kõver päev

Mõnikord on kohe pahasti :(
Täna näis, et hobune lonkab juba sammus ja mitte ainult üht jalga.
Traavis samuti.
Lisaks paistab ta esijalg näitavat väljapoole. Kõver, noh.
Niuks.

Puhkusele ja poputamisele.
Kui vaid teaks, kuidas teda aidata ... :(

sadulata päev

Nagu ikka viimasel ajal, tegime peale võistlust ilma sadulata päeva, et hobusele jälle natuke headmeelt teha. Valjad seekord ikkagi panin, ilmselt sellepärast, et lõin põnnama tuulise ilmaga platsil üksi olemist. Kui platsile jõudsime, oli Aaria just lõpetanud ja Anne jõudis Vivaldiga selleks ajaks, kui me viimaseid galopiringe tegime.
Zillion ennast tuulisest ilmast eriti häirida ei lasknud. Paar korda küll imestas, et miks sinine pukk oli väga ebahariliku koha peal, aga ei pannud seda pahaks. Esimeses traavis õnnestus saavutada jälle see tore kontakt, kus tema kannab mind edasi ja mina hoian käsi paigal ja ratsmed ikkagi suht lühikesed. Vaatasin eile Fey trennivideot vist miljon korda, nii et see on mul peas. Püüdsin saavutada sama, mis neljapäeval, aga mis ei olnud sama, oli mu isiklik füüsiline vorm. Olin eilsest natuke kange ja kui jõudsime galopini, siis oli ikka valus ka.
Õnneks oli eesmärk lihtsalt hobune üle sõita ja midagi väga sisulist või pikka me ei teinud. Sellega oli küll natuke pusimist, et paremale poole traavis Zillion mu istumise peale ei hakkaks galoppi pakkuma. See deemon käib ikka vahel külas. Paar kuud tagasi näis, et saime sellest justnagu üle, aga nüüd viimastel nädalatel on see ikka tagasi tulnud.
Palju porksi ja pessu ja talli.

Niitväljal pladiseb

See oli mul esimene võistlus muruplatsil ja meid oli õnnistatud korraliku padukaga.
Soojenduse alguses oli tunda, et kui ma istun sadulasse, siis kustutan hobuse selja peal elades kiiresti Zillioni entusiasmi (ja eluisu) ära. Poolistaku puhul pelgasin, et mu sääred pole piisavad veenvaks hobust takistustest üle saama ja kui ta peaks mõne ees kahtlema hakkama, siis kas ma olen ikka ülesannete kõrgusel ja piisavalt veenev?
Aga rada näis kilomeetreid pikk ja mida aeglasemalt me liigume, seda pikem ta on. Mis seal ikka, poolistakusse. Terve rada. Imelik mõelda, et see oli esimene kord, kui ma terve raja poolistakus sõitsin.
Ja nii tore oli!!! Selline lendamise tunne. Otsid muudkui silmadega järgmist ja järgmist takistust, et rutem sinna pääseda. OK, ma oleks võinud teha viimase pöörde enne lattaeda, aga noh... ärme nüüd nii julgeks ka mine.
Pöördekaar kolmandale oli üle sõidetud ja ma oleks pidanud vähe ennem ära fikseerima, kus see täpselt on. Zillion ei pannud seda õnneks väga pahaks.

P.S. See asi ka veel, et me olime kolmandad.

