üks väike hüppetrenn

Ma ei ole Budaga miljon aastat hüpanud.
Proovisime alguses saada kuidagi valiklattidega pulkadest üle. Esimesed korrad olid lihtsalt hirmsad, verdtarretavalt hirmsad, sest minu plaanidest hoolimata pani Buda enne takistust käsipiduri peale. Noh, et oota, ma enne vaatan ja mõtlen, kas see on seda jama väärt. Ja samal ajal läheneb meile ristike. Või lattaed. Küll väga aeglaselt, aga ikkagi läheneb.
Natuke pidi kurjaks saama ka, aga kuri on parem kui hirmul. Pisut läks paremaks, rütmi suutsime juba hoida ja lõpuks ei surnud me ka enam enne takistust ära. Võib isegi öelda, et lõpp läks täitsa toredaks, mina harjutasin usinalt poolistakut (Buda selga ei saa kuidagi istuda, mul oli tunne, et siis me ei jõuagi kohale) ja Buda hüppas üle pisikeste pulkade. Ka soojenduse ajal oli tuttavam tunne, kui eile.

Trenni peab endaga/endale tegema. Palju palju trenni. Aga kust seda sense of urgency motivatsiooni leida, kui võistlusi pole ees terendamas?

Hands are the devil's playground

Nagu oleksingi ratsutamise algtõed unustanud. No ma mäletasin seda, kuidas Budapesti selg üles viskab ja püüdsin kogu kergendamise ajal olla võimalikult ühtlaselt tema ümber. Ja toetuda jalustele.
Püüdsin esimeses traavis vaikselt võtta ratset, aga seda polnud piisavalt. Ma lootsin, et mul õnnestub kuidagi läbirääkimiste teel, vaikselt-vaikselt, kui hobune juba liikuma hakkab, veenda teda lühema ratsmepikkuse vajalikkuses. Teises traavis pidin hoidma ratset rohkem käes, mitte andma talle järele. Kui püüdsin hoida ratsmed lühikesed, siis läksid käed pingesse, õlad pingesse, näpud tahtsid ära kukkuda ja muutusid tundetuks. Näis, et kogu hobune ripub ratsme küljes. Ja oi, mida mu istak alati selle peale teeb... Ainult ette. Jõnksti ja jõnksti. Kui ratsmed on lühikesed, siis on võimatu ka küünarnukke keha juures hoida, siis lähevad käed ette sirgeks ja see on väga lihtne viis iga hobuse pea liigutuse peale ette kukkuda.
Mul on jäänud kuskilt päris algusaegadest selgroo sisse õpetus, et küünarnukid peavad olema keha kõrval nii, et näib, et küünarnukid oleks kõige raskem punkt su kätes, aga ükskõik, kuidas ma ei üritaks ratset lühemaks võttes, praktikas ma seda toimima ei saa. See näib võimatu. Samas oleks sellises asendis istak kindlasti "iseseisvam".
Oeh.
Galopp näis päris õudne, eriti vasakule poole. Paremale näis ühe voldi peal juba toredam, natuke sõitsin edasi ja ta tuli jube kergelt tagasi ka.
Üldiselt ei tundunud Budapest väga rõõmus oma tänase ratsaniku üle olevat. Ma püüdsin pärast leida temaga ja osta ta kommidega ära. See sobis paremini.

* pealkiri on Dr Google pakutud. Kui kirjutasin sisse "hands...", siis pakkus ta rõõmsalt esimesena seda lauset. Allrighty then. 

Long time no seen, Budakoll

Oi, ma sõidan täna Budaga? 

Koplis on soppa rohkem kui rubla eest... Tänan mõttes, et oli meeles kummikud jalga panna. Hakkan taskulampi seadistama, et see näitaks küüni, see läheb pooleks ja patareid kukuvad mutta. Susannal on nii hea nägemine, et ta leiab 66,6% nendest üles. Viimane jääbki kadunuks.
Käsikaudu kobades leiame hobused ja ruttu talli.
Budal on vaja veel maniküür teha, enne kui me trenni saame.

Wiiii, maneežis on peegel seina pandud! Budat ei näi see eriti häirivat, küll aga ei taha ta esialgu eriti lähedale minna peeglitele, mis seisavad nurgas. Iga ringiga natuke rohkem ja rohkem õnnestub teda sinna lükata ja pärast ei ole tal neist ka enam sooja ega külma.

Jep, ma mäletan, et tal oli selline eriliselt võnkuv traav. Alguses ajab nii naerma... Ikka üles ja alla, üles ja alla. Püüan leida kiiresti säärtele õige koht (alati tundub, et nad peaks olema natuke tagapool kui nad on siis, kui lihtsalt lasen jalad jaluste peale vajuda) ja siis, noh, tööle hakata, ilma maa ja taeva vahele kerkimata.

Buda reageerib mu sääreharjutustele küll. Mõnikord läheb rütmist välja ja ma tunnen, et vajun liiga palju taha või ette. Kontrollin jalusepikkust. On jah, lühikesed. Kui ma nad pikemaks saan, siis tundub mugavam ja lihtsam tasakaalu hoida.

Samm-traav-üleminekud. Olin kõhust murdunud ja vajunud seljale. Rohkem püsti. Buda ei vaata enam peeglite poole.

Siis võtab treener meid Budaga kordele jooksma. Ma jään ilma ratsmetest ja pean käed puusa panema. Ja siis edasi kergendama, ilma mõtlemata, et kuidas Buda jookseb, sellega tegeleb treener. Jalad püüavad ikka automaatselt Budat edasi sõita, aga kui ma pean hakkama oma sääre- ja reielihaseid rohkem venitama, kanda all hoidma ja kogu aeg mõtlema selle peale, et kui palju ma õieti kergendan ja kui palju tegelikult peaks kergendama, siis läheb tähelepanu hoopis sellele. Käed ei taha puusas seista, sest siis peaks ju õlad tagapool olema ja need on pigem harjunud olema enesekaitseasendis - ees. Iga rütmimuutuse peale püüavad käed tasakaalu hoidmiseks kuidagi ette minna. Rütmimuutused pole juhuslikud, need on päris tahtlikud, treeneril on pikk stekk käes. Minu asi on neile reageerida, vastavalt siis kas aeglasemalt kergendada või põlvedega hobusest tuge otsida, jaluste peale jääda ja mitte hobuse selja peale vajuda, kui ta kiirendab. Kui ma olen jaluste peal, siis kahtlustan, et säär on liiga ees, aga peab tunnistama, et nii on küll väga mugav seal olla. Eriti kui see säär ei pea seal midagi väga erilist tegema, vaid treener hoiab hobuse liikumas. Käed peavad nüüd olema kiivri peal.

