same old Laki

Laki oli täna täpselt samasugune Laki nagu varem. Sammus üritas liikuda nii vähe kui võimalik, traavis tahtis kiirustada ja galopis võtta juhtimist täielikult üle. Nummi.

Mina otsin ikka igas trennis seda muusika-tunnet, kui hobune mitte ainult ei tee seda, mida ma tahan, vaid ta näib olevat igatpidi minuga sünkroonis, pehme, vastutulelik ja ümar. Sellise hobuse seljas näib nii lihtne istuda ja olla. Seda ei juhtu tihti, aga kui see juhtub, siis tahaks kohe tähistada. Nii et kui Laki sai peale trenni kiita, et oli hästi jooksnud, siis mulle jälle tundus, et see polnud isegi mitte pool sellest, mida minu meelest oleme mõnikord Lakist välja pigistanud... Aga ennast ja hobust ei oska ma veel kõrvalt näha ja tunne on ainult tunne.

Rääkides hobuse seljas istumisest - see vähene oskus, mis mul sellest oli, on peale koolisõiduvõistlust ära varastatud! No lihtsalt ei oska enam kellegi seljas istuda... Täna kaotasin isegi Laki seljas olles galopis jaluseid. Treener õnneks seda ei kommenteerinud, aga mul oli täielik WTF! tunne..
Kui kahtlustan, et jalused on liiga pikad, siis neile toetuda on keeruline. Eriti kui mõtlen, et ma ei tohi kandu paaniliselt alla lükata, vaid jalad peavad jalustele ainult toetuma. Kui panen jalused lühemaks, siis on säärega vastu külgi hoida keeruline ja kogu aeg peab pingutama, et kand vastu hobust ei läheks.

Neid "Laki, eiiiii!!!" hetki tuli ka täna ette. Esimene oli siis, kui kolmandal või neljandal korral veesilmast möödudes Laki ehmatas ja teatas, et lahkub lavalt. 
Või siis see hetk, kus me hakkasime galoppi tegema ja ta püüdis olla abivalmis ja mu palvet ennetada. Kui mõnele hobusele on saanud selgeks, et galopitõsted käivad kokku platsi nurkadega, siis on see Laki. Ma tegin vastiku kiusuga kõik järgmised tõsted kuskil sirgete või keskliini peal. Vasakusse jalga galoppi tõstes tõusis ta mõned korrad valesse jalga.
Siis tuli see tore osa, kus saime paar hüpet teha. Laki ei kahtle vist kunagi selles, et ta on selle jaoks loodud? Täna pidin rohkem välja võitlema seda, et me saaks takistustele keskele pihta, lattaiale sõites olin vahepeal vasaku jalaga suht vägivaldne. Okserile jälle olime liiga paremale peale sõitnud.
Laki igal juhul hüppas hea meelega. Üritas küll peale takistust ikkagi paar korda juhtimist üle võtta, aga lõppes kõik kenasti, kumbki meist alla ei kukkunud :)

alati valmis Rolly

Nii mõnus tunne on, kui hobune näib kogu aeg olevat positiivselt ootel, et mida sa nüüd küsid? Kuhu me nüüd lähme? Kas teeme ülemineku? Ma ei tea, mida Hanna temaga on teinud või on Lika trennidel selline mõju, aga ma ei saanud Rolly puhul millegi üle kurta (enda tasakaalutuse ja lohakate käte või hajameelsuse üle muidugi küll, ihiii).
Tegelikult pean avaldama, et on tulnud ettepanek startida neljapäeval tallisisesel võistlusel. Koolisõidus.
Printisin selle skeemi mitu päeva tagasi välja ja täna olin lausa nii eeskujulik, et lugesin läbi ja jätsin meelde. Ei tundu paberi peal kuigi hull, aga kui kõik elemendid kokku panna, siis ilmselt on sadu erinevaid viise, kuidas seda skeemi "huvitavaks" sõita.
Igal juhul pole ma selle läbisõitmiseni veel jõudnud, aga täna mõtlesin, et alustaks õige ... täisistakust. Peale neid valusaid trenne Markuse seljas olen üliettevaatlik ja vahel olen küll Heinzu või Rolly või Imperija seljas püüdnud natuke istuda, aga hirm kuskil alateadvuses on nii suur, et ma lihtsalt kardan ja iga kord, kui esimene valu või ebamugavus tekib, siis pigem kergendan edasi.
Täna tegime mõned ringid platsile täisistakus peale ja valus oli alguses küll, aga kui seda ignoreerida, siis mõne aja pärast läheb paremaks. Lihased muidugi vigisevad, aga selle vastu ei aita midagi kui nüri harjutamine.
Igal juhul oli mul hea meel, et Rolly sai ka ehmatusest üle. Esialgu, kui jäin täisistakusse, siis ta oli kogu kerest ehmunud, et miks ma niimoodi ta seljal loksuma hakkasin. Ma püüdsin mõelda ennast rohkem jalustele, abiks oli väga seegi, kui treener tuletas meelde, et reitega ei tohi vastu sadulat kinni jääda.
Mul on üleüldse treeneriga vedanud, sest need "mõtle roosale elevandile"-märkused on üliefektiivsed ja muutused hobuses peaaegu kohesed. Ja paljud nõuanded, mille tagamaadest enne aru ei saanud, hakkavad loogilisemalt kõlama, kui sa kohe tunned, mismoodi hobune su all muutub.
Rolly tahtis täna natuke rohkem kiirustada kui eile ja mõned üleminekud olid ka kahtlased, aga paari eest saime lausa kiita. Treener arvas, et me oleme hakanud Rollyga ka üksteisest paremini aru saama ja see võib küll nii olla.
Ma ei saa jätta mainimata Imperijat ja Heinzu, kellega viimastel tundidel sain märkusi, et pean sääred rohkem tahapoole panema. Nüüd hakkab tekkima mingi tunne, et kui palju jalg jalusele peab toetuma ja mis hetkest surun ma liialt kannad alla. Ja need hobused õpetavad seda juba selle läbi, kui palju erineb reaktsioon vastavalt sellele, kus säär asub. Dziisus, kui lahe!
Anyway, peale soojendusgaloppi küsis Marit, et mida me veel teha tahaks ja kuna ma olin veel enne pealt nähtud hüppetrenni mõju all, siis küsisin, et kas hüpata saaksime?
Saimegi!
Rollyga on hoopis teistmoodi hüpata. Pöörded ja rütm näib olevat küll kontrolli all, aga takistuse juures võib igasugu ootamatusi eeldada. No näiteks läksime me ristikesele lendu nii kaugelt, et ma silmaga mõõtes mõtlesin, et ei ole lihtsalt võimalik, et Rolly tagumine ots ka sealt üle tuleb....
Üleüldse näis keeruline silmaga midagi mõõta. Kui minu arvates oleksime me võinud veel ühe sammu teha, läks Rolly ikka enne õhku või vastupidi, olgugi, et nii lattaiale kui okserile oli pikk tee korralikult peale sõita. Huhh.
No ja siis see teema, et tavaliselt on vaja rohkem hoogu, rohkem hoogu ja Carpi või Budaga ma muudkui ajan neid edasi. Rollyt oli täna vaja rohkem enda alla sõita, et korralikult üle saada.
Okserile tahtsime ka esialgu tagajalgu ära kaotada, kuni lõpuks saime ilma kolistamata üle.
Rolly sai pärast dushi all pisut massaaži, sest õnneks keegi sel hetkel pesuruumi ei tulnud ja meil oli aega. Nii tore poiss, see Rolly.

Carp päästab päeva. Ja süsteemi.

