punane mära

Mildora oli taas nii .. kitsas .. :)
Eriti peale eelmist hiiglast.
Ma sättisin ennast kitsaste märade lainele ja siis veel selliste kitsaste märade lainele, kes ei lähe mitte mingi hinna eest nurkadest läbi või veel hullem - kenasti nurkadest läbi. Eriti sellest tagumisest, kus koolisõidutähed maas on.
Teise traavi ajal tundsin, et ahhaa, nüüd vist mahuvad sääred kuidagi vastu ja kannad on all. Mõnikord olid ikka üleval ka olnud. Ja veel olin ma korduvalt olnud ninja-kilpkonna asendis, õlad ees, selg küürus.
Esimeste galopitõstete peale ütles Mildora, et täna ei saa.
Siis kui galoppi sai, siis ütles ta, et üle kahe sammu ei saa.
Naljatilk. 
Ma tegin väikese allahindluse ja tõstsin paar korda teda sammust.
Täisistakus põntsusin tema seljas korralikult. Mitte mingile rütmile pihta ei saanud. Mul tekkis kahtlus, et selline tunne võib olla sõita shetlandi poniga. Hirmsasti põntsus. Peale paari ringi võtsin poolistaku ja meie mõlema jaoks läks kergemaks.
Siis pidime tegema ovaalse ringi peal kahekaupa galoppi ja ilma jalusteta, nii et selle põntsumisega tuli harjuda. Vasakule poole hakkas natukese aja pärast kramp alaselga ja puusadesse ronima, paremale sain pikemalt nii sõita. 

pakkuda tööd liikluskorraldajale

Iga korraga tuttavam tunne. Mõneks minutiks tekkis lausa see tunne, et ma päriselt sain jalad ümber hobuse, olin jaluste peal 100% tasakaalus ja tundsin, kuidas iga pigistuse peale Mildora reageeris. Vähemalt traavis.
Alustasime sellega, et see nurk, mida ta minuga kahes trennis on üritanud vältida ja kust ta Anne ükskord maha poetas, oli endiselt tema jaoks valuline teema. Surusin ja surusin teda iga ringiga lähemale. Kui ta keskendus sellele, mida ma küsisin, siis unustas ta sele hirmsa seina ära. Kui talle jäi aega mõelda, siis hakkas jälle kiirustamine ja kõõritamine pihta.
Kui meie ees püüdis samas nurgas püsti hüpata noor Zoe, siis oli Mildora valmis kohe jälle paanikaga kaasa minema.
Paanikat jätkus ka ülejäänud trenni ajal, liiklus oli parajalt tihe ja aeg-ajalt kaootiline. Kord ukse poolt sõites keeras meile ootamatult ette Markus, kelle tagumik pühkis Mildora nina. Siis oleksime peaaegu mammuti Diamondiga kokku põrganud, kui see otsustas raja peal ümberpöörde teha. Põnevaid hetki oli veel. Ma tundsin ennast nõrganärvilisena, sest mul hakkas tekkima kõhtu mingi sabin. Nagu hirm või nii. Näis väga reaalne seal kellelegi otsa sõita või kellegi alla jääda.
Peale trenni toimuski nagu tellitult tallis anonüümne nõrganärviliste koosolek, kus jagati ellujäämiskogemusi ja patsutati üksteisele õlale, irw :)
Ei, kui tõsiselt rääkida, siis kindlasti on meil Mildoraga olnud paremaid trenne ja paremaid hetki. Galopp sattus ka tiheda liiklusega aega ja mingil hetkel seisimegi Kersti ja tema poniga keset platsi ja nentisime fakti, et hästi ei julge hobust kuskil galoppi tõsta.
Pikad venitamised ei mõju ei mulle ega Mildorale hästi ja peagi õnnestusidki galopitõsted vaid sammust ja natukese aja pärast mitte ka enam sammust. Traav näis kogu aeg liiga laiali ja kui see näis sobilik tõsteks, siis juhtus olema logistiliselt keeruline hetk teha tõstet. Treeneri juhiste abil saime lõpuks ka paar tõste moodi tõstet aikaan ja siis lõpetasime ära.

