üks hea päev

Täna oli jälle üks nendest päevadest, kus liikusime aeg-ajalt edasi õigetpidi. Vähemalt hobune näis õigetpidi, minu kohta ei oska öelda, aga tunne seljas oli hea. Natuke lendamise tunne.
Ma ei võtnud stekki kätte, saime ilma hakkama. Nõrka säärt sellega ikka ei kompenseeri ja ilma selleta on rohkem motivatsiooni "õiget nupud" üles leida.
Kõndisime ohtralt pika ratsmega sammu, ZIllion muudkui sirutas ja sirutas oma kaela ja kui ma hakkasin ratsmeid kätte koguma, siis ei tundunud tal midagi selle vastu olevat. Juba esimeses traavis tekkis tunne, et kuule, hobune, see on vist see, mida meil vaja on! Ajasin taga rütmi ja kui hobune liikus mõnusasti, siis proovisin, et mis juhtub, kui ma ratsme vaikselt pikemaks luban. Selle peale läks ta veel rohkem alla ja saime platsi äärest kiita ka, et väga hea on.
Teises traavis tegin natuke ilma jalusteta, natuke volte, natuke üleminekuid, sest ma ikka ei tunne ennast väga jalustel nende ajal.
Galopis alustasime paremale, ma tunnen ennast sinna suunda sõites kindlamalt. Vasakule sõites ei ole ma automaatselt tasakaalus või õigetpidi, nii et sinna suunda tuleb mul rohkem tööd teha ja jälgida, et mu raam liikumise suunas õigetpidi oleks. Vasak pool näib jälle Zillionile meelepärasem, aga ta ei jäta ikkagi ütlemata, kui ma seljas valepidi istun. Kui ma püüan vasakut säärt galopis vastu hobust lükata, aga puusad on risti vastupidi, siis on see nagu aptsurr. Ei toimi, sest vastu hobust pole üldse õige koht ega õige survega.
Pärast viisin ilusa musta dushi alla, et tal oleks põhjust jälle püherdada.
P.S. Kas ma mainisin, et tal on svammifetish? Ta jõllitab neid pesuruumis alati näljase näoga ja kui mõnele hambad taha saab, siis nätsutab mõnuga sealt vett välja. Armas weirdo <3 i="">

palved ratsutamisjumala poole

Jõudsin enne trenni ohata, et nii tahaks uuesti tunda seda lõdvestunud Zillioni, kes ta mõni aeg tagasi oli ja ratsutamisjumal vist kuulis mind, sest hobune näis täna tõesti rohkem lõdvestunud ja liikus mõnusamalt, püüdis pead kaitsmete poole suunata ja puristas, puristas ja puristas. Kindlasti aitas kaasa see, et meil oli teises traavis poolistakuprogramm, nagu treener ütles. Traavis on nii ebaloomulik poolistakus sõita, aga mida rohkem ma lihaseid venitasin, seda rohkem nad ka venisid ja kui alguses ma näisin seal küürus nagu kõhuvalus kapsauss, siis kui mingi harjumus oli tekkinud, sain rohkem ette vaadata ja ennast sirutada. Galopis püüdsin sama teha.
Marit arvas, et kui Zillion peale hüppetrenni nii tore on, siis võikski edaspidi kordetamise asemel temaga peale hüppetrenni hoopis sõita.
Ma suunasin täna tähelepanu sellele, et mu käed töötavad koos. Paha harjumus on haarata ühest ja siis teisest ratsmest, see käib nii automaatselt, et ma isegi ei mõtle selle peale. Ja siis see, kuidas ma põlvedega ikkagi hobusest kinni hoian. Püüdsin esimeses traavis sõita nii, nagu Minniele meeldiks.
Homme tuleb massöör.

Glad to have you back, Heinz.

Ma olin täna siis "indikaator-ratsanik". Ei kõlanud julgustavalt...
Hobused võivad ju olla nii-nii erinevad oma liikumiste poolest, aga üks ühine tegur on neil kõigil, nii Minniel, Domingol, CD-l, Diamondil ja Heinzul olemas. See tunne, kui saabub mingi stabiilsus, rahu, rütm, lõdvestatus, liikumine muutub pehmeks, hobune läheb kuidagi teistpidi kaardu (mina seljas ka) ja sõita on nii pehme ja tore ja märguannete andmine näib nii lihtne. See on kõigiga sama tunne.
Heinzuga juhtus ka täna samamoodi ja kontrast oli minu jaoks eriti suur, kuna esimene traav oli peaaegu katastroof.
Esimene samm oli väga hea. Heinz kõndis reipalt, lõdvestunult ja läbi kogu kere pika ratsmega. Kui hakkasin vaikselt rohkem sääri vastu panema ja ratset tasakesi lühemaks võtma, et traavi minna, oli selgelt tunda pisikest muremõtet Heinzu kuklas.
Ilma rütmita usaldust* ei tule. Ilma usalduseta ei tule lõdvestust?
Teises traavis ei julgenud ma 7-aasalistest serpentiinidest või 5-meetristest voltidest isegi mitte unistada, vähemalt mitte enne, kui me mingi üksteisemõistmise Heinzuga saavutame. Liiga mitu korda juhtus, et rütm kadus ära, Heinz kadus sääre taha ja ma olin jälle justnagu jalgealuse kaotanud.
Aga kaheksad näisid meile mõlemale sobivat. Andsid mulle piisavalt aega ennast ümber asetada ja Heinzule aega minuga harjuda. Siis tuli ka vaikselt mingi kahesuunaline kokkulepe ja vaikselt hakkas hobuse pea ja kael allapoole minema. Murepilved hakkasid hajuma ja olgugi, et vahel jõnksatas ta pea korraks jälle üles, siis kogu aeg läks üldpilt paremaks. Loomulikult tegin ma mitmeid vigu, lükkasin voldil kogemata tasakaalu välimisele jalusele, sääred liiga ette või vaatasin alla, aga Heinz ei tundunud mu peale väga pahane. Lausa nii hästi läks, et natukese aja pärast julgustas treener meid kolmeaasalisi serpentiine proovima ja ei olnudki väga hirmus. Jäime ellu.
Natuke enne galopitõsteid tekkis väike tippimine ja ennetamine.
Galopp ei olnud nii "kapigalopp" kui ma mäletasin, aga mul oli päris palju punnitamist, et mitte väga palju tema seljaga kaasa sõita. Et oleksin võimalikult palju ikkagi ühe koha peal ja ainult säärtega sõidaks hobust. Pea püsti, kätega väga diskreetne, kui tunnen, et lähme liiga hoogu, siis kõhulihased tõmbavad ta tagasi.
Mõlemale suunda alustades juhtus, et Heinz hakkas tagumikuga välja vajuma ja pakkuma jälle mingit külgsuunalist liikumist, aga see kestis õnneks vaid paar meetrit ja siis saime jälle üksteisest samal moel aru. 
Ma ei mäleta, mis see täpsemalt oli, mida ma ta seljas varem kartsin?

