galopitõsted vasakule

Esimeses traavis kohanesin sadulaga ja otsisin rütmi. Domingo tahtis kohe kiiresti punuma pista, äkki saab siis kiiremini õhtale. Plagisevad seinad teda niiväga ei morjendanud. Ma siis kergendasin aeglasemalt ja püüdsin saada rohkem ennast jaluste peale, säärt kaotamata.

Teises traavis oli rohkem impulssi vaja olnud, ütles Liisi. Peatused olid ka väike väljakutse. Esiteks sellepärast, et neid ei saanud teha kiiresti - Domingo ei jäänud enne seisma, kui ma ikka olin seal seljas suht pulkas oma kõhulihastega ja ratset pidin ka võtma. Mõnikord suht resoluutselt. Teine punnimine oli seal peatuses seismine, sest kui olime seisma jäänud, luges Domingo "üks-kaks" ja hakkas kohe edasi tormama. Üleminekud sammu olid reipamad kui proua Carpiga eile.

Ootasin galoppi vähe kõheda tundega, esimesed tõsted läksid pisut nihu, ta küll ei põrutanud pikka traavi, aga näis, et lihtsalt kommunikatsioon ei toiminud. Tegin siis nurgast, valmistasin terve pool volti selle ette ja siis tuli ka see tõste ja täitsa kena galopp, lihtsalt rütmi oli vaja hoida ja ennast igal sekundil piinlikult püsti. Ma võin rõõmustada selle üle, et me ei jäänud ka eriti traavi. Me ei pidanud üldse millegi üle täna eriti vaidlema ja Domingo näis eriliselt heas tujus ja eest nii nii pehme.

Väike hurraa-hetk oli see, kui hakkasime tegema vasakule galoppi. Mul oli esialgu ikkagi ebakindel tunne. No selle tagurpidi istumise pärast, sest eile Milla trennis oli eriti selgelt näha, kuidas ma teen galopitõste vasakule ilma, et ma üldse vasakule jalusele oleks jõudnud toetada. Täna sain esimese tõstega selle tunde kätte, et raskus sisemisel jalusel ja kerge tõste ja voila! Domingo oli leplik ja lasi mul harjutada. Teine tõste vasakule - jälle tuli välja! No just see, et raskus on sisemisel jalusel ja jalus ei kao kuskile ära ja ma jään kenasti selle peale. Kolmas kord tuli ka välja :)

Nii tore tundus, et ma ei teinudki enamat, ainult natuke lõdvestustraavi ja Domingo sirutas ennast korralikult alla. Taive ütles pärast veel, et Domingol oli suu väga hästi töötanud. Jeeiii.

punane mära

Mildora oli taas nii .. kitsas .. :)
Eriti peale eelmist hiiglast.
Ma sättisin ennast kitsaste märade lainele ja siis veel selliste kitsaste märade lainele, kes ei lähe mitte mingi hinna eest nurkadest läbi või veel hullem - kenasti nurkadest läbi. Eriti sellest tagumisest, kus koolisõidutähed maas on.
Teise traavi ajal tundsin, et ahhaa, nüüd vist mahuvad sääred kuidagi vastu ja kannad on all. Mõnikord olid ikka üleval ka olnud. Ja veel olin ma korduvalt olnud ninja-kilpkonna asendis, õlad ees, selg küürus.
Esimeste galopitõstete peale ütles Mildora, et täna ei saa.
Siis kui galoppi sai, siis ütles ta, et üle kahe sammu ei saa.
Naljatilk. 
Ma tegin väikese allahindluse ja tõstsin paar korda teda sammust.
Täisistakus põntsusin tema seljas korralikult. Mitte mingile rütmile pihta ei saanud. Mul tekkis kahtlus, et selline tunne võib olla sõita shetlandi poniga. Hirmsasti põntsus. Peale paari ringi võtsin poolistaku ja meie mõlema jaoks läks kergemaks.
Siis pidime tegema ovaalse ringi peal kahekaupa galoppi ja ilma jalusteta, nii et selle põntsumisega tuli harjuda. Vasakule poole hakkas natukese aja pärast kramp alaselga ja puusadesse ronima, paremale sain pikemalt nii sõita. 

ahistav koolisõidusadul

Ma pole Minniega mõnda aega sõitnud ja olin päris entusiastlik.
Rolly sadulaga pole ma ka kaua sõitnud, aga täna näis see sadul mind ahistavat. Juba sammus tundsin, et midagi on valesti ja minu sääred, mis peaks alla rippudes olema hobuse külgede vastas, näivad olevat hoopis vales kohas ja seda tugevamat osa säärest saan ainult siis korralikult vastu hobust, kui võtan jalad jalustest ära. Panin jaluste pikkust ühele ja teisele poole, aga midagi ei muutunud. Hullem oli see, et sadula tagakaar tuletas enda olemasolu kogu aeg meelde ja kui ma ta eest püüdsin põgeneda ettepoole, siis vajusin kogu aeg ette.

Vaene väike Minnie.

Ta oli esialgu üllatavalt rahulik, kõike seda arvesse võttes, aga teise traavi ajal tundsin, et ei lähe paremaks. Dziisus, kui õudne! Ma vajun ette, loksun vastu sadula tagakaart, püüan, silmad punnis, hoida kandu all ja kuidagi sääri õigel kohal, aga ei jõua isegi niikaugele, et saaks kuidagiviisi proovida teha algust ratsutamislaadse asjaga. Noh, et sõidad hobust säärega.

Mul on ükskord varemgi selline tunne olnud, väikese Villuga, selle araablasega. Ka temaga ei saanud ma kuidagi jalgu ümber hobuse. Ja need kaldus kummid seal jalustes... what's up with that? Kas ma päriselt sõitsin Rollyga sama sadula ja jalustega? Täna kaotasin jaluseid umbes 10 korda, kuni ma lõpuks viskasin need lihtsalt ära. Ilma näis palju lihtsam see säär vastu hobust saada. 

Püüdsin teha sama, mida eelmistel kordadel - mõnusalt pika ratsmega esialgu traavi, siis vaikselt ja vaikselt hakata küsima midagi. Täna ei õnnestunud seegi. Vahepeal näis, et ma pean need lontivad ratsmed ometigi ära korjama ju ja siis jälle näis Minnie ärrituvat.