Ma olin nii rahul tänase soojendusega! No päriselt, me oleks nagu pisikese metamorfooriga hakkama saanud ja Carp läbis kõik nurgad, tuli tagasi ja liikus edasi. Paremale galopp oli nagu muusika, vasakule mitte küll nii hea. Aga kõik muu, see kuidas Carp sääre peale edasi liikus, sammus ja traavis pikendas ja tuli tagasi, liikus läbi käe ja näis nii pehme, see kõik tundus nii mõnus, andke ainult rada, mida sõita... Ma kahtlustan, et mul oli jälle suunurgad kõrvade taga kogu soojenduse ajal.

Ta passis seda pruuni ponitekki seal kollase takistuse peal. Kahtlaselt pruun. Ja ruuduline. See ei kõla hästi. Enne ei saanudki niiväga aru, aga mingil hetkel, kui tulime voldi pealt tekist mööda, siis hüppas ta korraks kõigi nelja jalaga õhku ja vaatas seda tekki, nagu see oleks teda hammustanud. Kõndisime pärast sealt korduvalt mööda, aga ikka natuke pidi piiluma. Kloun.
Esimeseks soojendushüppeks oligi kollane rist. Carp igaks juhuks üritas hirmsasti vasakule trügida, aga tekk oli selleks ajaks juba asukohta vahetanud. Petekas.
Soojendushüpped tundusid ka nii toredad ja ma ei jõudnud ära oodata, kuni me rada saame teha.

Rada oli siis selline:

Põnev, eks? Igasugu lahedaid pöördeid ja süsteem (hurraa!).

Me olime viimased, mis oli hea, sest ma sain vaadata, kuidas teised selle läbi sõidavad. Hobuse seljas on mul rada raskem meelde jätta, läbi kõndides näib see lihtsam.
Rada oli mul meeles ja selle eest sain kiita ka, aga kuskil poole raja peal (täpsemalt öeldes äkki peale okserit) tundsin sama, mis kord Lakiga - mu säärtest oli kogu jõud kadunud. Mida?!
Ma ei tea, kas see oli külmast või pikast pausist või ma lihtsalt väsisin ära. Carp selgelt oli kaotanud ka oma reageerimisvõime. Äkki oleks pidanud teda pisut kauem äratama peale pikka pausi? Marit kommenteeris ka, et viimase osa rajast jooksin ma ise parkuuri.

Carp sai mult igal juhul peale trenni peotäie komme ja ta oli need oi-kui-korralikult ära teeninud. Kui lähenesime süsteemile (9), tundsin, kuidas Carp tõsiselt kaalus seisma jäämist ja vaatas siis süsteemi selle pilguga, et ah, p****, sellisel kõrgusel tõrkumine on piinlik ja sõna otseses mõttes viis mu sealt lihtsalt üle. No on hobune, ahh?? Siiralt tänasin teda, kratsisin kiirelt teda kaela pealt ja püüdsin enne rohelist lattaeda ryhdistäytyä.

Pööretel vajus Carp jälle sisse ja ma ei olnud ilmselt oma ülesannete kõrgusel. Mis see oli, kas ma lihtsalt väsisin või olid jalad külmunud või mida ma oleksin pidanud teistmoodi tegema? ...
Oh well, iga hüppetrenn ei saagi fantastiline olla. Järgmine kord paremini.

võib öelda, et hüppetrenn ... Markusega

Ausalt.
Päriselt ka, me hüppasime Markusega.
Ei, tõsiselt.
Ei ole vaja silmi pööritada.
Ja see oli väga lahe.


Viimastel päevadel on ta olnud erakordselt lahke mu vastu. Igatpidi. Ta ei tee endasse kiindumist ka eriti keeruliseks, kui ta kõnnib aedikus sulle reipal sammul vastu või paneb õrnalt pea sulle boksis vastu õlga, aga see kõik pole midagi selle kõrval, mida ta teeb maneežis. Täna saime nii mitu ringi teha väga ühtlase ratsmega. Mulle jäi mulje, et ta püüdis ise ka mitte eest tirida ja andis mulle ka kaks korda andeks, kui ma kogemata tegin käega voldile minnes vähe järsuma liigutuse.

Galopitõsted jälle kõik traavist, jeee! See oluline hetk on alati siis, kui ma traavi hakkan lühendama. Markus pole ka eile sündinud ja tegelikult pakub esimesena tõstet ise. Kui ma siis selle kõige magusama hetke maha magan, võivad järgmised rohkem pusimist nõuda.

Siis hüppasime madalat valgel lattaeda ja pärast punasetriibulisi latte. Pidime tulema galopis, mitte päris voldi peal, vaid enne ja pärast takistust mõned sammud ikka otse. Markus oli alguses võibolla imepisut imestunud, et miks me täna nii teeme, aga ei olnud seda nägu, et hakkaks ametiühingusse kirja saatma.
Paar korda tundus mulle, et ta oli tiba hooletu oma jalgadega ja pööre vasakust jalast (rajalt diagonaalis tagasi keeramisel) oli minu jaoks raskemini juhitav, aga kõik ülejäänu oli puhas nauding.

Nii et, kas ma tohin seada hobuste Aasta Õpetaja konkursil üles Markuse kanditatuuri?

good old Carpe Diem ja mõned hüpped.

Mulle meeldis Carpe Diemi samm juba siis, kui tulime koplist talli poole.
Soojendus läks ka kuidagi kiiremini kui tavaliselt, Carp oli mu ettepanekutega nõus, nii sammus kui traavis kui (big surprise) galopis. See tähendas siis seda, et ma sain teda pisut edasi sõita ja kui võtsin natuke tagasi, siis ei jäänud me kohe traavi ega sammu. Väga bro. Ka see, et ma kogu aeg delikaatselt ratset püüdsin lühemaks võtta, kui seda eest pisut anti, polnud täna mingi probleem.
Muigasin jälle Carpi elukogemuse peale - kui proovid ratsmeid ühte kätte võtta, siis käib temast jõnks läbi ja ta igaks juhuks kiirendab. Samal moel rivistub ta siis, kui natuke keha tahapoole kallutad. Eriti kui on tegemist takistuse poole liikumisega.
Esimesele ristikesele peale minnes oli tunda, et ma natuke logisesin. Hirmsasti tahtsin enne lendu minna. Iga hüppega läks tunne paremaks ja tekkis mingi enesekindlus. Peale ristikese hüppasime veel okserit ja valget lattaeda ja siis nelja takistust üksteise järel.
Jalavahetus ei õnnestunud, see tähendab, et Carp jäi risti. Järgmine kord tuleb kiiresti traavi võtta ja uuesti tõsta. Jalavahetust ei saa teha siis, kui oled juba kaks meetrit vasakule kaldunud.
Veel läks natuke keskendumist täna selle peale, et me peale takistust ei hakkaks paremale ära vajuma.
Aga tunne oli täitsa tore, mõni hüpe näis seljast ka väga mõnus. Eriti kihvt tunne on ikka see, kui tunned, et iga pingutus ja säärega vajutamine tegelikult ka loeb ja hobune kuulab su ettepanekuid.

Budapest ärkas üles

Ja ma hakkasin juba mõtlema, et mul on mingi hüppetrennide needus peal, heh...
Budapest ärkas täna üles (kahjuks ei saa au kogu ulatuses endale võtta) ja me hüppasime igasugu ristikesi, oksereid ja isegi süsteemi. Mõnna.
Süsteemi peal kogesin huvitavat dilemmat - kas jääda tugevalt jalustele seisma või suruda sääri kokku. Õige oleks teha mõlemat, aga see tundus keeruline.
Õnneks Budal on nii palju eneseväärikust, et ta sellise asja peale süsteemi vahele seisma ei jää. Nii et saime sealt mõlemad üle.
Ja peale kõiki süsteeme ja eredalt kriiskava uue värvi all olevat okserit hakkas Buda jõllitama ... täiesti tavalist madalat valget latti. Lasteaed, ma ütlen...
Sellest tulime mõned korrad vasakust jalast üle (kuigi vajusime vasakule ja vänderdasime üks kord sellest üle tulles ka) ja siis jätkasime teiselt poolt tulles üle lati ja viie fuleega okserile. Viimane kord oli juba täitsa kena ja me lõpetasime tänaseks ära.
wiiii.

