punane poolakas

Geez, päevad lähevad nii kiiresti, et ma jään oma blogipidamisega väga ajast maha.
Täna sõitsin (ilmselt esimest ja viimast korda) Punase Poolakaga ehk Ruslaniga. Väga vahva loom oli, mõnus sõita, tiba sapsu täis erinevate asjade peale, aga see vist täitsa loomulik, arvestades, et tema jaoks uus koht, uued inimesed ja uued hobused. Ja haamritega vastu raudu lööv Reimo paneb ka allakirjutanu vahel võpatama.
Isegi kui tahaks silmad kinni pigistada ja ette kujutada, et mu vasakule poole liikumisel pole nagu midagi väga hullu viga või et mu tasakaal hakkab looma, siis iga uus loom (Ruslan, Lamanšš, nimekiri on lõputu) kriipsutab puudujäägid juba esimese traavi keskel alla. Täna samamoodi - paremale liikudes olid voldid ja nurgad enam-vähem minu joonistatud, vasakule vajusime igal võimalusel sisse ja laperdasime ringi.
Te ei kujuta ette, millise kujuga kaheksaid me tegime, hahahaa!
Treener võttis asja kokku ja seletas ära, mida mu tasakaal, käed ja õlad olid vasaku poole liikudes teinud. Välimise ratsmega pole vaja tegelikult niimoodi võimelda.
Ja... rohkem jalustele. No tõesti peab rohkem tüürima läbi jaluste ja tasakaalu ja juhtima hobust tervikuna.
Galopp oli täitsa ok, olgugi, et päris head rütmi, lõdvestust ja harmooniat täna ei tulnudki. Iga hobusega hoian hinge kinni ja nii igatsen neid täielikke lõdvestumishetki, millal muusika kõlama hakkab. Ruslani rütmile ei saanud ma pihta, vahel näis, et rütm muutus ootamatult ja ma ei olnud tema selja suhtes just kõige hellatundelisem, paar korda põntsusin talle otse selja peale ja oma seljale pean ilmselt ka mingeid painutusi pärast tegema. 
Ja kui nüüd veelkord rütmi mainida, siis see ei tulnud täna kergelt. Ta reageeris küll ilusasti, kui ma aeglasemalt kergendasin, ent iga kord uut hobust silmates tahtis väga talle ruttu järele jõuda. Mõttes tuli kogu aeg takti lüüa.
Zeppelin viskas vahepeal ratsaniku maha ja tuli meie kõrvale seisma ja teatas, et ta ei ole veel otsustanud, kas uus poiss talle meeldib või ei meeldi. Midagi ei juhtunud, Zeppelin saadeti uuesti ratsaniku alla ja Georg sai ta tänaseks taltsutatud ja seljas püsitud nagu näts juustes. That boy is a hero. 
Meie läksime Ruslaniga sokke pesema ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.

Zep-Zep-Zeppelin

Elu pole üldse igav, kui ühel päeval saad sõita hobusega, kes tahab alt minema tormata, sest nii kiire-kiire-kiire on ja siis järgmisel päeval vedada teist hobust säärte vahel enda järel, pigistades iga normaalse sammu jaoks endast viimast võhma välja :)

Ma ei tea, kui palju sellest abi oli, et vaatasin enne maneezi minekut videot, mille laupäeval Taivest ja Zeppelinist filmisin, võibolla see andis natuke enesekindlust küll juurde.

Zeppelin andis täna treeningut esimestes traavides kogu raha eest, mina hambad ristis seljas rütmi lugemas ja palvetamas: "ei sure ära, ei sure ära..." Täisistaku ajaks läksid mõtted juba teemadele massöör, seljavalud, lihaskrambid... Nali naljaks, aga tunda annab praegugi, on tunne, nagu oleks täna poolmaratoni jooksnud vms.
* märkus - kui säärega surumine ei mõjunud, võtsin jalgu hobuse külgedelt kaugemale, et hooga tugevamat efekti saavutada, aga treener ütles, et see pole vajalik ja nii kaotan ma kaks head sekundit.

Aeglane lahtisulamine hakkas tegelikult tekkima teise traavi lõpuks. Zeppelin näis rahulikum ja ei saatnud oma kõrvadega nii palju morsesõnumeid, kui mõnes teises tunnis. Päris minule keskendunud ta küll polnud ja kui ma võlustekki kasutasin, siis paar korda vehkis sabaga, aga tõsisemaid vaidlusi ette ei võtnud.

Esimese soojendusgalopi tegime paremale ja ma pean üles tunnistama, et kõik galopitõsted tegin sammust. Proovisin traavist, korduvalt, aga kui ei õnnestunud, siis mõtlesin, et esimeseks prioriteediks võtan galoppi saamise ja pärast vaatame, kuidas traavist tõsted hakkavad õnnestuma.

