Zillioni energia

Ainult üks päev tallist puududa ja juba on imelik tunne.

Well, igasugu asju oli vahepeal juhtunud. Zillion oli oma tüdruksõbraga jälle üle piiri läinud ja koplist omavoliliselt lahkunud. Agnel oli sündinud imearmas täpiline varss. Nendes uutes titades on midagi maagilist, ajab silmad vesiseks, kui neid vaadata. Nii äputrillad ja saamatud, aga nii võrratud.

Zillionil oli ka üllatusi varuks - ta ei mallanud oodata, kuni ma selga ronin, vaid niheles ja muudkui astus igas suunas. Kui ma siis sain jala üle, oli ta seda meelt, et nüüd on oodatud juba kah, läheks kohe galopis edasi. Jätkus energiat ja häid ideid. Jälitaks seda musta ponimammat kordel? Pukitaks esimese traavi auks? Ei? Aga väikesed kiiremad ringid galopis?

Soojendus oli sobivalt kiire nii Zillioni tuju kui hüppetrenni jaoks.
Me hüppasime alguses ristikest valiklattidega ees ja taga. Otsin igas hüppetrennis seda kauaoodatud tasakaalu - endiselt jalustel, kui ees või taga võib olla säär, kui palju peab pigistama ja kui kiiresti või pikalt. Ristikest vasakust jalast tulles kaldusime paremale ja maandusime valesse jalga. Ma pidin parema sääre järgmisel katsel viima tahapoole ja siis jändasin natuke selle tasakaaluga, et saaks ikkagi sääred nii ümber, et hobune ka aru saab, mida ma mõtlen. 

Okserile viis tee üle roosa lattaia, siis nurgast välja okser ja enne seda vaja loomulikult hobune parema sääre ette saada. Enne takistust säärtega vehkima hakata on juba natuke hilja, ikka on vaja juba pöördes hobune saada jala ette ja hoog sisse.

Parkuuri esimese roosa lattaia peal veel mõtlesin, et kustkohast me õieti õhku peaks tõusma, aga edasipidi näis juba Zillion ise olevat veendunud, et kui ei klapi, siis paneme klappima. Mina pidin keskenduma rütmile ja tempo näis ka parkuuri lõpupoole juba natuke lähedane sellele, mis ta võiks olla. Jah, see jätab mulle vähem aega mõelda klappimise või mitte klappimise peale, aga see tuleb ilmselt reaktsioonikiirusele ainult kasuks. Viimane vasakpööre roosale lattaiale oli küll hirmus, ma tundsin, kuidas me läheme kreenis, külg ees, sinna kurvi ja võtsin hobust tagasi, olgugi, et tegelikult poleks olnud niiväga palju võtta. Tulemuseks oli see, et me tegime sinna ette väikese sinka-vonka.

jalusepikkus, kavalett ja uued harjumused

Soojenduse tegime maneežis ilma treenerita. Selles polnud midagi eriti uut - esimene traav lihtsalt püüdsin rütmi hoida, mitte kiirustada. Mõtlesin tagumiste jalgade peale ja teises traavis tegime põnevamate mõtete puudumisel üleminekuid, kokku- ja edasisõitmisi, volte, kaheksaid, jms. Esimeses galopis näis ta laiali ja tagasivõtmine oli paras ülesanne. Galopp vasakule oli raskem, vahetasin suuna, tegin paremale, see näis palju parem ja siis tegin uuesti vasakule. Ka see näis juba parem.
Nagu eile, tuli ka täna teemaks jaluste pikkus. Tegin soojenduse suht pika jalusega, lootes, et siis on mul hobuse vastas see kõige tähtsam koht säärest. Kui aga me pärast kavaletile hakkasime lähenema, pidin panema jaluse lühemaks ja siis näis kõik jälle nagu vanasti, palju mugavam istuda, vähem ujusin hobuse selja peal ja kergem oli sadula peal istuda.
Kui Marit tuli, siis pani ta meile ühe väikese kavaleti, millele tuli läheneda nurgast välja, lühikese diagonaali peale keerates. Ei tundunud kõige lihtsam pööre, eriti sel juhul, kui mul ei õnnestu Carpi korralikult enda alla jooksma saada.
Esimesel korral pidime jälle sõitma hobuse väga-väga kokku, teine kord tulema normaalse galopitempoga ja kolmandal korral korraliku hooga.
Mul on tekkinud uued harjumused. Niipea, kui hakkab tekkima mingi visioon sellest, kui täpselt meie sammud hüppeni klapivad, hakkavad silmad mööda liiva käima ja vahemaad kontrollima. Jalavahetus paremasse jalga peale kavaletti on sellises olukorras muidugi liiga palju tahetud.
Lisaks olen peale eelmisi hüppetrenne, kus CD tõrkus platsil igasugu värvilisi hambatikke, veendunud, et ma pean enne takistust andma säärtest kõik, mis annab anda. Täna poleks pidanud nii palju vehkima, rohkem oleks pidanud teda hoidma koos.
Kui sellega hakkama sain, lõpetasime tänaseks ära.

ratsakoolide meistrivõistlused

Sõitsime puhta sõidu ja jõudsime mingile kohale ka.
Carp sai igal juhul punase roseti, oleks aus, kui ma sellele vaprale loomale tema kannatlikkuse eest terve kastitäie neid tooksin.
Sõidu ajal ei olnud mingeid ülevaid hetki, rohkem nagu igasugu põntsumist ja tasakaalukaotusi ja muud sellist, aga paar okserihüpet soojendusel tekitasid küll ülevoolavat rõõmu ja elevust.

 

 

Foto eest tänud Kersti Sügisele!

Sadul selga ja punuma (Carpe Diem)

