Laki, mõnus mõmm.

Täna Taive trennis Lakiga. Tundus kuidagi eriti rahulik, lugesin vahepeal, kuidas olin temaga esimene kord boksis madistanud ja imestasin, et kas tegemist oli sama loomaga.  Ta seisab rahulikult, ootab, kuni sa teda puhastad, annab kõik kabjad, laseb rahulikult sadula selga panna. Tegi selle budaliku ürghobuse statemendi, kui hakkasin suulisi pakkuma, aga kaneeli-õuna-kommile ei suutnud ikkagi vastu panna. Tõsi küll, kui ma panin külgratsmed, siis keeras ta kurvalt pea vastu nurka ja seisis seal solvunult. Vähemalt tundus väga solvunud.
Täna plaanisin kogu soojenduse teha suht konkreetse kontaktiga ja nii oligi. Püüdsin olla oma kätega võimalikult hell ja mõistev, aga ei lasknud ka kordagi ratsmeid pikemaks tirida ega andnud neid käest. Alguses tundus ta nurkades nagu saunapink - mingit painet pole ette nähtud, proua.
Paremale poole saime juba päris kenaks, aga vasakule poole suunda muutes oli mul esialgu tunne, nagu kisuks diagonaalis tema seljas kõikuma. Esialgu oli nii-nii-nii raske mingit sünkroonsust leida. Pärast läks jälle paremaks.
Püüdsin jälle harjutada ratsmesse kutsumist, aga tundsin ise ka, et mu sääred polnud päris nii vormis, nagu esmaspäeval. Ma ei saanudki aru, miks. Kindlasti ka mõjutab see, kui ühe hobuse selg on laiem ja teise kitsam, siis on tunne, et töötavad hoopis teised lihased.
Täna sai mõnusalt teha täisistakut ja see oli väga väga kasuks. Taive ütles, et me Kertuga teeks ise traavitööd, üleminekuid ja volte ja nii me tegimegi. Tundsin võibolla vaid paariks hetkeks, et põntsusin.
Mulle mõjub alati jube hästi, kui mul on silme ees keegi, kes teeb õigesti. Seekord oli Fey ja Hanna tegemas keskel trenni ja kui ma püüdsin neid imiteerida, siis oli kergem keha ka õigeks seada. 
Galopitõsted ... hmm ... noh, tegelikult võib öelda, et õnnestusid pisut paremini. Koolisõidustekk oli pisut abiks. Mõned tüütud hetked olid ka. Näiteks kui Laki mitu korda peale minu signaal kiirendas traavi ja tõusis galopile alles mitu sammu hiljem. Kui frustreeriv... Või see, kuidas ta eeldab, et sa tahad teda tõsta nurgas. Grrrr.
Täna vehkis ta peaga ka oluliselt rohkem, just galopitõstete ajal, aga mind see ei häirinud - mul oli ratse käes ja tasakaal ka ei kadunud ära. Galopis teda rajal hoida on aga paras väljakutse.
Sellegipoolest, hea trenn.

Mõnikord kohe kõik õnnestub. Eriti Aariaga.

Jäin tundi hiljaks, olin endale valesti kellaaja kirja pannud.
Ma tean, et kordan ennast ikka ja jälle, aga Aaria ei ole siit maailmast. Ta on lihtsalt suurepärane.
Sain suht palju ise teha, püüdsin nii sammus kui traavis kenasti teda kutsuda. Ta on nii tubli, aga kui tasakaal on ebakindel või ise ei mõtle päris sirgjooneliselt ette, siis võib vahel laperdada kuskile välja. Küll aga on ta nii sõnakuulelik, et väga kiiresti kuulab kõike, mida palud teha.
Igal juhul tuli meil mõned ratsmesse kutsumised-tulemised täitsa ilusasti välja. 
Tegime diagonaali peal harjutusi, edasisõitmist, läbi traavi galopis jalavahetusi, jms.
Jälle üks väga hea trenn. Lasin tal pärast teise platsi juures veidi rohtu näksida. Mõnus õhtu.