Mildora

Täna ei olnud Mildora trenni alguses nii murelik, kui eelmisel korral. Ainuke asi, mis meenutas eelmist korda, oli see, kuidas ta esimese traavi ajal püüdis hirmsasti tagumise lühikese seina juures sissepoole imbuda ja kõõritas väljapoole, et kas seina vahelt hakkab midagi hirmsasti maneeži ronima. See paranes iga ringiga ja olgugi, et ma pidin vahel ennast üliutreeritult sisemise jaluse peale suruma ja pisut liialdama (nagu kord Springstormiga), oli tulemus küll tunda.
Natuke tuttavam tunne on ja ma püüdsin kiiresti saada ennast kuidagi sadulas paika ja fikseeritud. Sellist edasi-tagasi kõikumist enam nii palju ei juhtunud, endal oli kindlam tunne. Allavaatamist tuli küll - see on praegu minu suurim mure.
Esimeses traavis siis mõtlesin, et rütm ja lõdvestus, rütm ja lõdvestus. Mildorale näis see sobivat ja ma tundsin, kuidas mulle lubatakse natuke rohkem ratset kätte. Ta näis täna heas tujus olevat, isegi üleminekute ajal ei tekkinud meil mingeid suuremaid lahkhelisid.
Isegi galopis hakkas ta juba tuttav tunduma ja ma tundsin, et hakkasin natuke tema galopiga kaasa minema ja ei tundunud enam tõka-tõka, nii et esimene reaktsioon ei olnudki poolistakusse ronida :)
Kontakti kohta oli tal küll natuke öelda. Küll oli seda vähe, siis taas jälle olin liiga karmi käega.
Lõpetasime heade nootidega ja hobune näis ka rahul olevat. 

täitsa üksi

Mul lubati täna sõita täitsa üksi Mildoraga. Esialgu olimegi uhkelt üksi ja Mildora ei olnud asjade käiguga eriti rahul. Ennekõike ei tundunud ta olevat rahul tuules laperdavate seintega ja paar korda jõnksatas juba lubavalt, kui selja tagant või külje pealt mingi laks läks ja seinad jälle liikuma hakkasid.
Kui me hakkasime rohkem tegutsema, kadusid jõnksatused ka ära ja peagi tulid maneeži ka Taive ja Beibe, nii et üksindus kadus ka ära.
Well.
Olles sõitnud nii pikalt Carpiga, oli muidugi esimene väljakutse seal seljas kuidagi istuda. Sest Mildora on palju kitsam ja mul hakkavad selle peale sääred kohatutesse kohtadesse liikuma.
Kui sain enam-vähem mingi asendi fikseeritud, siis tegelesin edasi peaga. See tähendab, et pea asendiga. Sellega, et ei vaataks maha, noh.
Selle väikese looma seljas on paremini meeles, et ette ei tohi vajuda. Ilmselt sellepärast, et maa on lähemal ja terendab ette vajumise ja alla vaatamise korral otsekui kutsudes vastu.
Alguses tundus Mildora krampis ja ma tegin rohkem pikema ratsmega asju. Siis punnisin rütmi hoida, et hobune kuskile ei kiirustaks. See polnud ka vist väga raske ülesanne, mulle näis, et sellega saime hakkama.
Galopis kartsin ka, et ta hakkab hirmus kiiresti punuma, aga midagi sellist ei juhtunud. Nagu ka eelmisel korral, tõusis ta galoppi küll, ent vajus kohe jälle traavi. Hmm, järgmise tõste ajal püüdsin olla siis tähelepanelikum oma ettevajumiste, pilgu ja säärte suhtes, aga ikkagi jäi ta traavi. Nõudis väga väga palju säärt, et me galoppi ka jääksime, aga peale esimest kurjemat säärt tiirutasime juba täitsa lõbusalt mööda maneeži galopis ringi.
Sain märkuse käte kohta, mis olid galopitõste ajal kõrgemale tõusnud. 
Päris lõdvestunud ja natuke natuke ratsmes olemist näitas Mildora aga peale galoppi. Siis tundus ta korraks lausa selline krussis ja vuhh-vuhh loom, nagu kord suvel, peale hüppetrenni. Ma siis mõtlesin, et lõpetaks tänaseks ära, kui ta nii tore on.