Galopitõsted sain esialgu tehtud sammust ja siis ei õnnestunud need enam kuidagi. Rääkimata galopis püsimisest. Looma segadusest andis märku ka see, kuidas ta hakkas mulle pakkuma igasugust koha peal õhku liikumisest, nii traavis kui galopis. Mitu korda juhtus nii, et sain ta galoppi ja püüdsin enda arvates väga-väga hoida allüüri, kuid mõne sammu pärast hakkas galopp koha peal üles põrkama ja vaibus siis sammuks. Või peatuseks. What? 

Marit päästis Minnie piinadest ja sõitis temaga edasi, nii et varsti laperdasid Minni kõrvad mõnusalt kahel pool pead lõdvalt lontides, ta liikus edasi mõnusa rütmi ja hooga ja tõusis galoppi nagu miki. Vabandust, nagu Minnie.
Ma ei hakanud idülli segama ja uuesti talle selga ronima.

poolik hüppetrenn

Treeneril olid omad plaanid ja ta ütles, et keskendume lihtsatele eesmärkidele. Kui on allüüriks traav, siis selle peale mõtlemegi, ei ole vaja punnitada painete, nurkade läbisõitmise või muu sellise peale. Simple as that.

Esimesed traavid olid väga toredad ja Laki näis nii mõnusalt liikuvat, et ma olin jälle täitsa vaimustuses. No seda on ennegi juhtunud. Lugesin just läbi oma postitused eelmiste trennide kohta Lakiga ja peaaegu kõik kirjeldused algasid linnulaulu ja muusikaga, kui me traavi tegime ja lõppesid kakofooniaga, kui me galopini jõudsime. Erinev salm, sama refrään.

Minu poolt algatatud galopitõsteid sain nautida ainult esimeste soojendusgalopi ringide ajal. Edaspidi olid need rohkem Laki rida, mina tundsin ennast sadulas täieliku turistina. Vasakusse jalga olid tõsted hirmutavamad kui paremasse. Sisemisest säärest polnud eriti palju abi, ka siis mitte, kui see muudkui tonksas ja tonksas ja tonksas vastu külge.

Esimesed hüpped olid ka imelikud. Tulime esialgu vasakust pisikest risti voldi pealt. Siis paremast. Siis mingi aja pärast oli vaja tulla rida. Seal oli mu esimene instinkt hoida sääred pidevas töös - meenutades Mildorat ja Carpi viimastel hüppetrennidel. Vale vastus. Säärt oli vaja hoida, mitte enne takistust edasi sõita. Järgmise raundi puhul püüdsin lihtsalt hoida säärt peal ja mitte sellega eriti palju vastu vaese Laki külge taguda, aga siis vajusime traavi.
Mul oli tunne, et kõik on peas segamini - ma ei saa enam aru, mis hobusega mida on vaja teha. Seda polekski vaja tegelikult mäletada. Seda oleks vaja tunnetada.

See on õõvastav tunne, kui ma saan aru, et ma ei suuda hoida teda sisse vajumast, et me lähenemegi takistusele valest nurgast, diagonaalis, kreenis ja kindlasti mitte kahe ratsme ja sääre vahel. Ja punnitan, mis ma punnitan, paremaks ei lähe. 

Ma ei uskunud, et tuleb selline trenn, millal ma vabatahtlikult loobun edasi hüppamisest, aga inimene õpib kogu elu. Kuskil keset esimesi hüppeid rea vahel tundsin, et see pole enam tore. Need segased pöörded või valest jalast kurvide võtmine olid piisavalt õudsed, ent ma tundsin, et ma hakkan valama oma frustratsiooni hobuse peal välja ja tema (kes, muide, tegi alles suvel suure platsi peal imelise kergusega jalavahetusi, et te teaksite) polnud ju süüdi.

Nüüd mõtlen rakendispordi peale.

Springstorm & kõik need teised esimesed

Dumm, dumm, dudumm, natuke adrenaliini on ka uue hobuse puhul veres. Nämma.

Võitlesin kiusatusega küsida teistelt, kuidas ta on. Alati, kui keegi soovitab millelegi ühe või teise hobuse puhul tähelepanu pöörata, siis läheb täpselt vastupidi ja tekivad hoopis teistsugused mured.

Küsisin selle asemel hoopis treenerilt, et kas tal on mingeid erilisi juhiseid selle hobuse kohta. Ei, hobune nagu iga teine.

Esimeses traavis tundsin, et kas tuul puhub väga kõvasti, maapind on viltu või ma olen hobuse seljas diagonaalselt. No ei saa mitte mingit painet paremale (tean üht trennikaaslast, kes praegu mõistvalt noogutab). Ma nägin ta vasakut silma ja ripsmeid, aga paremat mitte eriti. Ka mitte suunaga paremale volte sõites. Või kaheksaid sõites. Suunaga paremale vaatas hobune kogu aeg natuke välja ja keeras tagumikku sisse. Ma püüdsin leida mingit viisi istuda ja hoida sääred õige koha peal, tasakaalu jalustel ja käed paigal, samal ajal siiski sisemise säärega natuke rohkem teda sissepoole paindesse lükata. Nope, no can do. Nurkades jälle olin välimise ratsmega liialdanud ja sain teada, et kui hobune pole sisemise sääre ees, siis pole mõtet üldse välimise ratsmega midagi püüdma hakata.

Mis kõige nukram, ka sirge peal sõites pidin ma selleks, et meid otseks saada, sõitma samas asendis, nagu ma pingutaks hirmsasti nurka läbi sõita.


Peast käisid kiiresti läbi esimesed katsetused Heinzuga, kui sama probleem oli vasakule poole sõites.