P.S. jooksin Ruilas Alexela GP ajal kokku Myy ja Desireega. Vaatasime võistluse lõpuni, ma jõudsin paari sõitu filmida ja Myy rääkis oma uuest hobusest, nad olid hobused just eelmisel nädalal koju kolinud.
Helistasin koju ja teatasin, et lähen hobusekatsikule.
Siis aga hakkas Myy ajama, et kuna tema on operatsiooni pärast "voodireziimil" (pane tähele = Ruila tallis, takistussõidu võistlustel...) ja ei saa selga ronida, Kairel aga olevat keegi hobune varbaluud katki astunud, siis oleks tegelikult vaja kordetada. Eeeeeeee... ma seletasin, et ma pole kunagi kordetanud ja olen ainult lugenud või videoid vaadanud selle kohta, aga Myyd see ei heidutanud, ta ütles, et annab mulle kõrvalt juhised kätte. Tema juurde jõudes ta juba pakkus mulle, et mingu ma selga, ta kordetab. Sellest keerutasin end välja.
Kui ta siis hobused koplist koju hüüdis ja nad talli tulid, tutvusin kuulsa Avellaga. Oli hirmus ilus. Ja hirmus suur. Myy ütles, et ta kasvab veel ja pakuti, et võib tulla 172 cm +.
Myy hakkas asju sättima ja kui ta luugi alla lasi, tegi see kägisevat häält. Avella polnud rahul. Avella hakkas jalgadega trampima ja oli täitsa ehmunud. Nii ehmunud, et otsustasime oodata, kuni ta rahuneb. Esimest korda elus tundus mulle kõrvalt vaadates, et ka Myy oli ehmunud. Ta oli vaid kolm korda Avella seljas käinud ja nüüd opi pärast paariks nädalaks rivist väljas.
Aga kui Avella oli rahunenud, hakkas Myy talle hakkas pessoat peale panema. Läksime platsile ja Myy juhendas ja õpetas. Saime vist täitsa ok tehtud, olgugi, et päris "alla" jooksis Avella vähe, kuigi aeg-ajalt oli helgeid hetki.

See pilt on tehtud päris alguses ja jah, ma tean, et
Avella ei ole siin kõige kenamas asendis, aga
pärast võtsin korde enda kätte ja ei saanud enam pildistada :P

kolmas kord Lakiga

Ilus aeg on, muru on roheline, hobused näevad koplis välja nagu ilusas loodusfilmis.

Reedeõhtune grupitrenn Lakiga. Laki on alati selline sõps, et koplist teda ära tuua pole mingi probleem. Panin ta postide vahel valmis ja saime omavahel päris hästi läbi. Ta kõõritas armsalt iga kord pikalt selja taha kurbade silmadega, kui ma sadularuumi kadusin.
See oli siis kolmas kord temaga sõita, aga esimene, kus me ei hüpanud. Olime suurel platsil ja esimene osa trennist oli täitsa enam-vähem.
Neetud galopitõsted. Ma punnisin ja punnisin, alles lõpus saime mõneks ringiks hoo sisse.Miks need viimased trennid on nii raske hobust galoppi saada? Kas ei peaks olema, et mida rohkem käid, seda rohkem õpid õigesti tegema?
Kui hakkasin kodu poole sõitma, siis mõtlesin, et mis on muutunud, et ma enam hobust galoppi ei saa? Varem ei olnud mul ju probleeme, ei Gingeri, Buda ega Diamondiga. Tundub, et mida rohkem ma õpin painde ja sisemise ristluuga vajutamise kohta (loe: õpin teoreetiliselt, mitte veel ei oska), seda vähem ma kasutan stekki. Minu esimene eeldus, kui hobune ei tõuse, on see, et ma teen midagi valesti. Ja enamasti teengi. Aga Lakiga tekkis mul paar korda kahtlus, et kas ikka teen, või äkki ta lihtsalt kasutas mu kahtlusi ära? Kahtlused muutuvad seda tugevamaks, kui treener pakub mulle minu lühema steki asemel koolisõidustekki ja seepeale saame me galopitõstetest hobusega paremini ühtemoodi aru.

