Carpe Diem (i.s.)

Ma ei mäleta, et ma oleks Carpe Diemiga varem sõitnud ilma sadulata.
Muidu on ilma sadulata sõitmine olnud alati põnev ja teistmoodi, aga täna hakkas valu jälle sõidumõnu varjutama. Uutmoodi oli see, et juba sammus oli mul peale paari ringi puusad krampis ja kogu alaselg valu pärast lukus. Mõtlesin, et traavis läheb paremaks, aga läks hullemaks. Leevendust tõi taas ainult see, kui tõstsin jalad kõrgemale ja ajasin selja nii küüru kui võimalik. Kui valu andis natuke järele, püüdsin uuesti traavi minna, aga sellest ei tulnud täna mitte midagi välja, sest ma ei suutnud millelegi muule keskenduda, kui mõelda, et mis valemiga ma suudan enda keha lõdvaks lasta, kui nii kuradi valus on. Nii lõpetasimegi täna trenni kuskil keset teist traavi.
Hobuse seljast alla hüpates viskas korraks jälle pildi eest. Kurat.
Carp selle eest ei tundunud olevat väga pettunud. Tsikk sai kaera lisanditega, dushi all korraliku massaazi, rohud kärbsepunnide peale ja tagasi koplisse.

Markus, seekord sadulata.

Kaastundeavaldusi vastu ei võta, olen elus ja terve :P
Et siis aru saada, mis see täpselt on, sadul või Markuse selg, pani treener mind täna tema selga ilma sadulata istuma. Lubas panna nii palju pehmendusi vahele, kui ise tahan. Vaatasin hindavalt Markuse selga ja otsustasin kahe valtrapi ja pehmenduse kasuks. Pärast tõi üks laps mulle ühe pehmenduse veel juurde.
Aga sõit ei olnud nii hull, alguses tegime sammu ja ma püüdsin lükata traavi alustamist kaugemale, leides vabanduseks, et Markuse vanusel loomal ongi hea pikalt enne jalutada, irw.
Traavi esimesed 15 sammu polnud ka midagi jubedat, aga siis liitus meiega see jõnks, mis Markuse seljast läbi käib, kui ta liigub sama palju üles kui edasi ja siis oli aiiii. Marit õpetas, kuidas seda vältida, kuidas Markust sõita ainult edasi ja vähem lasta tal võnkuda, aga seda tuli ikka ette ja viskas jälle valu sisse. Enne galopitõstet hakkas Markus raja peal ühe koha peale võnkuma nii, et ma ei teadnud kas nutta või naerda. Tasuta passage. Võta ja naudi?
Galopitõsted saime ka tehtud (ausalt öeldes tegin esimesed sammust, suurest hirmust valu ees, pärast tegin juba ka traavist). Galopp näis täitsa toredakene olevat.
Lõdvestustraavi ideest loobusin peale üht volti. Liiga valus. Sorry.

kellele seda sadulat ikka vaja on?

Ma mäletasin Domingot hoopis teistsugusena. Mäletasin, et ta ei tahtnud ühele (ei mäleta kummale) poole üldse mingit painet lubada ja temaga oli keeruline nurkasid korralikult läbi sõita (Anne kinnitas sama).
Seekord oli ta nõus igale poole painutama ja kui mul oli vähegi meeles küsida, sõitis nurgad kenas paindes läbi. Olime ilma sadulata, aga kui mu tagumik (see kaebleb siiani...) välja arvata, siis ma eriti sadulast või jalustest puudust ei tundnudki.
Juba esimeses traavis sain kenasti hakata ratset kokku koguma, ta lihtsalt viskas ise seda mulle paari sentimeetri kaupa kätte, teises tegime volte, üleminekuid, serpentiine. Ilm lubas suurel platsil sõita (pidu-pidu!) ja seni, kuni talli jõudsime, ei tulnud taevast piiskagi alla.
Tegelikult tegi Domingo mulle mõne märkuse ka. Näiteks kui ma tegin esimesed galopitõsted. Ta tõusis, aga ma vajusin ette ja Domingo ütles ka selle peale, et ma kukele läheks. Kolmas tõste oli täitsa korrektne ja peale seda läks kõik lihtsamini, sest ma pingutasin ennast seljas püsti hoida ja mitte alla vaadata.
Pärast sõitsime mõned voldid üle lati.