Ei, noh, päriselt, Springsu, ole nüüd palun natuke andestavam?
Ma püüdsin olla rohkem ja rohkem sisemisel jalusel. Kogu aeg kontrolli mõttes tõstsin välimise jala kergelt jaluse pealt korraks ära, et veenduda, et raskus ikka on sisemisel. Ei olnud abiks.
Kui käsi hakkab mingi tekkiva pingega enda olemasolu meelde tuletama (tallikaaslase noogutuse koht), siis on see paha märk. Nüüd tuli Rolly meelde, neil päevadel, kui ta vihkas kõigest jõust vasakut ratset ja püüdis minu positsiooni sadulas vasaku ratsme tirimisega kõigutada. Välimist ratset natuke järele, sisemine säär rohkem vastu ja kutsun sisemisega käega... Nope. Nada.
Õlad, mida mu õlad teevad? Ohh, olid jah, risti vastupidi liikumise suunale. Püüdsin neid väga rõhutatult õigeks keerata. Muutust ei tundnud. Ohhh... Can it get any worse?

Galopitõstete ajaks esitlesime kohati juba täiesti arvestavat traversit. Säärte enesehinnang sai pöördumatult kahjustada ja ma hindasin mõttes plaani mõlema jala varbad sisemise jaluse peale toetada ja selle peal hüppama hakata. Sest mitte midagi mu senistest püüetest hoolimata paremaks ei muutnud.. Või kui, siis sekundiks.

Galopi ajaks tulid Zillion ja Sudrabs meelde. Sest esimesed tõsted teen uute hobuste seljas pigem ettevaatlikult. Liiga ettevaatlikult. Nii ettevaatlikult, et hobune igaks juhuks galoppi ei tõuse. Springstorm vähemalt mitte. Noh ja kui ma siis vähe tugevamalt püüdsin oma sõnumi edastada, vastas Springstorm mulle väga stiilsete tagumiku üles viskamistega (ühe teise tallikaaslase noogutuste koht). Mitte eriti ettevaatlikult.

Siinkohal sooviks tervitada Grafsi.

Treener nentis, et minu oskustest täna selle hobuse jaoks ei piisa. Mulle tuli jälle silmade ette üks flash-back trennist Zeppeliniga. Ja esimene tund Imperijaga.

Tagasi tallis küsisin siis oma küsimused teistelt, kes temaga sõitnud, ikkagi tagantjärele ära. Õnneks nad jagasid sarnaseid kogemusi ja noogutasid mõistvalt. Natuke lohutust.

~  ~  ~

A: "emme, ma tegin täna galoppi!"
mina: "kuidas see juhtus?"
A: "no sa ju tead, et mõni treener lihtsalt ütleb, mida sa pead tegema ja siis sa teedki? Täna oli meil Birgit treeneriks ja ta ei küsinud, et kas ma tahan galoppi teha. Ta ütles, et nüüd ma pean galoppi tegema ja ma siis Tarsoniga tegingi. Mõlemale poole."

Domingo uued amordid

Sadula ja valtrapi vahele ehitati osavate käte ringis 10 cm paksusest poroloonist pehmendus, millel oli auk sees. Pikk lugu, aga ütleme lühidalt, et Domingo selg vajas seda.
See tähendas, et sadulal olid amordid.
Sammus oli lihtsalt hea pehme istuda, ainult, et venitas jubedalt reielihaseid. Traavis oli tunne, nagu sõidu ajal hüppaks batuudi peal. 
Sammus sõitsime nelja-aasalist serpentiini ja tegime keskliinil peatuseid. Esialgu võtsid peatused kaua aega, hiljem hakkas kõik kiiremini tulema. Domingo näis pehmem ja toredam kui ma mäletasin.


Traavis ajas nii naerma!!! Sõidad rahulikku traavi ja kogu aeg põrkad põnndi ja põnndi üles. 

Tõsted paremale ei õnnestunud kohe, Domingo venis kas traavis laiali või lihtsalt tegi mingeid paanilisi tõka-tõka samme. Ikka püüdes olla kätega hirmus hellävarainen annan märkamatult ratset järele ja loomal pole kerge tõusta. Pärast läks vähe paremaks ja galopp näis ka enam-vähem.

Sudrabs. Selline nimi ongi.

Kui see nimi Google Translate visata, siis tekib küsimus, et miks just seda värvi hobusele selline nimi pandi. Kas arvati, et ta läheb halliks?
No täna murest oleks vahepeal läinud küll, siis kui talle visati selga mingi lassoga linnast püütud ratsanik. Loom ilmselt mõttes muudkui karjus Fey järele.
Ma olin jälle põnevil nagu laps lõbustuspargis. Seekord oli sellepärast ka põnev, et ma olen ju nii palju Sudrabsit kõrvalt näinud, sõitmas Hannaga ja Merikesega ja Feyga. Ja näinud, kuidas ta on nii muutunud, nii palju arenenud. Mul oli mingi ettekujutus temast, aga muidugi mitte udust aimugi, mis tunne tal seljas olla on.
Tuli välja, et väga hea tunne. Nojah, ma mäletasin, et ta on mõnikord jäänud hämmingus seisma ja järele mõtlema ja kui ma nendel hetkedel olin ametis millegi muuga (säärtele koha otsimise, tasakaalu hoidmise, millegi muu sellisega), siis magasin maha selle õige sekundi, millal teda liikvel hoida.
Aga kui me hakkasime teist traavi tegema, siis dziisus kraist - ja ma ei usu, et ma seda ütlen - täisistakus oli tema seljas mugavam olla kui kergendada. Pange see enda märkmikutesse kirja, ma ei hakka seda lauset ilmselt liiga tihti kordama.
Ta näis natuke segaduses, et ma ta seljas vahel igasugu imelikke vigu teen ja ebakindel kontakt ei aidanud ka kuidagi usalduse tekkele kaasa. Midagi paanilist ei juhtunud, aga päriselt-päriselt lõdvestada ei saanud. Panin jalused nii pikaks kui võimalik, ent mingil kummaliselt põhjusel olid mu põlved eespool sadulat. Selles asendis oli paras väljakutse saada jalad ümber hobuse.
Galopitõstete ajaks maksis see kätte. Lisaks tulid mängu igasugused muud vead, nagu sadulast püsti tõusmine, ette kummardamine, alla vaatamine jms. Paremale saime tõsted suure surmaga tehtud, vasakule ei õnnestunud kuidagi. Lõpuks saime midagi, mis tegelikult mulle väga galoppi ei meenutanud, aga lõpetasime peale seda ära. Pole mõtet hobust ka stressata. Või temaga tehtud tööd ära nullida.
Nii et jälle need neetud galopitõsted...

