kleidiproov

Zillion ei suhtunud mitte mingit moodi autosse, mis oli maneezi aetud või jõulumuusikasse, mis sealt välja üürgas. Ta ei suhtunud mingit moodi ka laiadesse seelikutesse, mille me peale tõmbasime. Palju rohkem näis ta suhtuvat meie ees olevasse Aariasse või meie taga maad kraapivasse ja suurteks tegudeks valmis olevasse Carpe Diemi.

Tegime kaks korda kadrilli läbi ja pärast veel korra galopiosa. Kui tulime esimest korda diagonaale vastamisi, tuli meil välja S-E-L-L-I-N-E   P-I-K-E-N-D-U-S, et ma huilgasin tal seljas. Päriselt, loom, kas sa teed nii ka!? See oli nagu liuglemine läbi õhu ja jalad käisid niimoodi ette, et mul läksid silmad suureks.
Vau, must poiss.

üks üksi sõitmise kord

Jälle üks üksi sõitmise kord.
Seppa pole veel ja Zillionil on endiselt vaid üks esimene raud. Täna ei tundunud nii paha, kui mõni päev tagasi, aga ikkagi on kõhe tunne temaga sõita.
Marit pakkus, et teeksime siis rohkem asju sammus ja vähem traavi ja galoppi.
Zillion on viimase nädala või paar olnud kuidagi eriliselt energiline. Kas siis sellepärast, et külmaks läks või on tal mingeid muid mõtteid, aga pidevalt esitab ta oma ettepanekuid ja meil on tulnud ette vaidlusi. Tihedamini kui varem.
Nii tahaks tihedamini treeneri silma alla, niuks.

uus võimalus (Via Sky)

Üle pika aja sõitsin täna kellegi teisega ja tunne oli ülev. Nagu oleks uue mänguasja saanud.
Meil on Via Skyga olnud minevikus väga koledaid hetki. Oli paar trenni suure platsi peal, kui hobune muudkui jooksis, pea taeva poole, nii kiiresti kui jalad võtsid, nagu tahaks mu eest ära joosta ja ma ei saanud ega saanud teda normaalsesse rütmi ega temposse.
On olnud hetki, kus ma ei saanud teda paremasse jalga galoppi ka mitte relva ähvardusel.
Ja siis on olnud hetki, kus me oleme lihtsalt üksteisele sitasti öelnud. 

Väikesed teod

Me ei ole valmis suurteks tegudeks, kui meil on üks raud kadunud, aga väikesed teod on ka OK.
Väikesed teod tähendasid võimlemist. Viimasel ajal on meie "hüppetandemiks" meie Zillioniga ja Liis Lilyga.
Täna samamoodi.
Osad harjutused tulid juba täitsa kenasti välja. Kui varem pidid mu silmamunad iga valiklati peale välja kukkuma, siis nüüd on juba rohkem sellist "pffff" suhtumist. Ma ei hüppa nende peale enam niipalju sadulast üles. Sammuplank tuli meil ka mitu korda kiitust väärt välja ja kui ma hakkasin ennast poolistakus jälle koduselt tundma, siis ei tundunud ristike ka enam hirmus. Igasugused ühe-sammu-vahed ja kahe-sammu-vahed on asjad, kus ma pean algusest peale mõtlema rohkem hobuse edasi sõitmisele, aga täna töötasimegi selle kallal ja trenni lõpus ei olnud Zillion enam seda nägu, et oiappi, ta peab iga takistuse ette jätma võimaluse väike samm ette teha. Hüpped olid ka ilusamad olnud.
Baby steps. Baby steps.

lost shoe

Lisaks sellele, et lumikellukesed on 3 cm väljas või et roosid ajavad uusi pungasid välja, tuleb ära mainida, et selle aasta jõuludel sõidame me väga ülbelt veel suurel platsil, millel võib küll olla vahel paar lombi moodi asja, aga suures osas on see kuiv ja kena.

Mis ei tähenda seda, et kõik oleks lilleline. Mustal on parem esimene raud kadunud.

Kakofoonia kaheksale

Kelle mõte see üldse oli nõustuda jõulukadrillis osalemisega, hahahaa?
Esimene proov nägi välja umbes selline:

Kui me selle sünkroniseerimistrikiga jõuluürituseks hakkama saame, siis on see nagu väike jõuluime :)

mitte päris maastik

Reedel oli Zillion kordel ja laupäeval sai oma välja teenitud puhkepäeva. Peale sellist nädalat pidime tegema natuke rohkem närvidele puhkust ja maastikule minek oleks selleks just paras aktiviteet.
Kui ainult oleks, kellega minna. Meie viimased maastikusõbrad Liisu ja Lily ei olnud saadaval perekondlikel põhjustel ja kui alguses oli lootust, et ehk saame tallist väikse pundi kokku, siis lõpuks läks nii, et ei saanudki.

vol 3

Täna hüppasime parkuuri. Päris parkuuri, pööretega ja puha.
Nooh, pealtnäha oli see lihtsam kui praktikas. Suured hüpped suurte okserite peal tõstavad mind ikka õhku. Ma ootasin, et millal hobune selle peale kulmud veel kõrgemale tõstab ja käsib mul endale marsapilet osta, kui järgmine kord tahan bumpy ride kogeda.
Olime mõlemad ilmselt vähe väsinud ka ja päris 100% endast anda ei suutnud, aga trenn oli õpetlik ja igasugu tarkust sai kõrva taha panna. 

that moment. that magical moment.

Täna oli siis võimlemise päev.
Sõitsime penerolli ja ridasid, mis olid maalatte täis, lõppu mõned okserid.
Kummaline tunne oli sõita, kui mu päris elu esimene treener vaatas pealt. Ühtpidi kõhe, teistpidi uhke. Pidime täna koju kihutama, aga lubasin, et homme ehk saame pikemalt muljetada.

Foto Katrin Pill

"kreeklase" treening vol 1

Järgmisel päeval peale võistlusi sattusin sobivasti talli sellisel ajal, kui üks trenn oli lõppemas ja teine polnud veel alanud, nii et härra must sai maneežis vabalt ringi trallida. See sobis peale ratsaklubi jõulupidu ka mulle sobivasti.

Esmaspäev oli puhkepäev, vähemalt ühele meist. Teine jooksis galoppi mööda eksameid. 

Siis tuli teisipäev, kui pidime Zillioni ja Lily auto peale panema ja Ruilasse sõitma.

Üks Veskimetsa võistlus

Käisime Veskimetsas võistlemas, tegime 85 cm puhta sõidu.
Polnud mu parim sõit ja sellepärast ei pane videot ka.
Niimoodi seekord. 

enjoy the ride

Kui ma püüan sõita üksi (loe: ilma treeneri silmadeta), siis võtab kõik palju kauem aega. Natuke treeneri nõuandeid ja juba esimese traavi keskel on hobune kuuldel, valvel ja ülipüüdlik. Üksi sõites ma seda nii tihti ei saavuta. Vahel läheb enne igavik mööda, kui hakkan tundma, et hobuse selg läheb soojaks, tagumine ots hakkab tööle, saabub õnnis töömeeleolu ja ma lõpetan selle jalgadega toksimise. Üleüldse, räägime toksimisest. Miks ma kogu aeg teda toksin?!