Needless to say, ei hakanudki. Sammust tulid küll täitsa kenad välja, mõnikord suutsin seljas ka olla märkamatu ja minna hobusega kaasa ilma ratset ette viskamata või selili vajumata. Paremale galopp näis ikkagi pisut köieveovõistlusena - Zeppelin arvas, et tal peaks rohkem ratset olema ja minu säär ei ole piisav argument, mina vastu, et päris laiali me ei tohi ju ka joosta?

Galopp vasakule oli see, mis tõi rahulolu, sest mingil põhjusel Zeppelin lõdvestus, oli seljast pehme, läks alla, puristas pisut ja kõige magusam osa - hakkas tekkima mingi mõnus sünkroonsus, ma olin  seljas vaikne, ei pidanud mingit vaeva nägema, et teda galopis hoida, säär hoidis rütmi (see näis kõik nii kummaliselt lihtne ja loogiline, et ma ei saanud jätta mõtlemata, et mis pagan see eelmised pool tundi toimus, et siis mu säär noormehele ei kõlvanud?). Musyka nazyvajetsja.

Rolly, hea tuju ametlik maaletooja

Mõnus on sõita hobusega, kes reageerib igale liigutusele, mida sa seljas teed ja liigub vabatahtlikult. 

Imeline Rolly!

Hakkasin peaaegu nurruma, kui ta esimeses traavis hakkas liikuma ühtlases ja mõnusas rütmis ja ma pidin pigem teda tiba aeglasemaks kutsuma, mitte iga kolme sammu tagant ellu äratama. Mis nii viga seljas istuda… Rääkimata sellest, kui kenasti ta hakkas vaikselt allapoole tulema. Selline väärika töö tegemise tunne tekkis. Keskendusin oma istumisele, peahoiakule ja õlgadele, aga ei saa eitada, et iga natukese aja tagant käis peast läbi mõte „this is fun!“

Palusin Õnneleiul panna mõned sammulatid maha ja pauside ajal kõndisime nendest üle.

Teises traavis tegin truult täisistakut ja kuna rütmi oli tavalisest kergem hoida ja hobune liikus edasi vähese vaeva peale,  siis sain mõtelda rohkem selle peale, et kuidas need sääred nüüd nii fikseerida, et nad külgedel ei kolksuks, aga samal ajal ei pigistaks nendega kogu aeg hobust liigselt. Natuke koolisõitja tunne tekkis ka ja heas mõttes.

Sain meeldetuletuse, et kipun kõhust ikkagi murduma ja pean rohkem kõhulihaseid rakendama, aga seda polnud raske teha. Millalgi peaks tegelikult kellelegi kaamera kätte andma ja laskma end filmida, sest nii ammu pole ennast kõrvalt näinud.

Jäin ka galopitõstete ja galopiga rahule. Tõsted õnnestusid, aga üks kord hüppas Rolly sellise hooga edasi, et jäi rabe mulje. Mul on tunne, et temaga peaksin paremini tunnetama ära täpse hetke, millal tõste teha, et oleks võimalikult sujuv ja märkamatu minek.

Esialgu tahtsin teda liialt edasi sõita, aga treener ütles, et kui galopp on kena, siis pole selleks eriti põhjust. Vahepeal saime mõnusa põrkega galopi kätte ja voldi peal tundus Rolly lõdvestuvat. Teda on nii lihtne edasi sõita ja tagasi kutsuda, ta kuulab sind nii tähelepanelikult ja reageerib vastu vaidlemata, et jätab seljas istuvale kergelt mulje, et too juba oskab midagi. Hea tuju garanteeritud.
Ta hakkas galopis tiba liiga alla minema ja siis pidin natuke tahapoole end hoidma ja käsi ka pisut kõrgemale tõstma.

Võib-olla ma leppisin liiga vähesega, mul jääb mõnikord tunne, et küsin hobuselt liiga vähe või pakun talle liiga vähe vaimset stimulatsiooni, aga samas - kui keegi on nii armas vastik väike pugeja, nagu seda on Rolly, siis ei ole õiglane teda ju kiusata.

Pärast vaatasin, kuidas Ebbe-Liisa lendas Sprinksuga takistustest üle ja siis läks Rolly boksi kaera nosima.