Edit: Ei, kurja, mind ikka painab küsimus, et kas ma olin täna lihtsalt liiga ettevaatlik tema seljas? Noh, selline tunne oli, et mina olen ettevaatlik, et teda mitte millegagi stressata või liiga palju nõuda ja tema oli ettevaatlik, sest püüdis hirmsasti minu katkendlikke signaale lugeda?

kand ja varvas

Arons hakkas juba teises traavis hirmsasti kiirustama ja ma ei saanudki muud teha, kui kogu aeg püüda rütmi hoida. Samal ajal juhendas Taive, kus peavad olema sääred, kui palju pean jalustele toetuma ja kui ma midagi jälle oma istakus muutsin, vastas Arons kohe kiirendamisega. Midagi hullu või ohtlikku ei juhtunud (me olime platsi peal poisiga kahekesi), aga lihtsalt käsi-ei-jätku-tunne oli. Loodetavasti ei nullinud ma nüüd Kiki ja Georgi tehtud tööd ära...
Ma tundsin tegelikult rõõmu hoopis ühest pisikesest asjast, mida ei julgenud treenerile isegi tunnistada ja ta ilmselt ei oleks mu rõõmust aru ka saanud, sest pole mind selle hobusega varem näinud. Aga ma olen vahepeal vaadanud seda, kuidas Kiki Aronsiga viimane kord võistlustel sõitis ja kuidas Milla temaga sõidab ja täna istusin selle hobuse seljas täisistakus ja ei läinudki tünnisõiduks, hurraa.
See oli küll piinlik, et nii mõnegi tõste peale (ok, üks neist oli pisut järsk jah) viskas Arons ikkagi tagumist otsa üles. Taive ütles, et ma teeks ainult ristluuga, aga see ristluuga tõste tegemine on selline ilmutis, mis ilmub ainult siis, kui tähtede seis, tunne ja hetk on õige, muul ajal ma seda teadlikult teha ei oska. Püüdsin Aronsit "mõtte jõul" galoppi saada, aga tagantjärele on raske öelda, kas see oli minu "mõtte jõud" või ta lihtsalt ise pakkus ja läks galoppi.
Poolistakut, poolistakut, poolistakut. Rohkem püsti. Kui ma olin Aronsi seljas "peaaegu" asendis, siis näis, et kogu mu keha on tema kaela peal ja kui ta pidurdab, siis potsatan, pea ees, tema esijalgade ette nagu küpse ubin.
Taive vaatas mu ponnistusi mitmed pikad voldid, käskis vahepeal ennast tikksirgelt püsti ajada, siis täiesti lönti lasta, nagu mul poleks ühtegi lihast-luud kehas ja ütles lõpuks, et ma olen kannast liiga jäik ja põlvedest-puusadest liiga pehme. Rohkem pean vetruma kannaliigese peal ja kand on selgelt liiga vähe all. Viimased voldid oli, tõsi küll, olnud juba ok.
Uhhhh, this is so confusing!! Ma olen viimased kuu-paar püüdnud toetuda rohkem jalustele ja vähem mõelda kogu aeg sellele kramplikult kanna alla surumisele, sest selle peale vajun millegipärast rohkem tagumikuga hobuse selja peale, aga nüüd pean jälle midagi ümber programmeerima.
Poiss müttas Silvesteriga suure osa ajast omaette ja pärast hooples, et oli teinud oma rekordi galoppi, nii palju volte ja nii palju poolistakus polevat ta varem mitte kellegagi teinud.

Leplik Markus

Mulle meenus Markust valmis pannes, et näe, juba kuu aega pole valuvaigisteid pidanud võtma.


Edasi-edasi-edasi! Mitte hetkekski ei tahtnud ma täna seda jõnksumist tunda, sest mäletasin veel hästi, kui valus oli voodist välja roomata peale seda, kui olin Markuse seljas mitu päeva järjest jõnksunud.
Esimeses traavis polnud veel midagi tunda, teise traavi lõpuks oli tuttav pirin puusades. Nutma ei ajanud ja sain edasi sõita. Vahepeal tõusin jaluste peale, vahepeal püüdsin selga-puusa sirgeks ajada. Markus ei jõnksunud nii palju, ei vehkinud ka peaga ja näis väga keskendunud olevat ja ma püüdsin ka endast parimat anda.

Olin valmis hullemaks madinaks galopitõstete ajaks traavist, sest viimastel päevadel olid kõik temaga neid lahinguid pidanud. Esimese tõste ajal ei juhtunud midagi, aga kolmas tõste tõi galopi ja ma olin nii üllatunud, et vajusin ette ära.

Vasakule poole tõusis ta juba esimesest tõstest ja näis üldse kuidagi vääääga kahtlaselt leplik.
Ma ei saanud kiusatusele vastu panna ja proovisin jalavahetusi ka Liisu laste keskel. Endiselt on vasakusse jalga vahetades probleemiks see, et peale jalavahetust olen seljas viltu ja ma ei jõua päris rajani välja. Kui ma teist korda seda tegin, siis kulus kogu energia selle peale, et rajani jõuda ja siis ka õnnestus. Lõpetasin ära ja tänasin Markust. Siis läksin koju tablettide järgi ja pärast meie omadega Jüri jaanikale tegijate sõite vaatama.