Fey tegi meile täna trenni

Üleminekud, voldid, vabanemine "kirvest" ja "kõngutamisest" :)

Kui hobune liigub ühtlaselt, vabalt ja ratsmes, siis näib endale nii palju lihtsam olla õiges asendis. Siis näib, et kergendamine tuleb iseenesest ja ma ei tõuse üldse enam eriti kõrgele.

diagnostika ja remont

Näis, et oleme kergelt vindised, ratsanik ei saanud hobust kuidagi otseks ja vasakule sõites oli selgelt tunda käiguvahe. WTF?!
Fey läks poole trenni pealt talle selga ja mudis ta lahti, nii et hobune oli ilmselgelt kergendunud. Ma läksin pärast Feyd selga ja püüdsin midagi sarnast teha. Fey juhendas.
Ma pean olema nii palju rohkem püsti. Nii palju rohkem. Hobuse seljas, poolistakus, kõndides, autoroolis ja igal pool, sest harjumusi ei muudeta ainult ühe tunniga päevas (ka sellest ühest tunnist ei suuda ma kogu aeg piisavalt püsti olla).

voldid ja üleminekud

Läksin eile õhtul Zillionile koplisse järgi, otsmikulamp teed näitamas. Joke of the day...
Lähenevat valgust nähes pistis hobune plagama ja tiirutas oma koplis ringi nagu jänespüks. "Ma pole kunagi uskunud seda "järgne-valgusele-tunneli-lõpus-juttu!"

Täna oli esimene traav pisut vaevaline, ma püüdsin hoida küll rütmi ja vältida loivamist. Sääred said küll vatti, aga kõhulihaseid peab rohkem kasutama. Minu soojenemine võtab ka aega ja samamoodi, nagu ma hobuse nuppe otsin, otsin enda lihaseid trenni alguses üles, enne kui minu mootor 100% tööle rakendub.
Teises traavis tuli teha 12-meetriseid volte ja ma tegin neid ilma jalusteta. Vasakule poole oli raskem, paremale lihtsam. Enda püsti hoidmine on raske, aga eks ma sellepärast peakski rohkem jalusteta sõitma, et see kergemaks läheks.
Puusad hakkasid jälle kurtma. Ma pidin otsima asendit, kogu aeg nihelesin, tegin pause, tõusin jalustele, et kuidagi puusad pingest vabastada.
Galopp paremale ei alanud hästi. Ega ta vasakule ka esialgu mingi hea galopp ei olnud. Kui mu puusad oigavad, on kogu keha pinges ja galopirütmiga kaasa minna suht võimatu. "Kandiline" on see sõna, mida treener kasutas ja täpselt selline tunne oligi.
Vaikselt läks küll paremaks, aga need galopp-traav üleminekud.. Niipea, kui panen sisemise sääre vastu, kargab Z rõõmsalt galoppi... Mu alaselg on liiga pinges ja kogu mu istak ilmselt ütleb, et teeme pigem galoppi.

Latitrenn

Galopp tundus täna trenni lõpuks juba päris päris tore, selles näis olevat mõnusat põrget ja see tundus olevat nii minu kontrolli all, väga kergelt reguleeritav ja kuidagi vaba. Hobune näis liikuvat jälle nii mõnusalt ja ma lihtsalt nautisin seda, kuidas ta selg ... voogas? Mõnus on niimoodi seal seljas istuda. Näib, et vähesega saab palju ära teha. Tulime voldi peal üle lattide, mis olid pandud imiteerima koolisõiduaeda (varsti ju meie platsil võistlused). Vasakule oli oi-oi-oi-kui-raske trajektoorist kinni pidada. Välimine ratse ja välimine säär ei olnud üldse ülesannete kõrgusel.
Ikkagi oli kõige toredam osa galopp. 

üksi hämaral platsil

Olin terve päeva koertega näitusel ja selleks ajaks, kui ma talli jõudsin, hakkas hämaraks minema. Sellest hoolimata oli vaja ära sõita ja nii me käsikaudu kobasime, Zillioniga kahekesi. Merike turvas meid ja rääkis juttu, et me ennast üksildasena ei tunneks.
Ei olnudki väga paha, olgugi, et metsas praksus ja kolises ja kummitas. Zillion võib küll võpatada või ehmatada, aga seda enam ta keskendub peale seda sellele, mis seljast küsitakse, ju siis niimoodi lähevad kollid paremini meelest.

vale vasak pööre

Me oleme küll mitu kuud koos sõitnud, aga mul on ikka iga päev veel nuppude avastamise tunne. Zillion on õnneks andestava loomuga, nii et kui ma midagi valesti vajutan, siis ta väga pikka viha ei pea.