Üle pika aja tõstsin täna jälle sadulat Carpe Diemile selga. Natuke jupsis jälle sel ajal, kui pidi valjaid pähe saama, aga leebus kiiresti ja mingit pea lakketõstmist ei olnud ega tulnudki. 
Hetk enne, kui pidime välja minema, teatas keegi, et minu & Carpi nime taga tahvlil on H-täht ja see tähendab ju hüppetrenni.
Platsil oli liiklus nagu kesklinnas ja soojendus venis pikemaks kui tavaliselt. Kuskile peale raja teiste hüppajate eest varjuda ei saanud ja nii me lonkisime mööda rada. Traavi alustasime siis, kui teised väikese pausi tegid.
Nii saab kõrvalt teiste hüppetrenni jälgida ja jälgida oli palju... Igasugu huvitavaid hüppeid, tõrkeid, kukkumist tuli ka ette. Väga tõhus õppematerjal.
Meie soojendus oli pikk, aga see polnudki täna füüsiliselt eriti raske. Naha sai küll märjaks ja korraks üritasin isegi lühikeste varrukate väel olla, aga see ei olnud kõva tuule käes kõige parem mõte. Ratset oli vaja kogu aeg kokku korjata ja mitte teda eriti pikaks lasta. See oligi täna kõige raskem ülesanne. 
Tundsin ennast natuke enesekindlamalt soojendusgalopi ajal. Carp näis täitsa tore, aga päris nii ärksaks memmeks, nagu enamasti hüppetrennide ajal, ta täna ei muutunud. Iga kord peale pausi oli vaja mingit strateegiat, et teda üles äratada.
Selle kohta olid soojendushüpped siiski täitsa söödavad. Ühele küll läksime liiga laias galopis peale. Vahvalt tuttav tunne oli temaga hüpata, aga alla kippusin jälle vaatama ja ette vajuma ka. Kohe, kui selga istusin, tundsin, kuidas ma olen seal seljas tahapoole kaldu, nii et selleks, et selja- ja kõhulihased valutama ei hakkaks, peaks ettepoole end hoidma. Mida ma tegin liiga palju. Oh, well, pisiasi.
Parkuur oli jälle muidugi põnevaim osa ja esimesed hüpped olid paremast paremast jalast. Mul tiksus juba siis kuskil kuklas, et oot, miks ma soojenduse ajal ei proovinud jalavahetusi? Äkki oleks kasuks tulnud?
Ridades õnnestus õige arv fuleesid teha, ent süsteem osutus täna parajaks pähkliks. 
Enne süsteemi meil jalavahetus ei õnnestunud, sest mu vasak jalg oli teinud kõik selleks, et takistada hobusel jalga vahetada. Edasi oli aga vaja sõita väga korralikult läbi kaks nurka lühikeses seinas, et saada pihta süsteemile, mis asus diagonaali poole sõites otse ees.
Urr! Ok, esimesed kaks korda ma tõesti arvestasin ise valesti otse takistuse peale keeramise suuna. Enne esimest takistust olime jõudnud ehk paar sammu otse olla ja kui Carp läks esimesest takistusest küll üle, siis teise ette tegi ta kena tõrke. See oli tegelikult ühe fulee vahe, aga meil õnnestus trammitädiga sinna kaks teha. Tõrge oli loomulik käik.
Carp pistis peale seda punuma, nagu tal oleks herilased saba all, ju vist arvas, et nüüd kohe saab karistada. Muidugi ei saanud ja püüdsime uuesti tulla, aga see ei lõppenud teistmoodi kui eelmine katse. Enne kolmandat korda joonistas treener meile (sõna otseses mõttes) trajektoori liiva sisse ja proovisime uuesti. Nohhhh, päris seda joont pidi ei õnnestunud joosta, selelks oleksin pidanud looma saama palju palju palju rohkem enda alla galoppi jooksma, ent õnneks saime üle ja peale seda jätkasime ka okserile.
Kui olime lõdvestustraavi lõpetanud, ütles Marit midagi veel selle kohta, et ma ei muretseks, küll ta võistlustel üles ärkab ja ma jõuan paar päeva temaga veel sõita ka. Oot? Et sellel nädalavahetusel?
Jep, täpsustasin, sel nädalavahetusel jah.
Wii. Wii.
Wii.

hüppetrenn Lakiga

Kui mulle antakse valida Heinz (loe: no jumping + lots of speeding), Markus (loe: no jumping + possible pain?) või Laki (jumping), siis mis te arvate, mis ma valin? Treener oli neid nimesid mulle ette lugedes näoga, nagu ta päriselt ka arvaks, et ma jään juurdlema. Ma tuleks hüppetrennideks ka hauast kohale...
Vabandan juba ette ropendamise pärast, aga üks ingliskeelne vanasõna - assumption is the mother of all fuck-ups - on juba mõnda aega soojenduste ajal meeles mõlkunud. Kui soojendus läheb halvasti - ole ettevaatlik. Kui soojendus läheb hästi - ole eriti ettevaatlik...

Täna olin soojenduse ajal murelik, sest Laki tundus mulle olevat koomas ja maneežis oma isikliku agendaga. Kaks kord püüdis mind paremale ära vedada (tegelikult kolm - üks kord ka okserilt tulles, aga see oli minu süü, ma ei olnud veel selleks ajaks korralikult sadulas). Seljast tundus, et me ei liigu üldse edasi ja mingit lõdvestust, ümarust või painutamist ei paistnud isegi mitte nurga tagant.

Esimeste galopitõstete peale ei liikunud ükski närv tema näos. Laki, ma ei usu, et mu tõste nüüd nii jaapani keeles oli? Kolmanda või neljanda galopitõste peale tõmbas ta ennast käima, jooksis pool voldikaart galoppi ja püüdis siis rahulolevalt sammu jääda, nagu töö oleks tehtud. Siis hakkasid kõik nurgad sobima enda kreeni kallutamiseks ja galoppi tõusmiseks, ükskõik, kas ma seda küsisin või mitte. Huhh, milline algus hüppetrennile...

Ja siis need peatused, kus ta teeb hirmsasti nägu, et tal on vaja häda teha... Kuskil 7-nda tulemusteta kakapeatuse juures ma enam ei läinud mänguga kaasa. Samal ajal tundusin endale kalgi loomapiinajana.

Aga kui me hakkasime hüppama, siis mingil ebaloogilisel põhjusel oli Lakil tegelikult mu säärtega ikkagi mingi omavaheline toimiv kommunikatsioon, sest see päästis nii mõnegi kõrvale kaldumise. Ok, ühe korra jooksime ühest lattaiast ka mööda, aga see oli juba kaugelt kahtlane. 

Aaaaa, ma pean selle ruttu kirja panema, enne kui ma unustan - kui tulime sinimustvalge lattaia järel punase okseri, siis meil õnnestus peale seda õigesse jalga maanduda ja selles jätkata. Jesss! Ma olin siiani võtnud traavis jalavahetusi Laki puhul by default. Marit ütles, et olin normaalselt vasakule hoidnud ja et tegelikult Laki vahetab kenasti jalga.

Ma olin nii õnnelik, et saime mitmed pöörded hoolimata vaidlustest siiski normaalselt läbi sõidetud ja et parkuuris ei teinud me ka mingeid hulle fopaasid, sest kui ma parkuuri meelde jätsin, siis ennekõike lugesin üle kohti, kus peab suure tõenäosusega laki traavi võtma ja uuesti tõstma... Natuke võib krimpsutada nina selle peale, et vajume ikka vahel sisse, aga ma sain ikkagi väga positiivse laengu.

Kas keegi tahab kihla vedada, mida ma täna unes nägema hakkan? 

peast hobune

Kui me Kukrumäe suure autoga Kurtnasse jõudsime, oli võistlus juba alanud. Arvasime naiivselt, et kui stardikates on kirjas, et meie soojendus peaks algama orienteeruvalt 10:40 ja sinna on vähemalt 45 minutit aega, siis jõuame veel teiste sõite vaadata ja rajaga tutvuda.
Sel ajal, kui seal punt hobuseid ja ratsanikke soojendust tegid, hüppasime üle ääre ja püüdsime vaikselt minna rajale vahesid lugema. Ühe silmaga nägin, et Kristiina ja Luka ka soojendavad ja mingi häirekell hakkas peas tööle - oot, kas nad ei olnud meiega samas soojenduses? Ähh, küllap on teise tõstetud või midagi... Ja siis vaatas Merike mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et miks sa ei sõida? Kus su hobune on?
Tegelikult oli esimena Budaga sõitmas Katrin ja tänu kiiresti reageerinud gruumidele jõudis ta ka kiirkorras soojendusele. Nad tegid puhta ja kena sõidu.
Kuna ma pidin viimasena sõitma samas soojenduses, siis pakuti mulle tegelikult pärast ka võimalust enne oma sõitu veel Budat soojendada, aga ma ei näinud enda pärast mõtet seda teha. Budaga olin ma ju just eile õhtul sõitnud ja ta oli seda sama rada ka just hetk tagasi sõitnud. How wrong can it go?
Esialgu püüdsin talle meelde tuletada meie eilseid vabaduseringe ja kasutasin hetke, et galopis tiir ümber maneeži teha enne, kui tervitama läksin. Polnud päris see jihaa-tunne nagu eile, aga samas ta ei vajunud ka kuidagi ära, nii et läksime sõitma.
Buda liikus täitsa omas nostalgilises rütmis ja see ei tundunud kõige parem rütm parkuuri jaoks, aga ma ei saanud teda (jälle!!!) liikuma nii, nagu mina oleksin tahtnud. Ma poleks tahtnud muidugi esimeses faasis kihutada, aga see pole ka õige tunne, kui kogu aeg lükkad sääri külgede vastu mõttega, et ära traavi jää. Ma samas ei kujutanud ette, et me seal ja selles kõrguses midagi maha ajaks. Normiajaga hätta jäämine? Jah, võib küll olla probleemiks, kui me tuult lakas kiiremini liikuma ei saa...
Kolmandalt neljandale oli vähe nõudlikum pööre. Me lõikasime natuke liiga palju ja kaotasime ka hoogu. Buda läks küll kenasti üle, aga neljandalt viiendale (sinine okser) jäi valesse jalga ja kuidagi midagi ei klappinud - tulemuseks mahaaetud latt.
Peale seda tuli süsteem ja siis seitsmes pika kaarega.
Ma tahtsin nii väga seda teist faasi sõita, aga loomulikult pidime peale seitsmendat suu puhtaks pühkima. Kurb.

