vihmane pühapäev

Seda sadu ei saanud nimetada suvevihmaks, see oli selleks liiga külm. Kolisime maneeži.
Tegime sammus ja traavis sääre eest astumist. Esialgu kukkus see välja rohkem küljendamisena. Ma jäin ka liiga palju ratsmesse kinni ja Zillion kaotas vahepeal liikumise ning teda tuli jälle julgustada edasi liikuma.
Jalavahetused läbi traavi pole ju midagi uut, aga me pidime tegema neid 2/3 maneeži ulatuses ja nii, et peale uut tõstet liigume kuni otsaseinani otse ja sirgelt edasi ning siis sellele järgneb volt, enne kui uuele diagonaalile tuleb keerata. Vahepeal tuli jälle Zillioni julgustada rohkem liikuma.

Tore, et Zillioni suust tilgub viimastel trennidel ohtramalt vahtu.

Tunnen jälle puudust "muusika-hetkedest". Nendest, kus hobune hakkab liikuma mõnusalt kergelt ja kaardus, seljas läheb olemine mugavaks nagu lendaval vaibal. Hetkel näib, et kõike oleks nagu liiga vähe - liiga vähe "all", liiga vähe lõdvestust, liiga vähe puristamist, liiga vähe muusikat ja see teeb rahutuks. Ma püüan mitte alla vaadata, aga hetkel, kui hobuse kael on kirvekujuga, torkab see ka ilma vaatamata silma. Seda on tunda. Esimene impulss on siis lasta ratse pikaks, suruda säärtega rohkem ja alustada kogu protsessi uuesti, ent iga kord ei saa nii teha ja tihtipeale juhtub siis hoopis nii, et saad märkuse, et pressin hobuse rütmist välja, hakkan liiga palju jalaga toksima või viskan ratsme ära. No kuidas ma vahest aru ei saa?!

Babysteps. Babysteps, remember?