Laki ja läbitud nurgad

"Kellega sa täna sõidad?"
"Lakiga."
"Oot, hüppad Lakiga või?"
"Jep."
"Nojah, good luck with that..."

***

Brrr, kui külm. Laki tundus jääs olevat, vähemalt esialgu oli tunne, nagu ratsutaks jäätükiga :) Tõka-tõka, väga kaugel sellest pehmest traavist, mida Laki vahel teeb.
Harjutasime nurkadest läbisõitmist ja tegime teises traavis volte ja muud sellist. Hoolimata sellest, et Laki ei olnud päris mugav ja pehme, tulid need täitsa ok välja. Mitte et sellega oleks kunagi traavis olnud probleeme. Traav on traav, põnev osa algab enamasti peale seda jihaaaaa-liigutust, millega Laki galoppi tõuseb. Traavis kuulab ta säärt väga kenasti.

Esimene tõste oli üllatavalt kobe. Kuna tallis oli enne just juttu sellest, et Lakit on keeruline hoida mitu ringi järjest galopis, püüdsin endale tõestada, et I can do it. And so I did. Võisime mitu ringi sõita, volte teha ja seda jätkuvas rütmis. Vauu. Tema seljas on kuidagi haruldaselt lihtne istuda.
Seevastu see, kuidas Laki hakkas ökonoomselt nurkasid lõikama ja sisse trügima, ei olnud eriti tore. Galopis mu sisemine säär justnagu ei loeks midagi. Võtsin steki sisemisse kätte.
Laki, me peame sellest rääkima.

Järgmises nurgas avaldasin oma arvamust ja ülejärgmisel ringil see juhtuski - nurgale lähenedes ja minu paremat säärt seestpoolt vastu tulemas tundes sõitis Laki kenasti nurga läbi. Iga viimase kui sentimeetri. Wait, what? Mida? Laki? Päriselt?

Mul olid meeleliigutusest pisarad silmas. OK, kui aus olla, siis tegelikult ilmselt külmast. Aga sellegipoolest, kuidas see siis nüüd nii lihtne oli, Laki?

Siis väikesed soojendushüpped, millest enamus läks täitsa hästi. Mul tuli meelde mingil põhjusel päris esimene kord, kui ma Laki seljas istusin ja hüppasin. Imelik mõelda, et sellest on vaid enam-vähem täpselt aasta möödas, tundub, nagu see oleks olnud nii ammu.
Laki on endiselt väga lahe põrkepall. Rõhk sõnal "pall"...

Siis hakkasime hüppama takistusi paarikaupa ja pöörded muutusid üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Vähemalt tõusis Laki kõigist tõstetest galoppi. Sellegipoolest läks üks rohelisele takistusele pealesõit metsa ja kui lõpuks sealt õhku tõusime, siis jäin räigelt Lakile suu peale. Sorry, vana.

Panin täna tähele, et mu käed teevad hoopis teistmoodi liigutust takistuse peal, kui see, mida Ellen õpetas. Ma isegi enam ei mõtle selle peale. Täna, kui ma Lakile hamba peale jäin, tuli meelde. Marit ütles, et käed peavad liikuma suuliste poole. Ma arvan, et kui ma väga valesti teeks, siis ta ilmselt ei jätaks seda ütlemata, nii et las praegu jääb nii.

Olin üllatunud, kui hästi me mõnikord Lakiga rütmis liikuda suutsime. Jalavahetustest ma ei julgenud unistada, pidin ikka läbi traavi neid tegema ja see natuke rikkus meloodiat.
Rada jäi ka esimesest korrast meelde :P

Olime Lakiga viimased ja saime teiste sõite vaadata. Laki muudkui vajus aeglasemaks ja aeglasemaks ja ma hakkasin tundma, kuidas külm varrukatest ja säärtpidi sisse ronib. Vahepeal tegin mõne voldi kuskil, aga traavile ei läinud, mõtlesin, et äkki jään kellelegi ette. Sammus parem jälgida.
Siis oli meie kord rada läbi sõita. Esimesed takistused läksid täitsa hästi, aga ma olin nii külmunud, et tundsin, kuidas jõud kehast on täiesti kadunud. Peale okserit või sinist pisikest olin juba täitsa töss... Sääri enam ei tundnud ja selg oli ka kange. Brrr.

Tegime raja lõpuni, aga väikeste vigade parandustega, probeem tekkis just selles kohas, mida algusest peale olin kartnud - peale vasakust jalast voltipidi siniselt takistuselt paremale keerates. Laki leidis, et suure hooga on vasakule parem minna. Siis tulime traavis sama asja ja kõik sobis. Kõik pöörded ei õnnestunud ja me ideaalsest trajektoorist päris kinni pidada ei suutnud, aga polnud ka midagi väga hullu.

Hüpata on nii nii mõnus! Varbad võivad ju külmetada, aga hing sees tahaks kogu aeg hurraa karjuda.

Uuendasin sõprust Budaga

Päris vau-hüppetrenni pole juba ammu olnud. Sellist, kus kõik hüpped tunduks lendamisena. Täna ei tulnud ka kõik päris nii välja, nagu tahtsin, aga Buda andis küll endast kõik, mida küsida osati. Reageeris kenasti säärele, oli soojenduse ajal juba nii keskendunud, pehme ja ... mõnna.
Soojendushüpped ei olnud kõige hullemad, aga kui hoogu pole, sammud ei klapi ja hobune teeb pisikese pooliku sammu enne takistust, siis lähen segadusse ja tahan enne seljast minema hüpata.
Kauged hüpped tundusid mõnusamad, olgugi, et ka siis kadusin maandudes korraks seljast ja võttis rohkem aega tagasi tasakaalu saamine.  Ja mida selle ratsmega teha? Kas siis, kui hobune hüppab kaugelt ja sirutab end pikemaks, lasen ratsme talle näppude vahelt järgi?
Püüdsin silmadega vahepeal ettevaatlikult vahesid mõõta, aga see tegi asja keeruliseks ja paar korda unustasin selle mõõtmise juures muud olulised asjad, näiteks ei olnud enne takistust säärtega piisavalt konkreetne. Raketiteadus...
Alguses õppisime ühe raja pähe, aga siis tulime seda teistpidi. Süsteemi seekord sisse ei võetud, mis võibolla ei olnudki nii kurb, sest ma olen seda nii vähe hüpanud, et ma ei tea, mismoodi ma talle keset parkuuri oleksin lähenenud.
Sõidan viimasel ajal Budaga harva ja olin unustanud, et kui tal pole hoogu sees, siis on seljas tunne, et ma ei saa tema rütmile pihta ja see väsitab selga. Kui aga tal on minekut ja ta kuulab säärt, siis on jälle tunne, et me oleme back in business.
Aga kuidas nad ikkagi panevad hobuse just õige koha pealt (tikutopsiga või ilma) takistusele tõusma? Gosh, kui põnev!