Taivel näib olevat nalja nabani, veel hullem, ta räägib midagi silmade kinnisidumisest.

Galopis pean võtma poolistaku ja suht ees olema - täitsa nagu dzoki. Kogu ülakeha näib olevat täitsa hobuse kaela peal, aga sama ajal kannad all, säär paigal, korralikult ümber hobuse. Buda vuhiseb ja natuke tekib lendamise tunne. Dziisus, kui kihvt! Saan alla vaatamise eest korduvalt märkuse. Reielihased annavad märku, et nad tunnevad ennast puudutatuna.

Kui tempo aeglustub, ei lähe kergemaks, järgneb mõlemale poole paar ringi ilma jalusteta kergendatud traavi. See kõlab lihtsamalt, kui tegelikult on, sest ka jalustega kergendamine Buda seljas võtab harjumist, aga ka need mõned ringid saavad lõpuks läbi.

Pärast jalutan peeglite juurde Budale näitama, et maailmas on veel üks temasugune. Buda nägu ütleb, et ma sõidaks seenele oma peeglitega.

tõka-tõka, vuhh-vuhh

Mul läks aega, enne kui ma taas selle võnkumisega harjusin. Esimeses traavis olin kogu aeg maa ja taeva vahel ja kordasin endale, et pole põhjust sadula peal hüpata. Jubedalt ajas naerma.
See, et mu säär oli täna jälle nähtamatu, ajas vähem naerma. Ei edasiliikumise ega allatulemise suhtes efekti tunda ei olnud.
Well, Buda vahepeal ikka üritas.
Tegime kaheksaid, volte, üleminekuid. Galopis oli vaja Budat PÄRISELT äratada - püüdsin teha sama, mis Springsuga - täie itsiga sirgete peal edasi sõita. Säär - nagu juba öeldud - ei omanud efekti. Stekist oli kasu kolmeks sammuks. Niuks!
Samamoodi, nagu Domingoga, tundsin kogu aeg mingit ettetõmbavat jõudu kätes. Not good.
No aga katsu säärega töötada, kui suurem osa tähelepanust ja võhmast läheb seal vedruselja peal tasakaalu leidmisele. Ma tunnistan, et mu sääred jõudsin tuttava "ümber hobuse" kontseptsiooni lõhnani alles kuskil soojendushüpete ja parkuuri vahel. Selleks ajaks olin soojaks saanud ja natuke hobusega harjunud.
Anyway. Parkuur oli kipa, selline tunne, et me oleme kunagi selliseid pöördeid hüpanud. See läks enam-vähem. Kuidagi saime meetrid ka kiiremini vastu jooksma ja Buda natuke ärkas. Stekki on alati kahtlane kasutada, mul on enamasti ikka sees tunne, et olen ebaõiglane. Samas, sellist ühtlases parkuuritempos ja rütmis liikumist mul Budaga polegi eriti õnnestunud saavutada. Võib-olla see üks kord, kui enne võistlust oli hüppetrenn maneežis ja ma esimest korda elus kannused peale panin. Täna parkuuri ajal oli pigem selline tõka-tõka (äratus!) vuhh-vuhh (uinume taas) tunne ja siis jälle sama otsast peale.
Brrr... nüüd algab see hooaeg peale, kus iga sammupausi ajal jõuad härma minna ja lihased kaotavad pool oma jõust.

lootusetud jalavahetused

Viimati sõitsin Budaga vist ... mais.
Nii pikk paus võiks tähendada juba sama, kui uue hobusega sõitmine, eks?
Esialgu oli keeruline aru saada, mismoodi ta liigub, aga ma meenutasin optimistlikult meie ühist parimat trenni, kui ma kord sõitsin temaga enne võistlusi ja kõik õnnestus - Buda tegi kõike, mida küsiti, oli ülikergelt reageeriv, pikendas, tuli tagasi, ühesõnaga, unelm.
If I can do it once, I can do it twice, right? 
Nope, think again. 
Ma ei saanud teda tükk aega galoppi. Ok, me alustasime vasakule, aga ikkagi. No ei ole võimalik... Lõpuks tuli ikkagi võtta appi stekk ja siis saime mõned kiiremad ringid ka tehtud, aga endiselt tuli mul looma rohkem edasi sõita ja üles äratada. Selle valguses oli meie pidev traavijäämine lihtsalt hale.
Ka see, kuidas ma enda arvates töötasin säärtega nii palju kui võimalik, ei paistnud kuskile välja.
Plaanis olid jalavahetused (hurraa!), ma olin juba positiivselt meelestatud, ent hõiskasin liiga vara.
Jalavahetuste asemel keskendusime igasugustele muudele asjadele (loe: mitte traavi jäämisele) ja kui kogu trenni olin püüdnud Budat üles äratada, et tema liikumises oleks hoogu, siis nüüd oli vaja "lasta hobusel end lihtsalt takistuseni viia". Oli vaja tulla üle pisikese ristikese ja  siis teisest jalast teine sarnane.
Esimesed korrad ei saanudki õnnestuda, sest olin ametis sellega, et hoida mingit rütmi ja mitte traavi jääda. Siis saime riielda, et kihutame nagu segased takistusele peale. Kui ma püüdsin hobusel lasta omas tempos rahulikult takistuse poole joosta, siis jäime traavi ja komberdasime nii kriminaalsel viisil sellest neetud takistusest üle, et hea, et me seda kaasa ei võtnud.
Raske juhtum. Niipalju siis jalavahetuste harjutamisest.
Mul on iga korraga üha raskem uskuda, et asi on ainult minu peas.

Budapest peale hüppetrenni

Nüüd on küll jama lugu, aga ma ei mäleta enam eriti, mida me Budaga tegime. Igal juhul tundus Budapest eilsest hüppetrennist veel elu täis ja nii mõnelgi korral näis ta takistuste ligidale sattudes ootusrikas "äkki läheks?". Mina jälle mõtlesin, et ei tohi hobust täna väga palju kiusata.
Galopp oli tore, tegin natuke poolistakut.
See väike asi ka veel, et sadul näis ilma täisnahkadeta püksteta väga väga libe. Juba traavis kõlkusin igas suunas ja raske oli ennast kohale fikseerida. Harjuma peab.

