Kuulus Heinz ja kuulus sadul

Heinzuuuuuuu... Lubasin, et täna tüli ei nori :) 
Kuna Rolly sadul (millega meil Heinzuga vanasti kõige paremini alati klappis) oli juba võetud, siis saime täna proovida seda kuulsat Merle sadulat, mis meeldib kõigile ja millega kõik alati tahaksid sõita.
Esimesed 10 minutit näis mulle, et ma sõidan sadulaga, mitte Heinzuga. Mis värk nende suurte põlvepatjadega on? Kuidas seal sääred ümber hobuse pannakse?
Heinz oli minuga kannatlik ja ootas ärritumata ära, kuni ma hakkasin enam-vähem aru saama, kuidas ma peaks seal sadulas istuma. Edasi läks pisut paremaks, vähemalt siis, kui ma juba julgesin ratset rohkem võtta ja sain sääre rohkem vastu hobust. Trenni alguses ei olnud säär ilmselt üldse seal, kus ta oleks pidanud, sest päris alguses näis, et Heinz ei võtnud seda üldse tõsiselt, aga trenni lõpuks läks ta nii hoogu, et kõik märguanded võisid olla imeõrnad ja ta sai nendest ikkagi aru.
Galopp näis endale seljast täna vahepeal täitsa hea. Mitte alguses. Alguses oli väga kandiline. Nagu Minniel alguses. Siis oli taaskord vaja rohkem säärt ja lühemat ratset. Kuni tuli see hetk, et Heinz ohkas, puristas ja liikus nii, et miski ei tundunud enam kandiline.
Kartsin, et vasakule nii ei õnnestu, aga ei olnud kõige hullem. Trenni lõpuks olin ka sadulaga harjunud ja see vaata et isegi meeldis mulle. Treeneri sõnul oli selle sadulaga mu istak parem, kui mu enda sadulaga.

ahistav koolisõidusadul

Ma pole Minniega mõnda aega sõitnud ja olin päris entusiastlik.
Rolly sadulaga pole ma ka kaua sõitnud, aga täna näis see sadul mind ahistavat. Juba sammus tundsin, et midagi on valesti ja minu sääred, mis peaks alla rippudes olema hobuse külgede vastas, näivad olevat hoopis vales kohas ja seda tugevamat osa säärest saan ainult siis korralikult vastu hobust, kui võtan jalad jalustest ära. Panin jaluste pikkust ühele ja teisele poole, aga midagi ei muutunud. Hullem oli see, et sadula tagakaar tuletas enda olemasolu kogu aeg meelde ja kui ma ta eest püüdsin põgeneda ettepoole, siis vajusin kogu aeg ette.

Vaene väike Minnie.

Ta oli esialgu üllatavalt rahulik, kõike seda arvesse võttes, aga teise traavi ajal tundsin, et ei lähe paremaks. Dziisus, kui õudne! Ma vajun ette, loksun vastu sadula tagakaart, püüan, silmad punnis, hoida kandu all ja kuidagi sääri õigel kohal, aga ei jõua isegi niikaugele, et saaks kuidagiviisi proovida teha algust ratsutamislaadse asjaga. Noh, et sõidad hobust säärega.

Mul on ükskord varemgi selline tunne olnud, väikese Villuga, selle araablasega. Ka temaga ei saanud ma kuidagi jalgu ümber hobuse. Ja need kaldus kummid seal jalustes... what's up with that? Kas ma päriselt sõitsin Rollyga sama sadula ja jalustega? Täna kaotasin jaluseid umbes 10 korda, kuni ma lõpuks viskasin need lihtsalt ära. Ilma näis palju lihtsam see säär vastu hobust saada. 

Püüdsin teha sama, mida eelmistel kordadel - mõnusalt pika ratsmega esialgu traavi, siis vaikselt ja vaikselt hakata küsima midagi. Täna ei õnnestunud seegi. Vahepeal näis, et ma pean need lontivad ratsmed ometigi ära korjama ju ja siis jälle näis Minnie ärrituvat.

Galopitõsted sain esialgu tehtud sammust ja siis ei õnnestunud need enam kuidagi. Rääkimata galopis püsimisest. Looma segadusest andis märku ka see, kuidas ta hakkas mulle pakkuma igasugust koha peal õhku liikumisest, nii traavis kui galopis. Mitu korda juhtus nii, et sain ta galoppi ja püüdsin enda arvates väga-väga hoida allüüri, kuid mõne sammu pärast hakkas galopp koha peal üles põrkama ja vaibus siis sammuks. Või peatuseks. What? 