Üksi Mildoraga

Suurte laiade selgade vahele üks vähe kiitsakam Mildora.
Ja täitsa üksi.
Noh, Fey ja Taive olid ka hobustega maneežis, aga põhimõtteliselt ikkagi üksi.
Mildora näis esialgu olevat murelik. Natuke pabinas ja kogu aeg tahtis hirmsasti kuskile punuma pista, sest ma ilmselt näisin talle altpoolt vaadates hirmus.
Peale Carpi (kes, tõsi küll, on viimasel ajal alla võtnud ja ma saan juba ühe käega tal sadulavöö kinni) ja Domingot, kelle seljas tunnen samuti, kuidas reielihased venivad, oli Mildora seljas nii kummaline olla. Nii kitsas. Mu kannad oleks üksteist sügada saanud, kui nad oleks tahtnud.
Noh, ja sellepärast läks ka aega, et ennast seal seljas kuidagi vähe rohkem tasakaalus tunda. Näisin endale kogu aeg liiga ees olevat. Ja sääri ei saanud mingisse asendisse "lukku panna"
Natukese aja pärast läks paremaks. Birgit vahepeal kommenteeris ja Taive ütles ka mõned soovitused. Tegin teises traavis natuke sääre eest astumise moodi asja (nii tahaks, et keegi filmiks, niuks) ja siis volte, pikendusi ja üleminekuid. Ma proovisin täisistakut teha (ahh õige, selline asi oli ka olemas...) ja siis tegime galoppi ka. Natuke ühele poole ja natuke teisele. Esimesed vajusid kohe ära, peale tõusmist jäime kohe traavile, aga see probleem kadus kohe ära, kui sääred jälle korralikult vastas sattusid olema.
Tundus kahtlaselt OK trenn olevat. Küsisin igaks juhuks Taive käest, aga tema meelest oli ka täitsa OK. Nii et vist võib rahule jääda?

my favourite day

Mildoraga olen ma kord varem ka hüpanud, aga ma ei mäletanud sellest eriti midagi.
Seekord me alustasime korraliku tõrkumisega, kui imepisike nõme roosa lattaed näis Mildora jaoks hirmus hirmus ja veelkord hiirmus.
Pidime tulema paremast jalast ja Mildora jooksis kogu aeg vasakule välja.
Esimesel korral ma püüdsin sadulas olla võrdselt, mõtlesin pigem selle peale, et olla keskel ja otse. Minu ettekujutus säärtest ei olnud sama, mis Mildoral, nii et tõrge tuli mulle üllatusena.Järgmisel korral püüdsin olla vägivaldsema vasaku säärega (toetusin enda arvates sisemisele), ent see polnud Mildora jaoks eriti veenev. Ka stekk mitte. Üle saime alles siis, kui vasak säär tegi kogu takistusele lähenemise ajalkogu aeg põmaki ja põmaki vastu tema külge. Ei ole eriti pretty, aga üle me vähemalt saime.
Pärast läks paremaks.
Siis saime rada sõita (wiii!) ja seal tuli ka üks tõrge kirja. Okserilt oli vaja lattaiale sõita mõistliku ja mõõduka kaarega. Juhtus nii, et ma tulin okseri pealt selise hooga, et korralikult kaare läbi sõitmiseks näis aega vähe ja nii ma kartsingi, et kui ma nüüd hakkan rütmi segama ja teda paremale pressima, võime me sinnapoole ära kalduda. Noh, tegelikult lähenesime takistusele täiesti  diagonaalselt nagu mõni pro horse show'l ja Mildora ütles, et ta pole selline hobune, kellega selliseid trikke saaks harrastada. Aus hinnang. Ma ronisin hobuse kaela pealt jälle sadulasse, palusin vabandust ja tulin selle sini-kollase triibulise lattaia uuesti. Ka siis jõnksatas Mildora hetk enne hüpet korraks, justnagu mõeldes, et ega ometi... Aga läks üle.