Edit: video pealt oli näha, et lisaks sellele, et tulime okserile valest jalast, tegime sinna vahele 8 sammu ja ma hüppasin veel enne Budat hüppele ka. Urrrr. Tagasiside treenerilt oli põhjalik ja õnneks pigem positiivses noodis.

* * *

Viimane nädal on toonud mitme tuttava käest palju huvitavaid küsimusi. Inimesed oleks justnagu mu pärast mures, irw..
Myy tahtsis ülevaadet, et millised pikemaajalised plaanid mul selle ratsutamisega ikkagi on? Palmi uuris lõuna ajal kuskil salati ja pasta vahel nõudlikult, et kas ma nüüd olen ikkagi rohkem peast koer või peast hobune?

Ja siin ma nüüd mõtlen, et kas peast hobune tähendab seda, kui näed keskmiselt 2-3 korda nädalas unes oma trenne? Täna öösel näiteks käisin ma juba kaks korda Kurtna võistlusel ära.
Või kui ütled rabelevale koerale "prrrrt"?
Või kui autoga valgusfoori ees pidurdades püüad hullult mitte inertsist ette vajuda?
Või kui kõnnid kaubanduskeskuses, hoides kinni eemale tiriva lapse käest ja iga kord kui sisemine jalg puudutab maad, pigistad õrnalt lapse kätt?

Carp päästab päeva. Ja süsteemi.

Ma olin nii rahul tänase soojendusega! No päriselt, me oleks nagu pisikese metamorfooriga hakkama saanud ja Carp läbis kõik nurgad, tuli tagasi ja liikus edasi. Paremale galopp oli nagu muusika, vasakule mitte küll nii hea. Aga kõik muu, see kuidas Carp sääre peale edasi liikus, sammus ja traavis pikendas ja tuli tagasi, liikus läbi käe ja näis nii pehme, see kõik tundus nii mõnus, andke ainult rada, mida sõita... Ma kahtlustan, et mul oli jälle suunurgad kõrvade taga kogu soojenduse ajal.

Ta passis seda pruuni ponitekki seal kollase takistuse peal. Kahtlaselt pruun. Ja ruuduline. See ei kõla hästi. Enne ei saanudki niiväga aru, aga mingil hetkel, kui tulime voldi pealt tekist mööda, siis hüppas ta korraks kõigi nelja jalaga õhku ja vaatas seda tekki, nagu see oleks teda hammustanud. Kõndisime pärast sealt korduvalt mööda, aga ikka natuke pidi piiluma. Kloun.
Esimeseks soojendushüppeks oligi kollane rist. Carp igaks juhuks üritas hirmsasti vasakule trügida, aga tekk oli selleks ajaks juba asukohta vahetanud. Petekas.
Soojendushüpped tundusid ka nii toredad ja ma ei jõudnud ära oodata, kuni me rada saame teha.

Rada oli siis selline:

Põnev, eks? Igasugu lahedaid pöördeid ja süsteem (hurraa!).

Me olime viimased, mis oli hea, sest ma sain vaadata, kuidas teised selle läbi sõidavad. Hobuse seljas on mul rada raskem meelde jätta, läbi kõndides näib see lihtsam.
Rada oli mul meeles ja selle eest sain kiita ka, aga kuskil poole raja peal (täpsemalt öeldes äkki peale okserit) tundsin sama, mis kord Lakiga - mu säärtest oli kogu jõud kadunud. Mida?!
Ma ei tea, kas see oli külmast või pikast pausist või ma lihtsalt väsisin ära. Carp selgelt oli kaotanud ka oma reageerimisvõime. Äkki oleks pidanud teda pisut kauem äratama peale pikka pausi? Marit kommenteeris ka, et viimase osa rajast jooksin ma ise parkuuri.

Carp sai mult igal juhul peale trenni peotäie komme ja ta oli need oi-kui-korralikult ära teeninud. Kui lähenesime süsteemile (9), tundsin, kuidas Carp tõsiselt kaalus seisma jäämist ja vaatas siis süsteemi selle pilguga, et ah, p****, sellisel kõrgusel tõrkumine on piinlik ja sõna otseses mõttes viis mu sealt lihtsalt üle. No on hobune, ahh?? Siiralt tänasin teda, kratsisin kiirelt teda kaela pealt ja püüdsin enne rohelist lattaeda ryhdistäytyä.

Pööretel vajus Carp jälle sisse ja ma ei olnud ilmselt oma ülesannete kõrgusel. Mis see oli, kas ma lihtsalt väsisin või olid jalad külmunud või mida ma oleksin pidanud teistmoodi tegema? ...
Oh well, iga hüppetrenn ei saagi fantastiline olla. Järgmine kord paremini.

Täpi ja takistused

Täna hüppasime Täpiga.
Soojenduse ajal püüdis ta mulle mitu korda öelda, et tema tunneb seda platsi minust kordades paremini ja ärme siia nurka mine või keeldus jälle samast vasakpöördest üle platsi nagu eelmine kord. Lisaks sellele sain mitme galopitõste peale siuhti-sõnumi sabaga.
Milla tuletas meelde, et ma ei tohi oma keha ja käsi risti keerata. Veel rõhutas ta, et pean soojendust tegema selle mõttega, et täna hüppame ehk hobune peab olema ärksam, manööverdatav, mitte lonkima lihtsalt ratsmes pikka sirget pidi traavi.
Mitu korda tõusis galopis mul välimine käsi liiga üles.
Kui hakkasime soojendushüppeid hüppama, siis esimese valge lati peal vajusime kas liiga vasakule või paremale. Natuke oli selles süüdis kindlasti minu ettevaatlikkus, ma ei teadnud, kas pean kõvemini suruma või mitte. Teisel korral vaatasin maha ja Täpi jalad käisid vastu takistust. Paar korda hakkasime ka suurest hirmust kordel möllava Zeppelini ees liiga vara paremale pöörama.
Esimene tulek okserile oli ka alguses uimane, aga hiljem läks paremaks. Kui Täpi pöördest välja tulles kiirendas, siis see oli minu meelest ok, aga ma tahtsin, et vähemalt lähemale jõudes oleks meil mingi selge rütm galopis.

Rada läks hästi, midagi me ära parandama ei pidanud, aga lattaiale läksime me liiga nurka. Viimane pööre (peale viiendat oli vaja sõita suunaga paremale suur ring pikka seina pidi ja siis keerata kuuendale paremast jalast) õnnestus üllatavalt hästi.
Nii väikese hobuse kohta teeb ta kuidagi väga mugavaid hüppeid ja Täpil pole vist üldse vahet, kui kõrge latt talle ette sätitakse. Kui vaja, siis teeme ära.

good old Carpe Diem ja mõned hüpped.