Aaria ja pisikesed kavaletid

Zeppelin möllas Liisil korde otsas, Aaria suhtus sellesse väga rahulikult. Ma eriti lähedale ei tahtnud temaga ronida, aga paar korda pidime korderingist ikkagi mööduma. 
Hüppasime pisikesi kavalette, alguses eraldi, pärast 4 tükki järjest. Esimesele ajasin teda tiba liiga edasi. Ootasin kogu aeg, et ta mingi tõrke mõttega lagedale tuleks, aga tundub, et pisikesed kavaletid pole seda väärt. Mõnikord tundus, et samm ei klappinud kuidagi, püüdsin hirmus täpselt temaga kaasa minna, et ma liiga vara ei roniks kuskile ette. Vist tuli enam-vähem välja.
Temaga on alati olnud tore hüpata, tulin jälle trennist hea tujuga.

kavaletirada ja Grafs

Eilne trenn ülipüüdliku Rollyga näitas täna Grafsi ebasoodsast valgusest :)
Traavides olime samal lainel ja see oli kõige parem osa trennist. Mõtlesin kogu aeg sellele, et kui mu säär juba kord külge puudutab, siis peab Grafs selle peale ka edasi liikuma. Iga kord kui sain ta liikuma, siis sügasin ja kiitsin teda ohtralt. Tundus lubav ja Grafsi samm oli rütmi täis, mõlemad saime soojaks, ta oli õnneks nii palju rütmis ja hoos, et ma sain ainult enda õlgade ja käte ja kandade peale mõelda.

Teises traavis hakkasin teda veel rohkem allapoole kutsuma ja proovisin nii, nagu Zeppelini ja Millaga tegime - sammus kutsun ühele ja teisele poole, istun sügavalt sadulasse ja sääred kogu aeg töötavad. Grafsiga oli see palju produktiivsem kui Zeppeliniga. Palju üleminekuid, mõned peatused ja täisistakut. Karin küsis, kas Grafs kavalettidest üle tuleb. Mul tuli meelde meie suvine lahe hüppetrenni ja kiitsin valget lätlast, et kui tal hoog sees on, siis tuleb väga ilusasti (famous last words, hahahaa, oleksin pidanud hoopis meenutama seda trenni, kus Anne temaga hüppas ja tuli seljast maha tigedana kui herilane). Siis pani Karin platsil olnud takistused imemadalaks ja ütles, et võime galopis neist üle tulla (rõõmutantsu koht).

Tegime esimesed hüpped, kui tuli ikkagi välja, et kui Rolly või Buda või Carpe Diemi puhul (Laki ei jäänud siit nimekirjast mitte juhuslikult välja) piisab heas galopis pöördeks see, kui hoian jalad torus tema ümber ning keeran pea, õlad ja käed takistuse suunas, siis Grafsiga nii vähesega hakkama ei saa. Ma pean ikka välimise jalaga vägivaldselt tonksama, et ta üldse pööraks. Karin ütles, et ma pean rohkem välimise ratsmega pöörama, aga mul ei tulnud ka see eriti välja ning sellest hetkest, kui pidime hakkama viit takistust järjest tulema, hakkasid kogunema meie kahe kohale murepilved. 

Kui pöörded ei ole täpsed (viide eelmisele lõigule), siis ei klapi miski. Grafs tegi selliseid kaugeid ja hooletuid hüppeid, et mul käis luust ja lihast läbi, kui ma kuulasin seljas olles, kuhu ta tagumised jalad koliseda kavatsevad, lattide peale või vahele. Oleksin pidanud teda tagasi kutsuma või edasi sõitma, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ta hakkab kilomeeter enne hüppele minema. Mulle näis, et ta oleks saanud veel ühe sammu teha, ei osanud oodatagi, et ta nii kaugelt läheb lendu. Nüüd guugeldan märksõnu "how to see the stride" ja "seeing the stride".

Peale mõnda ebaõnnestunud pööret torbiku ja ukse vahel jäi ta juba automaatselt traavi ja ma ei saanud teda enam takistuste vahel galoppi. Sammust? Anytime. Traavist? Nope. Kavaletid jätsid teda nii ükskõikseks, et ka traavis neist üle minnes oli ta suht hooletu. Mul hakkas kergelt sees keerama ja ma võitlesin tahtmisega tema seljast kohe maha ronida.
Karin lasi meil teha mitmeid korduskatseid, ent korralikult me ei suutnud seda rada kordagi läbida, ikka vajusime traavi, puudusid normaalsed pöörded ja trajektoor. Stekki ei oska ma õigesti kasutada, käsi käib liialt kaasa ja tirib hobust suust. Mitte, et Grafs oleks tundnud end mingilgi määral sellest puudutatuna... Karin jäi olukorda arvestades ülirahulikuks. Mina mitte niiväga, aga lõdvestustraavi ajal jõudsin mõelda, et lõppkokkuvõttes oli see ainult üks natuke nässu läinud tund, hobune jäi terveks, mina ka ja kindlasti läheb järgmine kord paremini.

Grafs sai pärast pisut solaariumis mõnuleda ja siis naases oma lõunasöögi juurde boksi. Mina võtsin märgade silmade ja külmunud jalgadega lapse, kes oli peale oma trenni otsustanud minna istuma sooja riietusruumi asemel külma autosse, viisime Georgi ära ja tulime koju end soojendama. Laps jäi oma trenniga väga rahule, oli saanud Karinilt kiita oma istaku eest. Poiss ise oli ka väga uhke, kui rääkis oma galopist "emme, ma hoidsin täna Zasminit üks ring ja veel pool ringi galopis!"

rida esimesi

Saan lisada oma "esimeste" nimekirja veel mõned asjad:

* esimest korda lõikasin hobuse lakka
* esimest korda pakkisin võistluseks varustust valmis
* esimest korda sõitsin võistlustele kuskile mujale
* esimest korda võistlesin siseruumides
* esimest korda soojendasime voldi peal tihedas liikluses
* esimest korda laadisin ise hobust autosse

Ma ei teagi, mida sellest võistlusest niiväga kirja panna on... Uus kogemus, teistmoodi kogemus, aga ka nukker kogemus. Eelmisel õhtul asju pakkida või hommikul Veskimetsa sõitma hakata oli tore, kõigil oli tuju hea. Liblikaid kõhus ei olnud, aga polnud ka eelmine kord, nii et ma ei muretsenud. Küll need tulevad, hiljemalt peale sõitu.

Soojenduses tundsin ahistust, et ma ei saanud kuskil mingit hoogu sisse võtta ja iga hüpe lõppes peaaegu alati peatusega või sammu jäämisega, sest muidu oleks kellegagi kokku põrganud. Ma tundsin kogu aeg, kuidas Buda veel mediteerib oma hommikust meditatsiooni. Ei mingit hoogu. Kus oli see hobune, kes kolmapäeval minuga üle takistuste lendas, nagu meil poleks mingit kaalu? Kes otsis järgmist takistust, keera ainult nina õigele poole ja hoia kinni?

Kõrvus kõlas Tõnu hääl, kes Ruila trennides loivava Theodori kohta ütles tihti, et hobust tuleb sõita edasi niikaua, kuni tekib vajadus tagasi võtta. Alles siis saab hakata rääkida sõitmisest.

Meil Budaga oli seis selline, et igal võimalusel oleks ta jäänud sammu või seisma. Noh ja sellises seisus ei olnud hea tunne võistlusplatsile minna.

Sõit oli hale. Noh, tegelikult me ju rada läbisime. Kuidagiviisi. Esimese takistuse peal hüppasin hullult ette, enamuse ajast tundus, nagu veaksin hobust enda järel, Budal polnud mitte mingit minekut. Aga ... ta hüppas siiski kõigest üle, mis talle ette jäi. Eelviimaselt takistuselt tulles vaatasin alla (mis jalg meil ongi, kulla Buda?) ja ... (this is bad.. mul on seda raske isegi kirjutada ...) jäime hiljaks viimasele takistusele. Tegime voldi, enne kui sellest üle saime, ent muidugi saime kirja tõrke ja lisaks ületasime mõnusalt normiaega.

Ma ei läinud tulemusi vaatama, nii et ma ei teagi, kui palju me karistuspunkte kokku saime. Ei ole siiani suutnud ka video pealt oma sõitu vaadata, korra panin juba selle käima ja siis hakkas seest keerama. Kui pilgud suudaks tappa, siis ma oleks olnud juba enne võistlusplatsilt väljumist kutu.