Laupäeval olid Kurtnas võistlused, kus ma käisin meie omasid filmimas ja Myyl suukorvi peas hoidmas :P

70 cm rada tundus palju keerulisem, kui eelmise nädalavahetuse Veskimetsa oma, just paari pöörde tõttu. Kui esialgu kibelesin rajale, siis hiljem olin isegi natuke rahul, et sain sõite kaugemalt vaadata. Kui algas viimane parkuur, näis soojenduse järgi olevat alanud täitsa teistmoodi sõit, kõik nägi palju professionaalsem välja.

Vaatasin eile, kuidas Taive sõitis Zeppeliniga. Samuti väga hea õppematerjal.

unine Zeppelin

Nägin jälle suurt vaeva, et Zeppelini liikuma saada ja ei saanud kordagi õiget tunnet kätte. Sääre ees olemisest ei olnud juttugi, enamiku ajast olin võhmal ja Zeppelin tahtis kogu aeg jääda sammu või traavi. Püüdsin teda kohe esimeses traavis äratada, aga minu "äratus" mõjus vaid ajutiselt ja Zeppelin vajus peagi tagasi oma pärastlõunasesse uinakusse. Ma ei osanud midagi peale hakata,  peale selle, et püüdsin kogu aeg säärega teda edasi sõita. Null efekt.
Ärevaid hetki ei olnud ja kui teised hakkasid parkuuri hüppama, mõtlesin, et huvitav, mis harjutusi sel ajal teha, et Zeppelin ei hakkaks mingeid krutskeid välja mõtlema. Zeppelin aga mediteeris sügavas rahus ja ei korraldanudki midagi. Harjumatu.
Galopitõsted nõudsid veidi pusimist. Minu tasakaalule andis hävitava hinnangu see, kui tegin enda arvates tõste ja Zeppelin selle peale uhke enesekindlusega hakkas küljendama, hahaa... Tegin esimese tõste sammust ja pärast traavist. Saime galoppi, tegime mõlemale poole mõned ringid. Peale galoppi tundus ta suht lõdvestunud ja lõputraavis näis minu jaoks ka suht ok.
Võibolla pakkusin täna Zeppelini jaoks liiga vähe vaimset stimulatsiooni, aga ta ei teinud sellest suurt numbrit. Ma ise ei olnud ka just eriline elektrijänes :)

Whohooooo!

Selliste trennide nimel võin Zeppeliniga tundide kaupa vaielda küll.
Sain esimest korda elus Zeppeliniga hüpata. Olen enne paar korda näinud pealt, kuidas Ebbe-Liisa, Milla, Birgit ja Marit on temaga hüpanud ja see on väljaspoolt väga fun välja näinud.
Soojenduse probleemid lahendas treener väikese voldi peal Zeppelini kiirema äratusega. Poiss tõmbas ennast käima ja ühtäkki muutusid kõik allüürid tema seljas nii kergeks, irw.
Teisel korral polnud Maritil vaja isegi kolli mängida, kui Zeppelin tõmbas hooga minema. Ma polnud selleks võrdselt valmis ja mingi jõud hakkas mind sadulast välja tõmbama. Püüdsin midagi näppude vahele saada, aga lõpuks jäid ainult ratsmed kätte. Nende abil ma siis tegin väikese kaare ümber hobuse ja potsatasin pehmelt tema jalgade ette. Isegi seda kirjutades ajab naerma :)
Selga tagasi ja siis tegime soojendust edasi. See polnud üldse seesama loom, kellega ma eelmised päevad olin sõitnud. Kõik see vaev, mida olime näinud, tundus olevat olnud lihtsalt mingi petekas. Zeppelin sõitis edasi, tuli tagasi, tuli ratsmesse ja võttis mind täna päris tõsiselt. Juhhei!
Pingutasin kõvasti aju, et mitte esimeste hüpete ajal sadulast välja ronida, sest see on ikka ainult peas kinni ja uue hobusega hüppamine on soodustav tegur. Kui tulime ristikest ja planku järjest, siis vaatas Zeppelin enne hüpet alla ja selle peale hüppasin mina küll tiba varem ette. Pärast polnud enam midagi hullu, tunne tema seljas on nii nii nii nii mõnus. Sääred kohe nagu sobiks tema ümber, kui ta hüppele läheb.
Aga need sammupausid, kui teised hüppavad ja meie peame ootama, on igavene nuhtlus. Olgu, ma püüan teha väikseid volte, serpentiine, painutusi, aga ilmselgelt on see tema jaoks liiga vähe. Carpe Diemi seljas tuleb sellistel hetkedel kogu aeg mõelda, et ta ära ei sureks või magama ei jääks. Zeppeliniga on tiba teisiti, tema jaoks on igavus puhas agoonia ja et kõik sellest aru saaks, valab oma frustratsiooni välja a) takistusepostide peal b) platsi äärte peal (ma ausalt ei tea, kui palju suure platsi puitääre haavu tema südametunnistusel on, aga kuuldavasti palju) ja c) tüütute valgete grafside peal. Kogu aeg peab valvel olema.
Üks pirakas käis küll ära, ma juba arvasin, et tuleb kaks torti tuua. Olime nurgas, Susanna vist just hüppas teisel pool platsi ja ma ei tea, kas keegi ilmus meie selja taha või Zeppelin lihtsalt oli nii tüdinud, et tahtis nurgas seisvat kavaletti ära tappa. Igal juhul lõi ta takka ja ette üles ja ma juba mõtlesin, et ooooooot, midagi sellist oleme me täna teinud. Jäin õnneks tasakaalu, lükkasin jalad talle vastu ribisid, mille peale Zeppelin tormas nagu segane edasi, püüdes maad võimalikult vähe puutuda. Saime mõne sammu pärast tagasi traavi ja olgugi, et ta tundus tuline ja elevil, rohkem selliseid situatsioone ei olnud.
Kui oleme saavutanud mingi kvaliteetgalopi, on teda nii lihtne juhtida ja hoida rütmis. Olin ahvivaimustuses. Saime rada teha, kus oli viis takistust (joonistan millalgi hiljem), millest üks okser, üks seotud vahe.
Galoppi pidin tõstma varem, et saaks rütmi enne kätte, kui vaja esimesele takistusele pöörata ja peale seda oli lihtsalt muusika. Zeppelin teadis täpselt, mida ta teeb, vahed tundusid klappivat, jalad vahetusid iseenesest, peale valget latti fikseerisin kohe okseri ja saime selle keerulise pöördega ka hakkama. Viimasele lattaiale hoidsin püüdlikult rütmi, aga tundsin, kuidas Zeppelin tegi viimased tõmbed tugevamalt. Kratsisin kukalt, et kas oleksin pidanud pigem tal minna laskma ja teda usaldama või ikkagi tagasi hoidma. Pärast sain teada, et see oli olnud 90 cm. Ja minu esimene 90 cm :)
Hobust tutuplutitada tohib, muide, alles siis, kui hüpe kenasti lõpetatud, võetud hobune traavi või sammu, mitte varem. Täitsa teistmoodi, kui koertega, tuleb ümber harjuda.

