasi ja oli nõus, pisarad silmis, jätkama. Treener tegi lisaks muule ka kogu aeg liiklusreguleerija tööd ja suunas meid voldile või sirgele vastavalt sellele, kes kuskilt ja kuhu suunas hakkas galoppi tegema.

Kui siis aga suur ja koledat värvi Grafs ilmus kuskilt suure hooga välja (oleme ausad, mul on ka tema suhtes tekkinud mingid kahtlused), ei pidanud Oleroni närv enam vastu ja ta otsustas oma saatuse enda kätte võtta, tõstis pea ja pistis punuma. Mina vaatasin, kuidas maneeži otsmine sein jookseb hirmsa kiirusega meie poole ja jõudsin mõelda, et kust kinni võtta nii, et Oleron veel lisaks ühtegi infarkti ei saaks, aga ma jääks selga? Tema kaelast? Lakast?

Oleron avastas ilmselt ka, et sein tuleb vastu ja tegi pöörde. Mina lahkusin vasakule, aga jäin tiba  Picanto jalgade ette. Minuga oli kõik korras, (peale pisikese peavalu, mis läks ka kohe ära), aga vaene väike hobune jooksis igaks juhuks maneeži teise otsa, kust Marit ta kinni püüdis. Marit istus talle ise selga ja tegi temaga natuke rehabiliteerimistööd.

Kui ma tagasi Oleroni selga läksin, siis tegime veel samm-traav üleminekuid. Unmovable frame oli natuke katki, sest ma ei olnud ka enam 100% ainult hobusele keskendunud, pöörasin rohkem tähelepanu igale neljajalgsele, kes kuskilt lähenes ja planeerisin volte ja sirgeid otsi pikemalt ette.
Otsustasime, et täna enam galoppi ei tee ja peale üht täitsa ok üleminekut tulin seljast maha.

Marit ütles pärast, et sadulaspüsimise refleksid on mul valed, aga kukkumisrefleksidega pidi kõik korras olema :)