Võnkuv Buda

Esimeses traavis tekkis kuidagi tuttav tunne ja .. mitte positiivsel moel. Kuskohas ma olen sellist üles-alla võnkumist juba tundnud?
Alateadvusesse on võnkumise ja valu vahele tekkinud tugevad seosed, nii et juba esimese traavi ajal lubasin endale, et täisistakut ma täna ei tee ja püüan oma selga-puusasid säästa. Võib-olla polekski nii hull olnud nagu Markusega, aga hirm valu ees oli suurem.
Punnitasime Budaga täpselt samal moel nagu Lakiga. Üks kord ütles ta, et ta ikka kardab seda tagumist platsiotsa väga, lähme sealt ära. Pärast ainult kõõritas. Ja see, mismoodi ta galopis hakkas ise ära vedama ja omas tempos kihutama, oli samuti väga lakilik. Ma ei tundnud, et mu säärtest oleks väga palju abi olnud ja ilmselt ma kasutasin neid kas valesti või vähe, aga ma tundsin, kuidas ta hakkas eest ratsmeid korralikult ette venitama ja arvake ära, mis selle peale minu kehahoiakuga juhtub?
Not nice, ma ütleks ja minu meelest võib sellega kogu meie trenni kokku võtta. Hirmsasti punnitamist ja vähe helgeid hetki.
Aaa, no see oli tore, et sain jälle kätt proovida hobuste kordetamisel. Enne oma trenni sain Mildorat kordetada (kui te teaksite, kui hästi Lukrecija bling-bling otsmikurihm talle sobib, ihii) ja pärast Beirutit, kes polnud Uuemõisa tripist üldse väsinud, pigem vastupidi.

Ja veel - sattusin just platsil olema, kui härra 7-aastasel läks Restaga pisut kiireks. Resta ehmatas millegi peale ja punus nii kiiresti kui jalad võtsid, platsi teise otsa. See on asi, mis tuletab hullult hästi meelde, et sa oled ema, sest see kiire ots möödus minu silme läbi aeg-luubis. Seitsmeaastase auks peab ütlema, et ta jäi selga, ei tundunud ehmunud ja treeneri küsimuse peale, et kas teed veel galoppi, vastas ta kiirelt ja kohe "jah".

P.S. Uuemõisa videod läksid üles laadima.

peast hobune

Kui me Kukrumäe suure autoga Kurtnasse jõudsime, oli võistlus juba alanud. Arvasime naiivselt, et kui stardikates on kirjas, et meie soojendus peaks algama orienteeruvalt 10:40 ja sinna on vähemalt 45 minutit aega, siis jõuame veel teiste sõite vaadata ja rajaga tutvuda.
Sel ajal, kui seal punt hobuseid ja ratsanikke soojendust tegid, hüppasime üle ääre ja püüdsime vaikselt minna rajale vahesid lugema. Ühe silmaga nägin, et Kristiina ja Luka ka soojendavad ja mingi häirekell hakkas peas tööle - oot, kas nad ei olnud meiega samas soojenduses? Ähh, küllap on teise tõstetud või midagi... Ja siis vaatas Merike mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et miks sa ei sõida? Kus su hobune on?
Tegelikult oli esimena Budaga sõitmas Katrin ja tänu kiiresti reageerinud gruumidele jõudis ta ka kiirkorras soojendusele. Nad tegid puhta ja kena sõidu.
Kuna ma pidin viimasena sõitma samas soojenduses, siis pakuti mulle tegelikult pärast ka võimalust enne oma sõitu veel Budat soojendada, aga ma ei näinud enda pärast mõtet seda teha. Budaga olin ma ju just eile õhtul sõitnud ja ta oli seda sama rada ka just hetk tagasi sõitnud. How wrong can it go?
Esialgu püüdsin talle meelde tuletada meie eilseid vabaduseringe ja kasutasin hetke, et galopis tiir ümber maneeži teha enne, kui tervitama läksin. Polnud päris see jihaa-tunne nagu eile, aga samas ta ei vajunud ka kuidagi ära, nii et läksime sõitma.
Buda liikus täitsa omas nostalgilises rütmis ja see ei tundunud kõige parem rütm parkuuri jaoks, aga ma ei saanud teda (jälle!!!) liikuma nii, nagu mina oleksin tahtnud. Ma poleks tahtnud muidugi esimeses faasis kihutada, aga see pole ka õige tunne, kui kogu aeg lükkad sääri külgede vastu mõttega, et ära traavi jää. Ma samas ei kujutanud ette, et me seal ja selles kõrguses midagi maha ajaks. Normiajaga hätta jäämine? Jah, võib küll olla probleemiks, kui me tuult lakas kiiremini liikuma ei saa...
Kolmandalt neljandale oli vähe nõudlikum pööre. Me lõikasime natuke liiga palju ja kaotasime ka hoogu. Buda läks küll kenasti üle, aga neljandalt viiendale (sinine okser) jäi valesse jalga ja kuidagi midagi ei klappinud - tulemuseks mahaaetud latt.
Peale seda tuli süsteem ja siis seitsmes pika kaarega.
Ma tahtsin nii väga seda teist faasi sõita, aga loomulikult pidime peale seitsmendat suu puhtaks pühkima. Kurb.

Edit: video pealt oli näha, et lisaks sellele, et tulime okserile valest jalast, tegime sinna vahele 8 sammu ja ma hüppasin veel enne Budat hüppele ka. Urrrr. Tagasiside treenerilt oli põhjalik ja õnneks pigem positiivses noodis.

* * *

Viimane nädal on toonud mitme tuttava käest palju huvitavaid küsimusi. Inimesed oleks justnagu mu pärast mures, irw..
Myy tahtsis ülevaadet, et millised pikemaajalised plaanid mul selle ratsutamisega ikkagi on? Palmi uuris lõuna ajal kuskil salati ja pasta vahel nõudlikult, et kas ma nüüd olen ikkagi rohkem peast koer või peast hobune?

Ja siin ma nüüd mõtlen, et kas peast hobune tähendab seda, kui näed keskmiselt 2-3 korda nädalas unes oma trenne? Täna öösel näiteks käisin ma juba kaks korda Kurtna võistlusel ära.
Või kui ütled rabelevale koerale "prrrrt"?
Või kui autoga valgusfoori ees pidurdades püüad hullult mitte inertsist ette vajuda?
Või kui kõnnid kaubanduskeskuses, hoides kinni eemale tiriva lapse käest ja iga kord kui sisemine jalg puudutab maad, pigistad õrnalt lapse kätt?

Buda ülesäratamise tund

Esialgu tegime palju asju traavis, ma üritasin kogu aeg mõelda sellele, et mida iganes küsin, tahan saada kohe reageeringut ja ruttu. Ja tõesti oli mõnus, Buda tuli mulle kõiges vastu ja väga mõnus oli temaga sõita. Galopis oli alguses natuke kandiline tunne, aga kui lõpuks saime täie itsiga maneeži ühest otsast teise kihutada, oleksime Budaga justkui mõlemad vabaduse maitse suhu saanud.