koolisõiduhobune, takistussõidusadul ja poolistak

See huvitava nimega hobune oli täna väga jahmunud, kui ma talle Zeppelini sadula selga vinnasin, sellega ta katuse alla maneezi viisin (huvitav, kas ta oli seal enne sõitnud?) ja ennast sinna otsa upitasin. Kui me saime sammu rahulikuks ja ta ei arvanud enam, et Angel/valged latid/seisev traktor/kollased lindid teda ründama hakkavad, siis teises traavis poolistakusse tõusnud ratsanik oli küll tõeline nöök. MIDA?
Pidin tegema nii traavis kui galopis poolistakut ja oli see vast ülesanne... Kunagi varem pole see nii keeruline tundunud ja ma osutusin tõeliselt viuks, kui ma üritasin Taivele mõne aja pärast seletada, et minu mõõdud ja proportsioonid on tulnuka omad ja ma lihtsalt ei paindu sellesse asendisse, mida Taive minust välja tahab pigistada. Sain piki päid ja jalgu, et mu reielihased on olematud. Niipalju siis mu "fit to ride" programmist... Küll olin ma kõhuli hobuse kaela peal, siis olid sääred kuskil hobuse kubemes, paar korda tonksasin kiivriga koolisõiduhobusele vastu kaela. Irw.
Mul on hea meel, et Taivel pikka kordepiitsa polnud lähedal. Ta oli tegelikult üllatavalt kannatlik ja ei allunud provokatsioonidele. Lihtsalt nentis nukra näoga, et "sa oleks nagu teist korda elus hobuse seljas" ja see oli täpselt see, mida ma tundsin.
Hobune oli ka kannatlik, aga kasutas ära oma õigust igasuguste kahtlaste istakuvigade peale seisma jääda. Kuni Taive polnud enam nii kannatlik ja käskis steki kätte võtta, sest Minnie jäi seisma ka siis, kui tegelikult eriti põhjust polnud.
Galopitõstete eest mõlemasse suunda saime Taive käest mitu korda kiita. Aga mingil hetkel hakkas Minnie ka mulle passage pakkuma ja võnkuma-võnkuma-võnkuma... Peale meie oli platsi peal veel teine GP-hobune nimega Markus ja siis nad tegid kahekesi sünkroonvõnkumist. Jumal tänatud, et vihma sadas nii kõvasti, et kedagi vaatamas polnud.
Taive seletas pärast veel palju seda, et mismoodi säärest peab ainult see õige lihas töötama ja kuidas peab tunnetama traavis, et mis hetkel tegelikult loomulikult säär vastu hobust hoiab ja kuidas just sel hetkel tõmbad lihase pingule.
Säärelihased on igal juhul omadega päris õhtal. Kõik teoreetiline pool vajab veel läbi närimist.
Pärast näksisime muru ja tutvusime Fey & tema õudse vihmavarjuga. 

Agne vol 2

Agne oli täna veel toredam kui eile ja traav-samm olid puhas sõidumõnu. Ta lõdvestus, puristas, näis nii keskendunud ja tore. Milla käskis jälle sõita edasi ja võtta tagasi. Saime suht palju ise platsi peal improviseerida, kuni Arons ja Dolores hüppasid.
Suunal vasakule tegin oma Agnega sõitmise ajaloo kaks kaunimat tõstet, kui võib nii öelda. Agne tõusis nii kergelt ja kenasti. Võib-olla lihtsalt sattus hetk nii õige, aga mul oli kange tahtmine jesss! karjuda.
No paremale seda rõõmu ei olnud, sest ükskõik, mismoodi ma ka ei üritanud, vastas Agne sellele vaid äravedamisega, hakkas tegema midagi traavi ja galopi vahepealset, tiris mult ratsmeid käest ja näis üldse nii ... metsik. Oeh. Proovisime ja proovisime, aga paremaks midagi ei läinud ja lõpetasime ikkagi ära. Tegime lõdvestustraavi, milles Agne selgelt andis endast parima ja lõdvestus, painutas, liikus sääre eest kasvõi puu taha (ilmselt suurest kergendusest, et see hull seal seljas enam galoppi ei küsi). Ma olin suht nukker, aga Milla samas jälle ütles ülejäänud tunni kohta, et ta on üllatunud, et selline ... kuidas seda öeldagi ... metsik hobune nii hästi võib toimida.
I guess it's a good thing?

ei tundunud sedasorti päev

Sel nädalal on mind korduvalt ära veetud ja õlg sees minema tormatud. Hobuste poolt siis.
Agne jätkas traditsiooni (või oli neil neljakesi kokkulepe) ja ma sain aru, et ikka üldse ei oska ratsutada.
Traavis oli tegelikult täitsa tore, eriti teises, kus tegime igasugu pudru ja kapsaid - volte, suuremaid ja väiksemaid kaheksaid, serpentiine, pikendusi, kokkkuvõtmisi, kõike, mis mul pähe tuli.
Ja siis ehmatas Agne millegi peale ja tormas keskliini pidi Birgiti suunas minema. Uhh, milline hoog tädil sees oli :)
Galopitõsted vasakule ei tulnud esimesel minutil, sest tädi Agne tahtis ikka pigem ise otsustada, et kust ja kuidas. Talle sobisid paremini nurgad. Mulle mitte niiväga ja ma üritasin jälle teha kuskil ettearvamatus kohas tõste. Vasakusse jalga saamises polnud muidugi erilist probleemi, aga paremasse küll. Agne oli vastu. Igatpidi. Proovisime ilma latita ja latiga, aga ei õnnestunud ja lõpetasime tänaseks ära.
Birgit lohutas pärast, et ei paistnud üldse sellise päevana, millal see võiks õnnestuda. Ma tundsin ikka, et sel nädalal ei ole nagu eriti mingit edasiminekut olnud. Võib-olla on nii, nagu Kertuga arutasime - mida kaugemale edasi, seda paremat sooritust ja suuremat vau-efekti on vaja, et tekiks edasimineku tunne. Täna tundus, et liiga aeglaselt läheb kõik ja arengut poleks nagu üldse.
Naljakas tunne, sellega oleks justnagu kiire kuskile...