kontakti hoidmine

Ikka olen ma Milla sõnul liiga tagasihoidlik oma kätega, kontakti küsimise ja hoidmisega.
Mildora alla kutsumine ei tundunud üldse keeruline, eriti peale kõike seda, millega me esimese poole trennist tegelesime - harjutused sammus, peatused, üleminekud, üle lattide kõndimine, nelja-aasalised serpentiinid ja veelkord - peatused, üleminekud jms. Sammus ja peatustes piisas vaid sääred ümber pigistada ja kergelt näpud kokku suruda, kui hobune keeras kohe oma kaela krussi, pea alla, liikus kuidagi õhuliselt ja pehmelt. Hapuks läheb üleminekute ajal. Noh, ma püüdsin mõelda humaanselt, et kui ta on niimoodi vabatahtlikult kenasti all, siis püüan hoida kontakti ekstrakerge, justnagu mul polekski ratsmeid käes. Noh, nagu Rollyga.
Rolly on selle peale nõus ikka samas meeleolus edasi sõitma, aga Mildora pigem katsetab, et kuhu see kontakt nüüd siis kaduma hakkab ja tõmbab kõik, mis vähegi järele annab, tagasi.
Ooooooo, kui õudsed olid esimesed galopitõsted. Justnimelt sellepärast, et kogu aur läks vaidluse peale. Me mõlemad hingasime demonstratiivselt õhku sisse-välja ja viskasime pead lakke.
Siis tegime veel natuke tööd traavis. Milla aitas kontaktiga, näitas, kuidas seda hoida, kuidas kätt rohkem alla vajutada ja mis peamine, seal seda hoida. No kui siis peale mõnda ringi Milla käekõrval hakkas kõik kuidagi toimima ja toimis ka siis, kui meid lasti vabalt platsile volte ja suunamuutust tegema, siis ei tulnud eriti suure üllatusena ka see, et järgmine galopitõste oli nagu unelm.
Ratsutamine on põnev-põnev-põnev.

hüppetrenn Mildoraga

Soojenduse tegime platsil ilma treenerita. Kõik kohad olid lompe täis ja Mildora oli veendunud, et platsi tagumise lühikese seina ääres ootab teda surma minek. Kui Jeti hakkas seal võsas kollitama, siis Mildora veendumus kasvas. See tähendas, et iga kord sinnapoole jõudes nõksatas Mildora pea ja kael püsti ja ta tahtis sealt mööduda kiiresti-kiiresti.
Nagu ikka uue hobusega esimest korda hüpates, ei saanud ma soojendushüpetel veel päris hästi aru, kas, kust ja mispidi ta õhku tõuseb. Püüdsin võimalikult kenasti ta enne takistust otse positsioneerida, aga sellest hoolimata õnnestus meil enne takistust natuke vänderdada ja ühe korra sellest mööda joosta (urr). Iga hüppega näis aga tunne tuttavam ja Mildora ka ei kangestunud enam niiväga, vastupidi, ta oli vabatahtlikult nii kenasti ratsmes, et seljas oli tunne, nagu liiguks läbi õhu  ja kogu aeg läks paremaks ja paremaks.
Sõitsime igasugu ridasid ja pöördeid, mis ei tundunudki eriti keerulised, olgugi, et sõiduk oli uus ja tundmatute nuppudega. Hüpata on alati fun.
Kui nüüd veel hakkaks tekkima mingi vilumus sammude lugemises ja kujuneks silmamõõt, millest tähtsad inimesed kogu aeg räägivad, oleks veel lõbusam.

Mildora

Mõnikord juhtub nii, et hobusel on mingi mure. Näiteks on putukad hammustanud teda nii vihaselt ja korralikult, et tal on suured kupud üleval ja natuke valus ka. Carp ei olnud kindlasti selle üle õnnelik, aga ehk oli talle lohutuseks see, et ta sai tasuta kaera, nii enne kui pärast boksis putukate ja kuuma eest varjul olles. Enne kui ta dushi alla sai ja siis igasuguste lõhnavate (haisvate) kreemidega üle võõbatud ja tagasi karja viidud.