Anne tegi Budaga samas parkuuris sõidu ja kui ta oli hommikul lootnud, et ma sõidan Buda eelnevalt soojaks, siis pidi ka tema pettuma, tal oli olnud samamoodi raske teda liikvele saada.

Hea õppetund. Nõme õppetund.

Edit: Leidsin paar hommikust unist pilti sellest päevast:

 

lemmikloom Laki

Laki lasi mul koplis mitu korda end oodata, vaatas mind pikalt ja hindavalt. Vahepeal astus jälle paar sammu ja siis jäi jälle seisma. Ilmselt arutas endamisi - mis mina sellest saan, et ma sinuga kaasa tulen?
Kui saime mingile kokkuleppele, siis talli sisenemisega probleemi enam ei olnud. Lagritsakomm käes oli hea diversioon kriitilistel pööretel, Laki näis olevat unustanud, kus kaerakäru asub ja õnneks oli Diana meile ka ühe boksi kinni pannud. 
Samm oli vaevaline, Laki oleks loivanud ja uinunud, mina tahtsin egoistlikult enamat. Kui läksime traavi, oli hobusel parem minek, aga nurkades oli ta ikka pisut lapik ja paindesse saada teda tundus võimatu. Ja ei mingit tunnustavat puristamist või mõnusat lõdvestust. Nuuks.
Sellegipoolest käis kogu aeg mingi ajutöö, sest juba alguses hakkas Laki mulle mingit jama ajama - ühes nurgas hakkas ta jänest mängima, siis püüdis ise otsustada, kuhu minna.
Kulmineerus see aga muidugi (surprise-surprise...) galopiga. Soojendusgalopi eest saaksin ehk veel kolme pisikese miinusega, aga kui jõudsime esimeste hüpeteni, siis võttis Laki jälle välja oma "olen-metsik-takistussõiduponi-ja-mind-ei-peata-keegi"-lipu.
Hell yeah, ütles hobune, tegi nurgale lähenedes üle õle pöörde, tõstis ennast mängleva kergusega galoppi ja hakkas keskliini poole tormama, nii et me pidime peaaegu ühe takistuseposti ümber ajama. Hell no, proovisin ma kõrval mingit autoriteeti tagasi saada ja teda seisma saada.
Kui see juhtus esimene kord, siis ajas muigama. Teisel korral enam ei ajanud ja siis tegin nürilt mõned traavivoldikesed kõnealuses nurgas, et oma point arusaadavaks teha. Laki lasi end ära rääkida.
Kui me hakkasime aga takistusi järjest tulema, kordus kõik uuesti, sealt nurgast keeras ta otsa ringi ja läks rõõmsalt galoppi. Muigama ei ajanud. Pigem hakkasin rohkem pöörama tähelepanu teistele platsil olnud inimestele, sest Lakit ei huvitanud ka see, kui tal pöörde ajal keegi ette sattus. Tervitused ja vabandused tagantjärele kõigile, kelle voltidele või radadele me täna Lakiga sisse kräshisime. Laki tundus omas elemendis. Tiba juhitamatu, aga entusiasmi jätkus kolmele hobusele.
Hüpped olid muidugi kõige mõnusam osa trennist. Paar korda tundsin, et jäin liiga ratsmesse, mõnikord näis, et oleme hobusega erinevas rütmis, aga tuju see eriti morniks ei teinud.
Pärast trenni tundus ta väsinud, rahulolev ja täitsa lemmiklooma nägu olevat :) 
Kogu oma pätipoisiliku olekuga on Laki ikkagi lahe tüüp.

Edit: Pärast sain vaadata, kuidas käidi sõitmas selle täkupoisiga, kes ei tea veel, et ta täkk on. Võttis ohkama, ilus vaatepilt. Tahaks ka kunagi nii osata...

esimene hüppetrenn maneezis

Kui on kiire-kiire-kiire, siis hakkab igasugu asju juhtuma. Pidime teise sadula panema, selle otsimiseks läks pisut aega, maneezis kulutasime hinnalisi soojenduseks mõeldud minuteid sellele, et vahetada ära katki läinud jaluserihm (teine minu kontol, muide).

Soojenduse ajal piilusin taha, et kas meile on paar lisavagunit sappa pandud, minek oli vaevaline. Kiired soojendused Carpiga pole ka muidu mingi piknik. Carp puhkis ja ähkis natuke, minu lihased ka. Ignoreerisin mõlemaid ja mõlemad lõpetasid õnneks kurtmise.

Nurkade läbisõitmine galopis on minu jaoks ikka keeruline ja mitte ainult vasakule sõites. Täna tundsin mitu korda ka paremas pöördes, kuidas Carp pühkis minema ja lõikas nurka, nii et ma ei jõudnud õigeaegselt reageerida või ei reageerinud piisavalt agressiivselt. Ühel või teisel põhjusel ei tekkinud head trajektoori. Pöörded-pöörded-pöörded, grrr! Sirgete peal võin ju rütmi kätte saada  jahakata mõttes takti lugema, aga niipea, kui keerame takistuse poole ja oleme nurgas maa suhtes pisut kreenis, kaotan ma tasakaalu ja Carp võtab juhtimise üle.

Sadulaga harjumine võttis natuke aega. Galopis oli pisut tunne, et libisen sellel tarbetult edasi-tagasi.

Esimene kord hüppasime sel aastal kinnises maneezis. Hüpetega oli nii ja naa. Oli neid, millega jäin rahule, aga ka igasuguseid kalasid :)

Raske seletada, aga ma kordagi ei tundnud seda "lukustumise" või stabiilsuse tunnet, et ma olen sadulas ja jalad on ümber hobuse ning ma keeran teda nendega takistuse poole ja kõik ülejäänud tuleb automaatselt. Kõik tundus kuidagi ebastabiilne, liiga palju sadula peal kõikumist, maha vaatamist, mõttes asjade meeldetuletamist, et kannad alla, säär ümber, käed alla jne jne jne.

Üks kord hüppasin hullu entusiasmiga enne Carpi takistusele peale.

Parkuur läks enam-vähem. Pidin kolm viimast takistust ära parandama, sest ristikeselt tulles jäin mõtlema, et oot, mis järgmiseks, vajusin vasakule, ei suutnud jalga vahetada, vajusime traavi ja liiga lähedale järgmisele takistusele. Tegin voldi. Marit ütles, et otsustatavusest jäi sellel hetkel puudu ja ma poleks pidanud nii kergelt alla andma ja voldi kasuks otsustama. Järgmisel korral olin varem valvel, teadsin peast, milline takistus on järgmine ja oli enam-vähem.

Ahjaa, üks naljakas asi ka veel. Kui me vahepeal lonkisime ja Marit pani kollitakistust valmis, läksin Carpiga korraks sinna ette, et ta saaks seda uurida. Kui enne oli kõik tema jaoks mañana, siis takistuse ette seisma jäädes ta alarmeerus kohe - "ahhaa, kui sa tahad, et ma seda vaataks, siis järelikult on see midagi õudsat, jah?" ja kui me sealt üle tulime, pidi ta peaaegu oma kaela põlvede vahele lükkama, et seda piisavalt pikalt jõllitada. Naljatilk.

Peale hüppeid on Carp enamasti ikka väge täis ja läheks veel teisele ja kolmandale raundile. Mõnikord on mõjunud see treeneri taktika, et "ärme talle ütle, et see on lõdvestustraav" ja sel juhul on see viimane traav tõesti olnud päris ok. Viimased kaks korda on ta aga lülitunud poole minutiga juba sleep mode-le üle :(

Nii et pikad pausid ratsutamises ei tule kuidagi kasuks. Enne kui ära sõitsin, nautisin viimastel trennidel seda, kuidas istud hobuse selga ja "fikseerud". Asend sees, mingi kindlus, mingi alge tasakaalu jaoks. Nüüd alustaks nagu otsast peale. Järgmisel nädalal tuleb istakutrenni minna, siililegi selge.