Esimeseks prioriteediks täna taas rütm. Siis nägin jälle vaeva sellega, et mu käed kogu aeg Zillioni eest ei krabaks. See on ikka päris jube, kuidas ma pööretel välimisest ratsmest võin vahel haarata. Traavis on üldse mõnikord tunne, et ma toetun jube palju oma kätele. Vahel aitab, kui ma mõtlen, et mida ma siis teeks, kui ratsmed nüüd ja kohe katki läheks.
Natuke hakkab tekkima ka see tunne, et millal ma istun õigetpidi ja millal valetpidi.

Soojendus oli seekord pisut parem kui eelmisel korral hüppetrennis. Vasakule galoppi sõites küll kirusin ja vandusin (enda pärast, mitte hobuse pärast), sest juba alguses oli jälle tunne, et vasakule ma teda kuidagi keeratud ei saa. Galopis vasakule olime alguses hirmus laiali ja mulle tundus, et ma ei suuda kuidagi seda galoppi reguleerida, aga peale kolmandat volti tuli nentida, et nojah, millal varem on niisama lahmamine asja parandanud?

Siis hakkasin tegema edasi ja tagasi harjutust. Kümme sammu lühemaks ja kümme sammu pikemaks. Pööretel ja nurkades rohkem püsti, sääred tahapoole. Kohe tekkis parem tunne. Vahel juhtub ikka, et Zillion hammustab klõks ja klõks suuliseid.

Ma täitsa alateadlikult teen paremale rohkem harjutusi. Harjumus ja mugavus.

Soojendushüpped ei ole enam nii hirmutavad, kui vahepeal, kindlam tunne on hakanud tulema. Rada oli ka väga loogiline, aga kõik ei läinud libedalt ja lõppu tuli parandada, viimane vasakpööre lattaiale oli lihtsalt nii nii vale :)

See oli nii vale, et ma lõikasin selle Ida filmitud videost ka välja :P

nii tore, kui on nii tore

Alustasime rütmist. Et esimese sammu ja traavi ajal oleks korralik ühtlane biit.
Ja edasi läks kõik ainult paremaks. Zillion näis olevat täna täiesti tuned in. esimese traavi lõpuks oli juba hea tunne. Liikus hästi, eriti kaheksate ajal. Püüdsin lubada teda natuke allapoole ja hoida traavi rohkem koos, küsisin kogu aeg liikumist. Katerina juhendas, et sirgete peal tuleb rohkem küsida, kaarte-kurvide-pöörete peal võtan rohkem kokku.
Jube mõnus oli.
Kogu trenni tutiplutitasin, lihtsalt nii tore oli.
Galopp lõpus oli veel toredam, julgesin isegi natuke jalavahetusi teha.
Wii.

peatused

Need kuradi peatused. Hingan sisse. Hingan välja. Püüan mõlemat teha õigel ajal ja õiges kohas.
Peas kummitavad Lika sõnad: "ma tean, selle hobusega pole eest mitte midagi vaja võtta."
Nii. Keha sirgeks. Ei, mitte taha kaldudes. Mitte eest haarates. Mitte alaselga pingesse tõmmates. Lihtsalt - sirutan ülespoole. Valmistume ... Kõhulihased tööle. Põlved vastu. Hobune reageerib, samm jääb lühemaks. Jääb lühemaks ja veel lühemaks, aga neid samme tuleb peale minu märguannet veel umbes ... 15 tükki.
Grrr.
Ei vaata alla.
Kui me siis seisma lõpuks jääme, hakkab Zillion murelikult eest ratsmeid tõmbama ja üritab ASAP jälle liikvele saada. Hmm. Midagi minu puusades ja istakus ütleb talle, et parem on põgeneda :)

So much work to do :) 

hobulausumine

Täna plaanisin minna sõitma ilma valjasteta ja ilma sadulata. Kinnitasin ratsmed päitsete külge ja nii sõitsimegi. Tagumiku alla pehmenduse panin, sest ilma selleta on iga kord pärast sadulata sõitmist tagumik mitu päeva haige.
Oiiii kurja, kui viltu ma vasakule istun :D
Zillion kindlasti ei võtnud seda samasuguse huumori või naerunäoga, aga eks see trenn oligi rohkem mulle õppetunniks, tema lihtsalt liigutas pisut ennast peale hüppamist.

