Glad to be back

Kõndisin talli vahel ringi, suu kõrvuni. Mõtlesin, et tuju enam paremaks minna ei saa, aga kui koplisse minnes Carp mulle hakkas vastu kõndima, siis tuli välja, et saab küll.
Kui emotsioonid kõrvale jätta ja trennist rääkida, siis püüdsin meenutada seda tunnet, mis oli Springstormi seljas ilma ratsmeteta sõites, aga Carp oli mitu korda eest harjumatult raske, mina olin natuke rohkem tasakaalust väljas ja vajusin ette ning kannad ei püsinud ka nii all kui vaja oleks olnud, nii et see ei olnud eriti sarnane eelmisele trennile.
Tegime latiharjutusi rohelisetriibulise maaslamava latiga ja planguga, mis oli ühelt poolt valge ja teiselt poolt sinine. Üks asus pika seina ääres, teine keskjoone peal ja vahele pidi mahtuma korrektne pööre, raskus sisemisel jalusel ja välimine ratse hoidmas meid raamis. Esimestel katsetel planguga tahtis Carp kõike muud, kui sealt üle minna. Ja need lamasid maas! Õnneks lõppesid läbirääkimised minu kasuks ja pärast tulime samu pöördeid nii traavis kui galopis.
Ükskõik, kui valmis ma enda arvates olen selleks, et hobune enne takistust jõnksatab, vaatab alla, pidurdab ja kõhkleb, siis ettevajumine ja allavaatamine on ikka kerged tulema.

teine kord Cartiniga

Seekord oli seljas kergem olla, saime Cartiniga üksteisest vist paremini aru, tema näis rohkem lõdvestunud ja mina samuti. Natuke tegime toredaid latiharjutusi, painutusi, galopp ei olnud täna nii hea kui eelmine kord, nii et lõpetasime suht ruttu ära.
Enne sain võimaluse Carpi kordetada ja see oli uutmoodi kogemus - ta hakkas kohe jooksma pea all, nii madalal, et natuke liialdades oleks võinud kogu aeg oodata, et ta lööb varsti endale jalaga vastu pead. Rütmi saavutada oli natuke raskem ja galopitõsted võtsid mõlemasse suunda pusimist. 

üks "esimene" ja üks "viimane"

Jumbo oli Kukrumäe tallis. Seisis rahulikult boksis ja vaatas ringi. Oli hallimaks läinud, kui enne. Läheb homme Soome. Sügasin teda pisut ja tundsin, kuidas kõris pitsitab.

Pidime hobustele järele minema, aga suurel platsil tehti vabahüppeid ja hiilisime sinna piiluma. Põnev oli vaadata, nägime kahe hobuse hüpped ära. Valgel hääldamatu nimega ponkul oli terve võimlemiskava ette valmistatud.

Tegime Lakiga erinevaid latiharjutusi ja pärast hüppasime erinevaid huvitavaid latikombinatsioone.
Koolisõidujalustega hüpates saab nalja rohkem kui rubla eest. Kolm korda käisin Laki kaela peal sõitmas ja pidin sealt tagasi sadulasse hüppama, treener naeris korduvalt, et küllap mul on mõni huvitav uus tordiretsept. Torti ei saanud, tänu Lakile, kes ilmselt on kaela peal kõlkumistega nii harjunud, et laseb stoilise rahuga rada mööda edasi, kõlkugu tal kaela peal kasvõi terve armee tasakaaluta piloote.

Ta oli täna üldse kuidagi rahulik, pisut ka tuim. Ei mingit reaktsiooni säärele. Terve esimese traavi pidin vaeva nägema, et ta sääre peale liikuma hakkaks. Kui saime liikuma, hakkas ta kiirustama. Kui saime tempo enam-vähem kontrolli alla, läks ta küll pehmemaks. Esialgu püüdis ta kõik nurgad sõita läbi, nagu ta oleks ristkülik, pärast juba tuli natuke painet ka.

Galopis oli ta ikka suht juhitamatu, aga vähemalt takistused lähevad talle alati peale. Esimesed traavilatid olid tema jaoks nii olulise tähtsusega, et ta otsustas neist lihtsalt korraga üle hüpata ja jätkas galopis. Kui juba, siis juba. Lahe poni.

