pisut protestine Markus

Täna tegid suure kopli omad meile tünga. Kertu palus, et tooksin talle Diamondi ära. Läksime Annega koplisse, aga see tundus tühi. Jalutasime päris lõppu, tuiasime puude vahel ringi, kõndisime mööda karjuse äärt ja no keda pole, on suksud. Mitte ühtegi, mitte kuskil. Hakkasin juba murelikuks muutuma, kui nad tormasid kõik korraga puude vahelt välja ja kihutasid kopli värava poole. Mõni lõi takka ka üles.
Väga naljakas. 

Kui tallis vastasin küsimustele, et kellega sõidan, sain jälle väga kaastundlike pilkude ja lohutuste osaliseks. Tahtsin "puulõuga" ja "kanget" lausa kaitsma hakata,  pole ta midagi nii hull. Võibolla natuke, aga keegi pole täiuslik. Igal juhul oskab Markus käekõrval sama miilu olla kui iga teine hobune ja kui ta lõpuks pehmeks ja ratsmesse saada, on võidurõõm suurem, kui mõne teisega.

Tegime Leenu käe all trenni ja kuna meid oli päris mitu (vist 8?), siis tähendas see seda, et sain teha soojenduse just nii nagu tahtsin. Alustasin rahulikult, samm oli esimene ring veidi rütmist väljas ja tuim, aga teise ringi peal tuli pisut vunki sisse. Ratset ei hakanud enne kokku voltima, kui Markus oli maha rahunenud ja ei väljendanud peaga enam oma suhtumist ratsasporti. Kael hakkas vaikselt pehmemaks minema, Markus tundus lõdvestunud ja iga kord kui säärt pigistasin, liikus allapoole ja allapoole ja juba lubas ...

Tegin traavile ülemineku ja Markus vastas sellele hetkegi mõtlemata: "ah, käige te ka kõik kukele" ja tuhises pea püsti minema :)

Leenu lohutas mitu korda trenni ajal, et ta ongi selline, tegelikult on juba väga hea. Üleminekud ei tundunud omavat nii head efekti, pigem tundus, et õnnestus paremini siis, kui meil oli hoog sees ja Markusel läks meelest, et ta kergelt kätte ei anna.

Tegime neljaosalist (!) serpentiini, kus pidi keskliiniga ristumisel võtma hobuse neljaks sammuks sammule. Kui ratsmesse tuleku muresid mitte arvesse võtta, siis oli Markusega seda teha väga hea, sest ta tõesti reageerib säärele nüüd ja kohe.
Aga seda harjutust on jube raske teha 8-kesi platsil, nii et lõpuks tegime kõik seda paar korda ja siis hoidsime lihtsalt raja vaba teistele ja improviseerisin Markusega ise edasi.

Galopitõsted paremasse jalga ei õnnestunud, aga vasakusse läks ta küll kenasti. Esialgu Leenu hoiatas, et proovi traavist, aga olgu ma valmis selleks, et Markus ei pruugi seda tõsiselt võtta. Kui nii juhtub, siis tõstku ma sammust. Nii läkski. Peale seda õnnestusid tõsted ka paremale ja esimesest korrast.  Püüdlikult hoidsin sääri ühe koha peal, mis tundus nagu sadulavöö peal. Igal juhul oli galopis Markus palju rohkem ratsmes ja liikumine tundus seljast ka mugav. 

Tegime pärast veel traavi ja traav-samm-traav üleminekuid. Nagu Leenu ennustas, hakkas Markus alles tunni lõpus pehmemaks minema. Üks suur volt oli juba nii ilus, et jõudsin mõelda, et suurt vahet polegi, kas Rollyga või Markusega. Poleks pidanud mõtlema, sest hetke pärast Markus koperdas suursuguselt ja käis peaaegu põlvili nii, et oleks pea vastu platsi äärt ära löönud.