10.12.2015

eile kordel.
täna hüppasime.

...

peaaegu üksi suurel ja porisel platsil

Jaa-jaaa, ma tean, ma tean...
Ma tean, et ma peaksin rohkem sõitma üksi, ise katsetama ja õigeid nuppe leidma.
Aga ma ikkagi ei tunne ennast väga mugavalt, kui ma pean ilma treenivate silmadeta sõitma. Kui midagi ei tule välja, siis tuleb kassiahastus peale. Ühel meist kahest, minul või Zillionil.
Ma oleks täna peaaegu hakanud Jennyt oma küsimustega ahistama, aga ta oli eeskujulikult keskendunud oma ponile ja vältis silmsidet. Nutikas.

polnud see päev

Ilma sadulata sõitmine ei jäta kahtlusi selle kohta, kui valepidi ma võin ennast hobuse seljas keerata. 
Minu kõveruse üle kurtsid nii hobune kui tänane treener Milla. Hobune alustas esimesena ja ütles mitu korda parempöörde ajal, et nii kohe ei saa mitte, otsusta ära, mida sa tahad. Hirmsasti vajusime esialgu sisse ja galopp oli ka nutune. Fuih.
Suure platsi plägased lombid lärtsusid jalgade all ja me tegime kiirelt ja kergelt.
Noh, ju siis polnud täna see päev :)

spontaanne hüppetrenn

Seekord õnnestus kordepäev nädala keskele sokutada ja must jooksis eile kordel nagu väike miki. Tal tundub üldse praegu tööarmastus ja harjumatult hea meeleolu olevat. 

Tundsin täna soojenduse ajal kontakti üle rõõmu. See näis kahtepidi toimivat, tundsin, kuidas hobune hoiab seda ja tõmbab mind õrnalt edasi ja kaasa.

Old habits die hard ja ma avastan ennast vahel kätega ühelt ja teiselt poolt kutsumas valel ajal või lihtsalt tegemas mingeid mõttetuid "haaramisi". Luban ennast parandada ja olla teadlikult kätega konkreetsem ja selgemini arusaadav.

Siis tuli välja, et täna saab ka hüpata! Liisu ja Lily olid ka maneežis ja nii saime kordamööda hüpata igasuguseid erinevaid kombinatsioone.

Vasakpööretel tundun ma endale nii nii kadunud. Paremale liikudes tunnen, kuidas saan hobuse sääre ette, määran tempo, olen ümber hobuse, me lähme koos takistuse poole, aga vasakule poole sõites tunnen ikka iga kord kerget segadust, et kumma jaluse peal ma nüüd õieti olen ja kuidas see hobune nüüd sääre ette saada? Ta nagu põgeneks vasakpööretes mu eest ära ja ma oleks täiesti üksi seal sadula otsas. Kui me otseks ennast saame, siis tekib taas mingi koosolemise ja kommunikatsiooni tunne, aga pöörete ajal pean ennast kuidagi kõrvalt nägema, et aru saada, mida ette võtta?

Jalavahetuste puhul ei ole enam mingeid allahindlusi - vastutus nende eest tuleb enda õlgadele võtta ja mitte hobuse õlgu jõllitades oodata, et hobune ise millalgi jalavahetuseni jõuab.

Viimase raja ajal tuletas treener ka meelde, et peale takistust tuleb kohe tagasi püsti olla ja kui tasakaal on kogu aeg jaluste peal ja keha pole külmunud või väsinud, siis pole see üldse nii keeruline. Need trennid, kus me sõidame parkuuri mitu korda erinevates versioonides läbi, on ilmselt ka abiks, sest ma ei tunne enam ennast peale hüppetrenni väsinuna. 

jätkame lattidega

Nii palju latte! Need olid otsapidi kokku pandud nurkadeks, ja me pidime saama pöörde välimise ratsme ja sääre abil nurgeliseks, hobuse tagumiku ka kenasti alla. 
Jeerum! Hobune sai trenni lõpuks higiseks ja minu aju muudkui venis ja venis.
Esialgu sõitsime ruutu pidi traavis, siis galopis. Harjutuse lõpuks tulla ühest jalast plangule (ees ja taga valiklatid), teha selle peal jalavahetus ja jätkata teise suunda.
Kurja, niipea, kui ma latte näen, tekib by default eeldus, et trajektoor peab olema sirge ja seda tükk maad enne ja pärast latte. Peale esimest korda selgus loomulikult, et tegelikult tuleb juba plangu peal hobusele suunatuli sisse panna.

värviline maneez

Võib-olla muusika pärast ja võib-olla mitte, aga soojendus tundus endale täna kuidagi hea. Ma pidin küll mõned korrad hobusele meelde tuletama, et tühja sellest üksinda maneezis olemisest või tuulest väljapool seinu, meil on hoopis oma agenda, aga kui ta juba õigesse meeleollu sai, siis tundus, et nupud toimivad. 

Siis ehitati maneež täis selliseid takistuse moodi asju. Nii palju värvilisi pulki ja traavilatte ja sammulatte ja valiklatte ja ristikesi ja kavalette ja mis asi see seal valge risti taga on? Veel latte, V-tähe kujuliselt. Jõulud on saabunud :)
Kõik olid madalad ja kaugelt vaadates mitte väga hirmuäratavad, aga lähemalt vaadates kriuksuga. 
Näiteks roheline plank, mille ees ja taga olid veel ühed latid. Väga lähedal ees ja taga. Pidime rahulikus sammus tulema sellest üle, keerama kohe vasakule või paremale ja uuesti sellest üle tulema. Mõne aja pärast tundsin, et pean lõua ka üles tõstma, et rohkem ennast hobuse tagaotsale saada. Ma lihtsalt kartsin, et muidu keerame käpad ja latid suure lipsuga sõlme. Mu aju juba oli teel sinna.
Ja siis läks alles põnevaks. Traavis kolm latti paremast jalast nurgast välja, siis hobune sammu ja kas ühelt või teiselt poolt torbikut suunata roheliste käpalõksude (loe: roheline plank valiklattidega) poole, siis tõste paremasse jalga ja galopis ristike, mille taga on latt, siis jalavahetus ja pruun ristike, millele järgnes täpne sebimine valgele ristikesele (esimesel korral väljaspoolt suunavaid maalatte, teisel korral seestpoolt) ja peale seda vasakpööre (endiselt not my favourite) ja siis valiklatt + punane ristike. Siis jälle traavi ja esimesed kaks ülesannet otsast peale.
Nõudis keskendumist ja tegelikult oli väga põnev. Zillion näis ka endast parima andvat ja ma püüdsin jääda seljas kogu selle võimlemise juures rahulikuks, mitte väga palju ülemääraseid ja ebaselgeid signaale anda. Mõnikord õnnestus, mõnikord mitte.
Sõitsime seda takistusrada mitu korda. See oli vist meie teine katse, mille kohta kuulsime, et see oli peaaegu ideaalne. Wiii! :) Kahjuks pidi treener sama siiralt nentima järgmisel katsel ühe pöörde kohta traavilattidest sammuplanguni, et see oli täielik katastroof.
Mis si***ti, see uuesti.

