Domingo uued amordid

Sadula ja valtrapi vahele ehitati osavate käte ringis 10 cm paksusest poroloonist pehmendus, millel oli auk sees. Pikk lugu, aga ütleme lühidalt, et Domingo selg vajas seda.
See tähendas, et sadulal olid amordid.
Sammus oli lihtsalt hea pehme istuda, ainult, et venitas jubedalt reielihaseid. Traavis oli tunne, nagu sõidu ajal hüppaks batuudi peal. 
Sammus sõitsime nelja-aasalist serpentiini ja tegime keskliinil peatuseid. Esialgu võtsid peatused kaua aega, hiljem hakkas kõik kiiremini tulema. Domingo näis pehmem ja toredam kui ma mäletasin.


Traavis ajas nii naerma!!! Sõidad rahulikku traavi ja kogu aeg põrkad põnndi ja põnndi üles. 

Tõsted paremale ei õnnestunud kohe, Domingo venis kas traavis laiali või lihtsalt tegi mingeid paanilisi tõka-tõka samme. Ikka püüdes olla kätega hirmus hellävarainen annan märkamatult ratset järele ja loomal pole kerge tõusta. Pärast läks vähe paremaks ja galopp näis ka enam-vähem.

eriti tore Rolly

Täna treenerit polnud, aga ta lubas mul Rollyga päeval üksi sõita ja ma sain põhjalikud juhised, mida selle jalakaotamise vastu teha.Huh. Alati näib lihtsam sõita kellegi silma all, sest siis nagu oleks vastutus kuidagi jagatud :) Üksi jälle on teistmoodi põnev.
Selle eest Rolly oli täna vist voodist õige jalaga tõusnud, sest ta näis täna väga itsi täis olevat. Me ei kaotanud kordagi jalgu!!! Hurraaa! Ta ka ei loivanud ega laiselnud eriti, ma ei pidanud stekki kasutama ja sääre peale liikus ta kuidagi eriti toredasti edasi.
Jalusepikkus sattus täna olema samuti kuidagi paras, nii et sääred olid suht vastu külgi ja Rolly tegi selget vahet pigistusel ja tonksamisel. Mõtlesin küll esialgu, et proovin mingeid juppe skeemist, aga kuna teise traavi ajaks tulid kaks last kordetama Aronsit ja täkku (kes ei tulnud platsile vist samade plaanidega, sest Katerina pidi vahepeal Beiruti seljast maha tulema ja korde enda kätte võtma), siis jäi nelja-aasalisest serpentiinist järgi kolmeaasaline ja 10-meetriseid volte tegime ka, aga juhuslikes kohtades.
Rolly didn't mind.
Pikenduste ajal teevad mu käed pornot, ma saan ise ka aru, et nad kerkivad kuskile kohutavasse kõrgusesse, brr. 
Galopp näis tore, vasakule oli rohkem vaja volditada ja sisemise säärega kutsuda. Tegime mõlemasse suunda paar tõstet ja siis tõstsin jalused paar auku kõrgemaks ja lasin jälle poolistakus mööda platsi ringi. Varju pealt proovisin aru saada, mismoodi mu keha võib olla ja püüdsin mitte selga liiga nõgusaks vajutada.

Libiseva seiklused

Täna alustasime Carpe Diemiga samuti nätsu venitamisest ja esimene traav läks kirja ratsanikust higi välja pigistamisena. Mõlemad olime alguses kanged. Ja väljas oli temperatuuri ligi 30 kraadi. Tõõtamine ekstreemtingimustes, Carp tundus esialgu nagu surnt kronu, mille ümber tiirlevad tuhanded kärbsed muljet süvendasid. Samas, minu ümber tiirles neid vist samavõrra...
Kui hakkasime üleminekuid tegema, tuli elu natuke sisse ja tulid välja igasugused vead, näiteks kuidas ma sammust traavi minekul teda liiga palju lükkan. Vähem hüppamist sadula peal ja rohkem säärt.
Tegime kolmeosalisi serpentiine, vahepeal sammule jäämisega.
Pärast tegime volte üle pisikese kavaleti. R filmis meid (lisan video hiljem) ja ka filmi pealt on näha, kui vähe ma eluvaimu suutsin hobusesse puhuda. Vasakusse jalga galoppi tehes ta lihtsalt magas. Paremasse tõusid jalad ehk pisut kõrgemale.
Lõdvestustraav ei olnud see, mis parimatel päevadel.
Libiseva saaga algas sellest, et sidusin ta sõlme ja lootsin, et sellega asi ants. Kogu trenni pidin seda siis allpoole tirima, sest korduvalt oli see Carpe Diemil peapaelaks ja peaaegu silmade ees. Kahetsesin, et ma seda näppude vahele ei võtnud.
Kui platsilt ära läksime, siis ühel hetkel käis hele laks, minu väike sõrm oli tagurpidi ja Carp jäi seisma nagu oleks elektrilöögi saanud. Nüüd see siis juhtus, meil oli õnnestunud see libisev Carpi jala alla saada. Õmblustest lahti ja mõneks ajaks tööst maas. Minu väike sõrm ka mõnda aega stressipalli liigutustes ei osale.

Esimest korda Gingeriga

Mina Gingeriga, Maarja Zasminiga ja täna õppisime sääre eest astumist. Paine teisele poole, kand all, raskus sellele jalusele, millega annad märguande, pikad jalad! ja kergelt lükkad.
Sammus tuli paar korda väljagi. Traavis oli nii keeruline täisistakusse jääda. Põntsusin nagu jahukott tal seljas ja püüdsin mingeid sääremärguandeid anda. Mingil hetkel läksid jalused jalast ja ma jõudsin hetkeks mõelda, et huh, ongi lihtsam. Suur viga. Ilma jalusteta põntsusin veel suurema kaarega ja treener tegi ka märkuse, et vahepeal andis nurgas juba lootust, et ratsanik kaob seljast. Kuidas küll Jevgenia jätab temaga mulje, et täisistak on nii mugav ja vaevatu? Õhtuks oli mul selg igalt poolt valus. 
Muidu oli Ginger tore, liikus kenasti, läks kohe galoppi (kaks korda meenutasin talle steki olemasolu, peale seda aga saime galopitõstetest ühtemoodi aru) ja hoolimata sellest, et ta seljas polnud ei traav ega galopp mugav, saime ikkagi ülesanded tehtud, vahel paremini, vahel halvemini.
Lõpus tegime kolmeosalisi serpentiine, keskel traavi jäämisega.

• silmad tuleb igas allüüris või harjutusel hoida kõrgemal, ei tohi vaadata liiva, see viib tasakaalu täiesti metsa.
• väline ratse on kontrolliv ja koondav ratse.
• täisistak on järgmine asi, mis tuleb käpa alla saada. Iga hobusega.

Aaria päästab alati päeva

Heli tund, tegime üleminekuid galopist sammu, kolmeosalisi serpentiine, nii et vahepeal kontragalopis, sääre eest astumine - Aaria teeb kõik ise ära, nii et mina ei saa küll millegagi kiidelda. Tunni lõpus pikendamist - lühendamist. Aaria läks diagonaalidel nii kauni pika sammuga vahepeal, et mul oli tegemist, et kaasas püsida. Täisistak vajab kõvasti treenimist.
Täna sain treeneri käest korduvalt märkusi selle kohta, et mul on ratse liiga löntis ja pean rohkem tunnetama hobuse suunurkasid mõlemalt poolt.