Mulle meeldis Carpe Diemi samm juba siis, kui tulime koplist talli poole.
Soojendus läks ka kuidagi kiiremini kui tavaliselt, Carp oli mu ettepanekutega nõus, nii sammus kui traavis kui (big surprise) galopis. See tähendas siis seda, et ma sain teda pisut edasi sõita ja kui võtsin natuke tagasi, siis ei jäänud me kohe traavi ega sammu. Väga bro. Ka see, et ma kogu aeg delikaatselt ratset püüdsin lühemaks võtta, kui seda eest pisut anti, polnud täna mingi probleem.
Muigasin jälle Carpi elukogemuse peale - kui proovid ratsmeid ühte kätte võtta, siis käib temast jõnks läbi ja ta igaks juhuks kiirendab. Samal moel rivistub ta siis, kui natuke keha tahapoole kallutad. Eriti kui on tegemist takistuse poole liikumisega.
Esimesele ristikesele peale minnes oli tunda, et ma natuke logisesin. Hirmsasti tahtsin enne lendu minna. Iga hüppega läks tunne paremaks ja tekkis mingi enesekindlus. Peale ristikese hüppasime veel okserit ja valget lattaeda ja siis nelja takistust üksteise järel.
Jalavahetus ei õnnestunud, see tähendab, et Carp jäi risti. Järgmine kord tuleb kiiresti traavi võtta ja uuesti tõsta. Jalavahetust ei saa teha siis, kui oled juba kaks meetrit vasakule kaldunud.
Veel läks natuke keskendumist täna selle peale, et me peale takistust ei hakkaks paremale ära vajuma.
Aga tunne oli täitsa tore, mõni hüpe näis seljast ka väga mõnus. Eriti kihvt tunne on ikka see, kui tunned, et iga pingutus ja säärega vajutamine tegelikult ka loeb ja hobune kuulab su ettepanekuid.

soojendustest, jalusepikkusest ja märajalutusest

"Kõik sõltub soojendusest," mõtlesin siis, kui maneezi läksin, "soojendusest ja galopist."
Esimese traavi ajal oli Buda seda meelt, et ta tuli siia rasedate joogasse ja ükski käpp maast üle 5 cm tõusta ei tohi. Alati kui nad niimoodi mu all loivavad, tekib mul kahtlus, et ega neil midagi ometi viga ei ole, äkki nad hakkavad ära surema ja ma ei tohiks neid sundida?
Jäin niipalju endale kindlaks, et sammus peab olema rütmi ja ta peab vähemalt keerama kohe igale poole sel sekundil ja kenasti ümaralt, nagu ma tahan, traavis samamoodi.
Tegelikult hakkas ta ellu ärkama alles kolmandas raundis, kus ma hakkasin tegema temaga sammus igasuguseid edasilükkamisi ja kokkukutsumisi. Üllatavalt kenasti reageeris. Peale seda oli ka traav palju kenam ja kergem juhtida. Ja alles siis hakkas tekkima tunne, et mu sääred on kuskil tema külgede peal fikseeritud. Enne seda kahtlustasin kogu aeg, et jaluse pikkus on vale. Ma olen harjunud tegema soojendust pika jalusega ja panen need enne hüppamist ülespoole, aga siis jälle tundub, nagu teeksin galopitõsteid kannaga ja selleks, et säärega pihta saada, pean hullult pingutama. Treener ütles ükskord, et ma peaks siis ka soojendust tegema lühikeste jalustega. Proovisin täna, aga natukese aja pärast panin nad siiski vahepealseks. Mitte päris pikaks ja mitte väga lühikeseks. No esimestes traavides ei olnud seda tunnet, et jalad on paigal ja mõnusalt ümber hobuse. Kogu aeg tuletasin endale meelde, et ma jumala pärast Budale kandadega kallale ei läheks, sest kui jalus on lühike, on nad nii kiusatuslikult lähedal Buda külgedele.
Tahtsin galopis ka nii proovida teda edasi sõita ja kokku võtta, aga mitmed korrad ei tundunud mu säär piisavalt veenev olema, et ta kokkutulemise asemel traavi ei jääks. Tõsi küll, paar planeeritud üleminekut traavi olid minu meelest täitsa ok.
Saime paar korda väikest valget latti hüpata, aga ma tundsin, et ma jäin kuidagi kauaks sadulasse või vähemalt põntsus see mulle liiga lähedalt vastu. Läksin jälle jalusepikkusele kallale ja tõmbasin selle veel lühemaks. Pärast seda oli juba täitsa hea tunne, järgmised hüpped näisid olevat kuidagi loogilisemad. Treener ütles, et olid täitsa head olnud. Meil oli mingi rütm ja seekord Buda näis ka enne hüpet minu jalast välja tegevat.
Siis lähenesime samale latile vasakust jalast ehk pidime rada pidi lähenedes tegema korraliku pöörde ja keerama diagonaali suunas tagasi.
Olin halvimaks valmis ja mu suu vajus üllatusest lahti, kui ma tundsin, kui kenasti Buda minuga koos pöörde oli nõus läbi sõitma ja kui vähe selleks higi ja pisaraid kulus. Me ei vajunud eriti kuskile, minu silma järgi sõitsime normaalset trajektoori pidi, saime latile enam-vähem keskele pihta ja hüpped olid ka olnud kenad.
Suunurgad tõusevad üles, kui sellele mõtlen.

***

Pärast sain kahe märaga jalutada - Springstorm lonkis esialgu mu kõrval nagu hajameelne uteke, kuni Zeppelin ja Lukrecija hakkasid korde peal mingeid sünkroonseid pukiharjutusi tegema. Sattusime sel hetkel täpselt Zeppelini kõrval olema ja Sprinksu tõstis igaks juhuks esimesed jalad õhku, aga see oli kogu programm.
Imperija oli palju reipam ja seda meelt, et tegelikult võiks me ikka traavi ka teha. Kasvõi kohapeal. Või siis vähemalt võiks tema olla grupijuht, püüdku ma tempot pidada.

***

Laki tahab koju...

Noh, ühesõnaga - poiss tegi esimese stardi ja käis esimestel võistlustel. Arvestades, kui kergesti ta igasuguse pinge peale on valmis lusikat nurka viskama ja saagi käima tõmbama, siis ei saa salata, et tema Kukrumäele viimine hommikul oli seotud igasuguste strateegiatega.

Talli me ta saime ja platsile ka. Ta palus, et me teda vaatama ei tuleks, aga Katrin oli nõus teda filmima. Kogu skeem öeldi ette, nii et ta ei pidanud midagi meelde jätma. Tervitamisest polnud ta varem midagi kuulnud ja kui tallis sellest juttu tuli, hakkas tal hääl värisema ja ta tahtis kohe võistlemisest loobuda, aga saime ta ikkagi nõusse. Kuuldavasti oli ta olnud isegi keskendunud ja väga asjalikult skeemi läbinud. Hinnetelehed olid küll toredad lugeda ja kommentaarid ka. Kohtunik Georg oli kaks korda kirjutanud "TUBLI" ja kohtunik Milla oli asjalikke nõuandeid kirja pannud. Igal juhul olid punktid julgustavad ja oma roseti lubas Andre toa seinale riputada kohe pärast seda, kui ta on seda mammale ja kogu suguvõsale näidanud.

Mina ja Laki? No igal võistlusel peab olema keegi, kes ärevaid hetki tekitab ja siis veel keegi, kes nalja teeb. Ärevate hetkede eest hoolitsesid Erik ja Grafs, kui nad koos külili käisid, huumoriminutite eest meie. Õiglane tööjaotus.

Rada oli korralikult peas, nii et kui ma läksin saapaid vahetama ja kõndisin talli poole, panin silmad kinni ja visualiseerisin kogu raja läbi, kuidas kuskilt keerata. Ei midagi keerulist, võibolla neljandalt viiendale oli tiba keerulisem läbi sõita, aga ma jäin lootma sellele, et saan Laki soojenduses ikkagi vastama. Mina olin nii nii valmis. 