Plaan B oli Mildora. Üldse ei mäletanud, mis tunne temaga sõita oli, aga punased märad näivad olevat alati midagi intrigeerivat.

Noh, näiteks ei olnud üldse enesestmõistetav, et kui ma kutsun ja kutsun teda alla ja töötan säärtega, siis ta tegelikult ka hakkab tulema. Iga kord, kui tegin ülemineku sammust traavi, jõnksatas ta pea kohe pilvedesse ja ta oli vastu. Mul kõigutas see natuke enesekindlust, aga alla andmine poleks ka olnud variant, nii et ma püüdsin olla ikka võimalikult leebe ja pehme, ent samas proovisin mitte ka ratset eest ära anda.

Natuke vist läks paremaks, aeg-ajalt oli Mildora nõus ümaramalt jooksma ja seljas oli palju mõnusam istuda, aga üleminekutel ja pööretel oli ikka tunda, et ta läks justnagu ennetavalt krampi. See selleks.
Vot nurkade läbisõitmine oli väljakutse. Kui panin sisemise jala vastu, hakkas ta nurgas kiirustama. Platsi tagumine äär näis talle nii hirmus, nii hirmus, et ta võpatas seal mitu korda ja püüdis nelja jalaga õhku hüpata. Muudkui sõitsime ja tegime painutusi (mina tegin, Mildora tegi lihtsalt nägu, et ta teeb) ja mõne aja pärast ei olnud enam nii hirmus. Proovisime Mariti pilgu all ka sama asja ja ta jäi vist rahule, vähemalt ütles, et oli täitsa hea olnud.

Sääred olid olnud pidevalt liiga ees, neid tuli kogu aeg tahapoole lükata. Ja puusast pidin ennast sirutama rohkem, et mul ikka õige koht vastu hobust oleks ja kannad ei läheks vastu.

Galopp näis olevat natuke kandiline, aga kui saime pikemad ringid sõidetud ja ei jäänud enam iga vabanduse peale traavi, läks paremaks. vasakule oli mul selgelt jälle raskem sõita, siis pean kogu aeg mõttes teadlikult kontrollima, et mu õlad ja puusad ei oleks risti vastu.

Pärast jälle date haisvate kreemidega ja Mildora põllule tagasi.

reede pärastlõuna Mildoraga

Mildora oli koplist tulles ärevil, karjus koplisse jäänud semudele ja siis teises koplis olnud semudele ja sellele mehele, kes rohtu trimmerdas ja trenni alguses igaks juhuks veel platsilt välja ka.
Esialgu tegelesime sellega, et samm ei oleks väga tippiv, ratse lõdvalt. Natukese aja pärast läks paremaks ja selleks ajaks, kui traavi läksime, oli juba täitsa hea tunne.
Traavis tundus mulle kogu aeg, et kohtan suurt vastupanu eest. Liigutasin sääri veidi teise koha peale, reguleerisin jälle jalusepikkust, meenutasin, kuidas käed peavad tegema stressipalliliigutust ja kuidas ma ei tohi jääda ise õlgadest kangeks, aga eriliselt paremaks ei läinud. Tundus, et ikka väga palju rohkem oleks säärt vaja olnud. Paremaks läks alles peale galoppi.
Teises traavis astusime mõlemast jalast mõned korrad sääre eest.
Esimese galopi ajal püüdsin kogu aeg oma käsi jälgida, et ma ikka neid ette annaks ja laseks tal joosta. Ma ei tea, kuidas see välja paistis, aga seljast näis ok. 
Galopis tegime sellist harjutust, et nurgast tuli välja tulla ja galopis diagonaali pidi vastasnurka sõita, rajale jõudes võtta traavi ja lühikeses seinas tõsta teise jalga.
Esialgu hakkasime tormama. Ma magasin lihtsalt selle õige hetke maha - kui olen ta galoppi tõusnud, siis paariks sammuks justnagu hingan kergendatult ja üritan hobuse rütmi ära tajuda, ent hobune jõuab selle aja peale juba kiirustama hakata.
Ühtepidi rajani jõudes osutus keeruliseks ülesandeks täpselt õigesse kohta jõudmine, sest rajal oli kahes kohas korralikud hunnikud, millest läbi sõita ei tahtnud.
Ja valepidi galopis raja peale jõudmine kriibib ikka natuke seest. Ma pole kindel, kui palju hobune peaks ühele või teisele poole paindes olema, kas ta peaks olema otse või ikkagi vaatama väljapoole, kas ma võtan ta otseks enne rajale jõudmist ja traavi võtmist või vahetab ta mu katse peale kohe jalga, jne jne. Täna üks kord nii ka juhtus - Mildora vahetas jalga, kui jõudsime rajale, aga ma sain ise ka aru, et vajusin täitsa valesti tal seljas ära. Logish.