Kuskil esimese ja teise traavi vahel käis peast läbi, et kui teistmoodi loom Buda nüüd minu jaoks näib. Meelde tulid meie tunnid aasta tagasi, kui ta vahel tegi nägu, et ta kardab mõnda torbikut seina ääres või kuidas ma ei saanud teda ka relva ähvardusel liikuma.

soojendustest, jalusepikkusest ja märajalutusest

"Kõik sõltub soojendusest," mõtlesin siis, kui maneezi läksin, "soojendusest ja galopist."
Esimese traavi ajal oli Buda seda meelt, et ta tuli siia rasedate joogasse ja ükski käpp maast üle 5 cm tõusta ei tohi. Alati kui nad niimoodi mu all loivavad, tekib mul kahtlus, et ega neil midagi ometi viga ei ole, äkki nad hakkavad ära surema ja ma ei tohiks neid sundida?
Jäin niipalju endale kindlaks, et sammus peab olema rütmi ja ta peab vähemalt keerama kohe igale poole sel sekundil ja kenasti ümaralt, nagu ma tahan, traavis samamoodi.
Tegelikult hakkas ta ellu ärkama alles kolmandas raundis, kus ma hakkasin tegema temaga sammus igasuguseid edasilükkamisi ja kokkukutsumisi. Üllatavalt kenasti reageeris. Peale seda oli ka traav palju kenam ja kergem juhtida. Ja alles siis hakkas tekkima tunne, et mu sääred on kuskil tema külgede peal fikseeritud. Enne seda kahtlustasin kogu aeg, et jaluse pikkus on vale. Ma olen harjunud tegema soojendust pika jalusega ja panen need enne hüppamist ülespoole, aga siis jälle tundub, nagu teeksin galopitõsteid kannaga ja selleks, et säärega pihta saada, pean hullult pingutama. Treener ütles ükskord, et ma peaks siis ka soojendust tegema lühikeste jalustega. Proovisin täna, aga natukese aja pärast panin nad siiski vahepealseks. Mitte päris pikaks ja mitte väga lühikeseks. No esimestes traavides ei olnud seda tunnet, et jalad on paigal ja mõnusalt ümber hobuse. Kogu aeg tuletasin endale meelde, et ma jumala pärast Budale kandadega kallale ei läheks, sest kui jalus on lühike, on nad nii kiusatuslikult lähedal Buda külgedele.
Tahtsin galopis ka nii proovida teda edasi sõita ja kokku võtta, aga mitmed korrad ei tundunud mu säär piisavalt veenev olema, et ta kokkutulemise asemel traavi ei jääks. Tõsi küll, paar planeeritud üleminekut traavi olid minu meelest täitsa ok.
Saime paar korda väikest valget latti hüpata, aga ma tundsin, et ma jäin kuidagi kauaks sadulasse või vähemalt põntsus see mulle liiga lähedalt vastu. Läksin jälle jalusepikkusele kallale ja tõmbasin selle veel lühemaks. Pärast seda oli juba täitsa hea tunne, järgmised hüpped näisid olevat kuidagi loogilisemad. Treener ütles, et olid täitsa head olnud. Meil oli mingi rütm ja seekord Buda näis ka enne hüpet minu jalast välja tegevat.
Siis lähenesime samale latile vasakust jalast ehk pidime rada pidi lähenedes tegema korraliku pöörde ja keerama diagonaali suunas tagasi.
Olin halvimaks valmis ja mu suu vajus üllatusest lahti, kui ma tundsin, kui kenasti Buda minuga koos pöörde oli nõus läbi sõitma ja kui vähe selleks higi ja pisaraid kulus. Me ei vajunud eriti kuskile, minu silma järgi sõitsime normaalset trajektoori pidi, saime latile enam-vähem keskele pihta ja hüpped olid ka olnud kenad.
Suunurgad tõusevad üles, kui sellele mõtlen.

***

Pärast sain kahe märaga jalutada - Springstorm lonkis esialgu mu kõrval nagu hajameelne uteke, kuni Zeppelin ja Lukrecija hakkasid korde peal mingeid sünkroonseid pukiharjutusi tegema. Sattusime sel hetkel täpselt Zeppelini kõrval olema ja Sprinksu tõstis igaks juhuks esimesed jalad õhku, aga see oli kogu programm.
Imperija oli palju reipam ja seda meelt, et tegelikult võiks me ikka traavi ka teha. Kasvõi kohapeal. Või siis vähemalt võiks tema olla grupijuht, püüdku ma tempot pidada.

***

Budapest ärkas üles

Ja ma hakkasin juba mõtlema, et mul on mingi hüppetrennide needus peal, heh...
Budapest ärkas täna üles (kahjuks ei saa au kogu ulatuses endale võtta) ja me hüppasime igasugu ristikesi, oksereid ja isegi süsteemi. Mõnna.
Süsteemi peal kogesin huvitavat dilemmat - kas jääda tugevalt jalustele seisma või suruda sääri kokku. Õige oleks teha mõlemat, aga see tundus keeruline.
Õnneks Budal on nii palju eneseväärikust, et ta sellise asja peale süsteemi vahele seisma ei jää. Nii et saime sealt mõlemad üle.
Ja peale kõiki süsteeme ja eredalt kriiskava uue värvi all olevat okserit hakkas Buda jõllitama ... täiesti tavalist madalat valget latti. Lasteaed, ma ütlen...
Sellest tulime mõned korrad vasakust jalast üle (kuigi vajusime vasakule ja vänderdasime üks kord sellest üle tulles ka) ja siis jätkasime teiselt poolt tulles üle lati ja viie fuleega okserile. Viimane kord oli juba täitsa kena ja me lõpetasime tänaseks ära.
wiiii.

Uuendasin sõprust Budaga

Päris vau-hüppetrenni pole juba ammu olnud. Sellist, kus kõik hüpped tunduks lendamisena. Täna ei tulnud ka kõik päris nii välja, nagu tahtsin, aga Buda andis küll endast kõik, mida küsida osati. Reageeris kenasti säärele, oli soojenduse ajal juba nii keskendunud, pehme ja ... mõnna.
Soojendushüpped ei olnud kõige hullemad, aga kui hoogu pole, sammud ei klapi ja hobune teeb pisikese pooliku sammu enne takistust, siis lähen segadusse ja tahan enne seljast minema hüpata.
Kauged hüpped tundusid mõnusamad, olgugi, et ka siis kadusin maandudes korraks seljast ja võttis rohkem aega tagasi tasakaalu saamine.  Ja mida selle ratsmega teha? Kas siis, kui hobune hüppab kaugelt ja sirutab end pikemaks, lasen ratsme talle näppude vahelt järgi?
Püüdsin silmadega vahepeal ettevaatlikult vahesid mõõta, aga see tegi asja keeruliseks ja paar korda unustasin selle mõõtmise juures muud olulised asjad, näiteks ei olnud enne takistust säärtega piisavalt konkreetne. Raketiteadus...
Alguses õppisime ühe raja pähe, aga siis tulime seda teistpidi. Süsteemi seekord sisse ei võetud, mis võibolla ei olnudki nii kurb, sest ma olen seda nii vähe hüpanud, et ma ei tea, mismoodi ma talle keset parkuuri oleksin lähenenud.
Sõidan viimasel ajal Budaga harva ja olin unustanud, et kui tal pole hoogu sees, siis on seljas tunne, et ma ei saa tema rütmile pihta ja see väsitab selga. Kui aga tal on minekut ja ta kuulab säärt, siis on jälle tunne, et me oleme back in business.
Aga kuidas nad ikkagi panevad hobuse just õige koha pealt (tikutopsiga või ilma) takistusele tõusma? Gosh, kui põnev!

