Ennast on valus video pealt vaadata, aga vaadates, kuidas ma hobuse seljas istun, siis peab tunnistama, et ma ei tunneta ennast üldse seljas õigesti. Rohkem taha. Rohkem puusadest tahapoole. Kui ma arvan, et ma olen nüüd püsti, siis tegelikult ei ole ma veel üldse püsti. Kogu aeg peaks mõtlema, et õlad on puusadest tagapool.
Et pikka lugu lühidalt jutustada, siis palju palju on tööd.
SUUR AITÄH, ANNE, FILMIMISE EEST!
* Kunagi sõbranna juures istudes möllas tema mõneaastane laps üksinda teisel korrusel. Kui sõbranna siis peale mitmeminutilist vaikust hõikas üles: "Marti, mis sa teed seal?", oli vastuseks omakorda paar minutit vaikust ja siis kõlas etteheitva (ja kahetseva?) hääletooniga vaid: "Oi oi oi oi oi..."