* ja kui ma ütlesin usaldust, siis ma mõtlesin selle all seda, et hobune enam ei oota paanikas, et millal see ratsanik nüüd ta hambad välja tõmbab, kaela peale ette vajub või külje peale kukub. Ma mõtlen seda rahunemist, et äkki me täna ei saa surma, sest näe, juba teine volt läheb rahulikus rütmis ja tempos ja ratsanik ka ei tundu hobust ära tapvat kavatseva, ehk võib nüüd kergendatult hingata?

Mõnna Minnie

Oo, Minnie? Ta oli vahepeal kohtunud pügajaga ja nägi väga heinz välja. Ma hakkasin kahtlema, et see on tema. Kui ma võtsin teki tal seljast, kahtlesin veelkord. Hoopis hoopis teistsugune loom paistis olevat.
Täna tahtsin väga olla Diana, teha asju nagu tema. Pika ratsmega sammu, pikalt ja korralikult. Siis traavis samasugust lõdvestatust saavutada. No ma pole üldse Diana, aga Minnie vähemalt kõndis täitsa korralikku sammu ja ei olnud väga paanikas. Natuke pahane mu peale aeg-ajalt küll. Kui ma traavi alustasin ja hakkasin kergendama, siis kuulsin mitu korda nurinat, et ma ei suuda kohe seal paigal istuda ja liiga palju otsin asendit. Natuke vehiti peaga ja väga tükk aeg pidin otsima mingit rütmi ja stabiilsust. Vähehaaval läks paremaks, vähehaaval harjusin. Ma ei saa ju tegelikult kurta, pigem vastupidi - sellised hobused on kõige paremad õpetajad.
See "hobuse liikumisele vastu istumine" on selline asi, millest ma veel aru ei saa. Ma sain seletustest ainult niipalju aru, et ma ei tohi istuda nii sadulakaare tagumise otsa vastu ja hoidma ennast rohkem eespool. Huvitav, kas see on seesama asi, millest Taive räägib?
Isegi täisistakus sain täna sõita ja Minniele näis see rohkem meeldivat, kui mu kergendamine. Oot... esimene hobune vist, kes niipidi arvab?
Kohapeal võnkumist tuli ka ette. Püüdsin kohe edasi sõita, aga mõnikord viis see võnkumine mu rütmist või tasakaalust välja ja siis oli raske jätkata. Sellistel hetkedel saab aru, miks neid kõhulihaseid ja seljalihaseid niiväga ratsutamisel vaja on.
Õnnestunud galopitõste peale üllatusin isegi. Püüdsin Minniele seda mitte välja näidata. Galopis oli samuti vaja teda suht palju kogu aeg julgustada minema ja minema, aga laialiminemine oli ka kergem tulema. Niipea, kui pingutasin kõhulihast - traav. Kui juhtusin rohkem jaluste peale vajuma - traav. Hoidku jumal selle eest, kui ma oleksin püüdnud ratset võtta. Kokkuvõtmine oli nii delikaatne teema, et ma pidin kontrollima, et ma valel hetkel sisse või välja ei hingaks. Väga hull vist lõppkokkuvõttes ei olnud, sest vahepeal saime kiita ka. Minnie omakorda andis oma tagasiside selle läbi, et püüdis lõdvestustraavi ajal tõesti pead ratsmeteni venitada ja puristas ja lõdvestas korralikult. Mõnnna.
Taaskord mõtlesin pärast jalutades, et näe - kui on raske, siis on põnev.