P.S. Täna sattusin koplis huvitava intsidendi peale - Buda oli just koplisse toodud ja teised hobused (kõik tema kari) oli vasakul, maantee pool ääres söömas. Buda aga hakkas kõndima kadakate poole ja hirnus. Mõne aja pärast läks traavi. Natukese aja pärast oli näha, kuidas ta tormas kaugemal, kadakate pool edasi-tagasi ringi ja hirnus.

Laki ja Carp vaatasid teda pikalt ja hirnusid vastu. Mõne aja pärast hakkas Laki kõndima Buda poole ja Carp oli minuga sunnitud koplist ära tulema, ent ka tema jäi seisma ja vaatas kauguses tuuseldava Buda poole. Mul tekkisid aga jälle uus küsimus - kui kaugele hobused näevad? Kas Laki on Buda järelvalveametnik? :)

kolmapäev

Kiired soojendused on juba sellepärast head asjad, et seljaskõlkuv objekt peab ka ennast mobiliseerima tavalisest nobedamini ja hobune näib teda seetõttu tõsisemalt võtvat.

* Ühe galopitõste eest sain Maritilt kiita, jesss!
* Soojendushüpetel on eriti oluline peale takistust otse edasi sõita.

Täna tundsin seljas paremini ära hetke, millal Carp reaalselt kavatseb hüppele asuda. Või millal ta plaanib teha hüppe kaugemalt, nagu juhtus valgel lattaial. Ega suurt midagi ei muutugi, lihtsalt see mõistmine, et mida ta seal all kavatseb teha, annab aega ennast seada ja olla sadulas rohkem valmis. Ennekõike võidab sellest tiim.

See oli minu pisike rõõmuhetk. Kahjuks ei tulnud see mingist ratsionaalsest mõtlemisest/planeerimisest või sammude kalkuleerimisest, vaid lihtsalt tundest. Alustuseks seegi hea?

Valgel lattaial voltisin ennast üks kord tarbetult palju kokku...

(siia vahele kriban kunagi raja joonise...)

Pealesõit rohelisetriibulisele lattaiale oli hägune - plaan oli rajani välja sõita, nagu kord ja kohus, aga alustasime sellega, et vajusime paremale. Rada ei olnud siis enam option ja selleks ajaks, kui seda mõistsin, pilgu tõstsin ja rohelisetriibulist vaatasin, olime tiba vasakule kaldunud. Aega otseks seada õnneks oli ja mõned sammud enne olime täitsa valmis takistusele keskele rihtima, aga hea, et läbitud trajektoori pärast ei pea paberil vaatama.

Kõrgusi ei vaadanud ja suht vahet polnudki. Kui kõik klapib ja galopp/rütm/trajektoor on söödavad, siis pole mul suurt vahet, mis kõrgusel latt on, aga kui midagi kompotist ei klapi, siis võib ka 10 cm ristike judinaid tekitada.

Sleep mode

Kopli kõige tagumisest nurgast tulles tundus, et vean Carpi enda järel. Ta jäi mitu korda seisma ja vaatas mind mõtliku pilguga, et oled sa kindel, et ma pean sinuga kaasa tulema?
Alustasime jälle in sleep mode, läks mõni aeg, enne, kui säär hakkas tähendama liikumist või kiiremat liikumist ja esimese traavi lõpuks olin natuke väsinud. Selliseid ülevaid ratsmes või sääre ees hetki ei olnud, aga samas, seda on ka varem juhtunud, et Carp ärkab peale kolmandat hüpet, nii et ma ei visanud lusikat veel nurka.
Galopitõstete kohta võib öelda, et nad õnnestusid selles mõttes, et iga tõste tõi galopi. Iseasi, kui hea see galopp esialgu oli ja esimestel ringidel oli vaja säärtega ikka hirmsasti meelde tuletada, et me ei jää traavi.
Heaks tulemuseks võib vist ka seda pidada, et me ei jäänud peaaegu (vist?) kordagi traavi Carpi ettepanekul, vaid ta püsis tõepoolest seni galopis, kuni ma palusin. Või seda, et kui ta ka pakkus ise galoppi, siis ma jonnakalt surusin läbi, et me teeme seda minu algatusel.
Hüppamine on nagu ikka - kirss tordil. Väike preemia. Esimestel hüpetel ei olnud me Carpiga päris sünkroonis, ma tundsin, et tema galopp pole päris parkuurigalopp ja selles vaevu-vaevu teise käigu galopis on raske mingit rütmi hoida. Tegelesin rohkem sellega, et ta välja ei sureks. Õlad ei tahtnud minuga esialgu üldse koostööd teha ja kogu aeg vajusid ette. Samas on Carp väga tundlik sellele, mismoodi õlad ja ülakeha on.
Paar korda bluffisin ka - võtsin ratsmed ühte kätte ja sirutasin sisemise käe stekiga pisut tahapoole. Lääääääääähmeeeeeeee! ütles selle peale Carp ja soojenes lõpuks ikka üles, nii et saime lõpuks ka takistusi hakata üksteise järel tulema. 
Mind on tabanud mingi jaluste needus. Midagi minu istakus on nii muutunud viimase nädalaga, et nüüd ei püsi mul enam välimine jalus õiges kohas ja kaotan seda mitu korda tunni jooksul.
Täna läks parkuuris ka ühel hetkel jalus minema, nii et ühe hüppe tegin ühe jalusega. Carp õnneks ei pannud väga pahaks. Nagu kiuste juhtus sama enne seda, kui pidin jalavahetuse tegema ja ilma jaluseta seda teha oli oi kui keeruline. Jäime traavi ja õnneks oli enne okserit piisavalt aega, et uuesti galoppi tõsta ja hoog sisse saada.
Pärast vaatasin veel veidi teiste hüppeid.
Juba tahaks jälle trenni. 

Härra Grafs (või härra Keel, kui soovite)

Grafsi aktsiad tõusid täna minu silmis mitu pügalat ja mitte sellepärast, et ta oma keelt jälle igasse taskusse püüdis toppida või lakkus mu selga, kui ma talle kaitsmeid panin. Hoopis sellepärast, et dsiisus kraist, kui mõnus temaga hüpata on!

Sõitsime hüppesadulaga ja esialgu ei saanud ma jaluseid kuidagi sobivasse pikkusesse. Kui panin käepikkuse järgi, siis selga ronides oli ikkagi kohe selge, et pikad. Panin lühemaks. Siis järgmisel ringil veel lühemaks. Kui siis Marit ütles, et hüppame pisut, siis veel lühemaks. Sellegipoolest olid mul jalad tihti kas jalusest täitsa läbi või tulid jalused üldse ära.

Galopitõsted tegin esialgu sammust (kuna soojendus oli kiire ja sammust tehtud tõstest saame hobusega vähemalt 100% ühtemoodi aru:)), pärast proovisin pusida traavist. Osad õnnestusid, osad mitte. Tegime soojenduse ära ja siis saime tulla pisikesi ristikesi ja pärast rada.

Uiiiiii, kui kihvt oli! Esimesel korral rada lõpuni tehtud ei saanud, sest kuna mul olid jalad kolmandaks hüppeks jalusest praktiliselt kannani läbi, olin seljas sellises asendis, milles jalavahetust teha tundus võimatu ja vajusime traavile. Hüpped selle-eest tundusid täitsa nagu päris ja see hobune mu all reageeris kõigele, pane aga jalad torusse ja suuna teda takistuse poole, kõik toimis nii lihtsalt. Kui treener poleks lasknud meil uuesti proovida ja vigu parandada, oleksin ise hakanud manguma, et meid uuesti rajale lubataks, lihtsalt nii mõnus oli.