rida esimesi

Saan lisada oma "esimeste" nimekirja veel mõned asjad:

* esimest korda lõikasin hobuse lakka
* esimest korda pakkisin võistluseks varustust valmis
* esimest korda sõitsin võistlustele kuskile mujale
* esimest korda võistlesin siseruumides
* esimest korda soojendasime voldi peal tihedas liikluses
* esimest korda laadisin ise hobust autosse

Ma ei teagi, mida sellest võistlusest niiväga kirja panna on... Uus kogemus, teistmoodi kogemus, aga ka nukker kogemus. Eelmisel õhtul asju pakkida või hommikul Veskimetsa sõitma hakata oli tore, kõigil oli tuju hea. Liblikaid kõhus ei olnud, aga polnud ka eelmine kord, nii et ma ei muretsenud. Küll need tulevad, hiljemalt peale sõitu.

Soojenduses tundsin ahistust, et ma ei saanud kuskil mingit hoogu sisse võtta ja iga hüpe lõppes peaaegu alati peatusega või sammu jäämisega, sest muidu oleks kellegagi kokku põrganud. Ma tundsin kogu aeg, kuidas Buda veel mediteerib oma hommikust meditatsiooni. Ei mingit hoogu. Kus oli see hobune, kes kolmapäeval minuga üle takistuste lendas, nagu meil poleks mingit kaalu? Kes otsis järgmist takistust, keera ainult nina õigele poole ja hoia kinni?

Kõrvus kõlas Tõnu hääl, kes Ruila trennides loivava Theodori kohta ütles tihti, et hobust tuleb sõita edasi niikaua, kuni tekib vajadus tagasi võtta. Alles siis saab hakata rääkida sõitmisest.

Meil Budaga oli seis selline, et igal võimalusel oleks ta jäänud sammu või seisma. Noh ja sellises seisus ei olnud hea tunne võistlusplatsile minna.

Sõit oli hale. Noh, tegelikult me ju rada läbisime. Kuidagiviisi. Esimese takistuse peal hüppasin hullult ette, enamuse ajast tundus, nagu veaksin hobust enda järel, Budal polnud mitte mingit minekut. Aga ... ta hüppas siiski kõigest üle, mis talle ette jäi. Eelviimaselt takistuselt tulles vaatasin alla (mis jalg meil ongi, kulla Buda?) ja ... (this is bad.. mul on seda raske isegi kirjutada ...) jäime hiljaks viimasele takistusele. Tegime voldi, enne kui sellest üle saime, ent muidugi saime kirja tõrke ja lisaks ületasime mõnusalt normiaega.

Ma ei läinud tulemusi vaatama, nii et ma ei teagi, kui palju me karistuspunkte kokku saime. Ei ole siiani suutnud ka video pealt oma sõitu vaadata, korra panin juba selle käima ja siis hakkas seest keerama. Kui pilgud suudaks tappa, siis ma oleks olnud juba enne võistlusplatsilt väljumist kutu.

Anne tegi Budaga samas parkuuris sõidu ja kui ta oli hommikul lootnud, et ma sõidan Buda eelnevalt soojaks, siis pidi ka tema pettuma, tal oli olnud samamoodi raske teda liikvele saada.

Hea õppetund. Nõme õppetund.

Edit: Leidsin paar hommikust unist pilti sellest päevast:

 

palju emotsioone

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olin täna kindel, et sõidan Budaga. Läksin talli, kummikud jalas ja taskulamp taskus (et kohe koplisse suunduda). Kui ma siis nägin tahvlil enda nime kenasti paaris Heinzuga, seisin selle ees mõne hetke ja vaatasin veel mitu korda, et kas ikka on Heinz või on see nagu lennujaama tabloo, et tekstid muutuvad iga paari minuti tagant? Anne pidi Budaga sõitma ja ma mõtlesin, et ehk jääb siis vähemalt trennis tiba aega neid ka jälgida. 

Heinzu vastu polnud mul muidugi ka midagi, panin ta valmis ja maneezi.  Täna sõitsime tema enda sadulaga, millega ma varem polnud sõitnud ja see võttis mõne minuti harjumist. Esiteks – sõitsin pääääääris pikkade jalustega. Tunne oli kummaline, aga pärast tundus isegi mugav. Oli natuke koolisõitja tunne. Teiseks – selle sadulaga seljast nii kergelt sadulavööd ei pinguta ja jaluseid ei säti. Natuke tegelesin enda sadulasse juurimisega ja hakkasime peale. Hakkan vist natuke täisistaku kontseptsiooniga harjuma, aga kui muidu aru ei saa, siis varjude pealt on näha, et kõht liigub ikkagi liiga palju ja õlad kipuvad ette vajuma. 

Heinz samas oli lõdvestunud, tundus ratsmes, reageeris kenasti, tundus mõnus sõita.

Kui ta siis kuulis maagilist G-sõna, oli kogu lõdvestus läinud, ta tõstis pea ja kukla üles ja hakkas kiirustama. So what else is new, kallis Heinz? 

Esimese galopitõste peale paremale pidi ta nelja jalaga õhku plahvatama. Ma ehmatasin sama palju kui tema. Tegin uue tõste, mis oli ehk pisut parem, aga Heinz oli ikka pisut mures. Kiirustas hirmsasti kuskile, lõdvestus alles siis, kui jäime voldile, aga sirgeid otsi sõita oli raske.

Kui ma aga tahtsin suunda vahetada, hakkas peale see vana trall. Jookseks hoopis traavis hirmus kiireid ja eluohtlikke volte? 

See pole tegelikult midagi uut, me oleme seda teinud ju mitmeid ja mitmeid kordi. Sellegipoolest oli mul täna rohkem kui tavaliselt raskusi oma rütmi tagasi saamisega ja Heinz oli tavalisest enam pinges. 

