day after holiday

Alustasime puhkepäeva järgset trenni ... venimisega. Püüdsin omalt poolt süstida kuidagi meie ühisesse ettevõtmisesse entusiasmi, aga see oli ühepoolne pingutus. Kuni teise traavi lõpuni, siis hakkas meie samm reipamaks minema.
Tegime teises traavis täpsustammumist - traavis tuli sõita täpselt ülespandud torbikute vahelt läbi ja siis sama täpselt vasakule või paremale keerata. Sellised täpsed pöörded panevad rohkem tagaotsale istuma. Minu siis, võib-olla ka hobuse, kui järele mõelda. Kui ise püsti ei istu, siis on tunne, nagu künnaks me ninaga kohe platsi äärde uued vaod.
Vahepeal võtsin jalad oma lühikestest jalustest välja ja sirutasin need vähe pikemaks. Kohe oli parem tunne. Pärast oli kohe palju kehvem tunne, kui pidin jalad tagasi jalustesse panema. Jalg ei mahtunud enam ära.
Galopp tundus traaviga võrreldes palju kehvem, vähemalt soojendusgalopp. Eriti vasakule.
Sõitsime lõppu veel galopis üle lati. Alguses vasakule. Esimene katse tuli kuidagi rütmis, tempos ja kui hobune ka natuke näis enne latti mõtlevat, et näe, siin maas on üks latt, siis ei jäänud me ikkagi toppama ja ma ei pingutanud ka säärega üle, et ta oleks sammu pikendanud. Järgmistel kordadel nii ei õnnestunud, me ei saanud latile isegi keskele pihta. Viimane üritus vasakusse oli jälle parem. Paremasse oli alguses häda saada normaalset hoogu sisse ja pööre näis ka kuidagi järsk. Ma pidin jupp maad varem hakkama mõtlema hobuse edasisõitmise peale ja siis õnnestus latist normaalselt üle saada ka sellest jalast.

pop päev

Jälle kolmapäev.
Hüppepäev. Väga populaarne päev talli ilmumiseks, millest andis tunnistust ka see, et tahvel oli nimesid ja igasugu tähistusi (X - kuuest platsile, O - seitsmest platsile ja muud sellist) nii täis, et peaaegu ei leidnud end sealt üles. Tegelikult ma teadsin, et lähen Carpiga hüppama.
Carp oli eelmise kolmapäeva draamadest vist toibunud ja meie ette seatud peneroll hoidis meid mõlemaid põnevil. Pean kahjuks tunnistama, et mind rohkem kui Carpi ja ma võimlesin esialgu seal peal kahe eest. Pidime tulema esimesena lihtsalt galopis maalattidest üle ja see polnud kõige keerulisem, aga kui lattidest hakkasid kasvama ristikesed ja lattaed ja okser sinna otsa, siis hakkas Carp neid rohkem vaatama ja mina ei saanud neile lähenedes peast dilemmat: täisistak? poolistak? täisistak? poolistak?
Horoskoobi järgi oli kindlasti ka soodne päev alla vaatamiseks, sest kui ma õhtul koju jõudes Kersti tehtud pildid avasin, siis oigasin kõva häälega.
Penerollid olid sellegipoolest põnevad. Ma nihelesin juba eile, kui vaatasin, mismoodi treener neid hüppas. Tõsi küll, meie okser oli märkimisväärselt madalam, irw.
Ja peale seda oli pisike rada. Ei olnud väga keeruline, aga vigade tegemiseks võimalusi ikka. Mulle näis, et suurest hirmust tõrke või enne hobust hüppele minemise eest lükkasin enda ülakeha enne viimast lillat lattaeda võimalikult (loe: liiga) taha. Carp ei ütelnud selle peale midagi, aga takistused olid ka liiga madalad, et ta oleks pidanud hullult herneid ninna tõmbama. Ülejäänud rada ei tundunud nii paha, ainult, et sinimustvalgele, kuhu pidime nurgast läbi jõudes tagasi keerama, olin üritanud tüürida sisemise ratsmega.
Mul oli sellegipoolest nii hea meel, et meil omavahel näis Carpiga kõik toimivat. Noh, et meie soojendus oli seekord soojenduse moodi, et ma sain jälle galopis juba esimeste ringide ajal poolistakus olla ja ta ei surnud välja ja et ta oli lõppkokkuvõttes endiselt seda meelt, et nendest penerollidest ja takistustest peaks ikka üle minema.
Kipa.

