hea punkt aastale

... varsti ...

Kaunis Kassari ja Don Digimoni võlud

Maarjaga oli juba ammu plaan minna Kassarisse päevasele ratsamatkale. Olime eelmisel nädalavahetusel Hiiumaal ja kuna R läks niikuinii oma võistlusele, siis oli mul täpselt sobiv vaba päev. Veel parem uudis oli, et Maarja tuli ka kaasa ja uuesti hobuse selga üle mitme kuu. 

Hobused olid kella 11-ks enam-vähem kohapeal valmis pandud. Mina läksin sõitma Don Digimoniga, tumedamat värvi loomaga. Ta tundus nii madal.. tegelikult tundusid nad kõik üsna väikesed. 

Kui kohale jõudsime, nägin tuttavaid nägusid - Jüri ja Kaia tulid samuti sama grupiga matkale. Pärast selgus, et nad veedavad niimoodi matkates terve nädala ja olid ka eelmisel päeval käinud radasid avastamas. 

Maarja sõitis ühe 5-aastase hobusega, kelle nime ma ka relva ähvardusel ei mäletaks...

Maastik oli muidugi fotokat väärt, esialgu läksime lihtsalt metsaäärt pidi, pärast jõudsime mereäärsele suurele lagendikule, kus olid lehmad ja hobused. Don Digimon tundis vajadust neile paar korda tervituseks hirnatada ja tema samm läks ka palju reipamaks.

See oli nagu muinasjutus, üle heinamaade, mere ääres, läbi kõrge pilliroo, üle põldude, metsade vahel ja iga natukese aja tagant galoppi, galoppi, galoppi. Juhuuu!

Jõudsime mingi aja pärast piknikuplatsile, kus hobused seoti puude külge kinni (esimest korda nägin, et hobustel olid kaelarihmad, nagu koertel, ihii) ja me einestasime. Siis sõitsime teist kaudu tagasi. Kokku olime vist seljas 5 või 6 tundi ja need olid väga hästi veedetud tunnid.

Pärast lasime hobused aedikusse ja seal läks võidupüherdamiseks. Hobune, kellega meie juht Triinu oli sõitnud, osutus kommimaiaks olevuseks, kes üritas end meiega kaasa nihverdada. Arutasime, et kas mees saab aru, kui ma hobuse koju viin ja kas ta lubab mul ta endale jätta, kui ma annan ausõna, et ma ise hoolitsen ta eest. 

Kahjuks see ikka võimalikuks ei osutunud ja pidimegi nendega hüvasti jätma. Väga lahe päev oli. Tuleb kordamisele tuua.

Mõned pildid: