ussimäng

Eile oli väga külm ja me otsustasime korde kasuks.
Täna sõitsime ja tegime harjutusi keskliinil. Teised tegid selliseid, nagu õlad sees või sääre eest astumine.

A meie Zillioniga mängisime justnagu ussimängu. Selles polnud otsesusest haisugi.

Nii lihtsalt kõlavad asjad võivad olla vahel nii rasked.

otsesust otsides

Täna vaatas meid Merike.
Mõnikord, kui ma vajutan käed alla, siis on see sellepärast, et hobune "kaob eest ära". Teinekord on jälle niipidi, et ma lasen käed alla ja hobune selle peale kaob eest ära. See kontakti kadumine on ikka õudne õudne asi.

ei hullumpi :)

Otse loomulikult sadas täna korralikult vihma, sest ma ju eile õhtul nägin vaeva ja kastsin aias kõik taimed korralikult ära. Krt küll.
See tähendas maneeži, see tähendas tihedat liiklust ja see tähendas, et polnud nii palju aega maha vaadata, sest selles segasumma suvilas tuli kogu aeg trajektoore kalkuleerida, et teiste vahel ellu jääda ja seda nii, et hobuse jaoks oleks võimalikult vähe ootamatuid (loe: lohakaid) üleminekuid. Kõhulihastele väga bro trenn.
Zillion ei lasknud ennast haneks vedada ja vaatas sama palju ette kui mina ning ei olnud nii muretu, nagu eile. Tahtmata vabandada enda oskamatust välja varustuseküsimustega, siis ikkagi tundus mulle, et talle endiselt ei meeldi need hõbedased suulised.
Üle-eelmisest tunnist Bacardiga jäi kätesse ja mällu see tunne, kui kontakt hobusega on ühtlane ja kahepoolne sellisel moel, et sa saad kohe aru, mida nad mõtlevad, kui nad kasutavad väljendit "hobune kannab sind edasi". Nüüd oleks kihvt saavutada seesama tunne Zillioniga. Eile näis, et kui ma istun päris tasa ja stabiilselt, siis ta on nõus mulle neid hetki kinkima, aga ma pean päriselt päriselt hoidma oma käed all, tegema nendega asju sünkroonselt, mitte teda nätsutama ühe ja teise ratsmega, jälgima, et raskus mõlemas ratsmes oleks enam-vähem võrdne ja märguanded oleks sujuvad. Ma ei pane ka seda vahel tähele, et mu kand tuleb jälle hobuse ribisid kollitama ja ime siis, kui selle peale mingid karvased kõrvad vaatevälja tõusevad, püüa sa nii vähe alla vaadata, kui tahad.
Esimeste galopitõstete peale pööritasime mõlemad hobusega silmi. Galoppi ei tulnud, aga tuli kole pikendatud traav. Fuiiiih.
Galopis tuleb keskenduda sirge peal tema otseks sõitmisele. Just eriti vasakule poole sõites jään ikkagi sisemisse ratsmesse kinni, ka siis, kui juba peaksime olema otse (oskus, mis on kasuks pöördest välja ja takistusele peale sõites, nagu Marit meelde tuletas). Rohkem istakuga, vasak ratse natuke lõdvemaks.
Tegime pärast jalavahetusi läbi traavi lühikestel diagonaalidel, põhiraskus pidi olema traavil - selle sõitmine kohe peale traavi jäämist. Ei ollut hullumpi, treeneri sõnul oli ka olnud lõpuks väga ok :)

uuuu, uus hobune

No mitte päris uus, aga trenni mõistes uus, sest ma pole temaga kunagi platsi peal sõitnud, ainult mere ääres käinud.
Märksõnadeks olid näiteks rütm ja kohe kui hakkasime traavi tegema, sain aru, miks. Endale pidi kindlaks jääma ja ei tohtinud lasta tal kiirustada. Sääred olid teine märksõna - püüdsin ennast kohe kenasti õigesse kohta asetada, et ma liiga kõrgele ei kergendaks ja et sääred oleks kenasti õige koha peal. Ja otsesus.
Kätega püüdsin olla kogu aeg selgelt olemas, aga ma lootsin, et mul õnnestub ta natuke allapoole saada. Päris sellist pilti, nagu Katerina Bangkokiga sõites paar päeva tagasi demonstreeris, meil ei juhtunud ja ma olin tiba pettunud selle üle. Küll aga oli tema seljas juba mugav ja mõnus istuda. 
Mäletan, et kui käisime mere ääres, hakkas Bangkok enda pead ja kaela kohe alla pakkuma (nagu Arons), ent täna ta seda ei teinud. Küll aga ütles Marit pärast, et oli hea, et ta ei vehkinud peaga nii nagu ta vahel teeb.
"Asetumine" võttis natuke aega. Bangkok tundus nii väike! Ja nii .. õhuke! Aga väga püüdlik ja natuke hirmunud ka, kui maneezi sein tuule käes laperdas ja paljastas taga asuva kopli.
Galopis sain jälle poolistakus sõita, sama pikkade jalustega, nagu mul kogu trenni olid olnud, aga kuidagi sain hakkama. Kui poolistakus tasakaal kätte saada, on see iga kell mugavam kui täisistak, ainult et hobuse külje vastu lähevad hoopis teised kohad mu jalast, nii et juhtimise mõttes on alguses imelik olla.
Tegime mõlemale poole galoppi, enamuse ajast poolistakus ja siis peale seda lõdvestustraavi.