Kersti tehtud pilt, aitäh!

overthinking, underdoing

Ma ei mäleta, et Aaria oleks kunagi varem eest nii põhimõtteliselt kange olnud... Kohe, kui ma hakkasin käega tegema stressipalliliigutusi, hakkas ta lõuga ettepoole vedama ja ma olin täitsa jännis. Nuta või naera, ma püüdsin olla kätega hirmus õrn, lõdvestada õlad, hoida ennast püsti ja kontrollida, et säär töötaks õige koha peal, et kannad kuskil ei tilbendaks, aga muutust ei mingit. Midagi jäi ikka puudu.
Veel üks asi, mis alguses väljakutseid pakkus, olid peatused. Ei ole ette nähtud, ütles Aaria ja vedas mind uljalt edasi.
Teises traavis tegin traav-samm-traavi üleminekuid, edasisõitmisi ja tagasivõtmisi. Selle lõpuks hakkas õrnalt tekkima ratsutamise tunne, aga kui oled paar korda elus saanud tunda seda päris õiget tunnet, kui hobune kannab sind udukergelt mööda platsi ja ratse on justnagu naljapärast näppude vahel, kuskilt midagi välja pigistama ei pea ja muusika kõlab kõrvus, siis enam see "niisama ratsutamise tunne" just doesn't do it for me ...
Hobused soojaks ja siis tulime galopis voldi peal üle maaslamava lati. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, aga kaugelt paistis nagu kõrgem matemaatika. Ei ole vaja lugeda igasuguste Breisnerite artikleid, kui need pea sassi ajavad, irw...
Esimesed korrad pingutasin ise hullult seljas üle, pärast püüdsin lihtsalt hoida rütmi, joonistada voldi parajalt ümarama, saada hobuse lati keskele ja otseks, ei tõusnud sadulast välja ja kõik ülejäänud jätsin Aariale välja mõelda. Ma ei näe veel stride, eriti kui olen, keel suust väljas, ametis igasuguste nõmedate asjadega (nagu näiteks jaluste talla all hoidmisega, grrr!). Aaria näeb küll kui vaja.
Jalavahetus sinimustvalgel kavaletil. Kuidas kurat see õieti käis? Vaatasin, kuidas Milla ja Annabel seda tegid, aga kui püüdsin järele teha, kaotasin tasakaalu, kerkisin sadulast liiga välja või tegin muud sellist ebakonstruktiivset. Välja hakkas tulema siis, kui otsustasin, et ma ei tee midagi, lihtsalt püüan hobuse võimalikult otse ja toredasti sealt üle saada, ilma ise sadulas midagi tegemata.
Siis tegime mitmeid asju järjest (volte üle lati mõlemast jalast, seotud vahega lattaedu, valge latti ja sinimustvalget. Iga kord, kui lähenesime millelegi uuele, muutus esmatähtsaks kahtleva Aaria keskele tüürimine.
Pilt oli treeneri sõnul olnud päris paha. Poolistakus tuldud rohelisetriibulised lattaiad oli olnud ainuke enam-vähem sooritatud osa rajast.
See viimase aja jaluste draama on tingitud sellest, et ma ei toetu neile piisavalt. Kui tegime lõdvestustraavi, pööras Marit tähelepanu sellele, et siis olid mu kannad all ja toetus õiges kohas. Traavis on see muidugi lihtne, kergendades ei saa kuidagi ignoreerida jaluste funktsiooni, galopis kipun ma ikkagi hoidma sääri suht kangelt fikseeritud asendis hobuse külgede ümber ja jalused kaotavad minu jaoks osa oma tähtsusest...