Heinz

Heinzu ratsmeid hoides, kuni ma selga läksin, ütles treener julgustavad sõnad, et Heinzul on viimasel ajal nii toredasti energia ülejääke, et ta oli eile teinud Katrinile toreda pukiseeria. Ja sellele uuele tüdrukule enne seda.
Möhh?
Aga et pole hullu midagi, Heinzu pukid ei ole seljas peaaegu üldse tunda või aru saada.
Ahah :)

Esialgu ei olnud nendest energia ülejääkidest midagi tunda, Heinz näis tore, nagu tavaliselt ja mulle tundus, et meil oli oma rütm ja täitsa kobe koostöö. Mõtlesin pidevalt sellele, et kuidas oma kanda all hoida ja iga kord enne sääre signaali jalg paigale panna.
Tegime nii sammus kui traavis sääre eest astumist ja ma sain üle pika aja jälle täisistakut korralikult teha. Galopitõstete ajaks olin sunnitud välimise sääre eemaldama, et mulle ei pakutaks mingeid külgpidiseid liikumisi ja tükk aega nägin oma kehaga voldi peal vaeva, et Heinz oleks õigetpidi paindes ja normaalses traavis. Lõdvestumishetki ei olnud eriti palju, aga neid ikkagi oli ja mõned sai kenasti ära kasutada selleks, et galopi tõusta.
Vahepeal hakkas Heinz imelikult jalgu tõstma ja liikuma viisil, mis tundus seljast nii kummaline, aga ma ei saanud aru, mida täpsemalt ta teeb? See pole ju pukitamine a la Heinz? Üks neist WTF-hetkedest - mida ma nüüd pean tegema? Sammu võtma? Seisma jääma? Edasi kütma? Ratsme ette viskama?
Peale õpetlikke trenne Zeppeliniga olen püüdnud siis, kui hobune hakkab end ise taandama, ratsme pigem ette anda, loogiline, et sealpool peab olema avatud uks. Aga näib, et ma teen midagi juba enne seda valesti, sest sain täna treeneri käest ka võtta, et ka Markus ja Heinz hakkavad minuga end mingil hetkel taandama.
Täna kulmineerus see sellega, et kohtusid eest taha liikuv Heinzu tagumik ja tagant ette liikuv Lukrecija. See oli just midagi sellist, mida kõige enam pelgasin.

Good news is , et treener ütles Niitväljal, et on otsustanud mind 25-ndal tallisisestel starti saata. Väga hea uudis väga õigel ajal.

põhimõtteline Markus

No ei olnud Markusel täna nii lahket ja leebet tuju kui eelmistel kordadel... paar korda küll tundsin, kuidas ta säärepigistuse peale allapoole kumerdus, aga niipea, kui see ratse jälle kuskilt end meelde tuletama hakkas, oli Markusel pea püsti. Vahepeal lausa nii püsti, et vihm oleks saanud ninast sisse sadada. Hmm.
Täna sain üle pika aja täisistakut teha, hurraa. Kummaline, kukud hobuse seljast alla, jääd teisele hobusele jalgade ette ja kõnnid käed taskus minema, mitte ühtegi sinikat ega valusat kohta. Teed aga ilma sadulata tunnike täisistakut ja pool nädalat istud vaid ühe külje peal. Irooniline?
Täisistaku tunne oli jälle natuke võõras, aga vähemalt mõneks hetkeks sain selle tunde, kuidas säär on paigal ja õlad ka ei jõnksu eriti, ilma krampi minemata. Tuleb küll tunnistada, et täisistak on palju mõnusam hobuse seljas, kes on ratsmes või vähemalt teel sinna.
Siis püüdsin nii traavis (ja täisistakus) kui galopis hoida end rohkem jaluste peal ja samal ajal jätkata säärega seda, mida tegin enne.
Esimese tõste galoppi tegin sammust, edasised traavist ja galopp paremale poole oligi tänase trenni parim hetk, sest see oli ainuke kord, kui Markus lasi asjadel minna. Vasakule poole ta põhimõtteliselt pead ei keeranud ja ka galopp vasakule ei olnud päris see. Tegime pärast veel paar ringi paremast jalast ja siis lõpetasime tänaseks.

tasuta galopp

Täna proovisime, kuidas tundub sõita Zasmini sadulaga. Pidin kogu aeg rohkem hoidma raskust jalustel, jalad viima tahapoole ja ei tohtinud eriti vajuda seljale (mida olin ikkagi endale märkamata teinud). Põhimõtteliselt näis peale juhiste saamist õige asendina see, kui ma peaaegu ei istunud üldse sadulas, vaid hoidsin ennast lihaste toel jalustel püsti.
Rahulikku sammu teha ei saanud, Heinz tippis hirmus ettevaatlikult ja mina püüdsin olla ülilõdvestunud ja seljast/õlgadest vaba. Suurt muutust ma korda saata ei suutnud. Mõnikord oleme saanud enne galopitõsteid täitsa kenasti koostööd nautida, Heinz on olnud lõdvestunud ja täiesti keskendunud. Täna mitte.
Võibolla see sadul ajas meid mõlemaid pabinasse, võibolla oli lihtsalt kuu kilpkonnas.
Vähemalt tuli ta alguses kenasti minu välja käidud rütmiga traavis kenasti kaasa. Pigem oleks tahtnud kiirustada. Ja loomulikult teise traavi lõpuks pidin oma parema jala hoidma tema küljest kaugemal. Ma sattusin segadusse, sest kuidas ma niimoodi manööverdan, kui ainult üks säär tohib küljele mingit survet avaldada, aga pärast, kui trenni lõpus sammu tegime, siis proovisin nii teda keerata, et kumbki säär ei läinud talle vastu külge ja sammus saime sel moel pööratud-keeratud sinna, kuhu tahtsin.
Esimesed galopitõsted tegin mina, pärast pakkus Heinz igaks juhuks ise. Aga need galoppi tõusmised olid olnud kenad (ok, ok, treener ütles tegelikult, et nii ilusaid ta pole meil Heinzuga varem näinud) ja me jätkasime galopis, et jätta Mr Murelikule mulje, et ta vastas ratsaniku küsimata küsimusele ja mitte teda liialt stressata. Galopp oli ka kena, ikka kehtib see, et sääred peavad olema paigal ja mitte ära kaduma. Voldi peal on kergem ka teda tagasi kutsuda ja mulle näis, et murepilved tema pea kohal polnud ka enam nii tihedad.
Kutsusin pisut tagasi, hoidsin sisemise käe allpool, välimisega kutsusin ka natuke kui vaja ja täitsa galopi moodi tundus. Natuke tundus keeruline jääda seljas otse, vaikseks ja lõdvestunuks, eriti peale seda, kui koputus uksele pani Heinzu paanikas teisele poole pagema. Vaene väike.