Kui olin ta ära viinud, tulin talli asju ära panema. Jenny pidi Jumbo saba kammima ja ma pakkusin ennast tema asemele. Rääkisin Jumpsiga juttu ja muudkui kammisin ja kammisin ja kammisin ja vahepeal spreitasin tema saba. Laka tegin ka korda ja kui ma ta kaela sügasin, pani ta pea alla ja nuusutas mu kõhtu. Tema lakast tuli vana head tuttavat Jumbo lõhna ja ... mul hakkasid lihtsalt pisarad mööda põski alla jooksma. Ruila peatükk oleks justnagu nüüd ametlikult lõppenud. Igasugu episoodid tulid meelde ja ... nii pikalt ma polegi ühegi hobuse saba veel kamminud.
Mul on hea meel, et sain temaga juttu ajada ja teda sügada enne, kui ta Soome läks. Esimesed pisarad ühe hobuse pärast on nüüd valatud.

Eliko ja veel paar mu tuttavat on minu küsimuse peale "miks te ratsutamise lõpetasite?" vastanud, et nende lemmikhobune müüdi ära. Ma hakkan vaikselt aru saama. Arvasin, et see tuleb oma hobusega. Või vähemalt mõne ülitoreda ja kuuleka hobusega. Või vähemalt hobusega, kellega sa oled rohkem sõitnud kui 8 korda.
Aga nii koerte kui laste kui hobuste puhul kehtib vist see reegel, et need, kellega rohkem tulest ja veest läbi käidud on, kriibivad jälje hinge.

Ma lähen võtan nüüd ühe klaasi veini.

Ilma sadulata. First time for everything.

Diamond tuli minuga hea meelega koplist kaasa. Vaatas küll kõõrdi, kui ma temaga rääkima läksin, aga ei taganenud, lasi paela ümber kaela panna ja lonkis minuga koos talli.
Kui jõudsime platsile, ei olnud seal nagu kiuste mitte kedagi, kes oleks saanud Diamondit kinni hoida selga minemise ajal. Ainult Liisi sõitis kellegagi. Küsisin temalt, et kuidas üldse minnakse ilma sadulata selga? Vinnan end kõhuli üle tema ja hakkan nihelema? Liisi ütles, et saab ka nii, et viskad jala üle. Proovime.
Esialgu oli vaja Diamond paigale seisma saada, sest ta pole ka eile sündinud ja astub iga kord eest ära, kui hakkad talle selga minema. Kes kannatab, see kaua elab, mõtleb Diamond ja vaatab Sulle siiralt poolkissis silmadega otsa. Aega on selle kiire asjaga.
Proovisin minna redelilt keset platsi. Ehh, naiivitar, mõtles Diamond ja keeras oma tagumiku täpselt niikaugele, et jalg üle selja ei ulataks. Umbes 15 korda.
Siis viisin Diamondi platsi ääre kõrvale ja panin trepi teisele poole teda, et teda nende vahele "kanaliseerida". Nii ei saanud ta tagumikku keerutada, aga sammukese tagasi sai ta astuda küll. Vajadusel ka sammu edasi. Võttis aega, mis ta võttis (minu meelest u 10 minutit), aga Diamond tüdines sellest mängust esimesena. Viskasin jala üle, nihelesin end otseks ja kiitsin teda hullumoodi, et ta vähemalt sekundi seisis.
Oli täpselt nii mugav, nagu kõik olid lubanud. Polnud mingit vahet, kas sadul oli või ei. Küsisin Merlelt, kes sel ajal just platsile jõudis, et kas istun õiges kohas, mitte liiga ees või mitte liiga taga. Jah, ütles Merle ja lisas veel, et minu selgroog peab kohtuma Diamondi omaga. Ehk siis täpselt keskel.
Täna sain nii mitmest kontseptsioonist paremini aru, ilmselt just sellepärast, et minu ja Diamondi vahel polnud isegi valtrappi, kommunikatsioon oli otsene. 
Esiteks - palju mõnusam oli istuda, selg oli palju vabam ja sai rohkem liikuma. Treener ütles ka sammu ajal, et mu istak on parem.
Teiseks - seda liigutust hobuse tagasivõtmisel, millest Tõnu rääkis - kus puusad ja ristluu liiguvad kätele vastu, on ilma sadulata palju lihtsam teha ja annab väga hea tunde, kuidas täpselt sa hobuse seljale ja õlgadele mõjud.
Peale teist traavi läks Diamond itsi täis ja hakkas kiirustama ja tormama. See andis jälle jube hea õppetunni, miks ei tohi ette vajuda, kätest või lakast abi otsida. See lööb tasakaalu absoluutselt sassi ja on kindel viis alla tulla.
Tegime latiharjutusi - keset platsi oli latt, millest tuli risti üle tulla ja teisele poole keerata. Töö käis jälle õlgade ja istakuga.
Galopitõstetega nägin pisut vaeva. Vaatasin tihti alla, kontrollisin jalga, aga treener ütles, et tunnetus on asi, mida ma ei tohi teha silmade abil, vaid saama selle selgroo sisse. Pani mõtlema.
Lõpuks õnnestus mõlemasse jalga Diamond galoppi saada ja pisut sellesse galoppi ka jääda.
Jälle üks väga väärt trenn.

