Otsitakse taga tunnetust

Ratsutamine polekski huvitav, kui iga kord oleks loomad sama nägu ja tegu.
No ei saanud ma täna Domingot vastama. Isegi mitte nii natuke kui see eelmistel kordadel õnnestus. Esimeses traavi näis enam-vähem olevat, aga galopi ajaks läks jamaks. Paremale galoppi ma teda ei saanud alguses kuidagi ja kui lõpuks sain, siis ainult mõneks sammuks. Ma kordan - paremale.
Ja siis mis selle vasaku õlaga lahti oli? Olgu-olgu, ma olen ka eelmiste trennide postitustes kurtnud selle üle, et ma seda tema vasakut õlga hallata ei oska, aga täna oli see lausa patoloogiline! Me vajusime kogu aeg õlaga vastu maneezi seina ja ma tundsin puudust nendest põlvekaitsmetest, mida krossisõitjad kasutavad. Vingerdasime ja vussisime ja ma ei saanud teda mitte mingi variandiga parema sääre ette. Galopp vasakule vähemalt püsis ja talle näis see kergem olevat kui mulle. Paremale oli ta kohe täitsa urr, esimesest tõstest peale. Mulle hakkas juba tunduma, et kui ma veel kaua ta kallal norin, siis saan tema käest isegi mõned pukid kätte. Saba käis pidevalt kurjakuulutavalt ringi nagu propeller. Pidime tegema kolmeaasalisi serpentiine, galopis ja üleminekutega traavile keskliinil. Kõlab põnevalt, eks? No ei... Me ei saanud isegi mitte sirgelt sõidetud.
Kui ma jälle pidin sisemise säärega ennast hingetuks taguma ja hobune ikka magas, siis ajas naerma ja nutma... ja vastupidi. No millal see tunnetus tuleb, millega iga hobust vastama saadakse ja täpselt parajalt märguandeid doseeritakse?
Kui ma siis paar korda päris päris kurjalt mõlema jalaga vastu külge panin, tegime Domingoga mõned kiiremad ringid mööda maneezi. Again - not my proudest moment...
Tõsi küll, mulle näis, et murelik Domingo reageeris säärele veidi kiiremini kui uimas Domingo. Aga selleni, et ma oleks osanud temaga päriselt ilusaid serpentiine välja joonistada, nii et õlg pole vastu maneeži seina ja galopp oleks päriselt ka ilus, ma ikkagi täna ei jõudnud. Mariti sõnul olid viimased galopitõsted vähemalt olnud täitsa ilusad, seegi hea.

I am running out of headlines for the lessons with CD soon :)

"Kes ei tööta, see ei söö", tuiskas Carp tallist trenni. Ok, tuiskamine on liiga vänge sõna selle kohta, kuidas ta libeda jää peal maneeži poole ukerdas, aga mulle jäi mulje, et ta ei jõua ära oodata, millal saaks platsile.
Maneežis olid vaid Fey ja üks nooruke ruun, kes oli mures iga laperdava seina pärast. Feyl on roppumoodi närvi.
Carp võpatas vist ühe korra ja mitte laperdava seina, vaid laperdava noore ruuna pärast, kes meie poole hakkas tagurdama. Siis sai tal sellest villand ja me käisime mõned ringid sammu. Samal moel nagu eile, võimalikult lõdvalt, samas püüdsin jälgida rütmi ja seda, et ikka mingisugune impulss oleks ka olemas.
Esimest traavi alustasin ühe jupi võrra pikemate ratsmetega kui tavaliselt, jälle otsisin rütmi (mida on sirge peal palju kergem teha, kui pööretel või nurkades). Carp jälle omakorda rääkis mulle, et rütm lubab tal nii palju kergemini lõdvestuda. Niipea, kui me nurkades või pööretes sattusime laiali, siis läks Carp jälle kuidagi kangemaks. Midagi hullu ei olnud. Või noh, kuni teise traavini.
Rääkides sellest vastamisest... No ei tule alati välja ja hobune on ka rohkem seda meelt, et tee korralikult või "talk to the hand". Mul ronivad kannad märkamatult üles ja siis ma kuulen jälle hobuse poolt seda viimast lauset. Siis lasi Marit mul panna sääred vähe kiiremini ja tugevamini vastu, aga kannad hoida ikkagi korralikult all ja mitte (!!!) vaadata alla. Reageering polnud küll selline, nagu rocketwoman Carpe Diem oma eredamatel hetkel on pakkunud, aga see oli vähemalt selge reageering. Nii et näib, et Carpil on oma agenda minu õpetamiseks. Nüüd on aeg niikaugel, et sellest allavaatamisest peab ükskõik, mis valemiga lahti saama (ma tegelikult alles mõtlen mingit valemit välja, sest lihtsalt teadmisest, kuidas see kõik märguanded ja impulsi liikuda ära tapab, ei piisa. Ma olen ju ennegi hobustelt seda loengut kuulnud ja treeneri(te)lt ka. Ma lihtsalt ei pane ise tähele, kui mu lõug jälle alla vajub).
Paremale galopp oli jälle päeva toredaim osa, vaikselt, aga tasapisi läks see paremaks, vahepeal näis "hüpet" toredasti olevat ja juhitavus ja tempo muutused näisid nii lihtsad. Lihtsalt küsi ja sulle antakse.
Galopp vasakule? Loe eelmisi sissekandeid, kõik endiselt sama. Kui ma kurtsin eile, et Carp näib olevat seda nägu, et galopis vasakule poole liikudes võibki jääda traavi või sammu ja polegi vaja pingutada, siis treener nentis täna sama.
Pärast tegime natuke minu palvel jalavahetusi. Kogu suve trummeldas peas iga Carpe Diemiga sõidetud trenni ajal, et rohkem galoppi enda alla, rohkem kokku, ei tohi laiali lasta. No nüüd ei pidavat see enam nii suur probleem olema. Galopitõstetest õnnestusid rohkem need, mille puhul ma nägin rohkem vaeva selleks, et meil oleks vähe rohkem seda galoppi.
Paremast vasakusse vahetades avastasin, et välimist säärt kasutan vähem ja sisemist selle eest tonksan vastu looma külge. Vasakust paremasse ei tulnud esialgu üldse välja, hiljem hakkas looma ja pidin korra stekiga õrnalt vastu külge panema ning sealt tuli ka see vahetus.