Edit: Kas ma juba mainisin, et Zillion ei ole juba mitu head trenni oma suulisi närviliselt hammustanud? Vaikselt mälub küll. See on ju hästi?

_________________________________________
* planking 3 x 20 min (jah, ma sain uue idee ja ei, ma ei võtnud mingit väljakutset vastu).
* seljalihaseid 4 x 20 seeriat

#760: tuuli trotsides

Rootsi tuuled plagistasid maneeziseinu ja need tõmbusid kummi ja siis plaksuga jälle teistpidi. Ma mängisin, et ma ei näe ega kuule neid. Zillion ei läinud õnge. Ta püüdis kedagi appi karjuda, aga seest tuli esialgu välja ainult mingid ... kriuksud ja piiksud. Mõne aja pärast hakkas ta juba hobuse moodi hirnuma, aga mind ajas ikka naerma.

Ainuke jalavahetus, mida me pidime täna tegema, tuli täitsa hästi välja ja ma võtan endale õiguse selle üle rõõmus olla, isegi kui see vahetus toimus vasakusse jalga, mis on alati olnud lihtsam.

Nägin täna ka ära treeneri musta seljas. Ta näitas, mismoodi hoida hobust välimises paindes, kui samal ajal tuleb hobuse tagumikku väljapoole lükata. Nii et esimesed jalad teevad väiksema ringi ja tagumised suurema. Ma püüdsin ise ka pusida, aga seekord ei piisanud improviseerimisest, ma lihtsalt ei mõelnud välja, kuidas seda välimist painet kõige selle juures hoida. Mida oma vasaku käega teha ja kuidas oma üliagarat paremat kätt ignoreerida?

Kui ma uuesti selga ronisin ja järgi proovisin teha, siis tuli natuke välja ka.  Vasakule poole oli palju kergem, paremale poole mitte nii väga. Pidin rohkem pingutama, et Zillion minust aru saaks.

Ma ei julge küll veel rõõmust päris hõisata, aga täna näis mulle selgemini tuntav ka see vahe, kui hobuse tagumised jalad hakkavad kõhu all risti käima. Ikka täitsa diagonaalis toolipadi oli :)

Sounds so easy

Kuidagi pidi hobust peale hüppetrenni premeerima ja ma plaanisin minna sadulata sõitma. Treener tegi küll üllatunud näo, aga loa saime. Hobusele näis see otsus meeldivat.
Eelmisel korral ilma sadulata sõites tundus mulle, et igas platsi nurgas voolan hobuse külge mööda alla. Seekord olin vähe paremas vormis. 

Noh, esialgu oli sirget joont mööda kõndimine paras ettevõtmine. Õnneks polnud kedagi, kes oleks meid puhuma pannud ja natukese aja pärast läks juba paremaks. Seni, kuni ma seinast ja nurkadest eemale hoian, on kindlam pind jalge all.

Sain jälle väga palju oma istaku kallal pingutada. Varbad otse, õiged lihased vastu hobust, jalad sirgemaks, ei toetu istmikulihaste peale, rohkem sisemiste reielihastega tööle, põlve ei suru vastu sadulat. Paremal käel on suur kiusatus kogu aeg hobust liiga palju sissepoole kutsuda. Mõlemas käes peab olema võrdne tunne. Paremale poole sõites pidin vahepeal hoidma pisut välimist painet ja pidin tegelema sellega, et ma ei vajuks sadulas kreeni.

Isegi kui alguses saad aru, et sisemine lood on paigast ja oled imelikus asendis seal seljas, siis kui seda Sulle just kogu aeg meelde ei tuletata, võib selline asi kergelt harjumuseks jääda. Ja sellest võib saada my thing. Noh, nagu see ratsanik, kes on alati küürus. Või see, kes kergendab kilomeetri kõrgusele. Ja see sõidab alati varbad väljapoole, jne jne.
Kui püsti või tagapool ma pean üldse sadulas olema? Ma saan Treve trennides kogu aeg selle eest, et vajun liiga taha. Püsti peab olema, mitte ees ja mitte taga. Sounds so easy, onju?

Kui ma sain täna ennast ilma sadulata hobuse ümber (täpselt ette loetud checklisti järgi, varvastest kulmudeni), siis ütles hobune "that's it!" ja liikus nii pehmelt ja lõdvestunult ja samas mõnusa reipa sammuga edasi. Ma ei julgenud mitu fuleed suurest rõõmust hingata.

siksak hüppetrenn

Takistused olid maneezi keskel, siksakikujuliselt ja me pidime (Liisu ja Lily olid ka) erinevaid kombinatsioone hüppama. Põnev.

Süsteem tekitab minus kahtlevaid mõtteid. Äkki midagi ei klapi, äkki hobune sureb enne takistust välja või teeb suurema hüppe ja ma pole tasakaalus ja jään talle pahasti suu peale ja äkki ja äkki... 

Esialgu ei olnud meil piisavalt hoogu sees, aga viimane katsetus tundus juba nagu parkuuri sõitmine. Ainult, et ma tunnen, et ma pean rohkem poolistakus neid olukordi püüdma vastu võtta, et mingi kindlus kätte saada. Siiani on kogu aeg olnud hirm, et ma ei suuda poolistakus olla sama veenev kui täisistakus. Samas - niipea, kui tempo ja hoog suurenevad, pole see täisistakus rütmist välja põntsumine ju ka enam üldse veenev :D

eilsest ahhaa-hetkest ka natuke

Esimeses traavis oli Zillion tagant kuidagi loid ja imelik. Proovisime traavi ühele ja teisele poole ja kui läks paremaks, siis otsustasime jätkata, aga teha täna kergema trenni.
Homme, enne hüppamist vaatame üle, kuidas siis tundub.

Traavis tegime väikseid volte, viimasel ajal mässame taas peatustega. Kui me eile lõpetasime, siis oli väike heureka hetk.

Tavaliselt läheb aega, enne kui me lõpuks seisma jääme ja siis ei malda me kohapeal püsida. Seisame hetke ja siis hakkame ettepoole või tahapoole nihelema. Päris päris alguses, kui hakkasime koos töötama, siis ei tahtnud Z mitte mingil juhul taandada. Mulle kerkis kohe silme ette see, kuidas nad kord aprillis Feyga madistasid. Nüüd on selline olukord, et oleme saanud taandama, aga peatuses niheleme ettepoole ja kui ma ei luba, siis niheleme tahapoole. Selle peale kipun ma ratset ette andma (tervitused CD-le ja Zeppelinile!) ja kaotan kontakti. Ülla-ülla siis, et selle peale hakkabki Z kogu aeg taandamist pakkuma. Logish.

