lemmikharjutus

Oiiiii, kui vaevaline CD täna tundus... Mitu korda jõudsin mõelda, et minu füüsilisest vormist ei piisa selleks, et täna mingit head sooritust välja pigistada. Kui me hakkasime vasakule esimest traavi tegema, siis kartsin, et me sureme lihtsalt välja.

Sammus tegime seda harjutust, mida Katerina ükskord näitas - jalad sadulapatjade ette ja sellest asendist sirutad nad tagasi alla, nii et "istumine" jääb nii nagu ta on.

Aga, nagu ikka, hakkas Carp vaikselt soojenema ja aeglaselt, kuid kindlalt hakkasid ka asjad paremini välja tulema. Teises traavis oli vaja teha platsi lühikesse seina volt ja jätkata keskliini pidi sääre eest astumisega. CD puhul oli seda säärt vaja palju rohkem kui mõne teise puhul, tuli välja. Mu esimesed katsed kadusid nagu kuskile mutiauku ja vasakule poole liikumine oli üldse üks rist ja viletsus. Aga vaikselt ja tasapisi läks paremaks. Nii mul kui Carpil.

Galopp näis esialgu pisut laiali. Ma ei julgenud isegi proovida tema samal moel "äratada" nagu me üks päev Springstormiga tegime.

No põnevaks läks siis, kui hakkasime üle väikese kavaleti sõitma. Harjutus oli üks mu lemmikute killast, pidime tulema üle kavaleti väga väga pisikeste sammudega koondatud galopis, siis keskmises galopis ja siis sellise tempoga, nagu oleks tegemist ümberhüpetega. Ei välista, et mul võis suurest õhinast keel suust välja rippuda. Põnev.

Kui Carp kord juba töötab, siis ta töötab, mis tähendas seda, et tegelikult oli palju lihtsam, kui ma kahtlustasin. No kõik ei tulnud välja, aga see, kuidas Carp vastas nii ühele kui teisele küsimusele, oli eeskujulik. Ei kiusanud teda rohkem ja lõpetasime ära.

Üks kurb uudis ka, see vahva poiss Werner, kes kevadel lühikest aega tallis oli ja kellega mul oli au paar korda sõita, on läinud hobuste taevasse. Puhka rahus, vallatute pukkidega poiss.

Werner 3

Kõlab jälle kohutava kordamisena, aga mõned trennid on lihtsalt mõnusamad kui teised.
Werneril oli parem tuju ja meil ei olnud kordagi erimeelsusi, mis oleks Werneri esi- või tagaotsa ülespoole hüppama pannud. Vasakule sõita oli üldse nii mõnus, et hakkas tekkima natuke päris ratsutamise tunne. Iga kord, kui suund oli paremale, võttis vaese poisi ikkagi pead tõstma, et oh no, here we go... Aga me tegime kaheksaid ja rohkem suunamuutusi, mis mõne aja pärast ei tundunud nii õudsad. Lisaks pidin iga jõnksu või statemendi peale tegema pisikese voldi ja kõik toimis jälle nagu võluväel. Hyvä, Werner.
Tegime sääre eest astumist, millest esimene nägi välja kõike muud kui sääre eest astumine. See nägi välja pigem keskliini pidi sõitmine, kui ratsanik üha rohkem ja rohkem ühele küljele vajub. Järgmised korrad olid olnud juba paremad.

Hüppetrenn ... Werneriga

Sain sel nädalal kaks märkust selle kohta, et miks blogi nii aeglaselt uueneb. Armas, et keegi seda üldse loeb ja sissekandeid ootab :) tähh!

Täna oli hüppetrenn ja Anne ja Susanna hõikasid mulle juba enne, kui tahvli juurde jõudsin, et sõidan Werneriga ja kas ma hüppan ka temaga? Ermmmm... ma ei tea?
Werner oli selgelt rühikam kui eile ja ideid oli ka rohkem. Parimaks võib hääletada idee platsi ääre vastu joosta ja siis üritada kannapöördega platsiväravast väljuda. Vot niiviisi.