Armas Rolly

Kui jõudsin talli, hõikas Anni, et ma hüppan Carpiga, ent platsile jõudes tuli välja, et Carpil on ühe jalaga täna pisut kehvasti ja pidin ta talli tagasi viima.
Kiiresti panin Anne suure abiga Rolly valmis ja kihutasin tagasi platsile.
Rolly on endiselt väga tore ja armas. Esimese traavi lõpus pisut kõigutas pead kahele poole, aga ma püüdsin siis olla nii pehme ja stabiilse käega, kui see on üldse minu jaoks füüsiliselt võimalik. Kuna ma kipun vasaku käega liialdama, siis kardan juba ise ka oma vasakut kätt.
Proovisin võimalikult vähe seljas võimelda, mitte kalduda ette ega taha. Ühe korra sain märkuse selle kohta, et lükkasin käed küünarnukist liiga ette, ühe korra selle kohta, et püüdsin liialt looma painutada, oli vaja rohkem mõelda otsesusele. 
Sammupauside ajal püüdsime hoida rütmi ja mitte eriti küliskõndi eksponeerida. Esialgu polnud meil latti, millest üle kõndida, plats oli niikuinii rahvast täis ja see oleks ilmselt teisi ka seganud, pärast pani Marit meile ka lati maha.
Galopitõsted olid peaaegu kõik enam-vähem. Esimene (või teine?) oli selline natuke imelik, kus lasin ikkagi ratsmed tiba pikaks, aga enamik õnnestus teha nii, et kõik läks sujuvalt ja rütmis. Paar korda avastasin peale tõstmist, et ma ei kasutanud üldse eriti välimist säärt?! See on midagi uut...
Paremale lõdvestus Rolly lihtsamini ja oli mugavam, vasakule mitte nii väga (asi seotud minu vasaku käega?). 
Tegin galopist ülemineku traavile ja kui Rolly tahtis väga alla minna, siis tõstsin õrnalt käed ja jätkasin niimoodi. Treener ütles, et oli väga hea olnud ja lõpetasimegi selle noodiga. Pisut kõndisime veel nurgas üht valget latti ja siis talli.

Ilma sadulata. First time for everything.

