milla istakutrenn

Kõik laupäevased lastetrennid olid maneežist kadunud, kui Milla meid mustaga kordele võttis.

Ja siis võttis ta mult ratsmed ära. Ja jalused ka.
Seinad plagisesid ja must ei olnud kõige lõdvestunum hobune, kui me võimlema hakkasime.
Venitused, ülakeha pöörded, painutused, jalgade tõstmised, ette-taha kõikumine, poksimine, silmad kinni sõitmine (oplaa, kuidas enam ei kergenda pilvedeni!) ja kõike, mis siin blogipostituses põhjalikult kirjas on.

Esialgu oli Zillion taas murelik, et mis eratrenn siin üldse käib? Maneez on tühi, tema karjumise peale kedagi kohale ei ilmu ja seinad plaksuvad tuule käes õudusttekitavalt. Ma ei tundnud ennast just kõige kõvema kärbsena, kui ma seal seljas tiritamme pidin viskama. Samas ei oleks olnud mõtet seda ka kellegi teise seljas teha. Lõppude lõpuks peab mul musta suhtes usaldus tekkima ja tema liikumiste suhtes pean ennast kohandama.

Isegi kui must Landboy möllamise peale vähe võnksatas, siis midagi erilist ta korda ei saatnud ja trenni lõpuks olin nõus temaga maailma lõppu minema. No eeldades, et tänavavalgustus on olemas, loomulikult.