Marit päästis Minnie piinadest ja sõitis temaga edasi, nii et varsti laperdasid Minni kõrvad mõnusalt kahel pool pead lõdvalt lontides, ta liikus edasi mõnusa rütmi ja hooga ja tõusis galoppi nagu miki. Vabandust, nagu Minnie.
Ma ei hakanud idülli segama ja uuesti talle selga ronima.

koolisõiduhobune Minnie

Jälle üks hobune, kellega pole nii kaua sõitnud, et ma enam ei mäleta, mis tunne oli. Ühest eelnevatest kordadest mäletan vaid seda, et sõitsime takistussõidusadulaga, tegime palju poolistakut ja Taive naeris, et koolisõiduhobusel on kuppel sassis.
Noh, seekord sõitsime koolisõidusadulaga ja poolistakut ei teinud peaaegu üldse. Peale Lakit näis Minnie portselanist hobune olevat.
Alustasime pika ratsmega ja Minnie marssis minema nagu eeskujulik timurlane, ma peaaegu ei jõudnud talle järele ja pidin mitu korda ütlema, et oota nüüd natuke. 
Aga ülejäänud algus oli hämmastavalt sarnane trennidele ... Markusega. Ühe kõrvad näisid kogu aeg mu silmade poole sihtivat ja ma sain kogu hobuse kehast aru, et ta on meeskonnavahetusest nördinud ja mitte üldse rahul. Üks asi, mille kohta laekus pidevalt kaebuseid, olid mu käed, mis ei olnud piisavalt paigal, piisavalt all ja piisavalt stabiilsed.
No ma õppisin küll täna jälle palju. Mitte ainult käte kohta. Sellised hobused, kes nii selgelt muutuvad, kui sina nende seljas muutud, on hindamatud. Minnie näib ühena neist.
Esimestes traavides mõtlesin, et ei hakka teda eest eriti torkima ja keskendun ainult säärtega sõitmisele. Tasakaalus püsimine oli veidi õrn värk, samal ajal pidin mõtlema palju sellele, et rütm ei muutuks. Nimelt tekkis mul vahepeal jälle selline tunne, et me võngume liiga palju üles ja liiga vähe liigume edasi. Kui siis rohkem säärega peale sõita, võib vahel juhtuda selline paha asi, et mõne järsema edasiliikumise peale ma kaotan tasakaalu.Peale mõnd nõuannet ja mõningaid volte hakkas asi paremuse poole muutuma. Oli hetki, kus ma sain aru, et asi oli otseselt mu kätes, need peavad olema palju-palju diskreetsemad. Samas kui ma eest üldse ei kutsunud, siis viskas Minnie pea lakke ja püüdis ninaga kärbseid. Kui ma ikka õrnalt mingit stressipalliliigutust tegin, siis ta tuli küll natuke allapoole.
Noh ja siis me tegime sellist asja nagu õlad sees. Uu, kui põnev. Näis, et me mõlemad loomaga punnitasime endast viimast välja. Esialgu näis küll lootusetu, eriti kui ma tegelikult ei teadnud, mida ma täpsemalt seal seljas tegema pean, aga lõpuks näisid mõned hetked täitsa õiged olevat.
Lateral work on vist selle nimi? Igal juhul tõi see selle tulemuse, et Minnie oli ühel hetkel peaaegu kõigega nõus ja liikus nii mõnusalt ja mugavalt edasi. Tegime traavis kaheksaid ja täitsa ratsutamise tunne tekkis. Ja kui palju lihtsam on siis olla tasakaalus, mõjutada hobust ja hoida käed iseseisvad ülejäänud kehast...
Ja veel, ma pole ainus, kes kahtlustab, et mul on vahetunud keha tugevam ja nõrgem pool.
Pidu lõppes ära esimeste galopitõstetega. Hetkega oli taas tunne, et sõidan suure kandilise kummutiga... kas mul polnud sama sadulaga ka Heinzu seljas sama tunne? Oli jah..
Noh, tegime mõlemale poole mõned tõsted ja ei kiusanud vaest looma sellega rohkem. Jätkasime traaviga, lõdvestustega ja Minnie rahunes ka varsti maha ja jooksis nagu miilenki.
Hurraa.