Diamond tuli minuga hea meelega koplist kaasa. Vaatas küll kõõrdi, kui ma temaga rääkima läksin, aga ei taganenud, lasi paela ümber kaela panna ja lonkis minuga koos talli.
Kui jõudsime platsile, ei olnud seal nagu kiuste mitte kedagi, kes oleks saanud Diamondit kinni hoida selga minemise ajal. Ainult Liisi sõitis kellegagi. Küsisin temalt, et kuidas üldse minnakse ilma sadulata selga? Vinnan end kõhuli üle tema ja hakkan nihelema? Liisi ütles, et saab ka nii, et viskad jala üle. Proovime.
Esialgu oli vaja Diamond paigale seisma saada, sest ta pole ka eile sündinud ja astub iga kord eest ära, kui hakkad talle selga minema. Kes kannatab, see kaua elab, mõtleb Diamond ja vaatab Sulle siiralt poolkissis silmadega otsa. Aega on selle kiire asjaga.
Proovisin minna redelilt keset platsi. Ehh, naiivitar, mõtles Diamond ja keeras oma tagumiku täpselt niikaugele, et jalg üle selja ei ulataks. Umbes 15 korda.
Siis viisin Diamondi platsi ääre kõrvale ja panin trepi teisele poole teda, et teda nende vahele "kanaliseerida". Nii ei saanud ta tagumikku keerutada, aga sammukese tagasi sai ta astuda küll. Vajadusel ka sammu edasi. Võttis aega, mis ta võttis (minu meelest u 10 minutit), aga Diamond tüdines sellest mängust esimesena. Viskasin jala üle, nihelesin end otseks ja kiitsin teda hullumoodi, et ta vähemalt sekundi seisis.
Oli täpselt nii mugav, nagu kõik olid lubanud. Polnud mingit vahet, kas sadul oli või ei. Küsisin Merlelt, kes sel ajal just platsile jõudis, et kas istun õiges kohas, mitte liiga ees või mitte liiga taga. Jah, ütles Merle ja lisas veel, et minu selgroog peab kohtuma Diamondi omaga. Ehk siis täpselt keskel.
Täna sain nii mitmest kontseptsioonist paremini aru, ilmselt just sellepärast, et minu ja Diamondi vahel polnud isegi valtrappi, kommunikatsioon oli otsene. 
Esiteks - palju mõnusam oli istuda, selg oli palju vabam ja sai rohkem liikuma. Treener ütles ka sammu ajal, et mu istak on parem.
Teiseks - seda liigutust hobuse tagasivõtmisel, millest Tõnu rääkis - kus puusad ja ristluu liiguvad kätele vastu, on ilma sadulata palju lihtsam teha ja annab väga hea tunde, kuidas täpselt sa hobuse seljale ja õlgadele mõjud.
Peale teist traavi läks Diamond itsi täis ja hakkas kiirustama ja tormama. See andis jälle jube hea õppetunni, miks ei tohi ette vajuda, kätest või lakast abi otsida. See lööb tasakaalu absoluutselt sassi ja on kindel viis alla tulla.
Tegime latiharjutusi - keset platsi oli latt, millest tuli risti üle tulla ja teisele poole keerata. Töö käis jälle õlgade ja istakuga.
Galopitõstetega nägin pisut vaeva. Vaatasin tihti alla, kontrollisin jalga, aga treener ütles, et tunnetus on asi, mida ma ei tohi teha silmade abil, vaid saama selle selgroo sisse. Pani mõtlema.
Lõpuks õnnestus mõlemasse jalga Diamond galoppi saada ja pisut sellesse galoppi ka jääda.
Jälle üks väga väärt trenn.

Rollyga teisel katsel

Ennast korrates ütlen, et võrratu on sõita hobusega, kes igas allüüris hea meelega läheb edasi ja reageerib säärele kohe. Kui mõne hobusega tuleb säärega vastu külge tonksata, et sind jutule võetaks, siis Rolly puhul pigistad kergelt ja pajehali!
Alustasime jälle mööda latte kõndimisest, sinka-vonka ühelt ja teiselt poolt.
Täna oli võibolla pisut rohkem sünkroonsust ja rütmis püsimist. Kuulasin sammu ajal kontrolliks, et kas on ühtlane üks-kaks-kolm-neli, kas saab mingi laulu taustaks panna. Traavi ajal lugesin samuti vaikselt rütmi, et mitte mööda panna. Sain ikka märkusi, et pean rohkem ratset võtma. Ma ei tea, mida ma siis ootan, et ta ise pakub, nagu Vivaldi?
Mitu korda jäi ta ratset tõmbama ja ma hakkasin kahtlema, et kas kõik õige, säärega ju töötan? Paar korda tõmbas piisavalt kõvasti, et mind ettepoole, kaela peale saada. Marit käskis rohkem stressipalliliigutust teha, ilmselt siis ma ei teinud enne piisavalt.
Peale teist traavi saavutasime mingi lõdvestuse, see algas kõik vist rütmist ja ühel hetkel oli ta kael kenas kaares, pea pigem allpool, seljast pehme ja vuhh-vuhh, libisesime üle platsi. Not so bad. Nüüd kuidas seda hoida?
Jälle koogutas ta peaga õrnalt ühele ja teisele poole, minu käed olid sel hetkel täiesti paigal. Eelmisel nädalal nägin, kuidas üks hobune, keda Ebbe-Liisa sõidab, tegi sama. Miks nad nii teevad? Kas see on viis kompenseerida mingit liigutust traavi ajal?  Kas nad teevad seda lõdvestuse ajal või jaoks?
Esimesed kolm ringi galoppi olid justnagu väike preemia trenni vahele, aga ratsme olin ikka liiga pikaks lasknud. Ma ei saa seda paduka ja läbimärjaks saamise süüks ka ajada, sest vahepeal sain nii ratsme kui libiseva kenasti kätte ja kõik toimis. Tegime galopis pikendamist ja tagasi võtmist, hurraa. Päris mõnna on, kui vajutad hobusele kergelt sääre vastu, ja pilt hakkab kõrval kiiremini jooksma. Ei mingeid kauboimänge. Lihtsalt muusika.
* Sellise suure liikumisega hobust pole vaja ristluuga pikemaks ajada.
* Treeneri sõnul oli pilt täna juba palju parem olnud, kui eile.