Frustratsioon saabus ühe retoorilise, ilma vastuseta küsimusega, mille treener esitas. Tundsin, kuidas seljas lähevad karvad turri. Kui ma oleks sõimata saanud, siis oleksin ilmselt edasi mossitanud. Tema seletas, rahulikult ja endast välja minemata, et miks Heinz selline on, mida ma peaks tegema ja miks ma ei tohiks olla enda peale kuri - mul lihtsalt ei ole veel selle ühe aastaga sellist kogemust kogunenud, aga see, kuidas ma olen selle ajaga edasi arenenud, on juba hea. Et tegelikult on kõik hästi.

Niuks. Kogusin oma emotsioonid kokku ja hakkasin otsast peale, nõudsin traavis rahulikku rütmi, kutsusin tagasi enne, kui ta üldse jõudis kiirustama hakata (ehk siis, kui ta alles hakkas mõtlema kiirustamise peale), ei jäänud hoidma, kergendasin aeglasemalt ja lõpuks tuli ka tulemus, tõepoolest Heinz rahunes ja ei oodanud enam seda hirmsat galopitõstet. 

Lõpuks jalutasime veel sammu ja vaatasime, kuidas Anne ja Susanna hüppasid. Ma arvasin, et sellega ongi kõik, aga siis käskis treener mul kiiresti Buda selga ronida ja saime parkuuri hüpata, jeiii!

Imelik oli alustada parkuuri hobusega, keda keegi teine on soojaks sõitnud. Selline tunne on, nagu ei teaks, kas me räägime sama keelt, kui palju on vaja sääre tugevust, et näiteks üleminekut teha? Kas ta tuleb tagasi kui vaja? Buda veenis mind kohe, et jah, me oleme platsil sama asja pärast – ta oli nii mõnus ja lendas takistustest üle nagu väike lennuk! Ta ei meenutanud üldse seda looma, keda ma eelmisel talvel maneezis nõrkemiseni püüdsin ellu äratada. 

Ei mäleta enam, kui palju takistusi kokku oli, aga kui täpsemalt rääkida, siis okserile peale keeramine läks meil veidi nihu ja Buda lahendas olukorra. Tiba kihutasime, lendasime mõnele takistusele hullu itsiga peale (ma olen pigem harjunud, et säärt on peaaegu alati liiga vähe ja seekord oli vastupidine olukord). Buda selga oleks võinud ilmselt ka külmkapi siduda ja ta oleks selle parkuuri auga lõpetanud. 

Üks pöörde trajektoor oli ka väike ja ta kobistas üht lattaeda kahtlaselt. 

Pisut kihutasime, üks kord vaatasin kriitiliselt hetkel alla (et veenduda, et ta oli peale takistust õigest jalast galopis), aga isegi hoolimata neist vigadest oli tunne muidugi võimas, jälle laksu all.

Frustratsioon ja eufooria, kõik 60 minuti jooksul? Kahtlane värk.

P.S. Proovisin esimest korda kannuseid. Selline tunne, et peaks hoidma jalgu harkis, hobuse külgedest kaugemal… Spooky.

P.P.S. Olete te kunagi mõelnud, kui kummaline soovitus on  – ära kaota tasakaalu! Justnagu keegi teeks seda tahtlikult – „mis teeks? Kui õige kaotaks tasakaalu ja vaataks, mis juhtub? :)

Singing in the rain (Buda, hüpped)

Mul pidi lõug maani kukkuma, kui kuulsin, et võtan Buda. Sõna "mõned hüpped" lause lõpus pani suu jälle kinni ja kihutasin koplisse hobuse järele.

Kui Sul on ainult 30 minutit, et vahetada riided, tuua hobune koplist ja ta valmis panna, siis on enesestmõistetav, et hobused on kopli kõige kaugemas nurgas.

Vaatasin Budat tükk aega ja mõtlesin, et kas on ikka õige hobune. Aga teist Buda näoga hobust seal ka ei olnud, nii et võtsin selle nööri otsa ja ta vantsis minuga hea meelega kaasa. Mul tekkis kahtlus, kas on ikka Buda. Jõudsime kõndida sadakond sammu, kui ta jäi seisma, hirnahtas kõva häälega selja taha ja kogu kamp jooksis traavis talle järele ja siis meist mööda, kahte lehte laiali. Kahtlused hajusid. Vana hea Buda.

Kui jõudsime talli, hakkas padukat sadama ja mul puges hinge hirm, et need mõned hüpped, mida  treener lubavalt mainis, võivad ohtu sattuda, sest sellise padukaga suurel platsil töötamine ei tundu võimalik.

Kui vihm lõppes, läksime väiksele platsile, kus Georg ja Marleen juba hüppasid kaht takistust, lattaeda ja okserit. Tegime Budaga esimesed kiired traavid ja kui galopiks oli aeg küps, jäi Georg mind juhendama, teised läksid talli. Peale meeldetuletusi, et ratse ei lähe ette, isegi märkamatult mitte ja et säär jääb kohe peale, saime mõlemale poole galopid tehtud. Ilma stekita kahjuks ei õnnestunud, aga pisike meeldetuletus mõjus pikaks ajaks ja kauboiliigutused säärtega jäid ära. Georg arvas, et aitab, ma võin teha lõdvestustraavi ära ja läks platsilt ära.

Vaatasin Budat, kes hakkas alles hoogu sisse saama ja mõtlesin, et isegi kui treener ei peaks jõudma enam meile trenni teha, oleks Buda jaoks 20-minutiline trenn ilmselt mõnitamine, nii et teen ikka natuke veel temaga midagi.

Üleminekuid, volte, diagonaale, peatusi. Peatusi, diagonaale, volte, üleminekuid.

Esialgu oli tema selja võnkumine harjumatu, võttis aega, kuni ma sain niimoodi seljas kergendatud, et ei tundunud teda väga segavat. Galopis oli võibolla vähem "jooksen-ise-mööda-platsi"-tunnet, aga ikkagi tulid meelde talvised trennid, kus ma, higipull otsa ees, püüdsin sellesse hobusesse mingisugust elu sisse saada ja peale esimest galopiringi olin nagu surnud spagett ta seljas.
Täna oli palju-palju parem, aga ka Buda oli hoopis teistsugune Buda.

Siis tuli treener tagasi platsile ja saimegi hüpata. Enamike hüpetega jäin rahule, tegi rõõmu, et Budal oli minekut ja ta ei uinunud eriti. Paar korda tuletasin stekki meelde, aga kui nina oli takistuse poole, siis Buda ei kahelnud küll üldse. 