Metsapoolne osa platsist oli endiselt õudne ja jälle hakkas ta okserist möödudes tippima, üritas pukitada või lihtsalt lõigata kiiresti volt väiksemaks ja trügida platsi keskele. Galopitõsted vasakule õnnestusid paremini, paremale sain ikka tagant teada, et tegin need liiga järsult või talle lihtsalt ei meeldinud, et ma neid üldse tegin.

Vasakule ja paremale oli ta minu meelest igas allüüris erinev hobune. Vasakule nii lihtne ja tore ja kerge sõita ja paremale oli vaja mul kogu aeg olla ise ekstra tähelepanelikum, säärt hoida palju kõvemini vastas ja õlg palju enam tagapool. Ma üritan küll käed hoida paigal ja mitte randmetest neid lukku panna, aga mingite ootamatuste ajal või tagajärjel nad ikka hakkavad seda tegema.
Esimesed soojendushüpped tundusid mitte just julgustavad, sest ta sisuliselt ei hüpanudki, läks kuidagi imelikus traavis ristikesest üle.

Pärast läks asi täitsa palju paremaks ja igal juhul oli vasakule poole pöörates lihtsam ja kõik näis klappivat, aga kui punase-valgest lattaiast oli vaja paremale pöörata, viskas ta ikka paar korda puki moodi asja või jorras niisama ja vehkis pead alla. Kraavi moodi takistuse juurest ei saanud üldse tõsta, sest seal oli mets otse vastas ja paremale poole minek ja igatpidi ebamugav. Tuli tõsta varem, aga sealtpoolt takistustele lähenedes oli nurga normaalne läbi sõitmine täiesti võimatu, ta pressis kogu aeg sisse ja mu parem kehapool ähvardas ametiühingusse pöörduda, kui see pull ei lõpe.
Hüpatud saime, aga vahepeal sosistas Milla, et ma kummardun kogu aeg liiga ette. Palusin tal filmida ja kui selle õhtul üle vaatasin, siis tuli sügav masendus peale, sest kummardun jah. Pea kogu aeg. Urr.

Parkuur ... oli naljakas. Me võitsime kiirelt lahingu esimesel katsel sinise planguga ja seda kinni hoidva postiga. See langes kiirelt ja paraja kolinaga. Pihtas - põhjas. Meie Werneriga jäime terveks, aga ma sain aru, et mu parem säär ei ole üldse tõsiseltvõetav, sest me vajusime korralikult kogu aeg paremale. Seda varianti, et sea hobune takistuse poole sõites varakult keskele otse ja siis lihtsalt ole mõlema sääre ja ratsmega võrdselt olemas, polnud.

Teisel katsel me midagi ega kedagi ära ei tapnud, aga ma olin kuidagi eriti tasakaalutu seal seljas ja vajusime vahepeal traavile ja üleüldse, kuidagi hale sõit oli. Natuke kurb, et midagi parandada ei saanud, aga Wernerile ilmselt piisas sellest korrast.

Werner ja pisikesed pukid

Uued hobused mobiliseerivad mind. Ma olen raudselt palju püüdlikum ja teadlikum oma säärte-käte-õlgade asendist, kui olen uue hobuse seljas. Mis on ju tegelikult superhea.
Wernerit nägin eelmisel päeval tegelikult platsil, siis kui Liisi tegi temaga sammu ja traavi. Tundus natuke murelik poiss, aga selline olek on uude kohta sattudes ilmselt norm.
Boksis ei olnud ta peaaegu üldse murelik, aga treener hoiatas, et ma teda boksist välja ei laseks joosta, nii et ma püüdsin kõigeks valmis olla.
Alguses harjusime üksteisega sammus, päris raja peale minna ei saanud. Rääkimata sellest, et Aaria ja Lily paistsid metsas välja nagu kaks nõida, kellest oli vaja eemale hoida.

Need "jätkub hiljem" märkused on tegelikult petlikud, sest väga palju hiljem enam ei meenu, mis täpsemat tegime ja mis põnevat juhtus. Pukitas jah. Paar korda, aga see oli selline beebipukkide demonstratsioon, mille peale midagi põnevamat kui see, et ma teda rohkem edasi ajasin, ei juhtunud.