Väiksed hüpped Budaga

Kui meil oli Diamondiga istakutund, siis pärast tallis küsis üks väike ja väga uudishimulik poiss minu käest, et kellega sõitsin. Kui kuulis vastust, siis tegi imestunud ja võibolla isegi pisut põlgliku näo ja küsis "miks?". Ma ei osanud eriti midagi vastata, ütlesin, et Diamondil oli mulle palju õpetada.
Budal oli täna samamoodi mulle palju õpetada. Näiteks endiselt seda, kuidas hüpe ise on nii väike osa tervikust ja selleni viiv galopp ja pöörded ja juhtimine on suht kõikemäärav.
Mäletan, et paar kuud tagasi ühes tunnis sain Buda peaaegu koha peal galoppi tegema, peaaegu nagu hüppama kohapeal. See oli mõnus, aga kuidas ma seda tegin? Täna tundsin, kuidas nii mõnigi kord puudus Buda galopist see õige vint, see hüpe.
Tema hüppe tekitas ennekõike takistus, olgugi, et pisike. Kui ta sai soojaks, siis hakkas kõik vaikselt paremini kokku sujuma - galopp, pöörded, juhitavus, tempo, hüpe. Ma tegin niipalju kui oskasin, aga ma sain aru, et väga mitmel korral oli Buda see, kes kogu asja müüdavaks ja söödavaks kokku mätsis. Päästis olukorra.
Paar korda hüppasin temast ette. Temast oli armas, et ta mulle selle andeks andis.
Paar korda ei võtnud me kurvi täpselt välja ja ei jõudnud enam takistusele pöörata.
Paar korda oli vaja jälle säärtega kõvasti ja kaugemalt tonksata, et ta ei aeglustaks enne takistust. Treener tegelikult ütles, et mu käed olid ka enne takistust teinud mingi kahtlase jõnksu, mis muidugi võib hobuse kahtlema panna. Siis mõtlesin, et muudan mõtteviisi. Kui varem püüdsin mõttes kiirelt teha nimekirja, et kas kõik on õige, et takistusest üle saada ("käed - check, säär - check, pilk ettepoole - check jne jne), siis viimased hüpped keskendusin vaid tempole ja enne takistust mõtlesin, et "this is fun, we can do it."
Tuju hea.

101 - Diamond ja istakutrenn

Trenni sõites mõtlesin, et kui pean täna koplis Budaga jälle madistama, siis selleks ajaks, kui selga saan, olen surnt. Peale hommikust 2,5-tunnist maratoni üht Mehhiko musta isast taga ajades (= üht koera, mida teie siis arvasite?), olin täitsa õnnelik, kui treener ütles, et toogu ma Diamondi.
Ma ei tea, miks kõik ütlevad, et Diamondit on raske koplist kätte saada? = famous last words?
Mul ei ole seni vist temaga tagaajamist toimunudki. Jah, ta on küll skeptiline, ent kui alustada läbirääkimisi kommide, patsutamiste ja sugemistega, siis paari minuti pärast on ta alati küps paela kaela panemiseks (see ei kõlanud hästi, ega ju?).
Trenn oli jälle korralik. Nii korralik, et lisaks neile lihastele, mis olid hommikusest 2,5-tunnisest koera taga ajamise maratonist väsinud, said kõik ülejäänud lihased ka vatti. Ütlesin Maritile, et homme te mind siin ei näe.
Diamondi seljas on istuda nagu vanajumala selja taga. Temaga ei tule hetkekski tunnet, et võid maha kukkuda. Noh, olgu, ilma jalusteta üleminekuid tehes võib aimdus tekkida küll, ent kõiges muus on ta väga mugav. Täisistak? Saame hakkama. Galopp? Mõnus.
Tegime taas seda sama harjutust, mis Budaga, kus igas nurgas tuli väike volt ja diagonaalide peal sõitsin juurde. Viimased korrad oli vist päris söödav, treener tundus igal juhul rahule jäävat.

100 korra seljas käidud. 9900 jäänud?

Tegelikult peaks olema selle sissekande nimi Cowboy Games.