* paar korda jäi säärt väheseks ja mul tekkis enne takistust mõtteline segadus, et kas tonksan või surun?
* jalused tundusid täna eriliselt libedad, ühe hüppe tegin ilma ühe jaluseta.
* kui me tulime paremast pöördest okserile, siis takistust vaadates tundsin, kuidas ma ei ole päris keset hobust ja võttis paar sammu, enne kui sain päris tasakaalu. Mu käed aga olid peale seda okseri peal nõka-nõka teinud, mis pani hobuse lati maha kobistama.
* mitmeid kordi läks säär valesse kohta ja siis tekkis galopis põntsumine. See ilmselt ajab ka käe imelikke kontrollimatuid liigutusi tegema.
* ühel korral, kui tulime liiga väikesest pöördest lattaiale, tegi Buda enne takistust mõned meeleheitlikud kiiremad sammud ja tõmbas peaga ettepoole. Ma andsin igaks juhuks ratset tiba järele, sest mulle tundus, et tal on seda liiga aeglase tempo kompenseerimiseks vaja, aga pärast unustasin ikka treeneri käest selle kohta küsida.
* pöörded vasakule on minu jaoks keerulised, mitmeid kordi hüppas Buda sellise trajektoori pealt ja kaugusest, mis olid tegelikult tema suhtes ebaõiglased. Aga ta hüppas siiski. Sest ta on juba kord Budaks sündinud ja nagu täna öeldi, siis Budad alla 130 cm takistusi tõrkuma ei hakka. Eneseväärikuse küsimus.

Sääre ees olemine ... noh, ütleme nii, et kohati tekkis hetki :)

Ma pean pidevalt endale meelde tuletama, et mu õlad peaks galopis olema piltlikult öeldes puusadest tagapool (isegi kui nad tegelikult ei ole). Just Buda galopiga on ettepoole kaldumine minu jaoks eriti kerge tulema. Hämaral platsil oli ka takistuste jõllitamine või maha vaatamine lihtsam, sest muud lihtsalt pole eriti vahtida. Kui siis aga mu sääred püsisid õiges kohas ja keha oli ka sirge ja otse, oli Budal küll paar korda sarnane minek, mis Carpil ühes tunnis, kui ma sain aru, et ta oligi sääre ees. Mitte kauaks, eks ma põntsusin varsti ta motivatsiooni jälle madalamaks, aga mõned helged hetked tegid tuju heaks.

Mõned korrad hüppas Buda suure hüppe ja ma ei olnud selleks päris valmis, nii et peale takistust jäin kätega kaela peale, aga hobusele suur kiitus, ta tõi mind igast takistusest auga üle. Õues pime, platsil hämar valgus, õhk niiske ja märg, selja taga raske päev, aga iga hüppega läheb tuju muudkui paremaks ja paremaks. Kuradi kihvt harrastus.

Väiksed hüpped Budaga

Kui meil oli Diamondiga istakutund, siis pärast tallis küsis üks väike ja väga uudishimulik poiss minu käest, et kellega sõitsin. Kui kuulis vastust, siis tegi imestunud ja võibolla isegi pisut põlgliku näo ja küsis "miks?". Ma ei osanud eriti midagi vastata, ütlesin, et Diamondil oli mulle palju õpetada.
Budal oli täna samamoodi mulle palju õpetada. Näiteks endiselt seda, kuidas hüpe ise on nii väike osa tervikust ja selleni viiv galopp ja pöörded ja juhtimine on suht kõikemäärav.
Mäletan, et paar kuud tagasi ühes tunnis sain Buda peaaegu koha peal galoppi tegema, peaaegu nagu hüppama kohapeal. See oli mõnus, aga kuidas ma seda tegin? Täna tundsin, kuidas nii mõnigi kord puudus Buda galopist see õige vint, see hüpe.
Tema hüppe tekitas ennekõike takistus, olgugi, et pisike. Kui ta sai soojaks, siis hakkas kõik vaikselt paremini kokku sujuma - galopp, pöörded, juhitavus, tempo, hüpe. Ma tegin niipalju kui oskasin, aga ma sain aru, et väga mitmel korral oli Buda see, kes kogu asja müüdavaks ja söödavaks kokku mätsis. Päästis olukorra.
Paar korda hüppasin temast ette. Temast oli armas, et ta mulle selle andeks andis.
Paar korda ei võtnud me kurvi täpselt välja ja ei jõudnud enam takistusele pöörata.
Paar korda oli vaja jälle säärtega kõvasti ja kaugemalt tonksata, et ta ei aeglustaks enne takistust. Treener tegelikult ütles, et mu käed olid ka enne takistust teinud mingi kahtlase jõnksu, mis muidugi võib hobuse kahtlema panna. Siis mõtlesin, et muudan mõtteviisi. Kui varem püüdsin mõttes kiirelt teha nimekirja, et kas kõik on õige, et takistusest üle saada ("käed - check, säär - check, pilk ettepoole - check jne jne), siis viimased hüpped keskendusin vaid tempole ja enne takistust mõtlesin, et "this is fun, we can do it."
Tuju hea.

100 korra seljas käidud. 9900 jäänud?

Tegelikult peaks olema selle sissekande nimi Cowboy Games.

Ma polnud varem aru saanud, milline seiklus võib olla hobuse koplist äratoomine. Seda, et ma sattusin valele koosolekule, tegid Buda ja Co mulle kiirelt selgeks. Nööri otsa sain Buda kergesti, see polnud probleem. Aga kohe, kui hakkasin teda kuskile poole tüürima, hakkas tema kõrvadega lehvitama ja liitus keegi, kes hakkas meie poole amokki jooksma. Mina röökisin talle vastu, ent Buda sapsis minu kõrval jalgadega trampida, vaadates vilavate silmadega, et kas joosta must ümber või üle. Paar korda see tal õnnestuski. Õnneks küll see esimene versioon. Mul hakkas tekkima tunne, et see on vandenõu. Kolmandal korral kui sain nöör kaelas, mööda koplit lippava Buda käe otsa, oli ta nõus minuga värava poole tulema, ent rõõm oli enneaegne, sest poole tee peal tuli tal meelde, et ta oli midagi (või kedagi) maha unustanud ja ta hakkas mu kõrval traavi tegema ja ümber minu tiirutama, igatsevalt teiste poole karjudes. Väravani sain, aga seal läks ta nii itsi täis, et hakkas ühele ja teisele poole keerutama, jalgadel keksima, karjus ikka aeg-ajalt endale karjast kedagi appi, aga õnneks keegi tast niiväga puudust ei tundnud.
Ma ei julgenud väravat hakata avama, sest tegelesin kogu aeg sellega, et mitte talle alla jääda. Piinlik lugu, aga kutsusin abi. Treener naeris, et näe, kus on kümme aastat hobusel turjalt kadunud.
Boksis rahunes metsik noor ürghobune silmnähtavalt. Kohe, kui oli mind tagumikust hammustanud. Sai siiski libiseva kaasa ja saime platsile.
Adrenaliini Budaga jätkub. Seda varianti, et hakkame kohe mööda rada soojendama, ei ole, sest igas nurgas varitsevad pisikest Budat suured ohud. Vääga murettekitav. Kohutavad elupuupõõsad ja veel kohutavam Villi.
Galopitõsted olid ehk gramm paremad, kui eelmine kord. Midagi hõisata ei olnud endiselt. Tegime traavis üht head harjutust:

Ja galopis sellist:

Lõpulõdvestus tundus ok.