Edit: Hüppetrennide kohta käivaid postitusi tuleb tsenseerida. Püüan hommikul korjata üleliigsed hüüatused ja emotikonid ära ;)
Praegu tuttu.

Never a dull moment with Zeppelin

Selles hobuses on minu jaoks nii palju väljakutseid ja iga kord kui suudan mingi murda, hüppab uus kuskilt välja. Põnev, aga oi kurja kui väsitav. Peale trenni temaga vajan mõttelist restarti ja survepesurit. Kui aus olla, siis saan restarti endale tegelikult lubada alles peale seda, kui ta on turvaliselt boksi ära toimetatud.
Täna oli Milla jälle pisikese täkuga platsil ja aitas mul Zeppeliniga toimetada. Esialgu ratsmesse kutsuda, siis üleminekuid teha. Siis edasi sõita, galopitõsteid teha ja galopp-traav üleminekuid teha. Nii raske oli! Poolte galopitõstete ajal olin võhmal ja ruigasin Millale, et ma ei jaksa enam, tema vastas, et ja mis siis. Karm tsikk...
Täna ei olnud vasakule poole nii hullu kõikumist, aga Milla ja Taive viskasid pilgu peale ja nentisid, et käiguvahe on. Käskisid ratsme ära visata ja traavi teha ja ülla-ülla - käiguvahe kadus ära. See siis ongi see kurikuulus ratsmelonge :( allakirjutanu peab vaatama enda kätekasutuse üle. Marit tuletas pärast tallis meelde, et ma olin eile ka liialdanud vasakule paindesse kutsumisega.
Ja kui me juba jõudsime kontakti teemani, siis see on mulle tõeline mõistatus. Toetun täielikult välisele silmale, ehk sellele, mida treener ütleb, sest ma ei usalda enam oma sisetunnet. Eriti nüüd peale Zeppelini trenne. Mis hetkel on hobune piisavalt all, kuidas on kael, pea, millal on ta liiga all, jne jne. Ma saan aru sellest tundest, kui asi muutub ja hobune ühtäkki on pehme, mugav ja mõnus, aga kuidas sinna erinevate hobustega jõuda, ma ei saa veel aru. Milla trennis on lihtne, ta ütleb kohe täpselt, et nüüd võta ratset, nüüd lase libisevat järgi, nüüd säärt, nüüd sammu ja uuesti ratset. Ma ei suuda veel kõiki asju korraga automaatselt teha, mõnikord jääb säärt väheseks, mõnikord ei ole stekikasutus piisavalt konkreetne või lasen ratsme käest pikemaks tirida ja nii hakkabki Zeppelini nunnude kõrvade vahel põlema väike lambike - "ähh, algaja!"
Kuna ma lasen ennast ratsmest liiga ette tõmmata ja kaotan tasakaalu, siis loomulikult liiguvad mu sääred (tsiteerides Millat:) sellisesse kohta, kuhu ei tohiks füüsiliselt olla võimalik neid panna. Sellest asendist normaalset galopitõstet teha ei saa. Ja nii see Zeppelin seal vahepeal streikiski. Esimesed tõsted tulid veel enam-vähem välja, aga kui hakkasin ratsmega mängima, siis näitas ta mulle keskmist kapja.
Milla võttis mu käest selle imesteki ja püüdis voldi seest meid aidata, aga Zeppelin ei pannud ka seda miskiks. Madistasime tükk aega, kuni saime paar järsku galopitõstet ja pärast mõned viisakamad ka. Mõlemas suunas. Ja tegime traav-galopp üleminekuid. Milla arvas, et ma peaksingi neid tegema voldi peal, treeneri silma all. Ja soovitas ikkagi jalused sadulavöö külge siduda. Tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi natuke.

