Rada näis loogiline ja mitte väga keeruline, aga meil õnnestus üks latt ikkagi kaasa võtta.
Vigu oli teisigi, näiteks jäin usaldama oma mälupilti rajast rohkem kui oma silmi. Peale kaheksandat takistust muudkui sõitsin enda arvates pööret läbi ja kui silmad "avasin", siis tuli välja, et kalkulatsioon oli täitsa mööda. Õnneks oli Zillion nõus Eggersmanni kolli ka kergelt diagonaalis hüppama, mida nii mõnegi teise hobuse kohta ei saaks öelda.
Zillion on ikka üks kullatükk.
Endiselt näib, nagu ma sõidaks kogu aeg, õlad ja käed krampis :( Endal sõites sellist tunnet ei ole, aga iga kord videot ja pilte vaadates hakkab kael ja õlavööde valutama.