ilma sadulata Domingo seljas

Domingo seljas ei olnud ilma sadulata nii mugav istuda, nagu Diamondi seljas, tema samm tundus hoopis teistsugusem. Minu jalad olid justnagu väga vale koha peal, sellist "kallistaks jalgadega hobust" tunnet ei suutnud kordagi tekitada. Põlved tundusid liiga ees ja liiga üleval. Teistmoodi.
Taive luges kogu aeg küll sõnu peale, et ma hoiaks ikka jalad pikad, õlad tagapool ja lõdvestunud ning sirutaks kuklast ennast ülespoole. Naeris, et peab mulle selle koerte krae tooma, mis takistab neil pead liigutada.
Tegime traavi, täisistakut (obviously) nõrkemiseni, volte ja kõndisime üle lattide. Domingo jaoks polnud see mingi trenn või asi. Vahepeal saime ka korde peale ja seal lasi Taive mul ratsmed täiesti ära visata, silmad kinni panna, käed selja taha panna ja niimoodi hobusega kaasa minna. UUUUUH, see oli kohati täitsa õudust tekitav. Just see silmad kinni pool asjast.
Kui see trenn muudmoodi minu istakus kajastuma ei peaks, siis mõneks ajaks on mälestus Domingo kondisena tunduvast seljast küll mu istumisse talletatud :)

Ilma sadulata. First time for everything.

Diamond tuli minuga hea meelega koplist kaasa. Vaatas küll kõõrdi, kui ma temaga rääkima läksin, aga ei taganenud, lasi paela ümber kaela panna ja lonkis minuga koos talli.
Kui jõudsime platsile, ei olnud seal nagu kiuste mitte kedagi, kes oleks saanud Diamondit kinni hoida selga minemise ajal. Ainult Liisi sõitis kellegagi. Küsisin temalt, et kuidas üldse minnakse ilma sadulata selga? Vinnan end kõhuli üle tema ja hakkan nihelema? Liisi ütles, et saab ka nii, et viskad jala üle. Proovime.
Esialgu oli vaja Diamond paigale seisma saada, sest ta pole ka eile sündinud ja astub iga kord eest ära, kui hakkad talle selga minema. Kes kannatab, see kaua elab, mõtleb Diamond ja vaatab Sulle siiralt poolkissis silmadega otsa. Aega on selle kiire asjaga.
Proovisin minna redelilt keset platsi. Ehh, naiivitar, mõtles Diamond ja keeras oma tagumiku täpselt niikaugele, et jalg üle selja ei ulataks. Umbes 15 korda.
Siis viisin Diamondi platsi ääre kõrvale ja panin trepi teisele poole teda, et teda nende vahele "kanaliseerida". Nii ei saanud ta tagumikku keerutada, aga sammukese tagasi sai ta astuda küll. Vajadusel ka sammu edasi. Võttis aega, mis ta võttis (minu meelest u 10 minutit), aga Diamond tüdines sellest mängust esimesena. Viskasin jala üle, nihelesin end otseks ja kiitsin teda hullumoodi, et ta vähemalt sekundi seisis.
Oli täpselt nii mugav, nagu kõik olid lubanud. Polnud mingit vahet, kas sadul oli või ei. Küsisin Merlelt, kes sel ajal just platsile jõudis, et kas istun õiges kohas, mitte liiga ees või mitte liiga taga. Jah, ütles Merle ja lisas veel, et minu selgroog peab kohtuma Diamondi omaga. Ehk siis täpselt keskel.
Täna sain nii mitmest kontseptsioonist paremini aru, ilmselt just sellepärast, et minu ja Diamondi vahel polnud isegi valtrappi, kommunikatsioon oli otsene. 
Esiteks - palju mõnusam oli istuda, selg oli palju vabam ja sai rohkem liikuma. Treener ütles ka sammu ajal, et mu istak on parem.
Teiseks - seda liigutust hobuse tagasivõtmisel, millest Tõnu rääkis - kus puusad ja ristluu liiguvad kätele vastu, on ilma sadulata palju lihtsam teha ja annab väga hea tunde, kuidas täpselt sa hobuse seljale ja õlgadele mõjud.
Peale teist traavi läks Diamond itsi täis ja hakkas kiirustama ja tormama. See andis jälle jube hea õppetunni, miks ei tohi ette vajuda, kätest või lakast abi otsida. See lööb tasakaalu absoluutselt sassi ja on kindel viis alla tulla.
Tegime latiharjutusi - keset platsi oli latt, millest tuli risti üle tulla ja teisele poole keerata. Töö käis jälle õlgade ja istakuga.
Galopitõstetega nägin pisut vaeva. Vaatasin tihti alla, kontrollisin jalga, aga treener ütles, et tunnetus on asi, mida ma ei tohi teha silmade abil, vaid saama selle selgroo sisse. Pani mõtlema.
Lõpuks õnnestus mõlemasse jalga Diamond galoppi saada ja pisut sellesse galoppi ka jääda.
Jälle üks väga väärt trenn.