Laki sõitis esimese sõidu Brittaga. Kui ma siis teda uuesti soojendusse viisin, näis ta pettunud - mis mõttes? Jälle sama jama otsast peale?

Aga kui me saime korralikult liikuma, siis hakkas juba hea tunne tekkima ja minu meelest meil oli väga hea soojendus väga heade hüpetega. Laki oli hingega asja juures ja mina ka. Mitte mingit närveerimist polnud.

Sõit läks ootamatult kiiresti - okserile peale sõites (3) vaatas Laki, et talle see ikkagi ei sobi ja ründas vasakule poole välja. Kuna hoog oli sees, kuskile pöörata enam ruumi eriti ei olnud ja seitsmes takistus jooksis mugavalt vastu, siis hüppasime hoopis sellest üle ja Laki tormas väljapääsu poole. Lubati, et kui teised lõpetavad, siis saame uuesti proovida. Laki näis vahepeal olevat oma "hullu takistussõiduponi" imagost loobunud, sest ta üritas korduvalt jääda seisma, nägu vastu maneeži ust - lähme siit palun ära?

Pärast saime uuesti proovida ja Laki trügis endiselt igal võimalusel platsilt välja. Saime jupikaupa hüpatud, aga iga kord, kui nina väljapääsu poole, võttis Laki otsustamise enda kätte ja ei hoolinud minu katsetest (või väljapääsu ette seisnud treenerist. Või sinna ette ehitatud barrikaadidest) ja jooksis välja. Niuks.

Mis seal siis ikka. Laki sai pärast kommi ja heina ja sügada. Mina sain burgeri.

P.S. Kaotasin Laki gruumi silmis portsu populaarsuspunkte. Nad olid pununud Brittaga Lakile Liisilt saadud patsikummi abil ilusa patsi. Midagi sellist:

Sattusin mööda minema ja tögasin Lakit, et temasugune metsik mees ja sellised patsid. Et mingi eneseväärikus võiks ju ikka jääda. Laki tõstis pea, vaatas mind hetke ja raputas siis sellise hooga pead, et kogu pats lagunes koost ja lakk oli täpselt samasugune nagu enne.

Uuuuups...

P.P.S. Hoolimata sellest, kuidas viimasel kahel võistlusel on läinud, tundub ikkagi, et võistlused panevad asjad kuidagi perspektiivi ja annavad kõigele, mida iga kord trennis teed, mingisuguse mõtte. Isegi kui need on pisikesed tallisisesed võistlused.

* püüan millalgi videod ka üles riputada ;)

Uuendasin sõprust Budaga

Päris vau-hüppetrenni pole juba ammu olnud. Sellist, kus kõik hüpped tunduks lendamisena. Täna ei tulnud ka kõik päris nii välja, nagu tahtsin, aga Buda andis küll endast kõik, mida küsida osati. Reageeris kenasti säärele, oli soojenduse ajal juba nii keskendunud, pehme ja ... mõnna.
Soojendushüpped ei olnud kõige hullemad, aga kui hoogu pole, sammud ei klapi ja hobune teeb pisikese pooliku sammu enne takistust, siis lähen segadusse ja tahan enne seljast minema hüpata.
Kauged hüpped tundusid mõnusamad, olgugi, et ka siis kadusin maandudes korraks seljast ja võttis rohkem aega tagasi tasakaalu saamine.  Ja mida selle ratsmega teha? Kas siis, kui hobune hüppab kaugelt ja sirutab end pikemaks, lasen ratsme talle näppude vahelt järgi?
Püüdsin silmadega vahepeal ettevaatlikult vahesid mõõta, aga see tegi asja keeruliseks ja paar korda unustasin selle mõõtmise juures muud olulised asjad, näiteks ei olnud enne takistust säärtega piisavalt konkreetne. Raketiteadus...
Alguses õppisime ühe raja pähe, aga siis tulime seda teistpidi. Süsteemi seekord sisse ei võetud, mis võibolla ei olnudki nii kurb, sest ma olen seda nii vähe hüpanud, et ma ei tea, mismoodi ma talle keset parkuuri oleksin lähenenud.
Sõidan viimasel ajal Budaga harva ja olin unustanud, et kui tal pole hoogu sees, siis on seljas tunne, et ma ei saa tema rütmile pihta ja see väsitab selga. Kui aga tal on minekut ja ta kuulab säärt, siis on jälle tunne, et me oleme back in business.
Aga kuidas nad ikkagi panevad hobuse just õige koha pealt (tikutopsiga või ilma) takistusele tõusma? Gosh, kui põnev!

Whohooooo!

Selliste trennide nimel võin Zeppeliniga tundide kaupa vaielda küll.
Sain esimest korda elus Zeppeliniga hüpata. Olen enne paar korda näinud pealt, kuidas Ebbe-Liisa, Milla, Birgit ja Marit on temaga hüpanud ja see on väljaspoolt väga fun välja näinud.
Soojenduse probleemid lahendas treener väikese voldi peal Zeppelini kiirema äratusega. Poiss tõmbas ennast käima ja ühtäkki muutusid kõik allüürid tema seljas nii kergeks, irw.
Teisel korral polnud Maritil vaja isegi kolli mängida, kui Zeppelin tõmbas hooga minema. Ma polnud selleks võrdselt valmis ja mingi jõud hakkas mind sadulast välja tõmbama. Püüdsin midagi näppude vahele saada, aga lõpuks jäid ainult ratsmed kätte. Nende abil ma siis tegin väikese kaare ümber hobuse ja potsatasin pehmelt tema jalgade ette. Isegi seda kirjutades ajab naerma :)
Selga tagasi ja siis tegime soojendust edasi. See polnud üldse seesama loom, kellega ma eelmised päevad olin sõitnud. Kõik see vaev, mida olime näinud, tundus olevat olnud lihtsalt mingi petekas. Zeppelin sõitis edasi, tuli tagasi, tuli ratsmesse ja võttis mind täna päris tõsiselt. Juhhei!
Pingutasin kõvasti aju, et mitte esimeste hüpete ajal sadulast välja ronida, sest see on ikka ainult peas kinni ja uue hobusega hüppamine on soodustav tegur. Kui tulime ristikest ja planku järjest, siis vaatas Zeppelin enne hüpet alla ja selle peale hüppasin mina küll tiba varem ette. Pärast polnud enam midagi hullu, tunne tema seljas on nii nii nii nii mõnus. Sääred kohe nagu sobiks tema ümber, kui ta hüppele läheb.
Aga need sammupausid, kui teised hüppavad ja meie peame ootama, on igavene nuhtlus. Olgu, ma püüan teha väikseid volte, serpentiine, painutusi, aga ilmselgelt on see tema jaoks liiga vähe. Carpe Diemi seljas tuleb sellistel hetkedel kogu aeg mõelda, et ta ära ei sureks või magama ei jääks. Zeppeliniga on tiba teisiti, tema jaoks on igavus puhas agoonia ja et kõik sellest aru saaks, valab oma frustratsiooni välja a) takistusepostide peal b) platsi äärte peal (ma ausalt ei tea, kui palju suure platsi puitääre haavu tema südametunnistusel on, aga kuuldavasti palju) ja c) tüütute valgete grafside peal. Kogu aeg peab valvel olema.
Üks pirakas käis küll ära, ma juba arvasin, et tuleb kaks torti tuua. Olime nurgas, Susanna vist just hüppas teisel pool platsi ja ma ei tea, kas keegi ilmus meie selja taha või Zeppelin lihtsalt oli nii tüdinud, et tahtis nurgas seisvat kavaletti ära tappa. Igal juhul lõi ta takka ja ette üles ja ma juba mõtlesin, et ooooooot, midagi sellist oleme me täna teinud. Jäin õnneks tasakaalu, lükkasin jalad talle vastu ribisid, mille peale Zeppelin tormas nagu segane edasi, püüdes maad võimalikult vähe puutuda. Saime mõne sammu pärast tagasi traavi ja olgugi, et ta tundus tuline ja elevil, rohkem selliseid situatsioone ei olnud.
Kui oleme saavutanud mingi kvaliteetgalopi, on teda nii lihtne juhtida ja hoida rütmis. Olin ahvivaimustuses. Saime rada teha, kus oli viis takistust (joonistan millalgi hiljem), millest üks okser, üks seotud vahe.
Galoppi pidin tõstma varem, et saaks rütmi enne kätte, kui vaja esimesele takistusele pöörata ja peale seda oli lihtsalt muusika. Zeppelin teadis täpselt, mida ta teeb, vahed tundusid klappivat, jalad vahetusid iseenesest, peale valget latti fikseerisin kohe okseri ja saime selle keerulise pöördega ka hakkama. Viimasele lattaiale hoidsin püüdlikult rütmi, aga tundsin, kuidas Zeppelin tegi viimased tõmbed tugevamalt. Kratsisin kukalt, et kas oleksin pidanud pigem tal minna laskma ja teda usaldama või ikkagi tagasi hoidma. Pärast sain teada, et see oli olnud 90 cm. Ja minu esimene 90 cm :)
Hobust tutuplutitada tohib, muide, alles siis, kui hüpe kenasti lõpetatud, võetud hobune traavi või sammu, mitte varem. Täitsa teistmoodi, kui koertega, tuleb ümber harjuda.