Peaks tihedamini niimoodi sõitma ilmselt, äkki saaks kuidagi selle vasakul poole paremaks?

Perila Summer Show

Rada näis loogiline ja mitte väga keeruline, aga meil õnnestus üks latt ikkagi kaasa võtta.
Vigu oli teisigi, näiteks jäin usaldama oma mälupilti rajast rohkem kui oma silmi. Peale kaheksandat takistust muudkui sõitsin enda arvates pööret läbi ja kui silmad "avasin", siis tuli välja, et kalkulatsioon oli täitsa mööda. Õnneks oli Zillion nõus Eggersmanni kolli ka kergelt diagonaalis hüppama, mida nii mõnegi teise hobuse kohta ei saaks öelda.
Zillion on ikka üks kullatükk.

Endiselt näib, nagu ma sõidaks kogu aeg, õlad ja käed krampis :( Endal sõites sellist tunnet ei ole, aga iga kord videot ja pilte vaadates hakkab kael ja õlavööde valutama.

Midagi on teoksil

Kui ma koplisse jõudsin, seisis Zillioni kopli kõrval delegatsioon. Rahvas läks matkale, aga kui oli aeg metsa poole keerata, siis olid ponid võtnud erinevaid seisukohti ja kogu grupp seisis traadi ääres paigal.
Zillion kujundas oma seisukohta ja selleks ajaks, kui matkalised said ninad ühele poole ja jätkasid traavis mööda metsa äärt, oli Zillion juba plahvatanud ja jooksis täie itsiga ühest kopli otsast teise, pidurdas neli jalga kõhu all, rind vastu nööre, et siis teisele poole sama teha. Prrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!
Platsile jõudes avanes veidi hämmastav vaatepilt, kuidas pensionär  Zasmin jookseb oma koplis tuulega võidu. Lõpuks jooksis ta ka platsi äärega võidu. Platsi äär kaotas.
Kui siis Haldjas tegi trenni alguses Eliisega mõned kiiremad sammud, oli Zillionil selge, et täna hakkab midagi juhtuma. Ma ei saanud kuidagi meid ühele lainele, iga kord punaste hobuste koplist möödudes oli omavaheline kommunikatsioon null. Ta näis nii oma mõtetes ja muredes ja mina oma märguannetega ei teinud asja sugugi paremaks. Brrrrrrrrrrrrrr!
Trenni lõpuks läks paremaks.
Meil on viimasel ajal olnud üks väike mure. Tegelikult suur mure. Peatustega. Need ei õnnestu eriti. Läheb liiga palju samme, enne kui me seisma jääme ja paigal püsimine pole samuti eriti lihtne.
Treener viitas mu kõhulihastele ja kössi vajumisele sadulas. Ma pean palju rohkem ennast sirutama, kõhulihased pingule ja ennast kõrgemaks. Viimased peatused näisid tõepoolest juba palju palju paremad. 

Ei. Saa. Nii. Kuum. Olla.

