Üks Veks

Uus nimi, aga ilmselt ei hakka figureerima neil lehekülgedel rohkem, sest nagu ma aru sain, läheb ta meilt edasi. Sõitsime suurel platsil ja ta tundus alguses sapsu täis, pea ja kukal tõusis iga Agne poolt tehtud krõpsu, laste kilkamise, traktori hääle peale või Villi peale, kes pöösastest välja ilmus. Pärast näis, et jõudsime juba töömeeleollu, ent samm näib hetkel olevat uute hobustega kõige raskem allüür minu jaoks.
Minu vasak säär näis täitsa mõttetu, esialgu ei saanud me ühtegi nurka normaalselt läbi sõidetud. Traavis olid samad mured.
Veel üks märksõna oli rütm. Sirgete peal oli veel enam-vähem, aga kui ma enne nurka jõudmist surusin säärt kergelt vastu, sain vastuseks kiirendamise. Ratsme normaalselt ja pehmelt käes hoidmine ja samal ajal selle mitte järele andmine näis ka raske. 
Vahepeal aitas Merike meil sammus paremini hakkama saada. Sain mitu korda märkuse selle kohta, et mu käsi murdub randmest, need peavad olema otse ja käed peavad liikuma vaid küünarnukist. Merike soovitas mitte säärega suruda painet küsides, vaid teha kiiresti tonks-tonks. Mu säär on ilmselgelt liiga aeglane.
Pärast näis ka mu käsi olema palju sõbralikum, Veks ei vehkinud enam peaga nii väga (esialgu oli ta natuke ka vaba ratsmega pahane mu käte peale). 
Galopp näis väga mõnus, natuke nagu igiliikuri värk. Rütmi hoidis Veks ise ja oleks ilmselt terve öö olnud nõus niimoodi jooksma. Mina sain poolistakut sõita - jihaaaaaaaa!