Ma polnud varem aru saanud, milline seiklus võib olla hobuse koplist äratoomine. Seda, et ma sattusin valele koosolekule, tegid Buda ja Co mulle kiirelt selgeks. Nööri otsa sain Buda kergesti, see polnud probleem. Aga kohe, kui hakkasin teda kuskile poole tüürima, hakkas tema kõrvadega lehvitama ja liitus keegi, kes hakkas meie poole amokki jooksma. Mina röökisin talle vastu, ent Buda sapsis minu kõrval jalgadega trampida, vaadates vilavate silmadega, et kas joosta must ümber või üle. Paar korda see tal õnnestuski. Õnneks küll see esimene versioon. Mul hakkas tekkima tunne, et see on vandenõu. Kolmandal korral kui sain nöör kaelas, mööda koplit lippava Buda käe otsa, oli ta nõus minuga värava poole tulema, ent rõõm oli enneaegne, sest poole tee peal tuli tal meelde, et ta oli midagi (või kedagi) maha unustanud ja ta hakkas mu kõrval traavi tegema ja ümber minu tiirutama, igatsevalt teiste poole karjudes. Väravani sain, aga seal läks ta nii itsi täis, et hakkas ühele ja teisele poole keerutama, jalgadel keksima, karjus ikka aeg-ajalt endale karjast kedagi appi, aga õnneks keegi tast niiväga puudust ei tundnud.
Ma ei julgenud väravat hakata avama, sest tegelesin kogu aeg sellega, et mitte talle alla jääda. Piinlik lugu, aga kutsusin abi. Treener naeris, et näe, kus on kümme aastat hobusel turjalt kadunud.
Boksis rahunes metsik noor ürghobune silmnähtavalt. Kohe, kui oli mind tagumikust hammustanud. Sai siiski libiseva kaasa ja saime platsile.
Adrenaliini Budaga jätkub. Seda varianti, et hakkame kohe mööda rada soojendama, ei ole, sest igas nurgas varitsevad pisikest Budat suured ohud. Vääga murettekitav. Kohutavad elupuupõõsad ja veel kohutavam Villi.
Galopitõsted olid ehk gramm paremad, kui eelmine kord. Midagi hõisata ei olnud endiselt. Tegime traavis üht head harjutust:

Ja galopis sellist:

Lõpulõdvestus tundus ok.

Runa. Lusitano.

Kui üks pilk räägib tuhat sõna, siis kui palju võib kõneleda abikaasa kulmukergitus, kui perepuhkusele asju pakkides seisad sa oma ratsutamissaabastega kohvri kõrval, naeratus kõrvuni, ise agaralt noogutades?

Ainuke põhjus, miks ta mind kukele ei saatnud, oli ilmselt see, et ta teadis, et tassiksin entusiastlikult oma saapad ka hambus lennukile, kui vajadus peaks tekkima.

Eks proovi ise porgandit salaja hobuse ees süüa?

Minu plaan oli tegelikult veel hullem - ma plaanisin nad Portugalis ratsamatkale sokutada. Olin isegi veidi imestunud, kui nad vastupanu ei avaldanud. Kolmeaastane kilkas rõõmsalt, et tema võtab roosa poni, kuueaastane torises, et miks tema saapaid kaasa ei võetud, täiskasvanu tundus ka elevil.

Natalie ja sõbralik Paddy

Vähetähtis ei olnud ka kokkusattumus, et peaaegu esimesel tänaval, millest lennujaamast hotelli poole sõites möödusime, sammus kena valge hobune, valges pluusis mees seljas. Hobuseid oli seal iga pool nii palju! Ühe-kahe hobusega majapidamisi nägin tee ääres vähemalt 15 tükki. Tundus, et nad teevad seal ka rohkem tööd kui meil. Küll aga oli kummaline näha neid nööride ja köite otsas. Kui nad olid koplites, mida juhtus harva, siis olid need puidust, elektrikarjust ei näinud kordagi.

Kolmapäevaks olime kokku leppinud matkale mineku. Kuna teised peale minu pidid minema tunnisele matkale sammus ja traavis, siis läksid nad esimesena. Meie koos 3-aastase ponifänniga tiirutasime mööda kopleid ja farmi ringi, sõbralik Natalie nööri otsas hobust talutades ja meile paigast ja nende lusitanodest jutustades. 