Edit: Hüppetrennide kohta käivaid postitusi tuleb tsenseerida. Püüan hommikul korjata üleliigsed hüüatused ja emotikonid ära ;)
Praegu tuttu.

esimene hüppetrenn maneezis

Kui on kiire-kiire-kiire, siis hakkab igasugu asju juhtuma. Pidime teise sadula panema, selle otsimiseks läks pisut aega, maneezis kulutasime hinnalisi soojenduseks mõeldud minuteid sellele, et vahetada ära katki läinud jaluserihm (teine minu kontol, muide).

Soojenduse ajal piilusin taha, et kas meile on paar lisavagunit sappa pandud, minek oli vaevaline. Kiired soojendused Carpiga pole ka muidu mingi piknik. Carp puhkis ja ähkis natuke, minu lihased ka. Ignoreerisin mõlemaid ja mõlemad lõpetasid õnneks kurtmise.

Nurkade läbisõitmine galopis on minu jaoks ikka keeruline ja mitte ainult vasakule sõites. Täna tundsin mitu korda ka paremas pöördes, kuidas Carp pühkis minema ja lõikas nurka, nii et ma ei jõudnud õigeaegselt reageerida või ei reageerinud piisavalt agressiivselt. Ühel või teisel põhjusel ei tekkinud head trajektoori. Pöörded-pöörded-pöörded, grrr! Sirgete peal võin ju rütmi kätte saada  jahakata mõttes takti lugema, aga niipea, kui keerame takistuse poole ja oleme nurgas maa suhtes pisut kreenis, kaotan ma tasakaalu ja Carp võtab juhtimise üle.

Sadulaga harjumine võttis natuke aega. Galopis oli pisut tunne, et libisen sellel tarbetult edasi-tagasi.

Esimene kord hüppasime sel aastal kinnises maneezis. Hüpetega oli nii ja naa. Oli neid, millega jäin rahule, aga ka igasuguseid kalasid :)

Raske seletada, aga ma kordagi ei tundnud seda "lukustumise" või stabiilsuse tunnet, et ma olen sadulas ja jalad on ümber hobuse ning ma keeran teda nendega takistuse poole ja kõik ülejäänud tuleb automaatselt. Kõik tundus kuidagi ebastabiilne, liiga palju sadula peal kõikumist, maha vaatamist, mõttes asjade meeldetuletamist, et kannad alla, säär ümber, käed alla jne jne jne.

Üks kord hüppasin hullu entusiasmiga enne Carpi takistusele peale.

Parkuur läks enam-vähem. Pidin kolm viimast takistust ära parandama, sest ristikeselt tulles jäin mõtlema, et oot, mis järgmiseks, vajusin vasakule, ei suutnud jalga vahetada, vajusime traavi ja liiga lähedale järgmisele takistusele. Tegin voldi. Marit ütles, et otsustatavusest jäi sellel hetkel puudu ja ma poleks pidanud nii kergelt alla andma ja voldi kasuks otsustama. Järgmisel korral olin varem valvel, teadsin peast, milline takistus on järgmine ja oli enam-vähem.

Ahjaa, üks naljakas asi ka veel. Kui me vahepeal lonkisime ja Marit pani kollitakistust valmis, läksin Carpiga korraks sinna ette, et ta saaks seda uurida. Kui enne oli kõik tema jaoks mañana, siis takistuse ette seisma jäädes ta alarmeerus kohe - "ahhaa, kui sa tahad, et ma seda vaataks, siis järelikult on see midagi õudsat, jah?" ja kui me sealt üle tulime, pidi ta peaaegu oma kaela põlvede vahele lükkama, et seda piisavalt pikalt jõllitada. Naljatilk.

Peale hüppeid on Carp enamasti ikka väge täis ja läheks veel teisele ja kolmandale raundile. Mõnikord on mõjunud see treeneri taktika, et "ärme talle ütle, et see on lõdvestustraav" ja sel juhul on see viimane traav tõesti olnud päris ok. Viimased kaks korda on ta aga lülitunud poole minutiga juba sleep mode-le üle :(

Nii et pikad pausid ratsutamises ei tule kuidagi kasuks. Enne kui ära sõitsin, nautisin viimastel trennidel seda, kuidas istud hobuse selga ja "fikseerud". Asend sees, mingi kindlus, mingi alge tasakaalu jaoks. Nüüd alustaks nagu otsast peale. Järgmisel nädalal tuleb istakutrenni minna, siililegi selge.

P.S. Täna sattusin koplis huvitava intsidendi peale - Buda oli just koplisse toodud ja teised hobused (kõik tema kari) oli vasakul, maantee pool ääres söömas. Buda aga hakkas kõndima kadakate poole ja hirnus. Mõne aja pärast läks traavi. Natukese aja pärast oli näha, kuidas ta tormas kaugemal, kadakate pool edasi-tagasi ringi ja hirnus.

Laki ja Carp vaatasid teda pikalt ja hirnusid vastu. Mõne aja pärast hakkas Laki kõndima Buda poole ja Carp oli minuga sunnitud koplist ära tulema, ent ka tema jäi seisma ja vaatas kauguses tuuseldava Buda poole. Mul tekkisid aga jälle uus küsimus - kui kaugele hobused näevad? Kas Laki on Buda järelvalveametnik? :)

hüpped-hüpped-hüpped (Carpe Diem)

Väike isiklik rekord - sain hobuse koplist toodud ja valmis pandud poole tunniga. Anne aitas  kaitsmetega ja söötis Carpile vähemalt tuhat õuna sisse, kuni ma martingali peale sain.
Esimesel traavil oli natuke ärasuremise lõhna küljes, aga kuidagi saime mingi rütmi pika mangumise peale sisse. Marit ütles, et ma laseks hobusel rahulikult seljast tööd teha, kiire särtsu sisse ajamine pole vajalik, las ta enne saab seljast soojaks. Taive krimpsutas iga kord nägu, kui me temast möödusime ja käskis mul Carp ellu äratada.