Esimene trenn õues sel aastal - Carpe Diemiga

Sain esimest korda suurele platsile, kus oli juba täitsa kuiv liivapinnas. Ehh, ma ise olen nagu hobune - uus keskkond ja mul neerupealsed adrenaliini täis.
Võibolla sellepärast ei tulnud kõik päris nii hästi välja, aga väga kurta ka ei saanud. Platsi peal liiklemine teiste vahel ja ümber nõuab suht palju teadlikku tähelepanu, ei tule kõik veel automaatselt ja ma kahtlen ka hobuses veel. Ikkagi uus suhe.
Libiseva lubas treener seekord sõlme siduda, et see mind ei segaks.
Tegime kaheksaid, pöördeid, latti galopis (Carp vajus ikka pidevalt ja pidevalt enne latti unele ja ma oleksin ilmselgelt pidanud kasutama rohkem stekki).
Lõdvestus ei olnud kõige hullem, aga samasugust sirutust ei olnud, nagu eelmine kord.
Carp on mõnus loom.

Winstoniga enesekindlust taastamas

Alustasime läbirääkimistega, sest Winston hakkas kohe alguses ajama, et tema on grupihobune, seega = tema kõnnib sammu ja jookseb traavi vaid grupis. Ma püüdsin talle vastupidist väita ja iga kord kui jõudsime kellegi sappa, tegin voldi. Kui ta ei reageerinud säärele ja hakkas õlgapidi eemale rühkima, siis ma ei jätnud talle selleks mingeid võimalusi, jäin kasvõi seisma. Ja ülla-ülla, peale kolmandat või neljandat kaklust oli ta nõus igal kümnel juhul väikse voldi keerama, isegi siis, kui keegi oli nina ees sõitmas. Tänan, Winston!

Peale soojendusringe tegime kogu grupiga kollaseid maalatte. Seal saavutas mu enesekindlus teise kosutava punkti, kui Winston vaatas latti esimesel korral kõõrdi ja püüdis taganeda "oi, ei, teil on vale aadress, ma ei tee latte." Jäin maru rahulikuks, kaks säärt tugevalt vastu külgi, ei lasknud Winstonil sammukestki tagasi astuda. Kui me siis latist üle saime, siis tundus mulle, et kogu ta selg ohkas. Sügasin vanakese kaela kahelt poolt. Peale seda ei tulnud ühtegi erimeelsust lattide teemal, andke ainult ette. Tänan, Winston!

Ja siis me tegime galoppi, milles tulid voldid välja. Ma tundsin, et ma kordagi ei vajunud ette ja täisistak oli tema seljas nii palju mugavam, kui mida mäletasin. Me ei koperdanud kellelgi jalus ja Winston hakkas esimese tõste peale kenasti minema (tema galoppi tõusmine käib kuidagi naljakalt (aga mugavalt!) läbi õhu), nii et mul jäi vaid veelkord teda tänada. Iga hobune on vahel imeline :)

Norida saab galopis püsimise kallal, aga kivi vaid minu kapsaaeda. Ma võin küll olla õnnelik, et sain Taivelt vaid ühe märkuse (galopis vajusin korra ette), aga tegelikult muidugi oli norimist küll. Painded ei olnud päris see ja Winston vajus galopis tihti traavi. Sellegipoolest oli see enesekindluse taastamiseks väga hea trenn ja nüüd jälle kibelen trenni.