Kõik päevad ei saagi olla ühtemoodi head.
Täna oli jälle tunne, et loivame ja loivame ja koperdame omaenda jalgade otsa, mida näib olevat 12 tükki üksteisega keerdus. Ja täna oli ometigi hüppetrenn, mis tähendab, et me mõlemad peaks eriti triksis ja traksis olema.
Võib-olla see kuumus, võib-olla parmud, võib-olla mingi muu vabandus, aga soojendus näis nii raskelt edenevat. Isegi kui hetkeks tekkis juba tunne, et me liigume ja saame jalgu nätsust kätte, siis see oligi vaid hetkeks.
Hüppamise ajaks oli natuke parem, ent liiga tihti oli tunda, kuidas hobune takistuse poole "ei vea". Ma paigutasin pingsalt iga kord peale takistuselt maandumist oma sääri ümber (loe: tahapoole), aga sellist päris "sääred ümber hobuse tunnet" ei tekkinud. Ja tundsin end täna lisaks veel reumaatilise vanainimesena - pööretel püsti saamise eel käis peast läbi mõte: "ooda, ma kohe ajan ennast püsti, kohe kohe, anna aega..." See on see kahtlaste madratsite peal magamine. Nii ei saa rallit sõita.

kummardus kärbestele ja kuumale ilmale

Eile sain jälle meeldetuletuse, et juba sammus tuleb hoida ennast rohkem tahapoole ja hobust pikema ratsmega enda alt edasi liikuma saada.
Täna siis proovisin. See tunne, kuidas su tagumiku all hakkab hobuse tagaosa "voogama, tekkis juba sammus.
No suure osa oma sõidurõõmust võlgnen ja kärbestele ja kuumale ilmale. Zillion oleks tahtnud ilmselt ruttu-ruttu trenni ära teha, et saaks kiiresti talli peitu.
Ei saa öelda, et ta mulle vahel ikkagi s***sti ei ütle (näiteks mu käte kohta), aga kui ma suudan ikkagi end parandada, siis järgneb sellele "no olgu siis". Ma ei saaks talle tänulikum olla, kui ma juba olen.
Paremale poole galopis on midagi nihu. Võib-olla toksin liiga palju jalaga, vahel küsin liiga palju ta pead sissepoole (ja ta on hakanud ise ka ennast rohkem paremale kõverasse keerama) ja vahel ma ei saa aru, miks, aga hobune läheb kergelt pingesse ja üleminekud traavi on eriti hädised. Käed lähevad kuidagi lukku ja enne kui saan sääred õigesse kohta ja hobuse liikumisega ennast sünkroonseks, läheb mitu sammu. See seletab ka selle pinge hobuses.
Pehmemad käed, kiiremini püsti, ei vaata alla! Eriti mitte üleminekutel.

Võrratu King Kong

Kas ma olen maininud, kui väga mulle meeldib King Kong? Ma ei ole tegelikult eriline pisikeste shetlandi ponide fänn. Mõned neist on nummid, aga Kingsu on eriline. Juba talle otsa vaadates saab sellest aru. Saaks isegi pimedas ja päikseprillidega. Tema samm ja hoiak ei lase eksida, et tegemist on Väga Tähtsa Persooniga. Lapsed, kes temaga sõidavad, peavad oskama temaga läbirääkimisi pidada (ratsutamisoskus tuleb kasuks) või siis õpivad kiiresti ennast korrektselt püsti ja kandu all hoidma.

Ei lähe mööda ühtegi korda, kui Kingsuga samal platsil sõites ei ajaks mind tema pedagoogilised meetodid naerma. Mul võiks kodus üks selline Kingsu olla. Ma ei saaks temaga sõita, aga ma lihtsalt laseks ta täiega üle käte ja rikuks ta ära ja siis istuks ja naudiks tsirkust.
Täna juhtus, et King Kong tegi oma mõtte paremaks selgitamiseks paar demonstratiivset pukki. Zillionile tuli meelde, et ta oskab ka nii ja püüdis ka ühe puki visata. Poole mõtte pealt ta loobus ja ohkas. Mis mulle sobis. Ta poleks niikuinii nii nummi kui pukitav shetlandi poni.