Edit: OK, vaatasin mõned videod jälle netis ja vist sain natuke aru, kuidas see rajale lähenemine toimuma peaks...

Lõdvestustraav oleks ka esialgu peaaegu kiirustamiseks läinud, aga vaikselt saime rütmi paika.

Paar mõtet oli veel, aga uni tuli peale.

* unustasin veel mainida, et teen jälle aeg-ajalt täisistakut. Eile Agne seljas ja täna Mildoraga ka. Mind pisut häirib see ettevaatlikkus, millega hobused mõnikord reageerivad mu kohmakale täisistakule. Eriti kui esimeses traavis kergendades on meil hea meeleolu tulnud ja mõlemad oleme lõdvestunud ning täisistakusse minnes hobune selgelt pingestub mõneks meetriks. Ma saan aru küll, et ma pean seda lihtsalt rohkem harjutama, et ma vähem põntsuks või keskelt murduks või kätega sapsiks, aga praegu teengi täpselt niikaua, kuni valusad kohad ennast meelde tuletavad ja siis natuke peale. Iga kord on see aeg pikem ja pikem, jeee! :)

* poiss on jälle mu märkmikusse käinud kritseldamas...

tagurpidi galopp ja Mildora

Selle hobuse jaoks on vaja zen-meeleolu, ütles treener.
Ajas natuke muigama.  
Note to myself - ära kakle hobustega, muidu lubatakse varsti ainult tallisea selga ronida...
Mildora meenutas kedagi, äkki Imperijat? Alguses oli ta veidi sapsu täis, aga mitte närvis, pigem lihtsalt ülitähelepanelik. Minu sääred otsisid jälle kohta elus. Laia kõhuga hobuste puhul saan kogu aeg märkuse, et sääred on liiga taga ja kiitsakamate seljas on nad liiga ees.
Kui ma paar päeva tagasi vaatasin Liisit temaga sõitmas, siis mõtlesin endamisi, et huvitav, kas see galopp on seljas istuda samasugune nagu Imperijal, aga ei olnud.
Mis ajas nupu sassi, oli see, kui pidin tõstma ta seina ääres kontragaloppi. Mida?! Sirge peal? Valepidi galoppi?
Kogu mu keha, tasakaal ja sisemine kompass olid segaduses, sest poolteist aastat olen neid programmeerinud teistpidi tegema. Lihased ja jäsemed algatasid umbusaldusavalduse ja tõrkusid vastu, sest no ei saa ju teistpidi hobust galoppi tõsta? No ei saa noh! Võttis tükk aega jebimist ja sebimist, ma pidin peast kõik läbi laskma ja negatiivi tõmbama... Vahetasime vahepeal pooli ja proovisime minu tugevamat poolt, lõpuks tuli mõned korrad välja ka.
Marit ütles, et ta hakkas täna Mildorat vaadates mõtlema, et see jalakaotus, mida hobused minuga vahel teevad, ei olegi sellest, et säärt on vähe, vaid seotud sellega, et mu kehast käib läbi mingi jõnks, näiteks siis, kui vahetan jalga, millele kergendan. Ja et selja nõgususega peab ka midagi ette võtma. See pole enam nii hull, kui esialgu, aga ikkagi pole hea.

Mildora oli armas. Isegi ilma bling-bling pearihmata, irw.