Eile tegime siis nii, et kui ta ka hakkas taandama, siis hoidsin ma sääri küll tugevamini vastas, aga ratsmekontaktist ei loobunud. Mitte midagi eest vabamaks ei lasknud. Eks alguses oli hobune tavapärasest rohkem segaduses ja me pidime harjutust mitu korda kordama. Tulime galopis keskliini pidi ja tegime peatuse. Läks vaja paar korda, kui Z sai aru, et ratse lastakse lõdvaks mitte ainult peatuse, vaid ka korrektses asendis oleva peatuse peale.
Täna alustasime sellega uuesti. Jälle oli ta alguses natuke üllatunud, aga väga kiiresti mõistis, mis temast tahetakse.

Galopis pidime tegema kiireid käiguvahetusi: 4 kokku, 6 edasi, siis 10 kokku ja 10 edasi. Või 3 kokku, 6 edasi. Pidin ise fuleesid lugema ja see peaks aitama õppida fuleesid parmeini nägema. Ja tunnetama?

mummud

Täna tegime maneežis jälle igasuguseid selliseid harjutusi, kus peab tegelema ühtepidi paindega ja siis hobuse tagumist otsa kuskile suunama. Edasi sõitmist ja kokku võtmist.
Treener soovitas sõita vahepeal kannustega, aga selliste päris pisikeste mummudega. Siis ehk õpib neid kasutama ka :)  Kand püsib igal juhul oluliselt paremini all.

need neli neetud latti

Kui hommikul tekib tunne, et täna ei ole õige päev hobuse selga ronida, siis tuleb seda tunnet kuulata. Aga ma mõtlesin, et isegi kui on külm ja paha, siis ratsutades saab ju ikka sooja, eks?
Sooja sai küll, aga hobusele oma soove edasi antud ei saanud. Me kas venisime või paindusime nagu koolakummiussikesed ühele ja teisele poole.
Harjutused üle nelja lati, mis olid maha pandud ja millest tuli üle sõita, ei tulnud ei traavis ega galopis välja. Olin igas suunas kõver. Eilsetest saavutustest polnud haisugi.

Õnneks on homme meil mõlemal hobusega puhkepäev.

milla istakutrenn

Kõik laupäevased lastetrennid olid maneežist kadunud, kui Milla meid mustaga kordele võttis.

Ja siis võttis ta mult ratsmed ära. Ja jalused ka.
Seinad plagisesid ja must ei olnud kõige lõdvestunum hobune, kui me võimlema hakkasime.
Venitused, ülakeha pöörded, painutused, jalgade tõstmised, ette-taha kõikumine, poksimine, silmad kinni sõitmine (oplaa, kuidas enam ei kergenda pilvedeni!) ja kõike, mis siin blogipostituses põhjalikult kirjas on.

Esialgu oli Zillion taas murelik, et mis eratrenn siin üldse käib? Maneez on tühi, tema karjumise peale kedagi kohale ei ilmu ja seinad plaksuvad tuule käes õudusttekitavalt. Ma ei tundnud ennast just kõige kõvema kärbsena, kui ma seal seljas tiritamme pidin viskama. Samas ei oleks olnud mõtet seda ka kellegi teise seljas teha. Lõppude lõpuks peab mul musta suhtes usaldus tekkima ja tema liikumiste suhtes pean ennast kohandama.

Isegi kui must Landboy möllamise peale vähe võnksatas, siis midagi erilist ta korda ei saatnud ja trenni lõpuks olin nõus temaga maailma lõppu minema. No eeldades, et tänavavalgustus on olemas, loomulikult.

saddle up and ride

and so I did :)

Oi oi oi, kuidas mustake eile kordel jooksis. Ma vaatasin ja mõtlesin, et kas see nüüd on tänu vihmale või pimedusele või külmale, aga ta võiks iga kord nii ümaralt, nii lõdvestunult ja nii ilusasti joosta.

risti-rästi, nagu kästi

Nii minu kui Zillioni eilne võimlemine andis tunda - must metsik oli nii entusiastlik, et hakkas juba esimeses traavis pakkuma mulle igasuguseid liikumisi ja reageeris väga väikestele märguannetele.

Pärast hobuseomanikuks saamist olen kogu aeg hirmuga oodanud, et millal ta siis nö grupihobustub. Sõitja jaoks on see halb, aga hobuse jaoks ilmselt pigem säästev? Kui ma hobuse seljas mõtlen kaastundlikke mõtteid, siis ei pane ma pahaks, kui tema reaktsiooni tuhmistuvad või kui mõnes keerulises olukorras teeb hobune ise valikuid, lähtudes sellest, kuidas ellu jääda või oma jalgu säästa. Minu kui ratsaniku seisukohast on see muidugi jama. Hea ratsaniku huvides on tuunida hobune nii tundlikuks, teravaks ja toredaks (3T) kui võimalik, aga siis ole ka mees (või naine) ja võta see, mis hobusesse istutatud on, väärikalt vastu, ilma, et hobune segadusse satuks või manduks.

Soojenduse ajal püüdsime koos korrata kõiki neid vihjeid, mida hüpates vaja läheb. Sõitsime palju kokku-lahku, tegime peatusi, jalavahetusi. Ma mõnulesin salamisi eilsete kahepoolsete jalavahetuste peale mõeldes. Peab tunnistama, et ka täna saime mitme jalavahetuse eest kiita.
Esimese vahetuse, mis paremale poole ette tuli, tegin küll harjumusest läbi traavi, sest miks riskida? Antu soovitas mul neid rohkem harjutada ilma vahepealse traavita.

Tegime tänagi selliseid harjutusi, mis panid meid mõlemaid Zillioniga kukalt kratsima. Kui me pidime penerolli esimesest ristikesest täitsa täitsa diagonaalis üle minema, ei uskunud me kumbki, et see päriselt nii on planeeritud. Tegelikult muidugi oli ja teisel katsel läks kõik juba palju paremini.

Viimastel nädalatel on igal pool palju valiklatte, ristide ja lattaedade ja okserite ees. Mis tähendab, et ma ei ole enam neid nähes nii paanikas, olgugi, et hirmsasti tahaks oma sõitu suunata just takistusele ja mitte valiklatile. Samas vaadata tuleb ju ikka latti?

Esimesed hüpped sain teha veel täisistakus, aga kui kõrgused natuke tõusid, siis oli selge, et kui ma ei taha hobuse selja peal mõttetult põntsuda ja teda rütmist välja viia, siis peale poolistaku muid variante pole. See andis mulle jälle hea võimaluse harjutada poolistakus erinevate kombinatsioonide läbimist. Peneroll, valiklattidega lattaiad, valiklattidega okserid. Poolistakus on alati tundunud keerulisem aru saada, millal see hüpe tegelikult hakkab aset leidma, aga täna ei olnudki nii hull. Tõsi küll, see säärtega kinni hoidmise kontseptsioon muutub selgemaks ja tasapisi hakkab tekkima ka seda tunnet, et kui palju säärt on palju säärt ja kui palju on vähe.