Armas Rolly

Kui jõudsin talli, hõikas Anni, et ma hüppan Carpiga, ent platsile jõudes tuli välja, et Carpil on ühe jalaga täna pisut kehvasti ja pidin ta talli tagasi viima.
Kiiresti panin Anne suure abiga Rolly valmis ja kihutasin tagasi platsile.
Rolly on endiselt väga tore ja armas. Esimese traavi lõpus pisut kõigutas pead kahele poole, aga ma püüdsin siis olla nii pehme ja stabiilse käega, kui see on üldse minu jaoks füüsiliselt võimalik. Kuna ma kipun vasaku käega liialdama, siis kardan juba ise ka oma vasakut kätt.
Proovisin võimalikult vähe seljas võimelda, mitte kalduda ette ega taha. Ühe korra sain märkuse selle kohta, et lükkasin käed küünarnukist liiga ette, ühe korra selle kohta, et püüdsin liialt looma painutada, oli vaja rohkem mõelda otsesusele. 
Sammupauside ajal püüdsime hoida rütmi ja mitte eriti küliskõndi eksponeerida. Esialgu polnud meil latti, millest üle kõndida, plats oli niikuinii rahvast täis ja see oleks ilmselt teisi ka seganud, pärast pani Marit meile ka lati maha.
Galopitõsted olid peaaegu kõik enam-vähem. Esimene (või teine?) oli selline natuke imelik, kus lasin ikkagi ratsmed tiba pikaks, aga enamik õnnestus teha nii, et kõik läks sujuvalt ja rütmis. Paar korda avastasin peale tõstmist, et ma ei kasutanud üldse eriti välimist säärt?! See on midagi uut...
Paremale lõdvestus Rolly lihtsamini ja oli mugavam, vasakule mitte nii väga (asi seotud minu vasaku käega?). 
Tegin galopist ülemineku traavile ja kui Rolly tahtis väga alla minna, siis tõstsin õrnalt käed ja jätkasin niimoodi. Treener ütles, et oli väga hea olnud ja lõpetasimegi selle noodiga. Pisut kõndisime veel nurgas üht valget latti ja siis talli.

Hipoteraapia

Hea oli jälle tallis olla! Nädalavahetus möödus Soomes tuuletõmmet ja külma trotsides. Muud hullu pole midagi, aga "vana hea sõber" nohu haakis end külge. Põskkoopapõletiku suhtes ma pole veel otsustanud, kas ta lööb kampa või ei. Praegu olen plaaninud ta sel aastal vahele jätta. Lähtudes teooriast, et ratsutamine on lahendus kõikide hädade vastu, läksin täna trenni.
Esimeses traavis tundus Aaria väga tore, lubas juba head pehmet minekut, aga teises traavis hakkas järsku mingi vaidlus pihta. Kui kergendades saime nurgad läbi sõidetud ja püsisime suht otse, siis täisistakus ei suutnud ma enam nii korralikult kärupoolset nurka läbi sõita ja Aaria näis eest ka suht kange. Võib-olla olid mu käed liiga kanged ja säär liiga nõrk? Midagi oli igal juhul küll nihu, sest ma tundsin, kuidas Aaria ei teinud ei sammus, traavis ega peatuses eriti omapoolset üritust alla tulla. Täitsa mure sellega, sest see pole meil esimene selline tund, kus teises traavis omavaheline dialoog tiba negatiivse maigu omandab.
No olgu, võibolla polnudki pilt nii väga hull, üleminekuid saime tehtud, mõni oli täitsa kobe. Peatused ei olnud täna kõige helgem hetk tunnist, kui püüdsin teda "mõtte jõul" peatada, siis jäi ta üksikuid samme edasi astuma ja kui võtsin tiba rohkem ratset, siis tuli väga järsk peatus. Aga seljas olles jäi mulje, et ta ei usalda mind piisavalt palju, et lõdvestuda ja ennast alla pakkuda.
Ma ei teinud täna mitte ühtegi galopitõstet sammust ja kõik, mis tegin traavist, galopini meid ka viisid. Ma ei tea, kas sellega niiväga saabki kiidelda, sest tegemist on ikkagi Aariaga, kes niikuinii loeb su soove silmist, aga väike rõõmus tõdemine ikka. Püüdsin hoida galopi mõnusas rütmis ja mitte teda üle ajada. Ka galopis ei saavutanud ma sellist lõdvestust, nagu lootsin. 
Siis tulime pisikest kavalett ühelt poolt ja teiselt poolt. Vasakust jalast tulles (ehk siis maneezi uksest tahaseina poole) ei olnud mingi vaev hoida hobune peale takistust otse just nii kaua, kui plaanitud.
Püüdsin sõita nurgad läbi (vasakule keerulisem, kui teistpidi) ja kui suund oli takistuse poole, lugesin lihtsalt rütmi, sest näis, et Aaria ise mõõtis ära kõik, mis mõõta oli. Aega enne kavaletti oli maa ja ilm.
Kui tulime paremast jalast, ehk ukse poole, oli peale takistust otseks jäämine palju keerulisem. Marit käskis kiiremini keha tahapoole lükata ja siis sääred vastu panna. Mõjus kohe, päris ukseni ma Aariat ikkagi sõita ei suutnud, aga ikkagi parem, kui eelmine katse. Igal juhul tundus, et parandasin oma Grafsiga hüppamise tunni vea ära. Mariti arvates oli ok ja tegime lõdvestustraavi ära.
Nohu on vähemaks jäänud. Seis 1:0.