Teise traavi lõpuks olime peaaegu valmis. Ei olnud veel nii reaktiivsed, kui meie parimates trennides, aga vähemalt hakkas minu sääre peale midagi toimuma ja Carp oli ka pehmem.
Esimese galopitõste peale hakkas Carp justnagu tõusma, aga siis jäin ta õlga jõllitama ja sinna see jäi. Teisest tõstest ta tõusis kenasti, ent see oli selline natuke poolpidune külm galopp.
Vaatasin imetlevalt Jennyt Veroni seljas, kes tegi mitu ringi poolistakus mööda platsi ja nad muudkui sõitsid ja sõitsid. Minu säär pidi iga sammu ajal kogu aeg ja pidevalt Carpile kinnitama, et jah, ikka veel on vaja galoppi, ikka veel. Poolistakust ei saanud unistada. Treener kinnitas, et see probleem kaob peale esimesi hüppeid.

Soojendushüpped läksid täitsa kenasti, midagi eriti parandada polnud vaja. Üks kord hüppasin enne Carpi takistusele, puhtalt minu lohakus.

Esimest korda okserile tulles vajusime tiba vasakule. Imelik, et see juhtus just sellise takistuse puhul, kus oli minul ees suht palju aega planeerida ja Carpil kalkuleerida.

Jalavahetused on pusle. Nad saavad küll tehtud (Carp hoolitseb selle eest vajadusel ise), aga kui kahe takistuse vahele jääb jalavahetus, siis saab minu maailm vahepeal otsa ja rütmist või õigest trajektoorist pööretel ei jää eriti midagi järele. Tunnen karjuvat vajadust sujuvate jalavahetuste oskuse järele. Ma ei tunne veel alati ära, kas on õige jalg või ei, ja selleks, et veenduda, vaatan alla. Kui siis jalavahetus peaks veel mind tasakaalust välja viima, siis ongi juba mitu väärtuslikku meetrit kaotatud (ja enamasti sisse vajutud).

Teine pusle on pöörded vasakule. Täna pidime sinimustvalge lattaia pealt tulles sõitma kenasti rajale (vajadusel vahetama jala), läbima 2 (kaks!!!) nurka ja siis sõitma valge lattaia peale. Kui teist korda sai pikast rahulikust raja peal sõitmisest jälle mingi imepisike hüsteeriline volt, siis hakkasin muretsema, et äkki mul ei olegi enam vasakut jalga, kuidas muidu seletada seda, et just vasakud pöörded ebaõnnestuvad ja paremad pöörded ei valmista selliseid väljakutseid. 

Väga hea meel oli selle üle, et täna tundsin, et olen igaks hüppeks ise valmis, säär peal ja kand all. Kordagi ei tekkinud kahtlevat tunnet. Takistuste ees jääb tavaliselt vähe aega filosofeerida, aga selline mõte jooksis küll peast läbi, et kui säär on paigas ja kand all, siis tegelikult ongi hästi. See on ainuke asi, mis töö ära teeb ja mind sadulas hoiab (ükskõik, kas hobune teeb kauge/kõrge/kiire hüppe). Kätega ei saa niikuinii takistuse peal midagi enamat ära teha, kui kaasa minna. Lõppude lõpuks hüppas see tüdruk Veskimetsas ju ühe ratsmega parkuuri ära.

Hüppasime viimaks ka parkuuri (kokku oli vist umbes 7-8 takistust ja kõrgusel ~80 cm?). Kui see valge lattaed välja arvata, kus vasakule sisse vajusime ja kaks volti pidime tegema, siis ülejäänuga jäin rahule. Paar hüpet olid nii mõnusad, et judinad jooksid mööda selga. No nii kihvtilt ei saa üks hobune hüpata ju!

Edit: mitte ükski kolmapäev ei jõua ma teleka ette Eurospordist Equestrian Sportsi vaatama. Dammit.

See päev .. esimesed võistlused

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

No täna oli siis käes see päev, mida ma olin peljanud juba pikka aega - olin sunnitud valged püksid jalga tõmbama. Ma käin valgetest pükstest mööda nagu katkust (ja kõik, kellel on koerad või väikesed lapsed või mitte just pesumodelli figuur, saavad mu foobiast aru).

Ootasin juba stardikate ilmumisest alates, et millal närv tuleb. Eelmisel õhtul puhastasin ja poleerisin saapaid. Närvi polnud.

Läksin magama, ikka polnud mingit adrenaliini, ei mingeid liblikaid kõhus, ei mingit vajadust vaadata öö läbi videoid jalavahetustest, galopitõstetest või Ben Maherist. Dammit.

Magasin nagu laps. Hommikul ärkasin, ärevust ikka polnud. Läksin Kukrumäele ja mõtlesin, et hiljemalt selleks ajaks, kui meie omad koolisõidus võistlema hakkavad, hakkab kõhus ikka mingi tunne tekkima. Nope. Oli selline tunne, nagu vaataks ennast ja võistlusi kolmandas isikus.

Hakkasin paarimeest Carpi valmis panema ja juba oligi aeg riideid vahetada ja platsile joosta. Rajaga tutvuda oli lihtsalt šeff tunne. Parkuur oli loogiline, lihtsalt sõida kaheksaid ja kümme takistust jooksevad numbrite järjekorras sulle ise vastu - nagu treener ütles - koolimatemaatika. Süsteemi ei olnud, kõik takistused tundusid nii madalad. Kaks pööret olid, mis nõudsid rohkem tähelepanu, aga treener seletas need ka lahti.

Kõva Kärbes Carp ilmus soojendusele kõrge sammuga ja kõigile ülevalt alla vaadates: "eest ära, ma viin praegu siin ühe rohelise hüppama!". Marit naeris, et Carp teab väga hästi, miks ta siin praegu on. Natuke rääkisime Carpiga juttu, tegime pisut traavi, volte, üleminekuid ja juba oligi täitsa tore. Ma arvan, et Jevgenia töö temaga koolisõidus, milles Carp hommikul startinud oli, oli tuhat korda abiks, sest ta oli väga koostöövalmis, reageeris kõigele. Samuti oli Anni temaga viimased nädalad sõitnud, nii et Carp oli kõigeks valmis.

Peale Mariti oli vahepeal ka Anni soojendusplatsi kõrval ja jagas juhtnööre sel ajal, kui Marit pidi teisi platsile viima. Anni küsis, et kus mu kannused on ja pakkus, et toob, aga ma ei oska ju nendega sõita ja ei julgenud riskida sellega, et meil platsil Carpiga mingi kommunikatsioonierror ette tuleb. 

Viimaste soojendushüpete ajal tundsin, kuidas vägisi veab suunurgad kõrvuni. NO NII MÕNUS OLI HÜPATA! Võibolla see 10-päevane hüppepaus tuli kasuks.

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

Siis andis treener veel viimased juhtnöörid kaasa ja viis meid platsile. "Ära unusta tervitada!"
Selle tegin kohe ära, kuulsime kella, tegime väikese voldi ja sõitsimegi stardijoonest läbi.

Esimene takistus oli Carpi meelest nii mõttetu, et ta vaevu-vaevu tegi üldse mingi hüppeliigutuse.

Kolmandaks takistuseks oli tal ilmselt juba mõte, et see 70 cm siin on tegijate mõnitamine ja ta tundus kogu aeg lootvat, et varsti lähevad takistused tema mõõtu.

Pöörded olid enam-vähem. Mõned korrad hüppasin sadulast ikka liiga-liiga välja, aga Carp päästab alati päeva. Video pealt oli näha, et mõni kord põntsusin seljas ja tasakaal on veel lapsekingades, aga tegelikult oli väga väga fun.

Jalavahetused käisid kuidagi nii lihtsalt, üht oli video peal eriti uhke vaadata.

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

Kui peale parkuuri kummardusin, et Carpi korralikult kaela pealt kratsida, lasi ta pea alla ja oli sellise olekuga, et ta sai vist ise ka aru, kui tubli ta tegelikult on.