Hobune tundub ka kuidagi kindlam ja kui ma tema väiksemate fuleede peale enne takistust ei jäta teda üksi, siis hüppab natuke kindlamalt. Ma usaldan teda ka natuke rohkem. 

füsio ja latid

Tiina oli eile Zillioni kohta öelnud, et Zillion on ... Zillion. Et kõik minevat natuke paremaks, aga vanad mured pole ära kadunud.
Enne kui Zillion Tiina kätte mudida ja masseerida läks, tegime kiire trenni koos Liisu ja Lilyga. Jälle väga palju kombinatsioone lattidega, võimlemist nii mulle kui hobusele. Kogu selle võimlemise ajal avastasin ühel hetkel, et me vahetame mõlemale poole jalga, selle peale mõtlemata! :)
Raske oli mitte suud kõrvuni vedada, aga mul oli nii hea meel!
Ma pean rohkem jääma igas olukorras sadulasse, ei tohi lasta tal võtta vastu otsuseid ja reaktsiooni säärele tuleb ka nõuda resoluutsemalt.

Must on ikkagi tubli. 

Foto: Kertu Kosk

Julge Jänes vs Lehviv Sall

See on lugu sellest, milline julge jänes mu must ikkagi on...

Külli tuli hommikul talli meid pildistama, enne kui lumi alla tuleb ja viimased värvid minema viib. Viis meid metsa, pani kõrgete kõrte vahele seisma ja hoiatas, et ta võtab nüüd reflektori välja ja hobused võivad seda karta. Ellips vaatas unise näoga toimuvat pealt, Springsu tõstis lihtsalt kõrvad pea kohale kokku ja Zillion vaatas 2x1m reflektorit sellise stoilise rahuga, nagu ta sööks neid pühapäeviti hommikuks.

Kõik läks üleüldse suht rahulikult, kuni Zillion otsustas Springsu kõrvade auks lehviva salli pärast ikkagi stseenilt lahkuda. Rebis ennast lahti ja hakkas kodu poole jooksma, ratsmed hooletult jalge ees rippumas. Enne kui ta koplite juurde jõudis, jäi ta veidi juhmilt seisma ja vaatas minu poole sellise näoga, et ega ta tegelikult ei tea, kuspool kodu on ja palun tule korista need ratsmed nüüd mu jalgade eest ära.

Võtsin ratsmed ja jalutasime tagasi metsa. No see polnud päris jalutamine, aga kui mõned pisikesed murelikud tatsumised välja arvata, siis jõudsime turvaliselt tagasi metsa.

Iga kord peale mingit pinge välja elamist (pukitamine enne võistlusi, kaklus platsile mineku üle, vms) on ta ülikeskendunud ja kui me platsile läksime, siis oli temaga kuidagi tore sõita. Peaks rohkem salle talli varuma ja iga kord enne trenni mingi lintkavaga välja tulema?

say no more

hah!

No Way Jose :)

selline sügisepilt tänase päeva puhul

valgustavad maalatid

Novembri keskpaik ja meie sõidame ikka suurel platsil. Nah-na-na-naah-naah!
Saime lähenemiskeelu platsi äärele. Mina vajun ära ja hobune otsib seinast tasakaalu. Järgmistel nädalatel on minimaalne kaugus rajast 2 meetrit.
Platsil oli väga palju huvitavaid latikombinatsioone. Lehvikukujulisi, millest tuli kord tulla üle sisemisest äärest (ja nagu päris-päris sisemisest) ja teisel korral laiemast äärest. Keel suunurgast väljas, punnisime ühtpidi ja teistpidi. Siis oli vaja tulla ühed latid galopis, siis traavis või vahetada jalg vms. No kas pole põnev?
Enlightening the same time. Meie kommunikatsiooniprobleemid joonivad alla mu segased signaalid. Selliste harjutuste puhul, kus peab reageerima kiirelt ja otsustavalt, jääb hobuse jaoks pisut segaseks, et millal ma tahan teda edasi, millal koondada. 
Siis tulime rida, esialgu kuue fuleega, siis kaheksaga. Story of my life on andiselt see, kui kaua läheb mul peale hüpet aega ennast uuesti paika saada. Läheb liiga kaua, enne kui olen jälle tagasi sadulas. Vahepeal kaotan hobuse ja väärtuslikud 2-3 fuleed.
Trenn oli intensiivne ja ma andsin endast kõik, et ignoreerida fakti, et väsitav. See ei jäänud ka väljaspoole märkamata ja ma lubasin endale, et võtan hüppenööri uuesti oma sõbraks.

________________________________________
* Kõhulihaseid 50
* Hüppenööriga 100

SELLINE päev

Oli oht jääda loivama ja vajuda esiotsale. Mõnikord lihtsalt on selline päev.
Hobune näis ka veidi loid ja udune, kui jooksime traavis üle kolme diagonaalse lehvikukujulise lati.

kiire "üleliigutamine" maneežis

Tuli ettepanek metsa minna, aga kampa ei saanud kokku, vihma ladistas ja mul valutas kõht nii hullult, et mõte metsas poolistakus kõlkuda libeda muru peal tundus kõike muud kui meeldiv. Not today.
Anne kutsus meid hoopis maneeži, et tal oleks laste vahel midagi muud ka vaadata. Me püüdsime pakkuda midagi vaatamiseks, tegime kiire trenni, natuke alguses püüdsin jälle saada hobust veidi lõdvemaks. Ta oli küll energiat täis, aga hirmus pinges, pidevalt hüüdis kellegi poole ja muretses.
Sõitsime serpentiine, natuke galoppi ja that's it for today.

Kurtna võistlused

Järgmisel päeval peale hüppetrenni oli Zillion kordel ja siis toimusid juba Kurtnas võistlused. Meil vist esimesed sisevõistlused?
Igasuguseid asju hakkas jälle juhtuma ja nende tulemusena jõudsin soojendusse siis, kui teised hakkasid juba ninasid okseri poole seadma. Gosh, don't you just hate when that happens? Urr.
Ei tundunud hea soojendus, poolik tunne jäi sisse. Ma tundsin, et hobuse hüppest on mingi kummipael või venitus puudu. Ja siis oli segadus nimedega, starti kutsuti keegi teine ja ma ei teadnud, et kas tohin sõitma minna või mitte. Esimene sõit oli üks igatpidi ukerdamine ja sellest pole õnneks ka ühtegi videosalvestist, minu kaamera andis otsad ja telefoniga keegi vist ei filminud.
Kõrgemat sõitu ei olnud mõtet üritama minna, aga vigade paranduse tohtisin ikkagi teha ja see ei olnud kõige hullem.

filmis Ida, aitäh!