Zep-Zep-Zeppelin

Elu pole üldse igav, kui ühel päeval saad sõita hobusega, kes tahab alt minema tormata, sest nii kiire-kiire-kiire on ja siis järgmisel päeval vedada teist hobust säärte vahel enda järel, pigistades iga normaalse sammu jaoks endast viimast võhma välja :)

Ma ei tea, kui palju sellest abi oli, et vaatasin enne maneezi minekut videot, mille laupäeval Taivest ja Zeppelinist filmisin, võibolla see andis natuke enesekindlust küll juurde.

Zeppelin andis täna treeningut esimestes traavides kogu raha eest, mina hambad ristis seljas rütmi lugemas ja palvetamas: "ei sure ära, ei sure ära..." Täisistaku ajaks läksid mõtted juba teemadele massöör, seljavalud, lihaskrambid... Nali naljaks, aga tunda annab praegugi, on tunne, nagu oleks täna poolmaratoni jooksnud vms.
* märkus - kui säärega surumine ei mõjunud, võtsin jalgu hobuse külgedelt kaugemale, et hooga tugevamat efekti saavutada, aga treener ütles, et see pole vajalik ja nii kaotan ma kaks head sekundit.

Aeglane lahtisulamine hakkas tegelikult tekkima teise traavi lõpuks. Zeppelin näis rahulikum ja ei saatnud oma kõrvadega nii palju morsesõnumeid, kui mõnes teises tunnis. Päris minule keskendunud ta küll polnud ja kui ma võlustekki kasutasin, siis paar korda vehkis sabaga, aga tõsisemaid vaidlusi ette ei võtnud.

Esimese soojendusgalopi tegime paremale ja ma pean üles tunnistama, et kõik galopitõsted tegin sammust. Proovisin traavist, korduvalt, aga kui ei õnnestunud, siis mõtlesin, et esimeseks prioriteediks võtan galoppi saamise ja pärast vaatame, kuidas traavist tõsted hakkavad õnnestuma.

Needless to say, ei hakanudki. Sammust tulid küll täitsa kenad välja, mõnikord suutsin seljas ka olla märkamatu ja minna hobusega kaasa ilma ratset ette viskamata või selili vajumata. Paremale galopp näis ikkagi pisut köieveovõistlusena - Zeppelin arvas, et tal peaks rohkem ratset olema ja minu säär ei ole piisav argument, mina vastu, et päris laiali me ei tohi ju ka joosta?

Galopp vasakule oli see, mis tõi rahulolu, sest mingil põhjusel Zeppelin lõdvestus, oli seljast pehme, läks alla, puristas pisut ja kõige magusam osa - hakkas tekkima mingi mõnus sünkroonsus, ma olin  seljas vaikne, ei pidanud mingit vaeva nägema, et teda galopis hoida, säär hoidis rütmi (see näis kõik nii kummaliselt lihtne ja loogiline, et ma ei saanud jätta mõtlemata, et mis pagan see eelmised pool tundi toimus, et siis mu säär noormehele ei kõlvanud?). Musyka nazyvajetsja.

täisistak. not my thing.

Juba mõnda aega olen ignoreerinud täisistakut ja teinud seda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui nõutakse. Nüüdseks on tekkinud pisike hirm ja vastumeelsus. Alati on lihtsam minna kergema vastupanu teed ja teha seda, mis paremini välja tuleb.
Seetõttu ei ole vist kokkusattumus, et galopitõsted traavist ei ole mu tugevaim külg. Jään selga põntsuma, kaotan tasakaalu, käed ratsmetega hüppavad kuskile ette ja nina vajub norgu. Vaikselt endamisi pusides teen siis, kui treener ei näe, pigem tõste sammust.
Proovisin täna Grafsiga mõned ringid täisistakus sõita. Kui enne seda tundus hobune lõdvestunud ja kenas rütmis (ja ratsmes?), siis täisistakusse minnes kaotasid käed stabiilsuse, õlad läksid pingesse, sääred hakkasid kahtlases kohas vastu hobuse külgi loksuma. Ma pole täisistakus veel tundnud, et oleksin hobuse seljas ilma teda segamata või et aitaksin kuidagi kaasa tema lõdvestusele. Pigem vastupidi - näib, et hobune surub hambad risti ja ütleb, tavai, teeme need mõned ringid kohustuslikku programmi ära, aga siis aitab jamast, roni alla või hakka kergendama.

uus poiss

Uue hobusega sõitmine on nagu mänguasjapoodi äraeksimine. Jeee!
Täna oli uueks poisiks Grafs, valge lätlane.