Mustake oli alguses pisut unine. Nii unine, et ma isegi korraks sain pahaseks ta peale. Ega siis midagi, tõstsime panuseid. Rohkem üleminekuid, selgemaid ja konkreetsemaid üleminekuid. Kui vastus viibis, proovisin uuesti, ühe korra koputasin õrnalt ka stekiga tagumiku peale. Natukese aja pärast tuli seljas istudes tunne, et hobuse tagaosa hakkas rohkem liikuma.

Rütmi tuleb hoida esimesest sammust peale, kohe kui traavi lähme. Tegime täna kiire trenni ja lippasime ruttu putukate eest talli peitu.

päevane trenn

Täna sõitsime lihtsalt "üle" eilseid võimlemisharjutusi.
Oi kui palav! Ma sõin vähemalt 4 parmu ära ja üldse mitte kättemaksuks. Zillion oli ka seda nägu, et let's get over with it, et saaks ruttu talli.
Seda, kui ta hakkab tagant tööle, on tagumiku kaudu hästi tunda. Ja ainult tagumiku. Siis hakkad seljas liikuma nagu patjade peal ja kogu hobune keerduks nagu kaardu Su all. Mõnus tunne. Seda tuleb õnneks ka viimasel ajal tihedamini ette. Must be the season. Võib-olla peab ka kärbseid ja parme selle eest tänama, heh.

võimlemine penerollidel ja vabahüpped

Võimleme, võimleme, võimleme.
Hommikupoole võimles terve ports ponisid ja hobuseid vabahüpetel. Seda on alati põnev vaadata. Igasuguseid hüppeid näeb. Ma ei suuda alati panna näppu selle koha peale, et mis just õigesti on, aga mõnikord käivad lihtsalt judinad üle selja, kui hüpe tundub nii "ühes tükis" või "õige".
Zillion näis ka vahepeal täitsa õige ja tore, esimeses traavis oleksin tahtnud teda küll allapoole lasta, aga ta kadus siis hoopis sinna kuidagi ära.
Hüppasime penerolle ja siis sellele lattaia või okseri järele. Ma ei saanud üldse mängule täna pihta. Esimesed korrad pigistasin kõvemini, sest ilmselgelt vaatab ta alguses, et mis loom see meil ees on. Siis kui enam ei pigistanud, siis hakkasime latte kaasa tõmbama ja kolistama ja kobistama. Iuuu.
Kui penerolli järele tekkis okser, siis hakkas palju rohkem mängima rolli see, kus ma oma kehaga olen (just hommikul sain Tiina käest võtta, et mu õlavöötmelihased on kõik taandarenenud ja varsti tekivad hingamisraskused ja ma pean hakkama mingeid harjutusi tegema, et oma õlad jälle tahapoole saada, öäk).
See, kui palju ma tegelikult pean hüppel hobusele kätt edasi andma, on samuti krooniline teema.
Vaatasin Kärdlas tehtud pilte ja ikka prevaleerib sama nähtus - kõikide takistuste peal näib, nagu ma kasutaks ebainimlikku jõudu, et hobust suust tõmmata. Õlad kramplikult ees, keha ees ja üleüldse, not nice.
No üks hea asi on see, et tundub, et Z on viimastes trennides vähe paremini jooksnud. I hope so.