veidi mööda hüppetrenn

Tegelikult täitsa mööda hüppetrenn, kui aus olla :)
Võib-olla külmast, võib-olla millestki muust, aga kui soojendushüpete ajal mul veel keha, käed ja jalad liikusid, siis parkuuri ajaks olin ma ühtlane külmunud keha ja kõlkusin lihtsalt hobusega kaasa. Ma ei tundnud enam näppe ja ratset käes ja ei saanud aru, kas jalused on varba või talla all. Brrr! Kõik see hüppeliigese peal õõtsumine toimis seni, kuniks veel tundsin oma jalgu, aga parkuuri ajaks enam mitte. Kogu mu keha toimis aeg-luubis - tahad ennast püsti ja istaku jonksu ajada, aga apaatne keha tõrgub vastu, jäin hiljaks ratsme järeleandmisega, ei liikunud hobusega kaasa ja oi seda süsteemi... Kaks korda läks hobune imeliku koha pealt lendu ja see oli õõvastav. Ma olin pisut üllatunud, et ta oli nõus süsteemi teise takistuse ikkagi hüppama. Au talle.
Oi oi oi oi oi. Raske juhtum.
Hüppasime veel ühe korra ja siis väikese paranduse, millega jäime juba rohkem rahule. Ühtpidi olin ma soojem, teistpidi õnnestus ka hobune rohkem ellu äratada. 

piruetid

Peale selliseid eratrenne tuleks maha istuda ja lasta nõuannetel paar tundi settida, et kõik korralikult kinnistuks. Leiaks mooduse, kuidas kõik väärt nõuanded talletuks kohe lihasmälusse? Nii, et kui oled kord selle saavutanud, siis järgmisel korral mäletaks lihased ise, et kuidas see tulemus tuli.
Aga ma väga naudin seda, kui teeme midagi uut. Mõnikord on see midagi uut näiteks harjutus, mida pole varem proovinud. Täna oli uus asi näiteks see, kuidas galopis painutada hobust väljapoole, aga samal ajal kordamööda sisemise või välimise jalaga tema tagumikku sissepoole või väljapoole suunata. Oleme ausad, see harjutus tõi veelgi valusamalt välja fakti, kui raske võib olla hobuse seljas hobuse käest midagi nõuda, kui Sul on endal raske ühele või teisele poole ennast painutada, aga eesmärgi huvides olin valmis ennast kasvõi ogaraks keerutama, alla anda ei saa.
Ühes H&R artiklis räägiti väga põhjalikult ja IMHO hästi kontaktist ja seal oli nõuanne, et mõtle oma küünarnukkidest kui kõige raskematest kohtadest käes. Päris tänase trenni alguses ütles Antu, et ma pean mõtlema selle peale, kas mu hüppeliiges toimib vedruna, mis võtab kogu keha raskuse enda peale. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole seda varem kuulnud (tervitused Springsule), aga kui ma täna keskendusin küünarnukkide ja hüppeliigese peale, siis nentis treener, et jube kiirelt jäi säär paigale sinna, kus ta olema peaks.
Piruetilaadsete harjutuste eesmärgina mainis Treve ka seda, et nii tekib parem tunnetus ja arusaam sellest, kuidas hobuse tagumine pool töötab. Tunne oli väga hea, Zillion muudkui pingutas ja pingutas ja mina muudkui püüdsin vaikselt talle sosistada, et ta on NII NII TUBLI POISS!
Peale iga väikest raskemat harjutust saatis Treve meid suuremale ringile, kui nii traavis kui galopis sai vähe vabamalt ja kiiremalt edasi sõita, et asjad settiks ja hobune saaks ka järele mõelda.
Mu kätega peab ilmselt veel tükk aega vaeva nägema, aga mulle endale tundub, et läheb natuke küll juba automaatsemaks see, et ma ei hoia neid enam nii all ja ei painuta randmeid nii palju. 

jahukoti tunne

Tunne valetab.
Noh, ma otsin ikka seda tunnet, kuidas sõita forward and low, nagu kunagi Fey sõitis. Ma pole ilmselgelt mingi fey, sest kui ma lasen hobusel allapoole minna, siis tuleb välja, et ta on esiotsal :D
Aga kui mulle tundus, et jube kaklemine käis läbi ratsmete ja olin üle kere ja läbi käte-õlgade pinges ja hobune ütles selle peale, et talle ei meeldi ja treener ütles, et meil kummalgi pole toonust (can't argue with that), siis treeneri sõnul oli loom vahepeal ikkagi väga hästi jooksnud, nii et natuke rahule võib ikkagi jääda.
Endaga ei saa üldse rahul olla. Ok, ma võin olla vähe maganud ja sellepärast soss, aga ikkagi olin liiga  jahukott seal sadulas.

not our day today

Täna oli selline päev, kus ei tulnud kohe midagi välja.Ma tahtsin sõita teda esimeses traavis alla ja ette, nagu Fey ja nagu Antu trennides, aga ta oli hoopis esiotsal ja ma ei saavutanud ligilähedaseltki sama lõdvestatust.
Traavis pidime keskliini pidi tegema õlad-sees. Alguses ühele poole, siis kaks volti paremale - vasakule vahele ja siis teisele poole. 
Galopis tegime kontras tagasipöördeid ja siis läbi sammu jalavahetus. Paremale oli raske, sest hobune pakkus kogu aeg diagonaali lõppu jõudes jalavahetust. Pidin hoidma pigem pead paremale poole väljas ja mõlema ratsmega. Siis saime isegi hakkama. Päris sujuvat üleminekut sammu ei tulnud.
Vasakule galoppi sõites tunnen viimasel ajal, kuidas ta kaob täiesti sääre eest ära, laseb omas tempos ringi, mul on raske teda kokku võtta, keerata või üleüldse kontrollida. Allavaatamine rikub ka palju ära.

suure platsi peal üksi

Sõitsime üksi suure platsi peal. Vahepeal näis kogu kompott õige, ta liikus mõnusa sammuga, selg õõtsus mõnusalt ja ta sirutas ennast allapoole, ilma kuskilt krampi tõmbamata ja ilma esiotsale vajumata. Vahepeal ütles mu kontakti kohta sitasti.
Kas ma juba mainisin, et mulle tundub viimasel ajal, et suulise veidi kõvemat närimist tuleb rohkem siis ette, kui kontakt on niruvõitu? Isegi sammus.

rütm, rütm, rütm

Kiirustasime, ma pean päriselt rohkem pingutama, et rütmi hoida. Ühtepidi võib hobune ju innukas olla, aga ei mingit lõdvestust, kui ta niimoodi tuhiseb.
Kui hakkan rütmi peale mõtlema, on kohe kõik parem.