Mõnus trenn Carpe Diemiga

Jälle üks väga hea trenn. Kui Carp just ei uinunud, oli temaga väga mõnus sõita, täna kuidagi pehmemgi kui muidu. Tegime nii traavis kui galopis latiharjutusi, pärast pidime tüürima diagonaalis lati pealt platsi teises otsas olevale kavaletile.

Mul oli hea Marge ja Ellipsi pealt spikerdada, nemad tegid seda esimesena ja ma jõudsin nende sammud enne kavaletile pööramist ära lugeda. Aga peale kavaletti otseks jäämine nõudis minult küll natuke vaeva.
Carp oli tubli, nagu ikka, isegi kui vahel sammus tükkis uni peale, siis tegelikult ei olnud tema äratamine täna küll eriti raske.

Vaatasin eile oma eesmärke, mis olin aasta alguses kirja pannud. Kui veel paar kuud tagasi tundus peaaegu võimatu, et ma suudaks rada aasta lõpuks kenasti läbida ja vahepeal läks kõik üle kivide ja kändude, siis viimaste trennidega on kuidagi usk taastunud. Ma kahtlustan, et selles on ikka süüdi Carpe Diem. 

Väga väga mõnus trenn.

Carpe Diem

Nädal aega vahet trennidel on täpselt paras selleks, et piinavalt aru saada, et su keha ei suuda endast anda 100% ja ülehomme valutavad täpselt needsamad lihased, mis nädal aega tagasi. Enesepiinamine, mitte midagi enamat. Sel nädalal tuleb leida võimalused tihedamini käia.
Esialgu oli Andre trenn. Karin ütles, et tal on juba väga hea kergendamine traavis ja kõrvalt vaadates tundus, et poiss sai palju paremini hobusega hakkama ka. Ta tuli iseseisvatele voltidele, ei jõlkunud teiste sabas ja nüüd oli talle ka stekk kätte lubatud.


See video on tema üle-eelmisest tunnist, kui ta oli esimest korda suure hobuse seljas.

 

Esimese traavi ajal olime mõlemad Carpiga jälle suremas. Tema liikus vaevaliselt ja mina veel vaevalisemalt. Soojaks saamine võttis aega, aga läks treeneri nõuannete abil kiiremini, kui arvasin. 

Rohkem peaks täisistakut tegema. 

Kui me seal esialgu loivasime, siis ma ei hakanud ka üleminekuid tegema, sest arvasin, et ega need niikuinii välja enne ei tule, kui me oleme mingi rütmi liikumisse saanud. Pärast tulid ka mõned välja.

Carp komistas vahepeal ja treeneri sõnul oli see ka seotud minu sadulas istumisega - toetasin vähem jalustele ja rohkem sadulakaare tagumisele otsale, mistõttu ka Carp ("pikema raamiga hobune") kaotas kergemini tasakaalu. 

Veendusin täna jälle, et õpin kõige kiiremini läbi nägemismälu. Kui jäin galopitõstetega hätta, manasin silme ette tõsteid koolisõitjatelt ja lihtsalt püüdsin järele teha. Mõned olid söödavad.

Vasakule poole galopp oli IRMUS. Ta vajus kõigest hoolimata kogu aeg traavi ja ma kuulsin seda mootori seismajäämise häält. 

Paremale oli parem hoog sees ja ka lati pealt üle saamine õnnestus paremini. 

Lõdvestuse eest saime kiita. 

Mees filmis pisut, viskan pärast need lõigud ka siia üles, et aasta pärast vaadates saaks jälle silmi häbi pärast ära peita :)

Carpe Diem ja mõned hüpped

Täna sõitsime Andrega koos talli. Ta turtsus ja porises, sest ta pandi lasteaiast tulles fakti ette, et nüüd vahetad riided autos ära ja ruttu trenni. Sain vahetult kaela kõik selle, et ta ei täna trenni minna, tegelikult ei taha ta üldse trennis käia ja treener pahandab ja Tarson ei kuula jne jne jne. Kuulasin ta ära ja lükkasin talliuksest sisse, Tarsoni käe otsa ja saatsin platsile.
Kui ma siis aga peale trenni koduteel küsisin, et kuidas läks, siis vahutas ta mulle õnnelikult, kui hästi tal oli läinud ja kui palju ta oli igasuguseid harjutusi teinud, kõhuli hobuse peal olnud ja kui hästi oli Tarson teda kuulanud ja kuidas ta armastab ratsutamist ja et emme, palun osta mulle oma hobune. Kuueaastaste puhul on see vist normaalne? Tema arutlusi teemal "hobune versus poni" kuulates oli raske tõsiseks jääda, sest ta pidas mulle pika müügikõne ja analüüsis põhjalikult, et kummaga on tal lihtsam jaluseid sättida ja kuidas poni puhul poleks meil isegi taburetti vaja, et talle selga minna. Milline kokkuhoid!