Vaatasin täna seda looma ja silmade ees jooksis film, kuidas ta ükskord sõitis Ebbe-Liisaga või kuidas Milla tegi temaga samm-galopp üleminekuid. Külmajudinad käisid üle kere. Respekt.

Trenazöör nimega Zeppelin

Temaga on alguses raske, ma olin peale esimest traavi läbimärg, sest rütmi jaoks ja liikumise jaoks oli vaja kogu aeg olla ise aktiivselt töös. Mina nägin rohkem vaeva kui hobune. Ta natuke koperdas ja nagu treener muigas, siis ei pane teda tema jalgade saatus mitte just väga muretsema.
Alustasin traavi paremale poole ja see tundus täitsa ok, aga kui siis vahetasime suunda, hakkas peale selline kõikumine, et jää või merehaigeks. Mõne aja pärast läks pisut paremaks, aga ikkagi midagi uut.
Tundub, et iga korraga läheb pisut paremaks nii meie koostöö kui üldine pilt.
Täisistak võttis jälle läbi, lihased said korraliku trenni :) 
Trenni lõpuks hakkas tulema juba mingi hobusepoolne liikumine ka, kuigi pidin galopitõstetega jälle vaeva nägema. Esimesed õnnestusid, aga vahepeal tekkis jälle mingi kommunikatsiooniprobleem. Siis tegime mõned sammust (mis ei tahtnud ka alguses õnnestuda). Vahepeal, kui läksin voldile, õnnestus saada soovimatu jalavahetusega hakkama :)
Esimesed minutid oli tunne nagu jookseksin ise galoppi, kuidagi vaevaline minek ja see tekitas tasakaaluprobleeme ka. Püüdsin keskenduda sellele, et ma mingi hinna eest ei vajuks ette ja sääred (ja kannad!) oleks õiges kohas. Vahepeal, kui tundsin, et mu säärele polnud mingit reaktsiooni, pidin stekki kasutama. Kui siis hobune hakkab ise liikuma, on ühtäkki seal seljas olla nii mõnus ja lihtne.
Lõdvestustraavil polnud ka midagi hullu viga. Vist.
Peale trenni näib Zeppelin alati nii miilu välja, selline rahulik ja leplik.
Solaariumis korraldas ta paraja ehmatuse. Paigal seismine pole just tema cup of tea ja juba enne trenni üritas ta hammastega kinni võtta sellest seina külge kinnitatud nöörist, mis päitse külge kinnitub ja tiris seda järsu pealiigutusega. Ma keelasin ja ta näis idee unustavat. Huvitav, kust ta sellise triki selgeks on saanud?
Panin talle seal tekki peale ja ei näinud, et ta tegi seal sama trikki. Seekord aga jäi see nöör talle lõua ümber kinni ja ta hakkas selle peale pead lakke viskama (tabades osavalt solaariumilampi, mis hakkas edasi-tagasi kõikuma). Vabastasin ta nöörist ja kõik läks hästi, midagi hullu pealtnäha õnneks ei juhtunud, tundus, et suu oli ka terve, niipalju, kui ilalõug mul seda vaadata lubas.