Kui ma teda puhastasin, tuli meelde üks lugu, kuidas minu kunagine naabritüdruk istus kord öölubis ja tema vastu istus absoluutses umbjoobes võõras mees. Too püüdis oma häguste silmadega umbes 5 minutit saavutada mingit pilgukontakti ja alustas siis väääga pehmelt: "neiu, kas ma tohin teid suudelda?"
Tüdruk nähvas: "ei, kindlasti mitte!"
Mees jõllitas edasi ja küsis mõne minuti pärast manguva häälega: "aga kaelale?"


Nu vot, see hobune oli boksis sama pealetükkiv :) Esimesed viis minutit seletasin, et ei, kaelale ka mitte. Ta keerutas minu ümber, keel suust väljas, tatistas kõik varrukad täis ja oli nõus taskusolevate kommide nimel kasvõi kuu taevast alla tooma, nii et panin igaks juhuks taskulukud ka kinni :)

Platsil oli ta väga püüdlik, tahtis ise tööd teha, juba esimeses traavis hakkas kenasti painutama ja pead allapoole tooma. Pidin kogu aeg rütmi lugema, tahtis veidi kiirustada, aga reageeris kenasti sellele, kui aeglasemalt kergendasin või vaikselt kutsusin tagasi.

Teises traavis olid mu ootused ilmselt liiga suured. Ta oli treeneri sõnul küll vahepeal täitsa kenasti jooksnud, aga ma ei tundnud, et ma oleks saanud ta nii lõdvestunuks ja keskendunuks, kui lootsin. Ei olnud otseselt ka kuidagi pinges, aga muusikat kõrvus veel kõlama ei hakanud. Loodetavasti järgmine kord. See tunne, kui hobune on täiesti vaba, vuhiseb kergelt edasi, on eest nii pehme ja lõdvestunud, seljast mugav, on nii sõltuvust tekitav ja ootamist väärt.

Kui ma peaks praegu tegema mingi pakkumise, et milles asi oli, siis kahtlustaksin, et võib-olla mu kontakt oli liiga ebaühtlane selleks, et usaldust tekitada? Säärtega tegin enda arvates küll tööd, aga tundsin aeg-ajalt, et ta tõmbas ikka pisut eest ratset. Kui nii juhtub, siis mõtlen kohe sellele, et minu tasakaal ei kaoks kuskile (see aga tähendab, et mul ei ole tegelikult õlad ja selg pingevabad?).

Naljakas on see, et kui siis tasakaal, lõdvestatus ja rütm on saavutatud, tundub kõik nii lihtne ja ei pea sekunditki mõtlema selle peale, mida käed, sääred, selg või õlad teevad. Kogu pilt jookseb kuidagi ise kokku :)

Galopitõsted paremale? Palun väga, andke aga ette. Traavist, sammust, kuidas soovite. Galopp oli tal väga mõnus, imehea oli tasakaalu hoida, pikendada, koondada, mida aga soovite.
Vasakule? Esialgu tuli välja. Galopp vasakule ei olnud minu jaoks nii mugav kui paremale.
Ja siis ei õnnestunud enam tõsted. Vahepeal saime sammust mõne tehtud, aga hiljem ei tulnud isegi sammust enam välja. Mõtlesin üle?

Treener tuletas meelde Kamerona trenni ja tegin lõpuks peale pikka ettevalmistust "now or never"-tüüpi tõste. Pihtas põhjas ja sellega lõpetasimegi. Tegin veel paar ringi lõdvestustraavi ja siis jalutasime ja läksime talli.

Laki ja sõimusõnad

Kui hakkasime Lakiga talli sisenema, meelitasin ta kommiga boksi, mille Leiu ja teised õnneks oli tema jaoks hoidnud. Peale kettidevahelist intsidenti oli lõdvestav vahelduseks teda boksis valmis panna.

Kõik läks kenasti, tundus, et vanapoiss nautis sajaga massaazi ja ei avaldanud vastupanu isegi suulistele. Andis kenasti pea alla ja oli nõus oma vabaduse kommi eest ära vahetama.

Platsil tahtsin kõik teha õigesti ja ennetada igasuguseid variante, millega Laki on üldse kunagi esile tulnud. Igasuguse temapoolse eelduse puhul vahetasin suunda/käiku/tegevust. Kõik toimis.

Ühel voldil, majapoolses nurgas, hakkas Laki siiski end vasakule ära vedama. Ma panin pidurid peale ja kui sellest ei piisanud, siis tuletasin stekki meelde. Laki vedas end vastumeelselt paremale. Tegin jonnakalt uue ja samasuguse voldi. Kõik kordus taas - Laki arvas, et peale volti paremale oleks paslik vahelduseks vasakule keerata. Ikka jäi minu idee peale, hurraa!

Siis ilmus platsi äärde hirmkoleõudneaganiihuvitav saksa lambakoera kutsikas. Esimese ringi peal tõstis Laki ise nagu saksa lambakoer oma kõrvad kikki, aga kui ma teda edasi ajasin, siis sõitsime nurga ikka korralikult läbi. Ülla-ülla, järgmise ringi peal oli see kutsikas ikka seal ja seekord oli ta vist Laki jaoks veel hirmkoledam, sest Laki üritas nurka pisemaks teha, kangestus, nagu tahaks kuskile hüpata ja kiirendas sammu sissepoole. Kui seestpoolt tuli stekk vastu, siis võpatas Laki omakorda, justnagu tal oleks midagi meelde tulnud. Peale seda ei olnud kutsikas enam pooltki nii põnev.