tagurpidi galopp ja Mildora

Selle hobuse jaoks on vaja zen-meeleolu, ütles treener.
Ajas natuke muigama.  
Note to myself - ära kakle hobustega, muidu lubatakse varsti ainult tallisea selga ronida...
Mildora meenutas kedagi, äkki Imperijat? Alguses oli ta veidi sapsu täis, aga mitte närvis, pigem lihtsalt ülitähelepanelik. Minu sääred otsisid jälle kohta elus. Laia kõhuga hobuste puhul saan kogu aeg märkuse, et sääred on liiga taga ja kiitsakamate seljas on nad liiga ees.
Kui ma paar päeva tagasi vaatasin Liisit temaga sõitmas, siis mõtlesin endamisi, et huvitav, kas see galopp on seljas istuda samasugune nagu Imperijal, aga ei olnud.
Mis ajas nupu sassi, oli see, kui pidin tõstma ta seina ääres kontragaloppi. Mida?! Sirge peal? Valepidi galoppi?
Kogu mu keha, tasakaal ja sisemine kompass olid segaduses, sest poolteist aastat olen neid programmeerinud teistpidi tegema. Lihased ja jäsemed algatasid umbusaldusavalduse ja tõrkusid vastu, sest no ei saa ju teistpidi hobust galoppi tõsta? No ei saa noh! Võttis tükk aega jebimist ja sebimist, ma pidin peast kõik läbi laskma ja negatiivi tõmbama... Vahetasime vahepeal pooli ja proovisime minu tugevamat poolt, lõpuks tuli mõned korrad välja ka.
Marit ütles, et ta hakkas täna Mildorat vaadates mõtlema, et see jalakaotus, mida hobused minuga vahel teevad, ei olegi sellest, et säärt on vähe, vaid seotud sellega, et mu kehast käib läbi mingi jõnks, näiteks siis, kui vahetan jalga, millele kergendan. Ja et selja nõgususega peab ka midagi ette võtma. See pole enam nii hull, kui esialgu, aga ikkagi pole hea.

Mildora oli armas. Isegi ilma bling-bling pearihmata, irw.

not my proudest moment today

Eks me ole ju ennegi Lakiga madistanud... ma ootan alati seda hetke, kui ta teatab, et talle mingi platsi nurk ei sobi ja pean ta sealt läbi pressima. Või seda hetke, et ta üritab galopis tormata oma valitud suunda ja oma valitud tempos.
Täna alustasime jälle heades nootides, traav ei olnud kõige hullem, aga sellist mõnusat puristamist ja lõdvestust, nagu parimatel päevadel, pole ma küll Lakiga juba ammu saavutanud. Oeh.
Vasakule poole oli raskem sõita ja ma pidin väga palju jälgima kogu aeg oma käsi, et need ei muutu tuimaks ja kangeks. Osaliselt aitas kangestumisele kaasa see, kuidas Laki mind paar korda püüdis ära vedada ja ma jäin kõvemini ratset hoidma.
Galopitõsted ei olnud ka midagi hullu, õnnestus tõsta ja vältida seda, et ta ise ennast galoppi ajab. Paremale läks paremini, vasakule oli juba ette teada, et võib valesse jalga minna.
Erinevus seisnes täna suurest ka selles, et kui ma küsisin painet paremasse jalga tõstes, siis polnud see mingi küsimus, ent vasakule hakkas ta kangelt lõuga ette tirima ja ootas lahtist akent, et saaks kuskile õlg ees, minema joosta. Veelgi enam - kui ma nõudsin sisemise jalaga edasi, siis hakkas ta ise pakkuma mulle uljalt iga natukese aja tagant galoppi. Kindlasti ei osanud ma ka kõike õigesti küsida ja vasak pool on igati minu jaoks keerulisem, ent ma tundsin, et Lakil pole just eriti tõsist põhjust vaja, et mind ära vedada. See äravedamine hakkas juba saavutama ohtlikke mõõtmeid, kui ta jälle püüdis minema punuda ja me peaaegu sõitsime üle Angeli ja tema ratsaniku.
Kui ma siis voldi peal üritasin uuesti ja uuesti ja uuesti küsida teda sellisesse asendisse, et ma saaks ta õigesse jalga, siis iga kord juhtus midagi - ta kas ennetas ja püüdis ise valesse jalga tõusta või ei olnud minu vasakust jalast muhvigi kasu ja ta lihtsalt jooksis, õlg ees. Abiks ei tulnud ka see, et ühel ideaalsel hetkel kui oleks võinud tõste teha, avastasin meie eest kuidagi keset platsi komberdanud  Andre Restaga, kellest mul ka polnud mingit põhjusel südant üle sõita.
Grrrr.
Iga kord kui platsi äär paistis, jõnksatas Lakist mingi mõte läbi ja ma tundsin, kuidas ta paremale tahab keerata. Birgit pärast kommenteeris, et tema trennis oli Laki sama programmi esitanud...
Sain Laki vasakusse jalga ja plaan oli jääda voldi peale, aga juba paar meetrit enne aeda tundsin, kuidas NÜÜD.TA.LÄHEB ja hoolimata mu pingutustest Laki põrutaski paremale ja ma ei saanud teda mitu meetrit seisma.
URRRRRRRRRRR!
Ma olin ilmselt emotsionaalsem kui oleks pidanud, karmim kui oleks pidanud ja rohkem pissed off, kui olukord väärt oli, aga tülli me Lakiga läksime ja mõned kiired ja paanilised ringid mööda platsi tegime, enne kui jäime traavi ja Laki ei arvanud enam, et ma õhtul tema konte lõkke ääres lutsutada plaanin.
Well, not my proudest moment today...

latid ja Agne

Tädi Agne mõtles poole tee peal kopli värava poole ümber ja kiskus ennast lahti, et uuesti heinarulli juurde oma suur tagumik ära parkida. Tsirkus Barcelona.
Kui jõudsime koplist õnnelikult välja, üritas ta joosta kuskile elupuuheki kõrvale künka otsa. Peale seda oli vaja veel teel talli kaks korda oma hunnikuid kuskile puistada ja rohkem vahejuhtumeid ei olnudki.
Vähe on vist üldse neid hobuseid, keda ei pea alguses edasi ajama, et samm oleks "going somewhere"-samm. Mõned Heinzud ja sellised on, aga tõeline tunnikas ei lase ennast säärest esialgu üldse segada ja teeb kõik selleks, et tunni alguses veel korraks sõba silma peale saada.
Traavis tahtis Agne esialgu küll kiirustada, ent tuli kohe ja kiiresti minu rütmiga kaasa. Üldse näis ta täna jälle suht paindlik ja tore. Kui nüüd nendest lattidest ei peaks kirjutama, sest esimesed lattidest üle kõndimised olid masendavalt lohakad ja häälekad. Mul tuli rohkem vaeva näha, et olla otse ja mitte lasta tal vingerdada.
Marit seletas, et millal rohkem pöördes jaluse peale toetuda, millal ja kui palju sisemist säärt pöördes vastu hoida ja millise hobusega kuidas tegema peaks. Agnega jõudsin nimelt vasakust jalast latte kõndides tulemuseni, kus peale lattide peale otseks saamist lükkasin sisemise jalaga veel pisut liiga üle.
Galopitõsted ei õnnestunud seekord eriti, nii vasakusse kui paremasse jalga jamasime korralikult Paremasse ei saanudki, olgugi, et skeemitamiste peale oli paar korda Mariti sõnul juba lubanud, aga ma ei osanud kohe õigesti reageerida. See info või teadmine, mis temal väljaspoolt vaadates on, oleks hindamatu väärtusega mulle seljas olles, eriti kui saaks keha nii kontrolli alla, et enam ei vaju ette-taha, suudad kohe reageerida õige keharakuga. Praegu ei saa ma veel alati aru, kummast jalast Agne tõusis ja läheb samm-paar (või kiirest lubamatust pilgust alla), et sellele pihta saada. Mariti sõnul oleks tegelikult vaja mõista, kumba jalga Agne kavatseb tõusta, et siis reageerida sellele õigesti.