Kui siis mehed tagasi tulid, olid nad vaimustuses. Andre võibolla veidi vähem, sest ta oli enamuse ajast olnud nööri otsas. Kui ta lahti lasti, et hobust ise juhtida, oli viimane kasutanud võimalust ja vedanud Andre põõsasse rohtu sööma ja sealt poiss teda enam välja ei saanud. See seletas Andre mossis ilme. Hiljem ta küll kommenteeris, et talle oli väga meeldinud.

Mind viis matkale sõbralik tõupuhas lusitano Runa ja veel sõbralikum Catherine, kes oli pärit Kanadast ja QPA Riding Centres olnud tööl 4 kuud. Ta rääkis matka ajal paigast, loodusest, farmist, lusitanodest, erinevatest hobusetõugudest, endast, sellest, kuidas ta oli ratsutamise juurde jõudnud ja aeg läks nii kiiresti.

Loodus oli imeline, päev oli palav. Mäest galopis üles ja jõudsime vana tuuliku juurde. Sealt alla ja olime lillasid õisi täis põllu peal, mis lõhnas nii uutmoodi ja hästi. Siis jälle mäest üles ja meie ees olid kollastest ja lilladest õitest värvilised orud ja jõed. Esimest korda sain hobuse seljas oja ületada. Sügavust eriti ei olnudki, mu saapad jäid veel veest välja (ausalt öeldes olin alati arvanud, et lusitanod on suuremad?), aga Catherine hoiatas, et kui Runa peaks hakkama vett kompama, siis tuleb ta ruttu liikuma saada, ta armastab vees püherdada ja seljas olev sadul või ratsanik pole mingi takistus.

Maastik oli hirmus. Kivine, klibune, konarlik. Nii Natalie kui Catherine nentisid kurvalt, et kui keegi ka välismaalt (neil on mitmete klientide hobused seal hoiul) oma hobuse toob, on see esimesed kolm kuud sant, kuna pinnas on hobuste jaoks nii karm. Galoppi teha sellisel klibul, kus olid suure killustiku suurused kivid igal pool püsti, oli pehmelt öeldes õõvastav. Hobused said kenasti hakkama, ei komistanud kordagi.

Runa küll ehmatas mingi liikuva põõsa peale korraks, aga rahunes kohe ka maha ja läksime traavis edasi. Keset matka tuli meile mingi mäe all enne jõge keegi ratsanik vastu, kes oli ilmselt kohalik elanik. Kujutad ette, milline romantika?

Galoppi tegime ainult mäest üles. Hakkasin mõtlema, et ma polegi kunagi teinud põllu peal hobusega galoppi. Alati vaid mäest üles. Äkki ma ikkagi kardan hoogu?

Nüüd mõtlen vargsi, et kogun suvel raha (viimasel ajal on hobid märkimisväärselt häirinud töö tegemist) ja sügisel läheks näiteks nädalaks kuskile sinnakanti hobustega sõitma?

Buda ja valesti läinud ristike

Kuna pidime jälle nädalaks sõitu minema, tahtsin reedel kindlasti veel trenni jõuda. Trenn algas paljulubavalt, kui sain Buda valmis panna ja platsile minna. Seal lootsin teha soojenduse enne treeneri tulekut ära, aga Budal olid teised plaanid, sest põõsad olid hirmsaid olendeid täis ja ühel hetkel keeras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole punuma. Nii ajas naerma. Vaene väike Buda.
Soojendusgalopp Budaga on oma nime väärt. Olen peale seda läbimärg ja kuumem kui Buda.
Kui siis hakkasime tegema kitsast kavaletti (nizzat?), pidin pisut stekki meelde tuletama. Treener juhendas, et mis hetkel ja kuidas seda teha. Unustasin küsida, et kas ja mis juhul seda tohib teha enne takistust või hüpet.
Ja siis see juhtuski. Pidin tulema ristikest ja esimesel katsel sõitsime sellele sisse ja Buda hakkas lonkama... Ma jäin talle ratsme peale ja ta muidugi võttis selle peale hoo maha. Nagu treener ütles, ta on kahjuks või õnneks õpetatud ratsanikku usaldama. Täna siis kahjuks. Viisin ta talli, lasin jalale vett peale, Marit pani talle veel midagi jalale. Hirmus. Lihtsalt hirmus.