Mina sõitsin Carpe Diemiga. Kui alustasime traavi, siis peale esimest ringi arvasin, et sellest trennist tuleb jälle üks ärasuremise performance. Vaikselt aga hakkas Carp soojemaks saades ka hoogu juurde pakkuma.

Proovisin teda ratsmesse kutsuda, nii sammus kui traavis, aga päris harmooniat ei tekkinud. Paar korda ta pakkus mõnusasti, aga isegi kui pea ja kael tulevad alla, siis ülejäänud keha ei tundu oluliselt pehmem või mõnusam. Olen küll temaga vaid mõned korrad sõitnud, nii et ma ei tunne teda ju ka üldse, aga sellist sujuva ja pehme koos liikumise tunnet, nagu Vivaldi või Aariaga, me Carpiga veel saavutanud ei ole. Loomulikult piisab kergest komistamisest ja/või minu pisikesest tasakaalukaotamisest kui oleme jälle tagasi alguses. Temaga on ka hea oma kehahoiakut kontrollida - kohe kui vajud ette, vajub ta sammu (või galopist traavi).

Kahtlen, kas kasutan oma säärt ikka ökonoomselt ja õigesti või lihtsalt tuimestan ta külgi. Stekki ei julge eriti kasutada, sest kogemus ütleb, et enamasti teen ise midagi valesti. Täna püüdis ta vahepeal pead üles visata. Katsetasin ratsme pikkusega ja kui lasin pisut järele ning hoidsin rohkem säärt vastas, läks oluliselt paremaks. Lõdvestustraavi ajal jälle viskas pead alla.
Ta komistas jälle traavis mitmeid kordi. Miks?

Paar üleminekut sammust traavile olid kenad, ka treener märkis ühe ära.
Galopitõsted olid justnagu paremad. Olgu, olgu, ma tõusin paar korda jalustele ja jäin ka mõnikord põntsuma, aga üldjoontes oli õnnestumiste protsent parem. Kuna Carp hakkas ka kuumemana tunduma ja tahtis pea ees kiirustada, võtsin aega ja kutsusin teda aeglasemaks. See ei olnud täna kõige kergem ülesanne, aga ka mitte midagi ületamatut.

Peale soojendusgaloppe tegime veidi traavis latiharjutusi. 4 + 4. Esimene läks kohe nässu, sest ratsanik kõõritas latte rohkem kui hobune. Teisel korral vajusime viimaste lattide peal pisut paremale. Pärast saime paremini hakkama. Sellised harjutused meeldivad mulle.

Ja siis saime üht ristikest proovida!
Hoog tuli.
Tõsted olid kenamad.
Pöörded nii ja naa. Carp on väga mõnusalt tundlik selle suhtes, kuhu pööran pea, ta saab kohe vihjest aru ja kui keeran õlad-puusad järgi, ongi ta kenasti õigel rajal. Mis viga sellise hobusega sõita ...

Ainult paremale poole galoppi tehes ja väravale lähenedes kippus ta kogu aeg õlg ees nurka lõikama ja seetõttu läks meil üks hüpe ka pisut nihu. Ma jäin lihtsalt vaatama, et kurja, hobune valele poole paindes ja takistus tuli kuidagi ootamatult kiiresti vastu.
Paar korda jäin hämmingusse, sest tundus, et midagi ei klappinud - täpselt enne hüpet jäi justnagu üks poolik samm veel puudu ja ma ei saanud aru, kuidas Carp selle kavatseb lahendada - teha lisasamm või hüpata kaugelt? Tulemuseks - ratsanik läheb igaks juhuks enne hobust hüppele :(
Marit tõstis veel pisut takistust (85 cm) ja Carp tõstis hoogu.  Ma jäin kahe-kolme hüppega ise ka rahule, hurraa.

Koju jõudes ei saanud ma enam autost välja. Ägisesin ja tundsin, et parem puus on nii kange ja valus, et ma keskelt enam kokku-lahku ei käi. Homme Tiina juurde. Ma süüdistan kaevamist ja aiatöid. Ilmselt pole päris minu ala.

Edit: Hommikuks ei saanud enam voodist välja. Nüüd sain mingid rohud peale ja juba saan ilma lonketa kõndida. Isegi juba istuda saan, ilma röökimata ja grimasse tegemata. Ratsutamisest sel nädalal midagi välja ei tule. Rahulik reziim. Nuuks.