...

võimlemine ja hüppamine

Hüppasime Liisu ja Lilyga koos Antu silma all. Maneež oli võimlemiseks sobivaid latte täis, osa tuli tulla traavis, osa galopis, palju oli harjutusi kontrolli jaoks (traavis latid, siis galoppi, siis lattaed, siis traavi jne jne). Zillion pole paar nädalat (või kolm nädalat) hüpanud ja ta oli palju entusiastlikum kui mina, aga trenni lõpuks tuli mulle ka meelde, kui väga mulle tegelikult meeldib hüpata. Ikka väga.

true story again

metsik metsik mees ja stress

Eelmisel nädalal oli Zillion püüdnud panna leivad naabrimehega ühte kappi. Olin puhkamas ja sain facebookis pilte sellest, kui loominguliselt ta oma pesuga ringi käib. Õigem oleks öelda, et kuidas tema pesu tema ümber ringi käib.
Tallis rääkisid lapsed, kuidas ta oli koplis ümber inimeste ringi pukitanud või olnud "nii segane", kui teda oli vaja tuppa tuua.
Kõik kõlas niimoodi, et Zillion on oma puhkust kasutanud energia kogumiseks ja ma kratsisin kukalt, et äkki, lihtsalt nii igaks juhuks, peaks ma teda enne selga ronimist näiteks (metsik mõte küll)  ... ette kordetama? Elu sees pole vaja läinud, aga no kui ta ikka "nii segane" oli olnud, äkki peaks? Väljas on segaselt külm ja ma pole ka nädal aega hobust näinud, mine tea, kui kergelt ma ta pukkide peale alla potsatan.
Ääääh... see oli tegelikult korde raiskamine. Zillion võis küll galoppi vähe uljamalt tõusta, aga mingeid lintkavasid ta ei sooritanud. Pigem vaatasin ma kogu aeg silm kissis, et miks ta nii tippivate sammudega jookseb? Või kas see nüüd oli longe?
Mina olin seljas palju ohtlikum, sest kogu mu istaku tähesüsteem oli sassis. Kui palju jalustele toetuda, kuidas kergendada, kus on "liiga ees", miks need käed täisistakus üles-alla hüppavad. Kahtlustan, et läheb vaja veel mõni päev hobuse seljas, enne kui jälle sisemine lood jälle õigesti näitama hakkab.

Stressi kohta tahtsin kirjutada sellepärast, et lugesin jälle üht kirjutist loomadest ja stressist. Seekord hobustest ja stressist. Ma väldin täitsa meelega oma arvamust avaldamast asjade kohta, milles mu kõrvatagused on märjad, aga see stressiteema on koerte kontekstis väga tihti välja ujunud ja minu arvamus ajab natuke üle. Kui see kõlab targutamisena, siis tough luck :)

... (järgneb) ...

18.oktoober 2015

Sõidan nädalaks ära. Mõnikord on viimased trennid enne pausi olnud ikka need, kus tuleb kõige paremini välja, aga täna oli täitsa tavaline trenn. Zillion oli ikka tema ise.

Lugesin seda postitust ja tuli meelde üks koerte (ja inimeste) koolitaja/kasvataja/kohtunik USA-st, kes kunagi meil külas käis ja tegi Eestis ka koolituse teemal "form follows function". Made perfect sense.

korteriühistu koosolek 17.oktoobril 2015

...

bensukasse

Tiirutasime mõnda aega platsil ja siis käisime Diamondiga väikese sammu-traavituuri bensukasse ja tagasi. Zillion oli tagasi tulles seda meelt, et peaks äkki kiiremini minema, aga otsustas Diamondi suurest tagumikust mitte ette trügida.

Heinzuu

Mõnikord teed trenni ja punnid millegi kallal, mis on olnud pikalt valupunktiks. Näiteks, et miks hobune ikkagi seda paremist tagumist jalga sissepoole viskab? Või miks ma ei tunne tagant mingit mootorit töötamas, me ju lihtsalt sahistame sussi mööda platsi? Aga järgmisel ringil tuleb välja, et ma võtan ta liiga sissepoole paindesse või uhan teda rütmist välja ja liiga kiirelt edasi.

Ja mõnikord on nii, et hobuse seljas tunned, et no nii pahasti läheb, rütmi pole ollagi, stabiilsust samuti mitte, igal rütmikaotusel tunned, kuidas kõigud tasakaalupunktist kas ette- või tahapoole, hobune pole sinuga rahul, sa pole ise endaga rahul ja paremaks eriti ei näe niipea minevat.

Galopis tuli meelde meie esimesed korrad Heinzuga, kui näis, et kihutasime laias ja ebastabiilses galopis suuri ringe mööda platsi. Täna oli Liisi voldi keskel meid juhendamas, mine tea, mis siis veel kõike oleks juhtunud, kui me oleks üksi platsil tuhisenud :)

Kui mul on olemas isiklik võrdlusmoment sellega, mis tunne on sõita Heinzuga siis, kui ta on pehme, ratsmes, chill meeleolus, 100% keskendunud ratsaniku märguannetele ja toimib ülikergelt, siis sellega võrreldes oli see trenn täielik katastroof. Meil ei õnnestunud saavutada mitte midagi ligilähedastki.

Samas, mitte kõik ei arvanud nii. Marit ütles, et talle oli meeldinud. Ju siis väljapoole ei paistnud siis kõik nii õudne välja? Ma ju hobuse seljas ei näe, mismoodi pilt väljapoolt välja paistab ja minu võrdlusmomenti ka keegi ei näe.
Igal juhul tuleb nentida, et mida rohkem ma sõidan ühe ja ainsa hobusega, seda vähem ma oskan ratsutada. Aga kust neid teisi hobuseid siis leida? :D Või kust leida see aeg ja võimalus ükskõik millisele kabjalisele selga ronida?

Koperdasin netis täna sellise pildi otsa. Jummala vale tegelikult, hobuste söötmine on üks kindlatest viisidest tallis sooja saada.

S-seeria

Ja näed siis, ma polegi oma selle nädala hüppetrennist midagi maininud!
Hüppasime kavaletimasti ristikesi ja ridasid, lõppu ühe kihvti S-tähekujulise seeria, mis taaskord jättis vähe aega midagi kokku mõelda, tegutseda tuli kiiresti, sest aega takistuselt maandudes teisele otse peale keeramiseks oli vähe. My kinda of fun. 
Ei tulnud kohe üldse välja. Mõned pöörded tulid ja siis läks midagi muud nässu, näiteks hakkasime peale viimast, valget lattaeda paremale keerama, kui oli vaja minna pigem otse. Isegi päris viimane kord ei tundunud päris see, aga treener ütles, et aitab ja hobune oli ka tublu olnud ja aitab küll, noh.

