 | ' | ||||||
| Foto: Kertu Kosk |
Reedel jooksis hobune jooksis kordel ja liikumisel eri suundades enam nii suurt vahet ei olnud, kui eelmisel korral. Tegin üleminekuid, traav-samm ja galopp-traav. Viimane traav näis nii tore, et mul vajus suu kõrvuni.
Laupäeval ta puhkas, koduplats oli koolisõitjaid täis ja me vaatasime ponide päeva puhul ponide koolisõitu.
Pühapäeval olid esimesed võistlused peale puhkust.
Rada kõndides jõllitasi takistusi, kulm kortsus. Kurta ei saanud, see oli päriselt 90 cm. Selles mõttes, et rada käies tundus esialgu 100 cm, aga rajameister mõõtis meie silmade all kõik takistused ära ja tuli välja, et 90 cm ongi nii kõrge. Mitte nii, et paar-kolm takistust on 90 cm ja teised kõik 75-85 cm.
Soojendus toimus maneezis ja sinna sisenedes oli Zillion juba natuke sapsu täis. Oma seisukohtade väljendamiseks viskas ta paar naljakat beebipukki, enne kui saime asuda traavima ja hüppama. Ma ei tahaks ta enesekindlusele astuda, aga kui ta pukitab, siis see näib seljast, nagu ta tegelikult ei oskaks pukitada, vaid lihtsalt moe pärast natuke kiigub.
Ikkagi läks iga hüppega olemine kindlamaks ja soojendusel näis hobune küll toimivat nii nagu ta peakski. Kõik kivid pigem minu kapsaaeda.
Ja sõidu ajal sai sellest kapsaaiast killustikuhunnik, sest see polnud selline sõit, mille peale pärast hea tundega vaadata.
Esimesele takistusele lähenesime paremast jalast ja ma olin poolistakus. Ilmselt olen hakanud nii hobust kui enda sääri poolistakus rohkem usaldama, trennides ka püüan rohkem nii hüpata.
Teisele takistusele oli pööre nõudlikum ja ma ilmselt oleks pidanud varem hakkama seda planeerima. See vingerdus-vangerdus takistuse ees ja see, kuidas mu sääred kadusid enne takistust hobuse ümbert ära, oleks olnud esimene kord, kui Zillion oleks võinud öelda, et nii ei saa rallit sõita. Takistuse peal olin vasaku külje peal kreenis. Oi oi oi.
Kolmas näis tulevat tiba kaugelt, aga ma selle elasin veel vist üle. Neljas-viies olid rida, millest esimest jäin ma passima (hobusel polnud selle lattaia vastu midagi) ja teine näis ka kuidagi kaugelt tulevat.
Süsteem vasakult algas okseriga ja see näis tore hüpe olevat, aga teine oli kuidagi lame ja imelik.
Eggersmann ja sellele järgnev lattaed ei olnud ka nagu nii hullud, aga siis tuli vasakust jalast okser, sellisest pöördest, mida oleme trennis küll sõitnud, aga mis on alati pisut metsik tundunud. 180 kraadi tagasi.
Sammu ma ei vaadanud, hobust ma sel hetkel ei usaldanud, jõllitasin meresiniseid latte, hobune lühendas okseri ees sammu ja mina selle peale hüppasin vupsti talle kaelale, et ruttu üle okseri saada. Saime küll, aga kolistasime neli karistuspunkti kaasa. Kui mitu korda me oleme rääkinud sellest, et don't anticipate the jump? Dziisus!
Sorri, hobune. Selles sõidus ei olnud mingit ühtlust, ratsanik kogu aeg üllatas ja mitte positiivselt, aga Zillion vähemalt täitis ausalt oma missiooni ära. Ta on nii tubli.
Videot võis vaadata, seal näis kõik täitsa nitševoo. Kersti ja Kertu on olnud ka piltidega heasüdamlikud ja mul hakkas juba tekkima mõte, et ehk ei olnudki nii hull, kui rajal tundus. Kui ma Taive õpetlikku albumit vaatasin, kadus see illusioon muidugi ära :)
 |
| Foto: Kersti Sügis |
 |
| See õnnetu 4 kp ehk kui ratsanik ainult nii ette ei roniks... Foto: Kersti Sügis |