Teisel katsel saime raja ühes jutis lõpuni tehtud, aga hüpped ei olnud nii ilusad kui esimesel korral. Valgele latile keerasime pisut diagonaalis peale, ühe ristikese juures hüppasin enne hüpet välja ja Grafs ei jõudnud tagumisi jalgu üle korjata. Lisan, et alla vaatamine on endiselt treenerite silmis ebapopulaarne tegevus...
Viimane okser ei olnud ka nii hea kui enne, aga rada tundus rohkem "ühes tükis" olevat ja sujuvam.

Mis tuletab mulle meelde, et ma pole veel Horse Show mõtteid kirja pannud...

Mõte nr 1.
Asi läheb peaaegu alati jamaks, kui rütm kaob ära. Kõik need sõidud, mis mulle väga meeldisid, olid väga selgelt märgatavas rütmis. Oli neid sõite, mis tundusid närvilised, (parkuur näis olevat selline jookse - hüppa - jookse - hüppa - (mõnel juhul - JOOOOOKSEE, LOOM!!!) - HÜPPA!, aga sellisel juhul tundus, et kui parkuur lõpetatigi puhtalt, siis pigem sellepärast, et loomal oli oma jalgadest kahju ja ratsanikul vedas ja kumbki sealt hea tundega ei lahkunud.

Palju mõnusam oli vaadata sõite, kus tundus, et tegelikult on kogu parkuuri taustaks mingi muusika ja takistused lihtsalt jooksevad õigel hetkel ise ette. Kõik sujub, rütm jääb, sammud imeliselt klapivad ja ratsanik lihtsalt nagu istuks ja naudiks.

Noh ja siis olid need sõidud, mis algasid muusika ja rütmiga, ent siis midagi juhtus, rütm kadus ja ... latid hakkasid kukkuma. Peaaegu alati.

Mõte nr 2.
Kuidas saab väike naisterahvas jätta hobuse seljas nii raske mulje ja aerutada õlgadega sellisel moel, et hobusel näib olevat raske isegi galoppi joosta ja siis kõrval temast u 20-25 kg tugevam meesterahvas tunduda nii sulgkerge? Ka 180 cm ületades?

Mõte nr 3.
See oli esimene M-ga koos vaadatud võistlus, kus ei provotseeritud kedagi vaidlusele teemal "minu treener on änksam kui sinu treener ja tuleb annab sinu treenerile iga kell tuupi". Growing up, are we? :)

hüpped-hüpped-hüpped (Carpe Diem)

Väike isiklik rekord - sain hobuse koplist toodud ja valmis pandud poole tunniga. Anne aitas  kaitsmetega ja söötis Carpile vähemalt tuhat õuna sisse, kuni ma martingali peale sain.
Esimesel traavil oli natuke ärasuremise lõhna küljes, aga kuidagi saime mingi rütmi pika mangumise peale sisse. Marit ütles, et ma laseks hobusel rahulikult seljast tööd teha, kiire särtsu sisse ajamine pole vajalik, las ta enne saab seljast soojaks. Taive krimpsutas iga kord nägu, kui me temast möödusime ja käskis mul Carp ellu äratada.

Teise traavi lõpuks olime peaaegu valmis. Ei olnud veel nii reaktiivsed, kui meie parimates trennides, aga vähemalt hakkas minu sääre peale midagi toimuma ja Carp oli ka pehmem.
Esimese galopitõste peale hakkas Carp justnagu tõusma, aga siis jäin ta õlga jõllitama ja sinna see jäi. Teisest tõstest ta tõusis kenasti, ent see oli selline natuke poolpidune külm galopp.
Vaatasin imetlevalt Jennyt Veroni seljas, kes tegi mitu ringi poolistakus mööda platsi ja nad muudkui sõitsid ja sõitsid. Minu säär pidi iga sammu ajal kogu aeg ja pidevalt Carpile kinnitama, et jah, ikka veel on vaja galoppi, ikka veel. Poolistakust ei saanud unistada. Treener kinnitas, et see probleem kaob peale esimesi hüppeid.

Soojendushüpped läksid täitsa kenasti, midagi eriti parandada polnud vaja. Üks kord hüppasin enne Carpi takistusele, puhtalt minu lohakus.

Esimest korda okserile tulles vajusime tiba vasakule. Imelik, et see juhtus just sellise takistuse puhul, kus oli minul ees suht palju aega planeerida ja Carpil kalkuleerida.

Jalavahetused on pusle. Nad saavad küll tehtud (Carp hoolitseb selle eest vajadusel ise), aga kui kahe takistuse vahele jääb jalavahetus, siis saab minu maailm vahepeal otsa ja rütmist või õigest trajektoorist pööretel ei jää eriti midagi järele. Tunnen karjuvat vajadust sujuvate jalavahetuste oskuse järele. Ma ei tunne veel alati ära, kas on õige jalg või ei, ja selleks, et veenduda, vaatan alla. Kui siis jalavahetus peaks veel mind tasakaalust välja viima, siis ongi juba mitu väärtuslikku meetrit kaotatud (ja enamasti sisse vajutud).

Teine pusle on pöörded vasakule. Täna pidime sinimustvalge lattaia pealt tulles sõitma kenasti rajale (vajadusel vahetama jala), läbima 2 (kaks!!!) nurka ja siis sõitma valge lattaia peale. Kui teist korda sai pikast rahulikust raja peal sõitmisest jälle mingi imepisike hüsteeriline volt, siis hakkasin muretsema, et äkki mul ei olegi enam vasakut jalga, kuidas muidu seletada seda, et just vasakud pöörded ebaõnnestuvad ja paremad pöörded ei valmista selliseid väljakutseid. 

Väga hea meel oli selle üle, et täna tundsin, et olen igaks hüppeks ise valmis, säär peal ja kand all. Kordagi ei tekkinud kahtlevat tunnet. Takistuste ees jääb tavaliselt vähe aega filosofeerida, aga selline mõte jooksis küll peast läbi, et kui säär on paigas ja kand all, siis tegelikult ongi hästi. See on ainuke asi, mis töö ära teeb ja mind sadulas hoiab (ükskõik, kas hobune teeb kauge/kõrge/kiire hüppe). Kätega ei saa niikuinii takistuse peal midagi enamat ära teha, kui kaasa minna. Lõppude lõpuks hüppas see tüdruk Veskimetsas ju ühe ratsmega parkuuri ära.

Hüppasime viimaks ka parkuuri (kokku oli vist umbes 7-8 takistust ja kõrgusel ~80 cm?). Kui see valge lattaed välja arvata, kus vasakule sisse vajusime ja kaks volti pidime tegema, siis ülejäänuga jäin rahule. Paar hüpet olid nii mõnusad, et judinad jooksid mööda selga. No nii kihvtilt ei saa üks hobune hüpata ju!

Edit: mitte ükski kolmapäev ei jõua ma teleka ette Eurospordist Equestrian Sportsi vaatama. Dammit.

Täna kahe hobuse seljas.

Kui ma Ruilasse jõudsin, ei paistnud Tõnu mitte kuskilt. Kui ma talle helistasin, siis tuli välja, et tal oli üks ootamatus ette tulnud. Hmm.
Eha ütles, et ma peaks ikka sõitma minema. Tõnu utsitas ka, et küllap on keegi seal, kes saab mind ja Theodorit vajadusel vaadata. Eha jälle nentis, et kõik on tegelikult maneezis hobuseid ostjatele näitamas, aga ma saavat ju üksi ka hakkama. Võtsin hetke mõelda.
Läksin istusin maneezis. Seal sõitsid igasugu tippsõitjad kobaras igasuguste põnevate hobustega. Veidi vaatasin, keel suust väljas, kuidas üks hobune vahetas imepisikeste voltide peal jalga ja siis tuli isu peale ja mõtlesin, et mis seal ikka, see on ju ainult Theodor (tõsi küll, Theodor, kes pole kuu aega kellegagi sõitnud).
Ta tuli sisse, panin ta valmis ja läksime väiksesse maneezi. Kõik läks ilma igasuguste vahejuhtumiteta ja ei tea, kas saabki trenniks nimetada sellist trenni, kus treenerit ei ole ja midagi uut ja põnevat ei tehta.
Tegime pisut kõike, volte, üleminekuid, serpentiine, peatusi, galoppi mõlemasse jalga. Ei mingeid suuri sündmusi ega emotsioone. Peale eilset trenni Galaxyga tundus Theodor nagu mänguhobune. Mitte ainult selle pärast, et ta on nii väike.  Theodor oli tubli ja püüdlik, saime rütmi kätte, hakkas vahepeal mõnusat häält tegema, aga ikkagi oli pisut ... igav?