2:0.

No ja kui siis ma tundsin, et ta hakkab mõnusalt liikuma, ei istu ratsme peal, vaid tõmbab kuidagi mõnusalt seljast liikvele ja aegajalt nohistab ja puriseb rahuloleva häälega, siis oli elu jälle lill.
Ta sõitis absoluutselt kõik nurgad kenasti läbi, läks igale voldile ilma protesteerimata või midagi eeldamata. Kuulas, reageeris säärele, lõdvestus, hoidis rütmi. Kratsisin teda õlgade pealt, lobisesin vahepeal temaga juttu ja ta keerutas oma kõrvu minu poole.

Kuni hakkasime galopitõsteid tegema... Võibolla oli tiba valesti ka see, et me tegime nii palju enne traavi ja suht palju tegime sammu, et mitte parkuuri sõitvatele kuskil ootamatult ette jääda, aga niipea, kui ma tegin esimese galopitõste, tõstis Laki pea, hakkas jälle kuskile täiesti oma valitud tempos ja trajektooris traavis kihutama, sõitis kõik nurgad ovaalseks, ei pööranud ei säärele, kannale ega stekile enam tähelepanu ja hakkas ka ühele ja teisele poole sisse kalduma. Nagu ma oleks poole trenni pealt looma vahetanud. Kuidagi ootamatult suurtes kogustes hüppas erinevaid sõimusõnu pähe.

Kui siis lõpuks saime galoppi, siis tõusis ta pigem ise, ennetas mind, ignoreeris säärt ja lihtsalt tormas. Sain tiba poolistakut proovida ja siis ta läks ühe tüdrukuga edasi ja jättis mu masendunult platsile. Vaatasin lohutuseks teiste hüppeid ja siis korjasin oma rändtsirkuse kokku ja tulin tulema.

Kui palju lihtsam on ikka koertega...

Eile arutasime R-ga seda, kui raske on midagi uuesti päris algusest õppida. Ma olen ise uues trennis käies hakanud palju mõtlema nende trennide peale, mida ma teistele teen. Saan neist inimestest ja nende kohmakusest või aeglusest paremini aru. Kõik, mis puudutab ajastatust või õppimise loogikat, on tegelikult ju enam-vähem sama, aga enesekindlus ja veendumus, et teed õigesti, on suures osas määravad. Kahtlev inimene ei anna kuidagi koerale selget tagasisidet (ta pole isegi usutav), saati siis saab ta anda vastureaktsiooni koera tegevusele nii kiiresti ja täpselt kui treener tahaks. See kõik on õpitav, aga võib võtta frustreerivalt kaua aega.

Carpe Diem. I did.

Juhhei, täna sain Carpe Diemi selga istuda!
Natuke oli sabin ka sees, ikkagi ju uus hobune, täiesti tundmatu loom veel. Ja suur loom. Mära. Tegelikult, kui nii mõelda, siis väga rahulik mära. Mina pidin selle eest maneezis iga viie sekundi taga lugema mantrat - õlad lõdvaks, selg lõdvaks, käed pehmed. Ommm.

Koplis veel sabinat ei olnud, ta tuli peale paari puiklemist kenasti kaasa. Boksis samuti polnud, ta oli väga rahumeelne ja leplik. Maneezis aga transformeerus ta Budapesti wannaby-ks. Ainult et kasvult palju suurem. Küll oli huvitav tunne, kui ta pea lakke tõstis ja hakkas jalgu kõrgele tõstes minust ettepoole kiirustama.
Ma ei hakanud elu ülemäära huvitavaks tegema, otsustasin, et ei lähe selga enne, kui Marit ja Picanto on ka maneezis. Kõndisime natuke niisama ringi. Õnneks tulid teised ka üsna varsti ja treener hoidis CD-d kinni kui ma selga läksin.

Seekord oli mul ka libisev käte vahel ja selle kokkukerimine trenni ajal tekitab tunde, nagu mul oleks mõlema käe küljes topeltkomplekt sõrmi - see kleepub kinnaste külge, ei tule edasi, kerib end ümber valede näppude, rippuv osa takerdub hobuse ja sadula esikaare vahele.

No ma muidugi mõistsin, et ma polnud CD-le esialgu mingi usaldusväärne partner ja ta ei jätnud välja näitamata, kui mures ta oli. Esimesed ringid sammus ei saanud ma raja lähedalegi minna, sest ta kõõritas iga nurka. Mõne aja pärast ta küll unustas mured ja koostöö läks lihtsamaks. Tegelikult oli see (minu sapsu ja CD sapsu arvestades) minu meelest isegi päris tore koostöö. Või isegi ülitore. Ma sain lisaks adrenaliinile ülipositiivse tunde sellest, kui kenasti CD jooksis ratsmes, kuidas ta kordagi ei vehkinud või ei vajunud ratsme peale. Treener juhendas kuidas teha "stressipalli liigutust". Ma tundsin tema liikumises muutust, kui ta lõdvestus. Ausalt tundsin.