kontragalopp ja hämar põld

Zillion tegi eile korde otsas seda krussitõmbumist - kui tõstsin paremasse jalga galoppi, siis keeras ta ennast sissepoole paindesse keerdu ja meil läks väga väga mitu kordamiskorda, kuni ta enam seda ei teinud ja jooksis enam-vähem otse.
Vahepeal on muidugi värskendav mõelda, millised probleemid olid mõni aeg tagasi, kus ta paremasse jalga tõusis kogu aeg risti või valest jalast või ei tahtnud sinna suunda üldse galoppi hoida. Sellega võrreldes pole vist praegu väga hull?
Anyways...
Täna oli jälle tavaline trenn, kus ma püüdsin jälle rohkem saada teda liikvele seljast, hoidsin tundlad püsti, et ta ei hakkaks loivama ja et ma tunneks kogu aeg mootorit oma istumise taga.
Kontakt on selline asi, mis iga trenn paneb pead kratsima. Ma olen aktsepteerinud ja aru saanud, et kui mu käed ei ole iseseisvad ja ei hoia kontakti hobusega pidevalt ja ühtlaselt, siis võin ma ennast lohutada, et ma vähemalt ei tiri teda suust, aga pikas perspektiivis teen ikkagi hobusele kahju.
Iga trenn on mingi ahhaa-hetk.
Taandamine pole meil välja tulnud ja täna parkisin treeneri kõrvale ja küsisin üle, et mis ma teistmoodi tegema pean. Saime paar sammu tahapoole liigutud küll.
Siis midagi, mis jälle mitu trenni on mõttes olnud, aga mida ma ilma treeneri silmata ei julge üksi teha - kontragalopp. Tegime nö tagasipöördeid - galopis nurka, sealt keskliini poole tagasipööre, rajale jõudes traavi ja siis uus tõste. Allright, Zillion hakkas kohe galopitõsteid pakkuma, tuli välja, et ta on ka sellest harjutusest enne kuulnud. Samamoodi proovis ta vasakust jalast paremasse minnes jalavahetust teha. Päris otseks ma teda sõita ei suutnud, pidin hoidma ikkagi natuke nina ühel pool või teisel pool sees, aga minu meelest paar katset tuli täitsa söödavalt välja.
Siis saadeti meid kolmekesi hobuste ja tekkidega koplite vahele muru peale jalutama. Pime ja hämar oli, aga Zillionil ei liikunud kulm ka. Carp korraks seisatas ja tõstis kõrvad selle peale, kui läbi lehtedest hõreneva metsa paistsid autode tuled, aga siis ütles "näääh..." ja lonkis edasi.
Ei paha. Ei paha.

oigavad lihased hobuse seljas

Eilsest maastikul käimisest valutavad tänagi veel kõik lihased.
Zillionil ei tundunud midagi valutavat. Ma küll olen mõlemal korral peale maastikul käimist läinud pilukil silmadega ja ettevaatlikult ta jalgu inspekteerima, sest sees on väike hirm, et äkki ta venitas või tõmbas midagi ära. Kõik näis korras.
Hoogu oli eilsest veel sisse jäänud, eriti mingit loivamist või laisklemist täna ette ei tulnud. Et minu lihased ka oma virisemisest üle saaks, püüdsin natuke rohkem teha täna jalusteta traavi ja pikendusi-kokkuvõtmisi traavis, et ikka kõik need vigased lihased üle treenitud ja venitatud saaks.
Jube palju tahan sammu pikemaks lükates käsi kõrgemale ja ettepoole tõsta. Ilma, et hobune oleks veel reageerinudki.
Ja siis tegime oi mis põnevat harjutust galopis. Kavaletist üle sõitmine, aga tagasipöördega. Sisaldab 90% jalavahetusi täiskasvanud päevanormist. Otsehoidmist ja pööramisoskusi ka ohtralt.
Aga kõige efektiivsemad ongi harjutused, mis on sinna intensiivsemate kilda. Me siis pusisime. Juhtus nii, nagu varemgi on juhtunud. Esimeste peal oli hobune veel liiga ullike ja ma sain tunduda suure ja targana, kes teab, kuhupoole minnakse, aga pärast hakkas hobune pakkuma või kõikuma või ennetama ja selle peale ma kaotasin ma istaku ja usaldusväärsuse. Tekkis jälle ülejuhitavuse tunne, enam ei saanud me otsegi sõidetud.
Pärast tegime mõned vigade parandused ja natuke paremaks läks.

džigittidega kiirust mõõtmas

 

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Mina nende tsikkidega (pigem džigittidega!) nüüd mõnda aega jahile ei lähe. Mul kõik lihased valutavad. Zillionil oli ka kogu aeg hurraa ja hurraa, pajehalii. No tore oli muidugi see, kuidas ta esimesest traavist alates läbi selja töötas sellisel moel, mida platsil ei ole tundnudki. Ja kuidas ta jalgu sirutas.
Suurele platsile jõudes ärkas temas aga mingi ralliauto hing ja kogu aeg nägin vaeva, et veenda teda Aariast mitte mööda kihutama. 

Muidugi oli fun, aga seest võttis ka õõnsaks, kui ma jälle sõrmed pidin laka sisse kinni suruma ja jaluste peal seistes tundsin, kuidas tuul kõrvarõngad varsti minema puhul. No ma ei tea... Las poiss natuke lõbutseb, aga äkki läheks järgmine kord maastikule mõne sellisega, kes üle 30 km/h välja ei võta? See Valegro maastikutädi pidi olema 72-aastane? :)

õlad sees

Täna oli taaskord tavaline trennipäev.
Ponisid oli palju platsil. Enamikel neil olid harjumatult keskendunud ja vaiksed ratsanikud otsas, aga ponide jalad käisid üles-alla-ette-taha. Lahedad tikkijad.
Sammus ja traavis tegime natuke õlad sees tööd. Oluline, et hobune on kaelast otse ja säilib rütm ja impulss edasi. See käte iseseisvus on raske tulema. Natuke tegin jalusteta ka, istaku nimel.
Kael on allavaatamisest valus :P

tavaline trennipäev

Nagu pealkiri ütleb.

Külmapühad platsil

Zillionil pole sobivat jopet, aga õnneks on päevasel ajal naabrimeheks Vivaldi, kes aitab soojaks joosta:

Ka platsil oli lõbus. Zillion üritas kaks korda punuma pista ja puhkis ja puhises trenni alguses. See oli justnagu vihjeks, et hakkame juba midagi tegema. Tegime siis igasugu asju, et ennast soojaks saada. Hobune sai kiiremini, minul võttis kauem aega. No päriselt brrr on.

Täna tegime põnevaid võimlemisharjutusi, alguses hüppasime pisikesi kavalette ja siis väikese penerolli. Kavalettide peal olime me eriliselt äpud, ma püüdsin hoida rütmi ja saada galoppi enda alla, aga jälle juhtus nii, et isegi kui pöördest välja tulles näis rütm ja hoog paras, siis enne takistust kadus see ära ja kui ma säärega püüdsin midagi saavutada, siis polnud sellel sama mõju. Hobune ei uskunud, et ma tunnen seda mängu. Selline asi on hea algus õudusunenäole, eks? Hüppasime viimasele kavaletile niimoodi peale, et Zillioni jalast käis jõnks läbi ja ta lonkas hetkeks tugevalt. Jalutasime sammu ja natuke traavi ja longe kadus kohe ära, aga mu süda lonkab sees siiamaani. Kõhe tunne talli minna ja Zillioni jalale pilk peale visata.

Siis tulime keskliinil olevat takistuste rada. Ma pean rohkem tahapoole jääma, ma ei saa ise üldse aru, et ma nii ees kõõlun, aga kui sellele tähelepanu pööratakse ja ma ennast korrigeerin, hakkavad hüpped paremini sujuma (duh!). Teine asi, millele pean rohkem mõtlema, on see, kui palju mu käed tegelikult hobust tagasi hoiavad (seletab, miks mu „mine-mine!“ ei ole takistuse ees usutav). Viimased hüpped tegime nii, nagu ameeriklased (crest release) ja hobune oleks justnagu vabanenud millestki.