Tädi Agne

Tädi Agne kohta räägiti tallis palju head. Paremasse jalga galoppi tõusmise kohta kasutati küll sõnu: "loterii", "õnne värk", "ilma latita ei saa" jne, aga kõik muu oli ülivõrdes.
Ta oli seljast vaadates pisut Laki moodi, ainult et kohe algusest peale näis elastsem, nurkades ei olnud mingit jäikust ega kangust, rütm näis olevat lihtne kontrolli all hoida (vähemalt traavis).
Üle pika aja tegin täisistakut. Õlad kerkivad ikka üles ja käed ei lange õigest kohast. Püüdsin mitu korda neid õlast alla "riputada" nagu Lika trennis.
Vist jooksime kenasti.
Galopis hakkas ta esialgu jälle üritama ennast ise galoppi ajama. Esialgu tegime paremale poole ja tõepoolest tõusime kogu aeg vasakusse jalga, lati pealt või mitte.
Suurem tabamus oli aga see, kui galopitõsted hakkasid pigem meenutama tõsteid ja veel - kui sain galopirütmi kontrolli alla, nii et me lihtsalt enam ei müdistanud volte, vaid jooksime ka nurgad kenasti läbi. Oligi nii, nagu lubatud: kui saad rütmi kontrolli alla, muutub kogu hobune juhitavamaks.
Aitäh, tädi Agne.

Markus, seekord sadulata.

Kaastundeavaldusi vastu ei võta, olen elus ja terve :P
Et siis aru saada, mis see täpselt on, sadul või Markuse selg, pani treener mind täna tema selga ilma sadulata istuma. Lubas panna nii palju pehmendusi vahele, kui ise tahan. Vaatasin hindavalt Markuse selga ja otsustasin kahe valtrapi ja pehmenduse kasuks. Pärast tõi üks laps mulle ühe pehmenduse veel juurde.
Aga sõit ei olnud nii hull, alguses tegime sammu ja ma püüdsin lükata traavi alustamist kaugemale, leides vabanduseks, et Markuse vanusel loomal ongi hea pikalt enne jalutada, irw.
Traavi esimesed 15 sammu polnud ka midagi jubedat, aga siis liitus meiega see jõnks, mis Markuse seljast läbi käib, kui ta liigub sama palju üles kui edasi ja siis oli aiiii. Marit õpetas, kuidas seda vältida, kuidas Markust sõita ainult edasi ja vähem lasta tal võnkuda, aga seda tuli ikka ette ja viskas jälle valu sisse. Enne galopitõstet hakkas Markus raja peal ühe koha peale võnkuma nii, et ma ei teadnud kas nutta või naerda. Tasuta passage. Võta ja naudi?
Galopitõsted saime ka tehtud (ausalt öeldes tegin esimesed sammust, suurest hirmust valu ees, pärast tegin juba ka traavist). Galopp näis täitsa toredakene olevat.
Lõdvestustraavi ideest loobusin peale üht volti. Liiga valus. Sorry.

võlg Markuse ees

Võlgnen Markusele ilmselt nii umbes enam-vähem täpselt 4 kilo porgandeid.
Sammus ei olnud midagi tunda, ma keskendusin sellele strateegiale, kuidas alustada pehmelt, empaatiliselt, rahulikult, et meil täna kummivenitamiseks ja peaga vehkimiseks ei läheks. Algus näis hästi minevat. Traavis hakkas kõrvus tuttav pinin - aiiii... teise traavi lõpuks lisandusid mõned vaiksed vandesõnad. Iga samm, iga jõnks ja üleminek näisid venitavat mu puusasid liigesest välja ja kui valu hakkas võimust võtma, siis pidin jälle jääma sammu ja vajusin lihtsalt kossssti Markuse selja või kaela peale, mõnikord tõusin korraks lihtsalt jalustele. Ja sellepärast olen eriti võlgu.

Markus tegelikult pingutas ja tegi kõike, mida ma küsisin, isegi kui ma küsisin häbematult valesti. Ma tundsin, kuidas ta juba hakkas muutuma natuke selleks imeliseks Markuseks (minu lohutuseks ütles Hanna platsi äärelt, et meie galopivolt platsi tagaosas oli väga ilus olnud), aga ma ei suutnud väga pikalt ennast seal seljas normaalses asendis hoida ja kui mina hoidsin hambaid ristis, siis Markus hakkas sellise nõmeda soojenduse peale solidaarsusest sama tegema. Tundsin, et vedasin teda täna korralikult alt.
Galoppi saime mõlemasse jalga traavist nagu kord ja kohus, tegime soojenduseks mõlemale poole paar tõstet, siis väikese pausi ja siis uuesti mõlemale poole - natuke edasisõitmist, natuke suuremaid-väiksemaid volte.  Siis tundsin, et see ei ole praegu hobuse suhtes üldse aus ja kui ma tahan homme hommikul voodist kiiremini kui 20 minutiga püsti saada, siis peab tänaseks lõpetama.