See tundmise osa võtab ilmselt aega. Ma mõtlen selle all seda, et kui ma istun seal üleval, siis ma ei saa alati päris täpselt aru, mida tagumine ots teeb või mis jalg kuidas astus. Heh, ma ei saa isegi alati aru, mida esijalad teevad (räägime näiteks valest jalast galoppi minemisest või valele jalale kergendamisest). Kas see tuleb ajaga?

Ühel vallatul hetkel hakkas ta esimeste ja tagumiste jalgadega keksima ja ma ei saanudki aru, et kas see nüüd oli siis nagu pisutviisi pukitamine või? Nii tahaks oma trenni video pealt hiljem näha ...

Esimesed galopitõsted ei olnud teab mis tõsiseltvõetavad, ikka kipun püsti tõusma ta seljas. Saan täiesti meie kommunikatsiooniprobleemidest aru. Mõistus saab aru, keha ja instinktid tõrguvad veel vastu. Galopis aga hakkasin jändama sellega, et talle tõelist hoogu sisse saada. Sama jama, mis Budaga. Siinkohal tervitused Vivaldile.

Kui säär ei mõju, togin kannaga, aga liiga palju, nagu treener selgitas. Piisab ühest, konkreetsest ja siis stekk kasutusele. Mul õnnestus oma stekk kuskile nii korralikult ära panna, et pidin võtma ühe lühikese punase maneezist, aga selleks, et sellega õigesse kohta pihta saada, pidin ratsmed võtma ühte kätte. See aga tundub mõnel juhul ohtlik mu tasakaalule või siis ei jõua ma seda teha piisavalt kiiresti, et ajastada see õigele sekundile.

Kas kuiv trenn aitaks? Lihtsalt käeliigutuse tegemine, ilma stekki kasutamata, ainult selleks, et õppida kiirelt ratsmeid (ja libisevat) plastiliinist näppude vahel ketrama?

Igal juhul mitmel korral sai CD hoo sisse treenerist möödudes, aga mitte minu ajamise peale ja see tegi mulle küll muret. Kujutage ette takistussõiduvõistlust, kus treener jookseb raja kõrval kaasa...

Hakkasime tegema pisikesi takistusi, ühte latti, ühte ristikest ja väikest okserit. Hüpata oli CD-ga lausa lust, kui välja arvata see, kuidas ta oli ühtepidi "ülejuhitav" nagu treener ütles ja ma pidin väga täpselt mõtlema, kuidas ma teen pöörde ja lähenen takistusele. Mõned hüpped olid treeneri meelest ka päris head. Mõned olid lausa haledad - kui me lähenesime takistusele sama hoogsalt, nagu pensionär bussipeatusele. Üks lähenemine oli selline, et ma imestasin, et me okserile lihtsalt peale ei astunud. Mõni vähem kogenud hobune ilmselt oleks lihtsalt selle segi astunud.

Ma saan aru küll, miks on nii oluline hoida tempot. Just CD seljas oli selgelt aru saada, kuidas õige tempo ja hoog meid viib üle takistustest kõige vähem muresid tekitaval viisil. Probleem oli pigem selles, et CD tõesti ei kuulanud mu säärt.

Viimaste hüpete ajal hakkasid lapsed tulema maneezi ja meil oli jäänud vähe aega. Kaks korda üritasin tulla ukse poolt ja iga kord seisis ees mõni hobune või oli kahe hobuse (ja kahe lapse) vahe nii väike, et ma ei julgenud sealt galopis läbi tuisata. Arvasin, et küllap CD sellise hoo maha võtmise peale võtab tuurid alla, aga õnneks saime viimased hüpped ikkagi tehtud ja lausa normaalses tempos. Hüpata temaga on lihtsalt imeline.

Siis tegime lõdvestava traavi, mis oli treeneri sõnul olnud selle hobuse viimase aasta parim. Hurraa!

Võibolla üks mu viimastest trennidest Vivaldiga

Oi, kuidas mulle see väike armas loom on meeldima hakanud! Lausa kahju, et ta siit tallist peagi ära läheb.

+ Ka tänases trennis jätkus tal hoogu nii sammus, traavis kui galopis. Kõik, mille pärast muretsema pidin, oli rütm, tempo ja üleminekute sujuvus.
+ Sain temaga esimest korda hüpata. Tal on nii sujuv ja pehme hüpe ja endiselt meeletu hoog sees. Tegime pisikest kavaletti ühelt ja teiselt poolt, esialgu traavis. Kõige keerulisem oli teda traavis hoida, sest ta tahtis kogu aeg galoppi minna.
- Samuti tahtis ta kogu aeg laiali joosta. Paar korda kolisesid kabjad ikka päris koledalt all kokku.
- Kui tal aga juba hoog sees oli, siis oli mul raske teda tagasi hoida. See oli tõesti väljakutse. Aga selline meeldiv väljakutse.

Trenni kõrghetk ei olnud tema mõnusad hüpped ega ka mitte mõnus galopp. Kõige võimsam hetk oli see, kui ma esimest korda elus tundsin, kuidas hobune pakub ennast ratsmesse. Olin rõõmust sõnatu. Ükskõik, kas see oli nooruse ja rikkumatuse, sõnakuulelikkuse või selle tulemus, et Taive on temaga viimasel ajal sõitnud, sel hetkel pidid mulle pisarad silma tulema.
Paar korda juhtus seda trenni jooksul veel ja ma püüdsin väga olla usalduse vääriline. Õnneks treener juhendas kõrvalt üsna täpselt, mida teha.

Töötame lõdvestatuse kallal. Nii minu kui hobuse puhul.