Tegime puhta raja (olgugi, et üks takistus kolises kahtlaselt) ja tulemuseks II koht harrastajates. Aeg 65,22, 0 karistuspunkti, punkte 43 (esikohal oli 49).

Võistkondlikult saime samuti teise koha, mis polnud ka paha.

Eriliselt soe oli vaadata, kuidas kõik see Kukrumäe rahvas nii elas üksteisele kaasa, meeleolu oli pidulik ja rõõmus, lohutati, kiideti ja naerdi. True team spirit.

Muljeid oli palju, aga praegu ei jõua kõiki lisada, pärast kirjutan olulisena tunduva juurde. 

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

Närv ei tulnudki. Eufooria tuli küll.

Ja tõepoolest, piltide pealt, mis Kersti õhtul netti laadis, oli näha, et mul oli peaaegu kogu parkuuri ajal suu kõrvuni olnud.

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

foto: Kersti Sügis (aitäh!)

Urr päev toredate hüpetega

Tundus, et täna tuleb tore trenn. Marit saatis päeval sõnumi, et võtaksin Carpi, pärast käskis martingali panna (jee, me hakkame hüppama!)

Lõpuks läksin aga ikka koju nagu nurkalasknud kass. Hüpped ei läinudki kõige kehvemini, isegi parkuur tundus loogiline (famous last words), aga platsil juhtus igasugu asju ja kõik said järgemööda treeneri käest piki päid ja jalgu.

Kui tegin soojendust, siis hakkasid teised rada üles panema ja treener küsis, kui ma temast mööda sõitsin „vaim valmis?“ Kehitasin õlgu ja noogutasin. Ma polnudki nii väga närvis, aga olin mures, et ma soojendusel Carpi ratsmesse korralikult ei saanud. Mõnikord ei saanud me minu meelest õiget hoogu sisse, ikka kogu aeg pidid sääred vastu külgi käima. Treener ütles, et võtaksin galopis poolistaku, aga selle jaoks on vaja jooksvat hobust, keda ei pea kogu aeg säärtega taguma…

Nagu ikka, esimene hüpe läks nii minu kui Carpi närvide pärast nihu, hüppasime ristikesele liiga paremale ja vusserdasime. Teise hüppe ajal hakkas Carp aru saama, et this is why we are here for ja hakkas funktsioneerima.

Siis hakkas juba paremini minema. Ma vaatasin küll mõned korrad maha ja see segas Carpi. Hüppasime erinevaid takistusi eraldi ja lõpuks ka süsteemi. See tuli täna nii palju paremini välja! Ühe fuleega süsteem oli ja esimesel korral ma ei jäänud päris tasakaalu. Midagi katastroofilist ka ei olnud ja tulime kohe uuesti.

Teised korrad olid juba nii palju paremad, üks oli eriti hea, ma tundsin, kuidas liikusin täpselt hobusega koos ja jõudsin kenasti pehmelt selga tagasi, ilma igasuguste põntsumiste või rütmi segamistega.Ma olin nii rahul, et süsteem polnudki minu jaoks enam teab mis koll.

Ühe hüppe ees tegi Carp tõrke. Peatasin ta ja treener käskis taandada. Hmm, seda ma pole küll kunagi teadlikult pidanud tegema, aga mäletan, kuidas kunagi ammu Tõnu seletas, samal ajal, kui me hobuste seljas jaluserihmasid parajaks sättisime, et vot nii ei tohi samal ajal teha, siis hobune hakkab taandama. Eks ma pean üle küsima.

Ja siis parkuur. See oli nagu kaheksate sõitmine, nii et meelde jätmisega polnud probleemi, aga ma poleks pidanud seda kõvasti välja ütlema. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu ja seegi kord polnud erand.

Alustame sellest, et jalavahetus ei ole meil Carpiga mingi kokkuleppeline sooritus. Ühelt poolt – tunnistan, et see pole mul veel käpas (kamoon – eelmisel korral oli meil umbes 8 ebaõnnestunud üritust ja siis lõpuks 1 õnnestumine, seegi peale seda, kui treener Carpile ülesande selgeks sõitis). Nii et täna, kui oli vaja esimeselt lattaialt okserile keerata, mässasin jalavahetusega ja muudkui pidin seda takistust uuesti ja uuesti ja uuesti tulema. Lõpuks vahetasin läbi traavi, aga see segab rütmi ja peatab sujuvuse. Tahaks jalavahetusi rohkem teha. Seni, kuni see on veres.

Sõitsin parkuuris lattaia, okseri, nizza, süsteemi, sini-must-valge lattaia ja pidin uuesti tulema esimese lattaia, aga hakkasin kahtlema, kas see oli ikka järgmine ja jõudsin sellele liiga lähedale, et normaalselt peale tulla. Treener ütles, et lõpetame tänaseks ja kast, mille kõrval olnud redelit Carp oli terve tunni jõllitanud, jäigi hüppamata.

Treener hakkas andma tagasisidet parkuuri kohta, kui me põrkasime peaaegu Restaga külgepidi kokku ja meie jalad oleks napilt sõlme läinud. Ma püüdsin Carpi seina poole lükata, kui nägin Restat tulemas, aga seal oli keegi samuti ees ja nii oligi kokkupõrge vältimatu.

Olgugi, et ma tundsin, et süsteem ja parkuur läksid paremini kui eelmine kord Carpiga sõites, ei olnud tunnet, et peaks tähistama.

Süsteemi ohver Carpe Diemi kaelal

Täna pidime soojenduse tegema enne treeneri tulekut ära. Carp oli esialgu nagu veniv näts... Hoidsin igaks juhuks silma peal Georgil ja Marleenil (?), kes tegid minuga koos soojendust, et enam-vähem samade intervallidega traavi ja sammupause teha. Jõudsime ka soojendusgalopi ühele poole ära teha ja siis tuli treener ja tegime pisut hüppeid. Lootsin, et jõuame parkuuri ka teha, aga nii palju oli vaja hüppeid "parandada", et ei jõudnudki.
Esialgu ei olnudki väga hull, tulime kenasti takistusele peale, ma hingasin enne takistust välja ja ootasin hobust, et mitte enne teda lendu minna. Korra olin sunnitud pöörde peal stekki kasutama, kui mu säärele reaktsiooni ei olnud.
Säär ei tohi kaduda ka siis, kui nurgast tulles keskendun täpselt takistusele tulla või kui patsutan hobust.
Okserile peale minemine läks esialgu pisut nihu - esimesel korral tulin liiga väikese kaarega, hobune hüppas tiba kaugemalt, teisel korral jälle tegime liiga suure kaare.
Last but not least - lõpuks tegime mõned korrad süsteemi, kus kahe takistuse vahel oli üks fulee. Kui positiivset otsida, siis sihtisime kenasti keskele ja enamasti oli ka tempo hea, aga kahe takistuse vahel põntsatas mulle sadul vastu tagumikku ja lükkas mind ettepoole, nii et korduvalt leidis Carp mu peale süsteemi oma kaela kallistamast. Kahtlustasin, et äkki jalused liiga pikad, aga tegelikult ei seisnud ma piisavalt jaluste peal. Viimane katse oli parem.
Selleks, et enam mitte ratsme peale jääda, tõstsin käed viimasel korral kokku ja kaela peale. Nagu vanasti, nagu Ellen näitas. Natuke aitas. Marit seletas mulle pärast ka seda, mida kandadega teha ja millal põlvedega kinni hoida.
Lõdvestustraavi ajal kergendasin ilma jalusteta ja olin ise ka natuke üllatunud, et ma terve ringi ilma kokku kukkumata tehtud sain.
Kohe kui hobuse seljast maha tulin, tahtsin uuesti sadulasse ronida :)