 
Ärge arvake, et ma nüüd lusika nurka viskasin. Tegelikult lõppes päev ikkagi positiivses võtmes, aga kõigest lähemalt hiljemalt pühapäeval :-P

Little Red

Kuidas peaks kutsuma punast väikest mära nimega Bacardi Prada? Prada? Baccara? Rada? Little Red? Ta oli täitsa punase mära nägu ja natuke meenutas Imperijat. Mitte ainult boksis, vaid ka seljas. Noortele (mida ta kuuldavasti on) hobustele omaselt võttis ta kõike jube tõsiselt ja seetõttu võis natuke tõlkes ka meil omavahel kaduma minna (story of my life).
Esialgu ta vehkis peaga üles-alla, aga ma ei olnud selle pärast väga mures, sest ma nägin teda varem Feyga sõitmas ja ta vehkis temaga ka. Marit ütles, et ta teeb seda ka päitsetega ja boksis.
Ja kui me traavide vahepeal kõndisime sammu, siis mulle näis, et ta vehkis pigem siis, kui ratse oli lõtv. Kui võtsin ratsme kätte, siis näis vehkimist vähem olevat.Treener luges ka sõnad peale, et käed peavad olema väga õrnad.
Traavid olid toredad, me saime rütmi hoitud, ei kiirustanud eriti, ma püüdsin väga ühtlaselt säärega tööd teha ja ta oli nii koostööaldis. Juba hakkasid suunurgad kõrvuni venima, ma isegi julgesin täisistakut üle saja aasta proovida. Ei olnud valus ja näis väga mugav.
Siis tulid galopitõsted. Paremale poole esimene oli õuduk - minu poolt selgelt liiga järsk (siinkohal tervitused sõber Grafsile ja sõber Markusele, irw) ja Little Red ehmatas selle peale ära. Sain tagantpool halvasti šifreeritud sõnumeid, just nagu Arons mulle oli saatnud.
Hilisemad tõsted tegin vaiksemalt ja ettevaatlikumalt ning läks paremini. Siis vahetasime suunda ja vasakule polnud üldse nii hea. Kaks korda küll saime galopi kätte (vahepeal valest jalast), aga sinna vahele mahtus liiga palju ebaõnnestunud tõsteid, ratsme etteviskamist, keerdus istakut ja muud pornot ning mõne aja pärast tekkis tõsine kommunikatsioonierror, mis lõppes minu kahjuks - Little Red jäi nurka seisma, viskas pea lakke, pööritas silmi ja keeldus minuga edasi rääkimast.
Kuna error näis kapitaalne, tegime veel pärast teisele poole traavi ja siis lõpetasime ära.
Mul on ropult vedanud, et ma selliste toredate loomadega sõita saan, aga ropult paha tunne on, kui ma siis midagi seal seljas ära käkin. Urr.

hüppetrenn Lakiga

Kui mulle antakse valida Heinz (loe: no jumping + lots of speeding), Markus (loe: no jumping + possible pain?) või Laki (jumping), siis mis te arvate, mis ma valin? Treener oli neid nimesid mulle ette lugedes näoga, nagu ta päriselt ka arvaks, et ma jään juurdlema. Ma tuleks hüppetrennideks ka hauast kohale...
Vabandan juba ette ropendamise pärast, aga üks ingliskeelne vanasõna - assumption is the mother of all fuck-ups - on juba mõnda aega soojenduste ajal meeles mõlkunud. Kui soojendus läheb halvasti - ole ettevaatlik. Kui soojendus läheb hästi - ole eriti ettevaatlik...

Täna olin soojenduse ajal murelik, sest Laki tundus mulle olevat koomas ja maneežis oma isikliku agendaga. Kaks kord püüdis mind paremale ära vedada (tegelikult kolm - üks kord ka okserilt tulles, aga see oli minu süü, ma ei olnud veel selleks ajaks korralikult sadulas). Seljast tundus, et me ei liigu üldse edasi ja mingit lõdvestust, ümarust või painutamist ei paistnud isegi mitte nurga tagant.

Esimeste galopitõstete peale ei liikunud ükski närv tema näos. Laki, ma ei usu, et mu tõste nüüd nii jaapani keeles oli? Kolmanda või neljanda galopitõste peale tõmbas ta ennast käima, jooksis pool voldikaart galoppi ja püüdis siis rahulolevalt sammu jääda, nagu töö oleks tehtud. Siis hakkasid kõik nurgad sobima enda kreeni kallutamiseks ja galoppi tõusmiseks, ükskõik, kas ma seda küsisin või mitte. Huhh, milline algus hüppetrennile...

Ja siis need peatused, kus ta teeb hirmsasti nägu, et tal on vaja häda teha... Kuskil 7-nda tulemusteta kakapeatuse juures ma enam ei läinud mänguga kaasa. Samal ajal tundusin endale kalgi loomapiinajana.

Aga kui me hakkasime hüppama, siis mingil ebaloogilisel põhjusel oli Lakil tegelikult mu säärtega ikkagi mingi omavaheline toimiv kommunikatsioon, sest see päästis nii mõnegi kõrvale kaldumise. Ok, ühe korra jooksime ühest lattaiast ka mööda, aga see oli juba kaugelt kahtlane. 

Aaaaa, ma pean selle ruttu kirja panema, enne kui ma unustan - kui tulime sinimustvalge lattaia järel punase okseri, siis meil õnnestus peale seda õigesse jalga maanduda ja selles jätkata. Jesss! Ma olin siiani võtnud traavis jalavahetusi Laki puhul by default. Marit ütles, et olin normaalselt vasakule hoidnud ja et tegelikult Laki vahetab kenasti jalga.

Ma olin nii õnnelik, et saime mitmed pöörded hoolimata vaidlustest siiski normaalselt läbi sõidetud ja et parkuuris ei teinud me ka mingeid hulle fopaasid, sest kui ma parkuuri meelde jätsin, siis ennekõike lugesin üle kohti, kus peab suure tõenäosusega laki traavi võtma ja uuesti tõstma... Natuke võib krimpsutada nina selle peale, et vajume ikka vahel sisse, aga ma sain ikkagi väga positiivse laengu.

Kas keegi tahab kihla vedada, mida ma täna unes nägema hakkan?