Teistmoodi Zeppelin

Täna oli teistmoodi trenn - Milla sattus olema samal ajal pisikese armsa täkuga trennis ja aitas mind Zeppeliniga step-by-step. Põhiline probleem oli ratsmekontakt - kui Zeppelin hakkas peaga vastu maad vajuma, läksid mu käed alandlikult järgi ja sellest kujunes jälle mingi köievedamisvõistlus.

With a little help from a friend saime me tegelikult pildi vahel päris toredaks. Olgugi, et tekkis hetki, mil Zeppelin tegi isetegevust (loe: millal tal hakkas igav), siis suurema osa trennist saime omavahel hästi läbi ja iga kord, kui tekkis mingi mure, ütles Milla, mida teha ja kuidas.

Änksa trenn oli.

ühest äärmusest teise - Zeppelin

Kellele seda jõusaali ikka vaja on, kui saab Zeppeliniga sõita?

Hobune sääre ees? Over-rated, ütles Zeppelin ja puhkis vaevaliselt edasi. Esimene traav ei olnud kindlasti suurem asi vaatamisväärsus. Vaikselt ja aegamisi võtsime hoogu. Hoidsin ratsme pigem pisut lühikese, keskendusin sellele, et me oleks otse ja läheks sammupealt sinna, kuhu ma plaanin minna. 

Sammupausid tegin mõõdukad ja hobusele ei andnud eriti aega omi mõtteid mõelda. Nii tegime ka sammus igasugu trikke. Näiteks väiksemaid kaheksaid ümber takistuste. Või sääre eest astumist. Tegelikult… see ei olnud vist päris sääre eest astumine… Selles mõttes, et hobune liikus lihtsalt, külg ees, keskjoonelt rajale. Mitte samal ajal ettepoole astudes. Ma olin natuke segaduses. Zeppelin oli enesekindel.

Mõlemale poole tegime sama ja siis jätkasime traaviga. 

Pärast, kui Marit ütles, et selle hobusega ei olegi vaja mõelda niipalju edasisõitmisest ja et tema samm ongi teistmoodi, selgitas see nii mõndagi. Ma ei olnudki tegelikult mures, sest kõik sõltub, millega võrrelda. Kui ma mõtlesin minu ja Zeppelini viimase ühise tunni peale, siis tundus tänane täitsa piknik. Teise traavi lõpuks jäin rahule sammuga, rütmiga, olime (väikeste eranditega) otse, Zeppelin oli nõus igale poole painutama ja tundus olevat peaaegu ratsmes. Isegi täisistakut julgesin proovida. Selles sõitmine oli küll nagu palgi mäkke tassimine, kui proovisin mõned korrad edasi sõita, siis võttis see nii võhmale, et üleminekute kvaliteet hakkas kannatama. 

Kogu aeg kummitas peas „unmovable frame“, ma ei tea, kust tekstist või videost see mulle pähe on jäänud, aga kui ma selle peale täna mõtlesin, tuli Ebbe-Liisa meelde. Noh, seni on kõik hästi, kuni me mõlemad Zeppeliniga suhtume vastastiku austusega ratsmekontakti.  Kui ta hakkab pead alla tirima (ja mina seda vastu tirima), siis kaob ka igasugune „sügav istak“, tasakaal või „unmovable frame“ kohe ära ja ma näen eriliselt vaeva sellega, et õlad ei vajuks ette ja et kogu mu ülakeha ei hakkaks hobuse õlgade kohal kõlkuma. 

Kui me siis lõpuks galopini jõudsime, maksis see ratsmekontakti suutmatus jälle kätte mu tasakaalus. Raske oli esialgu sõita, põntsusin igale poole selles sadulas. Lisaks läks ta paar korda galoppi mingi vahva hüppega, nii et alguses ei saanudki aru, mida ta kavatseb. Paar galopivolti olid aga jälle toredad, ta näis lõdvestuvat ja mul oli selle peale ka lihtsam tasakaalus olla.

Peaks vastupidi olema – mina jään kindlalt tasakaalu ja hobusel on lihtsam lõdvestuda. Mul on teistpidi. Kui algab lõdvestustraav, alles siis leian mina ennast mugavalt hobuse seljas asendis, sest siis pole ju vaja nii tugevalt ratsmeid käes hoida.

Üks märkimisväärne saavutus – Zepik ei löönud täna jalaga ühtegi takistuseposti pikali.

hobune üle mu võimete

Võtsin ettenägelikult jope enne hobuse selga ronimist seljast ja see oli õige otsus, sest juba esimese traavi lõpuks tundsin, et väga palavaks läheb ja minu jõuvarud hakkavad otsa lõppema. Enda arvates oli mu vaim valmis, aga tuli välja, et Zeppelini oma oli veel rohkem valmis. Säärele reageerimine - null. Stekist oli abi vaid sekundiks (juhul, kui see õnnestus üldse õigesse piirkonda suunata).