Zillion peale puhkepäeva

Which way it is gonna be? 
 Kas ta on seekord peale puhkepäeva ullike unes või pigem rõõmus ja rõõsa?
Igaks juhuks võtsin steki kätte.
Pidin peale esimest traavi maha ronima, sest sadul näis jälle tahapoole voolavat.
Teises traavis sain hobuse käest jälle kuulda, kui väga mu käed sõltuvad mu istakust ja miks, no miks, kirevase pärast, ma neid hobuse suus jõnksutan, kui teen mingeid üleminekuid või võtan teda tagasi. Urr. Grrr.
Kui ma keskendun sellele, kuidas käed käivad hobuse suuga kaasa ja on võimalikult myötätuntoiset, siis Zillion peaaegu, et ohkab kuuldavalt ja kergendunult ning lõdvestub.
Esimene traav algas juba lubavalt, aga siis tuli see käteteema. 
Ilma higi ja pisarateta ka ei saa, see tähendab, et mina pean vaeva nägema, siis hakkab ka hobune keskenduma. Kärbseparv Zillioni pea ümber muudkui suurenes ja me ei saanud pikki sammupause pidada.
Mõne aja pärast, kui ma olin märg ja Zillion ka natuke, oli tunda, kuidas tagumine ots hakkab tööle.
Galopis näis ka täna kuidagi parem, ka paremale suunda oli lõpp hea.
Käisime pärast koos juhthobuse Aaria ja sabahobuse Heinzuga väikese murutreti. McLeod oli ka, aga Via Skyst möödumine sai tee peal dealbreakeriks ja Anna-Britt pöördus tagasi talli poole. Me kõndisime koplite vahelt metsa poole (kõik oli rahulik), siis keerasime sealt maantee poole (Zillion esitles nii umbes 150 meetrise vabakava pasaazi ja piaffe ristandist) ja siis tulime mööda teed tagasi (Zillion pakkus küll, et lähme traavi, ma ei võtnud pakkumist vastu).
Võib öelda, et natuke nagu maastikku nuusutatud.

Springstorm

Üle saja aasta tundsin põnevust jälle uue hobuse selga ronides. Nojah, ma olen ju temaga varem sõitnud, aga sellest on nii palju aega möödas. Seda, et ta füüsiliselt minult rohkem nõuab, mäletasin küll. Ei mingit armuandmist, kogu aeg pidi valvel olema ja kogu aeg pidi sõitma, sõitma ja sõitma.
Juba selga istudes oli õõvastav tunne, nagu me oleks ettepoole kaldu? kummargil? Ilmselt korrektne väljend oleks esiotsal, nii et ma tundsin, et ma pean kogu aeg ennast tahapoole hoidma nagu krossisõitjad, kes mäest alla sõidavad.
Püüdsin küll olla valvel, et ma ette ei vajuks, aga seda juhtus ikka mõned korrad. Näiteks siis, kui tegin esimesi galopitõsteid ja selle peale Springsu korraks tagumise otsa tarbetult kõrgele tõstis.
Ja siis veel - ma olin valmis, et paremale sõites pean ennast keerama kringliks nagu eelmistel kordadel, selleks, et teda õigetpidi paindesse saada, aga ei olnudki nii hull, palju vähem oli vaja vaeva näha. Mulle  tundus, et see pole tema lemmiksuund, aga mingeid põhimõttelisi vastuolusid ei tekkinud, kui ma ise kogu aeg valvelt olin.

täitsa tore oli.

sadulata

Läksin platsile sadulaga, aga selle jaoks oli vist väga vale päev, sest see tundus esiteks väga viltu ja teiseks võtsin selle ikkagi treeneri õhutusel ära ja sõitsin ilma, et hobusel ka peale kaht võistluspäeva mingi mõnu oleks.
Zillion tundus küll hea, aga minu istak oli kuidagi väsinud. Galopis hakkas jälle tagumikul valus.

Kärdla ratsupäevad

See oli meil esimene nö välisreis Zillioniga. Esimesed 24 tundi keeldus hobune Hiiumaa murust. Heina - jah, aga muru - ei. Teise päeva õhtuks oli juba muru ka söödav, aga ainult teatud kohtades.

Laupäevane sõit:

Pühapäevane sõit, millega jõudsime ülla-ülla kuuendale kohale (saime platsilt lahkudes ära märgitud kui kõige täpsemini normiaega mahtunud) ja saime autasustamisele minna.

Peale sõitu on tihti selline tunne, et tahaks kohe uuesti minna ja vigade paranduse teha, aga seekord vist väga suuri fopaasid ei olnud. Norimist on küll ja veel. Ma ei kujuta ette, millal tuleb aeg, mil ma enda sõitudega ka päriselt rahule jään :)