Imperija

Jalutasime alguses pikalt niisama käe kõrval platsil.
Esimese traavi alguses näis, et ta otsib õiget kohta, kuhu kael ja pea panna, treener ütles ka suht kohe, et ma pean oma kätega olema õige koha peal ja kindlam. Kahtlustab, et minu "pehme käsi" tähendab tema või hobuse mõistes "mitte mingit kätt". Ja siis (nagu ka Taive fotod eelmisel kuul tõestasid) hoian ma lisaks muule tihtipeale ratsmeid kuskil näppude vahel, mitte korralikult rusikas ning käed on randmest murtud. Vuih.

Kui märkustest veel rääkida, siis see, et mu vasak ratse on käes alati pikem, on nii tõsi! Eile avastasin mitu korda, et kui lugeda ära need nagad ratsme peal, siis vasak ratse on peaaegu alati default ühe vahe võrra pikem kui parem.

Teine krooniline mure on, et mu parem (välimine) küünarnukk läheb voltide peal ette ja sirgeks.
Sellest hoolimata näis Imperija nii kenasti alla tulevat ja teise traavi ajal oli meil päris mitu suunurkasid tõstvat hetke. Eelmine kord ei oleks justnagu sama hobusega olnud.

Mul oli trenni alguses tunne, et jalused on lühikesed, ent jätsin nad nii nagu oli, sest samas tundus, et hobuse vastu läks õige koht säärest. Ja muidugi kogu aeg püüdsin töötada säärega ja mitte jääda kinni selga põlvede või reitega.

Ja mul oli üks heureka hetk! No varem on ka olnud juttu, et ma peaks rohkem olema jalustel ja vähem selja peal. Täna ühest jalast teise traavi sõites vahetasin tasakaalu ühest jalusest teise ja see tundus kuidagi nii automaatne ja õige, et ma oleks peaaegu naerma hakanud. Mõnus, kui midagi välja tuleb.

See, kui hobune ütleb sulle, millal sa midagi valesti teed, on väärt, aga see, kui ta ütleb sulle, millal teed õigesti, on lihtsalt hindamatu!

Tegime traav-samm üleminekuid ja kui alguses iga kord traavist sammu jäädes olid esimesed sammud tippivad ja ebakindlad, siis pärast läks paaaaalju paremaks.

Galopp oli ... endiselt selline ... põnts-põnts galopp. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ma ei osanud päris hästi seal istuda. Saime mõlemale poole teha nii u 2-3 tõstet ja siis jälle ülemineku traavi.

Pärast jalutasime platsil ringi ja vaatasime, kuidas koll Georg tõi homseks koolituseks kolli käruga kolle takistuseposte. Imperija meelest oli see liiast, aga ta ei teinud suurt draamat ja jäi varsti jälle oma mõttesse. Mina jälle mõtlesin, et olgugi, et mõni varasem spordiala võib anda tugevad eelised ratsutamises näiteks tasakaalu näol, on minul ka kaks tugevat eelist, mida pole kerge mujalt leida. 

Ratsmes Markus. Ratsmes Markus?!

Poiss läks täna kella 4-ks trenni ja ma sebisin ennast kella 5-ks.

Alguses aitasin lastele Diamondi ära tuua. Täna proovisin jälle eilset trikki, jäin tema kõrvale mõne meetri kaugusele seisma ja lihtsalt jõllitasin oma peopesa. Diamond vaatas, vaatas ja tuli lõpuks oma kommidele järele. Tsirkuseloom, ausõna :)

Poiss tegi täna uljalt üle platsi Pipiga galoppi, koos Eeriku ja Liisiga. Peale seda, kui ta on hakanud galoppi tegema, on tal tekkinud suurem huvi ratsutamise vastu, nüüd ta küsib minu käest ka väljaspool trenniaega igasuguseid hobuseküsimusi. Muu hulgas, et millal ta endale hobuse saab... Eeeemm...

Sõitma pidin Carpe Diemiga. Tõin ta koplist ära niipea, kui lapsed platsile läksid. Läksime talli, kus oli kena aknaga boks teda ootamas, andsin kaera ette ja hakkasin puhastama. Ta oli vaevu kolmandiku kaerast ära söönud, kui ta hakkas köhima, krooksuma, jalaga maad kraapima ja tema ninast ja suust tulid suured tatilärakad. Hetkega oli ta higist läbimärg ja tilkus. Kõigele lisaks tahtis ta veel maha pikali visata.

Kutsusin Taive, kes kuulas, vaatas ja helistas Maritile. Sain juhised ja viisin Carpi väiksele platsile jalutama. Jalutasime seal umbes pool tundi ja ta läkastas veel veidi, hirnus, tatistas ja siis muutus täiesti iseendaks. Ainult et läbimärjaks iseendaks. Õnneks ei olnud eriti tuult ega külma. Ma olin juba harjunud mõttega, et jätame tänase trenni ära. Mine tea, kui hea ma seal seljas peale magamata ööd ikka oleks.