Esimesed galopitõsted pidin tegema sammust, aga seegi tundus lootusetu ettevõtmine olevat. Hobune näis olevat koomas või vähemalt sügaval meditatsioonis ning ei lasknud ennast minu sipsimisest häirida.

Lõppes see nii, et treener läks ise talle selga ja äratas ta üles. Kui ma siis uuesti hobuse selga istusin, oleks nagu taksoga sõitnud. Tahate galoppi? Palun. Sirge peal on vaja edasi sõita? Olge lahked. Tagasi tulla? Vabalt. Sellest jätkus üheks ringiks, aga tegi ikkagi tuju paremaks.

Gerard ütleb, et frustratsioon on üks elu edasiviivaid jõude, aga jätab täpsustamata, et kõik sõltub  sellest, mis järgneb. Kas jonn (sportlik viha, kui soovite) või jõuetus.

Sportlikku viha saab endale lubada, kui oskad hobust väga hästi lugeda; näed ennast kõrvalt sadulas ja oled 100% veendunud, et sina ei teinud viga ja (NB!) oled vaidluseks enam ette valmistunud kui tema.

Kui sul aga on vaim valmis, kuid oskused ja lahendused puuduvad, siis tekib jõuetus, ükskõik kui palju sul tahet ei oleks ja kui palju su ego sees ei möirgaks. 

Natuke silus turris karva see, et treener ütles, et eelmine kord oli meil hästi läinud ja seekord tundus, et lihtsalt ei olnud hea päev ratsutamiseks.

Nii et oota sa, Zeppelin, räägime sellest kunagi veel ;)

and we meet again, Zeppelin

Täna sõitsin Led Zeppeliniga :-P
Kui ma teda valmis panin, siis läks meie eest kettide vahelt üks hobune mööda ja Zeppelin tegi  hirmkiire hüppe edasi, ma olin tagapool ja ei näinud, mida ta üritas teha, aga kabi käis mööda maad nii, et sädemeid lendas ja õhus oli kõrbelõhna. Ahah. Ilmselt ei tule igav tund, mõtlesin endamisi.
Treener saatis meid esimesele ringile sõnadega, et otsesus on märksõna. Oli tunda. Ma pidin pidevalt ja kogu aeg mõtlema, kui otse ma ikka olen ja kui sügaval sadulas. Nurkades ja äärtes oli vaja tiba sisemise jaluse peale vajutada, sest mul tekkis tihti tunne, et kui ma ei palu tal 5 cm seespool kõndida, astub ta mingil hetkel platsi ääre peale. Igasugused vänderdused, laperdamised ja kobistamised hiilisid kogu aeg meie ümber. Igast sääre signaalist piisas umbes kolmeks sammuks... Steki suhtes oli ta ka üsna ükskõikne.
Veel üks asi, millele pidin keskenduma, oli tunne, mida teevad tema tagumised jalad minu istumise all. Kui ma sellele keskendusin ja üritasin aru saada, kuidas ma neid jalgu oma istakuga mõjutan, siis teise traavi lõpuks olin veendunud, et sellel hobusel on tegelikult 8 jalga, mis alluvad vaid tähtede seisule.
No tegelikult ei olnudki nii hull ja mõne aja pärast hakkas Zeppelin juba läbi igasuguste voltide ja serpentiinide juba natuke liikuma, tuli pisut alla (vabandust, tuli väga palju alla, nii alla, et pidin käsi ülespoole hakkama tõstma) ja vahepeal tekkis juba tunne, et tema viib mind edasi. Viis-kuus sammu, kui vedas. Aga vähemalt tundsin, kuidas ta hakkas teistmoodi hingama ja puristama. See ju ka hea märk?
Esimese peatuse ajal sain teada, et selle hobusega ei ole väga mõtet peatusi teha, tal tulevad kohe igasugused head ideed pähe. Ka sammupausid ei olnud liiga pikad, sest tal hakkas ilmselgelt kiirelt igav ja siis ta hakkas vigurdama, jäi seisma, hakkas möödujatele kõrvu lidutama.
Kui peatusin, et jopet ühe posti otsa panna (ausalt, selleks ajaks tundus 7 soojakraadi päris soe), siis lükkas ta elegantselt jalaga ühe okserit üleval hoidva posti pikali. Peab au andma, päris osav. Igaüks nii ei oska.
Esimesed galopitõsted ebaõnnestusid totaalselt. Perkele#&*"¤?!
Peale põhjalikke ettevalmistusi ja instruktsioone saime sammust ikkagi galoppi ja peale seda läks pisut paremini. Mõnikord vajusin ma ise tiba ette või andsin midagi eest ära, sest pärast oli ka selliseid tõsteid, kus hobune hakkas tõusma, aga poole tee peal otsustas ikkagi ümber.
Galopp oli väga mõnus, ilmselt tema jaoks kõik eelnev oli olnud lihtsalt väga väga igav. Sõitsin edasi, kutsusin tagasi, hobusele kõik sobis. Tema jaoks läks vist alles siis trenn põnevaks.
Selleks ajaks, kui kaska peast võtsin ja talle silo ette kandsin, olime juba päris head sõbrad.