Õhtul oli selle eest kõiki neid emotsioone, mida üks hüppetrenn pakub. Hüppetrenn Aariaga. Juba teda valmis pannes oli tuju laes.
Soojendus temaga on alati mõnus, sest ta tuleb kiiresti alla, on väga kergelt juhitav ja puhas rõõm sõita.
Iga esimese takistuse ees ta kahtleb korra. Äkki ikka ei läheks? Kui kord üle saadud, ei ole järgmine kord kahtlusepoegagi, aga esimesel korral tuleb mul olla väga väga otsusekindel ja lihtsalt kanaliseerida ta säärte vahel sealt üle. 
Pisut tekitas hämmingut traavis valiklatiga takistusest üle saamine. Keeruline oli aru saada, mis hetkel Aaria hüppele läheb?! Nagu sipsik püüdsin kogu aeg püsti hüpata ja enne teda üle takistuse jõuda. Galopis tundub kõik loogilisem.
Valget planku tuli meil mitu korda parandada, sest tänu valesti valitud trajektoorile ja sellele, et ma vaatasin mitu korda maha, ei õnnestunud õigesse jalga maandumine esialgu kuidagi.
Hüppasime ristikest, okserit, lattaedu ja neid kõiki ka koos. Okserile minnes püüdis Aaria küll vasakule vedada, aga veensin ta ümber. Much better kui eelmises hüppetrennis temaga roosat lattaeda sihtides :)
Peaks mõnele kutsikale Aaria nimeks panema ja vaatama, kas tast tuleb ka selline... imeline.

Esimene peneroll.

Hobused olid kaugel taga, kadakate juures. Carp vaatas mind hämminguga, ilmusin vist tema vaatevälja liiga varajasel kellaajal. Kui teda puhastasin, läks Marit boksist mööda ja ütles, et libiseva asemel võin martingali panna (loe: hüppetrenn, wiiiii!).

Esimese traavi ajal püüdsin kogu aeg mõelda - hobune sääre ees, hobune sääre ees. Võttis küll pisut võhmale, aga tegelikult ei olnud see traav nii rasitav kui tavaliselt, Carp oli täna rohkem ärkvel ja vastas kõigele. Soojendus oli kiire, lühike, aga üle ootuste efektiivne. Treener soovitas, et jääksin konkreetsete ja selgete märguannete juurde ja ei hoiaks kogu aeg säärt peal.

Tegime mõned soojendushüpped ja minu esimese penerolli, mis oli palju lihtsam (ja lõbusam) kui kaugelt välja näeb. Esimesel korral tundus Carp küll olevat mõttes oma jalgade kokkulugemise ja nende ristikeste vahele mahutamisega, aga pärast tuli sealt üleoleva kergusega üle. Show-off.

Pärast sõitsime parkuuri moodi asja:

Saime tehtud ilma üleliigsete voltideta, aga päris ausalt tunnistades teostusid mõned hüpped vaid sellepärast, et Carp on kuldse südamega hobune, kes päästab mõnikord oma ratsaniku naha. Sellega ei tohi ära harjuda, mõni hobune ei pruugi olla eriti vaimustuses sellest, kui jõuad peale pööret sadulasse ja tasakaalu alles siis, kui takistuseni on jäänud kaks sammu.

Ma pean paremini planeerima. Kui on vaja rada meelde jätta, siis pole küsimus ainult takistuste järjekorras ja suunas, vaid pigem pöörete ja trajektoori läbi mõtlemises, fikseerimises ja plaanile  kindlaks jäämises. Siis klapivad ka sammud ja takistused või jalavahetused ei tule ootamatult ette. Täna maksis kätte see, et ma ei olnud läbi mõelnud, kust täpselt valgele lattaiale pöörata või kus teha jalavahetus, kas enne või pärast sini-must-valget latti.

Paar korda tegime rada ja siis parandasime mõnda pööret ja hüpet.

Jumal tänatud, et trenni hinnad ei sõltu saadava adrenaliini kogusest, sest siis ma oleks sunnitud hakkama vara maha müüma :)

Täna külastas mind põgusalt Istak

Hurraa!

Lõpuks ometi sain kergendades selle päris õige tunde kätte, selg polnud nõgus, kergendasin nii nagu vaja, ei tõusnud liiga kõrgele, hobune oli sääre ees. Esialgu tundus, et istun liiga tooliistakus, aga samas tundus liikumine keha jaoks väga loogiline ja selge, sääred olid suht fikseeritud Rolly külgedele, ei laperdanud, kõik tundus paigas, käsi oli lihtsam hoida iseseisvana. Nagu mingi klikk oleks seest läbi käinud, endal tekkis ka tunne, et that's it!
Treener ütles, et kõik on väga õige, nüüd tuleb see tunne meelde jätta.
Natuke vist aitas kaasa ka eilne trenn Markusega ja sügava istaku harjutamine.

Ratsme võtmisest tuli ka palju juttu. Olen liiga mures selle pärast, et ma hobust suust ei haaraks ja kohe, kui hakkan ratset võtma, läheb istak paigast ära. Rohkem tööd näppudega, ei tohi karta hobuselt ratset küsida.

Galopitõsted tegime esialgu kõik koos paremasse jalga ja sammust. Hiljem traavist.

Veel sain täna uue kogemuse - hüppasime Rollyga üle pisikeste takistuse moodi asjade, väikeste lattide ja madala ristikese. Oi, kuidas ta selle peale elavnes!

Selliste pisikeste hüpete kohta otsustas ta esimesed korrad jube kaugelt hüpata ja see ajas mu segadusse, kippusin enne teda lendu minema. Aga tema hüpe oli nii mugav ja mõnus, et rahunesin kohe maha ja lasin hobusel tema asja teha. 

Hüppasime ka kaks takistust üksteise järel, kus oli vaja teha 6 fuleed vahele. Arvestades, kuidas ma alguses ei saanud teda hoitud heas rütmis, sest mõned sammud enne takistust hakkas ta kiirustama ja takistusele peale kihutama, kartsin, et me ei saa samme klappima, aga tundub, et Rollys on peidus pisike annus matemaatikut, sest peaaegu kõik sobis kenasti.
Seda, kuidas nähakse juba kaugelt  silmaga, et kas samm klapib, kas on vaja pikendada/lühendada või kuidas on võimalik sättida hobuse esijalad enne takistust tikutopsi peale, ma isegi ei ürita veel mõista. Selleks peab vist ka väga hästi tundma konkreetse hobuse fuleede pikkuseid ja kõiki käike.

Siis hüppasime raja moodi asja. Esimene vasikas läks aia taha, mulle jäi liialt pähe jutt, et pean tegema jalavahetuse traavis, seetõttu vussisin neljandale takistusele pealesõidu ära. Teisel korral õnnestus paremini.

Rollyt oli vaja rohkem tagasi hoida, meenutas mulle natuke talviseid hüppetrenne Aariaga, kus tuli ratse hoida ülikonkreetne. Ta tahtis enne takistust kiirendada ja peale seda üleüldse lendu minna. Viimased korrad võtsin teda palju konkreetsemalt tagasi, ta ei pannud seda mulle pahaks ja viimased hüpped olid treenerit tsiteerides - "euro".