Aga siis tuli Liisi ja ütles, et trenni saab ikka teha. Kui muudmoodi ei saa, siis kasvõi pärast Karinit, Liisi ise võib mind vaadata. Viisin Carpi talli ja siis sain teada, et saan Markuse võtta. Liisi aitas kiiresti-kiiresti ta valmis panna, nii et jõudsin veel Karini trenni.

Markus alustas oma juba mitu korda kuuldud statemendiga, et ta on põhimõtteliselt igasuguste säärtega manipuleerimise ja ratsmekontakti vastane. Karin soovitas lühendada ratset ja säärega peale sõita. Sellega tegelesimegi suure osa trennist. Esimese traavi ajal ei andnud mitte mingit lootustki. Markus laperdas, üritas mööduda jänkudest võimalikult kaugelt, lehvitas oma pead kahele poole nagu need mängukoerad, kes rekkajuhtidel armatuurlaua peal on. Tööta siis sellistega ...

Teise traavi alguses ohkas Karin, et kas on üldse kedagi, kes selle looma ratsmesse saaks. Ma vaikselt piuksusin vahele, et mul ükskord oli juba päris lootustandev seis.

Markus vist kuulis ja otsustas kõiki üllatada, sest teise traavi lõpuks, kui teised hakkasid lõpetama, oli mul ühtäkki ratsme küljes hobune, kes oli üllatavalt pehme, aeg-ajalt painutas kaela ja pead alla, jäi isegi üleminekutel samasse asendisse ja oli üldse väga väga mõnus. Oppaa!

Karin haaras kohe hetkest kinni ja lasi meil peatuses rahulikult selle kallal tööd teha. Tuletas mulle meelde, et minu sügav istak on see, mis hobust suunab ning küünarnukid peavad olema keha ligidal. Iga kord, kui käed on sirged ja kanged, rikub see asja ära. Püüdsin kogu aeg olla kogu kehast nii lõdvestunud, kui vähegi võimalik, ilma midagi ära andmata. Rahulikus rütmis kutsusin säärega, iga kord, kui Markus natukenegi lasi pead alla, kiitsin teda ohtralt, kratsisin ta turja, püüdsin hoida pehmet kontakti ja siis äkki oli Markus all ja rullis, nagu mõnikord Aaria või Rolly on olnud. Dziisus, hobune, kust see siis äkki tuli?!

Karin karjus "SUPER!" ja ma hakkasin vaikselt sammu tegema. Markus jäi alla. Terve volt nägi välja juba nagu päris ja Markus ei vehkinud ega laperdanud, oli justnagu keskendunud. Töövõit number 1.
Kui olime ringi ära teinud, ei julgenud ma oma õnnega mängida ja tegin Markusele demonstratiivselt pausi, kiitsin ja sügasin nii palju kui sain.

Siis proovisin vasakule poole. See on Markuse jaoks vist raskem, sest niipidi kippus ta rohkem platsilt välja vaatama ja ka pead veidi vehkima. Sellegipoolest, ka sedapidi oli ta varsti nõus alla tulema ja julgesin teha ülemineku traavile. Esialgu ei olnud see päris nii ilus, kui samm oli olnud, aga natukese aja pärast, kui ta sai vist aru, et keegi teda saagima ja tükeldama ei hakka, siis hakkas ta ka traavis pehmeks ja alla tulema. Töövõit number 2.

Galopitõsteid oli esialgu vaja pisut tõlkida, nende tegemine traavist ei ole meie tugevaim külg. Sammust tulid lõpuks välja. Et päev oleks täiuslik, tuli Markus ka galopis mulle kenasti alla, jooksis imeilusas rütmis, painutas sissepoole (paremale kenamini, vasakule vastumeelsemalt), oli pehme, kena hüppega, lasi mul seljas olemist lihtsalt nautida. Töövõit number 3.

No kui ma paneks neljanda töövõiduna kirja selle, et lõdvestustraav oli meil ka väga hea, siis oleks see tegelikult juba kekkamine. 

Ühesõnaga, täna oli ta täiesti tuttuus Markus, sellist polnud ma varem näinud. No ei ole võimalik! Kui trenni alguses poleks ta oma seisukohti väljendanud, oleksin arvanud, et võtsin vale looma :)

Karin tundus ka väga rahul, ta ütles mitu korda, et super on ja kiitis paremale galoppi väga. 

Tallis küsis Carp reipal ilmel, et millal me siis jahile lähme. Viisin ta koplisse tagasi, ta oli ära kuivanud ja hingas täiesti normaalselt.

Markusele andsin tiba heina ja kommi. Väike armas pugeja :)