Markus ja kaared

Juba sammus alustasime kindlameelse vaidlusega ja Markus sikutas jõhkalt juhtmeid nii külgedele kui ette. Traavi läks palju paremaks, vanake unustas korraks isegi vist ära, et oleme ratsmete kaudu ühendatud.

Ühes viimastest tundidest suutsin sääred kohe alguses ära fikseerida ja kergendada ökonoomselt ja olla säärtega kogu aeg olemas. Täna seda ei juhtunud ja ma ei saanud aru, miks. Üritasin kogu aeg, aga tundsin ise ka, et kogu aeg kerkin liiga üles ja sääred kõiguvad igas ilmakaares. Ühtepidi "don't stand up, kneel up," teistpidi pean jälle rohkem jalustele toetuma.

Poolistakus galopis oli seda eriti tunda - no ei saanud asendit sisse võtta, põlved näisid vale koha peal ja sääred otsisid paaniliselt kuskilt mingit pidepunkti. Galoppi saime ainult sammust.

Sõitsime kaari - nurk läbi, siis X-st läbi ja siis tagasi nurga poole. Suunal vasakule tundus see lihtsam, paremale vajusime rohkem välja või vaidlesime selle üle, kas Markus võib või ei või sõita, samal ajal küljeaknast paindele vastassuunas välja vaadates. Püüdsin kätt liigutada ülisujuvalt, et Markuse pead leplikumalt suunata.



Ratsutamisega on natuke nagu sünnitamisega - selle ajal mõtled, et ei jaksa enam, hetk peale seda oled valmis kohe kõike uuesti tegema.