Buda ja valesti läinud ristike

Kuna pidime jälle nädalaks sõitu minema, tahtsin reedel kindlasti veel trenni jõuda. Trenn algas paljulubavalt, kui sain Buda valmis panna ja platsile minna. Seal lootsin teha soojenduse enne treeneri tulekut ära, aga Budal olid teised plaanid, sest põõsad olid hirmsaid olendeid täis ja ühel hetkel keeras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole punuma. Nii ajas naerma. Vaene väike Buda.
Soojendusgalopp Budaga on oma nime väärt. Olen peale seda läbimärg ja kuumem kui Buda.
Kui siis hakkasime tegema kitsast kavaletti (nizzat?), pidin pisut stekki meelde tuletama. Treener juhendas, et mis hetkel ja kuidas seda teha. Unustasin küsida, et kas ja mis juhul seda tohib teha enne takistust või hüpet.
Ja siis see juhtuski. Pidin tulema ristikest ja esimesel katsel sõitsime sellele sisse ja Buda hakkas lonkama... Ma jäin talle ratsme peale ja ta muidugi võttis selle peale hoo maha. Nagu treener ütles, ta on kahjuks või õnneks õpetatud ratsanikku usaldama. Täna siis kahjuks. Viisin ta talli, lasin jalale vett peale, Marit pani talle veel midagi jalale. Hirmus. Lihtsalt hirmus.

Hüppetrenn Budaga

Kui lähed maneezi ja treener hakkab takistusi üles seadma, on alati nii põnev. Kui aga lõpuks kogu rada ühes jutis tehtud ei saa, on peksasaanud kassi tunne. Mitmes selline trenn see nüüd siis järjest on?

Tegime soojendust, kui Buda hakkas lätlase eeskujul ukse poole kõõritama, kaks korda üritas minema joosta, aga mõne sammu pärast tuli tagasi. Pool trenni oli mul raskusi teda ukse juurde saada ja iga kord kui vahetus allüür, siis algas võitlus jälle otsast peale. Milline totu ta ikka vahel on!

Siin kribatud joonisel on vaid esimesed takistused nummerdatud, lõpus tuli veel mitu korda sõita rohelist latti ühelt ja teiselt poolt, jalavahetuse mõttes.

Päris lõpuni seda ühes jutis teha ei õnnestunud. Nii palju läks valesti. Treener ütles, et liigun liiga palju ülakehaga ja ma tunnen ka, et kui Budal seda õiget minekut pole, on mul tunne, nagu ma ise jookseks mööda maneezi.

Iroonilisel moel oli Buda galopis tõeline hoog, rütm ja kontakt olemas siis, kui treener korraks maneezist välja astus. Murphy rules. 

Mõned hüpped olid küll kenad, mugavad ja heas rütmis. Üks oli täielik ettesukeldumine, selle kustutaks mälust. Ja lihasmälust. Kust sellised fopaad tulevad?

Buda jättis ühes nurgas jala vahetamata (paine oli vale, treener ütles, et olin liiga vasaku ratsme peal istunud), jäi valest jalast galoppi ja kõige hullem, et ma ei tundnud seda ära! Selle aja peale peaks sellisest asjast juba ilma alla vaatamata aru saama?

Kauboitasin vähem, stekki kasutasin rohkem, aga ma ei saa öelda, et oleksin Budat rajal saanud normaalsesse temposse. Ta oli kogu aeg ikka nagu poolunes. Iroonilisel kombel sõltub hüppamisel peaaegu kõik galopi kvaliteedist.

Treener tundus pettunud olevat, mina olin õnnetu, Buda ei säranud ka õnnest.

Kui pärast istusin riietusruumi ees, siis mõtlesin, et kui nii edasi läheb, siis lähen lasen edaspidi end vaid 5 euri eest loomaaias ponidega nööri otsas talutada. Selline enesehaletsejalik tunne. Niuts.

Siis panin end Taive kolmapäevasesse trenni kirja ja neljapäeval Mariti juurde ka. Madalseisust üle saada aitab kõige paremini uus trenn. Urr.

Kauboimängud Budaga

Budapesti oli täna imestusväärselt lihtne valmis seada, võrreldes varasemaga. Mäletan, kuidas kunagi jamasin kapsliga, sest Buda ei lasknud seda mingil juhul kinni panna, vaid ajas lõugu laiali ja keerutas mööda boksi ringi... Või kuidas sadulat pannes tuli olla ettevaatlik, et ta mind tagumikust ei näksaks.
Täna oli ta nagu lambuke. Pane kapslit kinni või viska sadul selga, Buda ei liiguta kulmugi.
Kui ma aga kummiga Buda ligi läksin, langes mu reiting kolinal alla. Buda tegi kõik selleks, et mulle kõrvade ja hammastega selgeks teha, kui madalale ma tema silmis olin langenud.

Peale soojendust tegime kavaleti peal jalavahetuse harjutusi. Just see, mida mul vaja.
Budale hoo sisse saamine tekitab peavalu. Surun säärt, aga see alati ei mõju. Stekki julgen küll kasutada seina ääres või alles takistuse peale keerates, aga see ka vahel mõjub vaid mõneks sammuks. Liiga palju ratset? Mõnikord enne takistust tunnen, et steki jaoks ma ei julge enam oma tasakaaluga hakata riskima.

No ja kui me siis tegime järjest ja järjest seda kavaletti, ühelt poole ja teiselt poolt, siis vajus Buda vahepeal täitsa unne. Säär? Ei mõju. Pigistan rohkem. Ei mingit abi. Tonksan kannaga. Nope. Siis tõmbasin sääred korraks eemale ja tonksasin teda niiviisi enne takistust. Põhimõtteliselt nagu ajaks jalgadega. Nii mõnigi kord. Nagu kauboid vanades ja kaheldava väärtusega filmides. Puudus veel, et oleksin ise "ihaaa" seljas karjunud. Buda läks küll selle peale rohkem liikvele, ent ma kujutasin ette kui solvunud ta mu peale võis olla. Treeneri nägu õnneks ei näinud ja olin tänulik, et keegi polnud samal ajal mind filmimas.
Kindlasti oleks see pealtvaatajate jaoks meelt lahutav, aga ausalt, ma olen takistussõidu videoid näinud ja paaril võistlusel käinud, keegi tegelikult nii ei tee ... :(