Mina vs Zeppelin

Tänase tallis käimise kõrgeimaks hetkeks oli muidugi Budapesti kättesaamine kadeda ja kurja Zeppelini hoole alt. Kui läksin Budapesti järele, oli väljapääsu juures esimesena ootamas üks punase tekiga hobu. Ilm oli märg ja lörtsi sadas, kõikide tekid olid läbimärjad ja nad olid kõik kolmekesi seda nägu, et tahaks hirmsasti talli, palun?

Tegin nööri lahti ja punase tekiga hobune hakkas uljalt välja kõndima. Ma lükkasin teda tagasi ja pisut eemale, et Budale lähemale saada. Nad piirasid mu ümber ja kui olin Budapesti võtnud nööri otsa, hakkas punase tekiga hobune kurja nägu tegema ning Budapest püüdis põgeneda, et teda vältida. Ma hoidsin kõvasti kinni ja tegin punase tekiga hobusele "ust" ja vehkisin oma käes olevate päitsetega, et teda kaugemale saada. Tema aga selle peale keeras selja, pani kõrvad vastu kaela ja hakkas oma kena tagumikku minu poole tagurdama. Buda närvid olid selleks ajaks nii läbi, et see püüdis kõigest jõust eemale saada ja ma tõsiselt kartsin, et kuna olin just tema ja väljapääsu vahel, siis mingil hetkel libisen ja kukun kellegi alla või keegi astub must lihtsalt üle.

Ühe käega siis vehkisin Zeppelini poole ja tegin kurja häält, vahepeal püüdsin Budat rahustada ja väljapääsule ligineda. Ei õnnestunud. Zeppelin piiras meid kurjal ilmel ja astus minu ja väljapääsu vahele. Ma ei taganenud, aga tõstsin mõlemad käed üles, et suurem välja paista ja hoida teda vähemalt distantsil. Budal õnnestus ühel hetkel siiski mu käest lahti rabeleda ja ta tormas kaugemale, vaatas mind sealt sellise näoga, et sa lahenda ise see olukord ära ja ma tulen siis, kui plats puhas.

Arvasin, et sellega on Zeppelini jaoks põnevam osa läbi, aga ei, kus sa sellega! Ta keerab mulle tagumikku ja lidutab kõrvu ja hakkab minu poole tagurdama, tagumikku ühele ja teisele poole vänderdades. Röögatasin talle ikka väääga kurjalt ja vehkisin päistega, aga ei saanud loomulikult pihta, sest kui oleksin läinud nii ligi, et pihta saada, oleks ta ilmselt mulle ka oma märkimisväärselt kenade kapjadega pihta saanud.

Millegi peale nad kõik ehmatasid ja tormasid kopli nurka. Jäin ootama ja nõutult vaatama. Helistasin isegi Maritile korraks, et äkki saab kellegi appi paluda. Siis aga jäi Buda näoga minu poole ja teised kaks vaatasid suure kopli poole. Hõikasin teda vaikselt. Ta hakkas tulema, aga nagu kiuste jäi nöör tagumise jala alla ja ta jäi sõnakuulelikult kohe seisma. Kutsusin uuesti ja pistsin vaikselt (veendudes, et keegi teine peale Buda ei näe) käe tasku. Buda tuli reipal sammul minuni.

Oma hingamist vaiksemaks sundides võtsin kiirelt nööri, tegin Budale rahustavat häält, ÜLIKIIRESTI tegin karjuse lahti, lükkasin Buda koplist välja ja jõudsin karjuse nibin-nabin enne rinnaga peale ründavat Zeppelini kinni panna. HUH!!!

Tund oli selle kõrval ääretult rahulik. Sain natuke proovida ratsmesse võtmist, pikendamist ja kokku sõitmist, galoppi ja täna tundsin, et olin Buda seljas palju rohkem tasakaalus. Eilse video pealt on ikka näha, kui palju ma tegelikult ette kaldun ja osa sellest on seletatav selelga, kui hädas olen sellega, et kui pikka ratset talle lubada. Täna tundus kõik lihtsam.

Homme jälle! :)