Naine (Ulla?), kes mind vastu võttis, heitis mu nime kuuldes mulle pika pilgu ja küsis, kas olen Soomest. Ei ole, aga kui ma ütlesin, kust ma olen, siis läks vastuvõtt kohe ülisoojaks ja jutt soome keelele üle. Tema nimelt oli Soomest.
Peale minu tulid pisikesele tunnisele matkale kaks naisterahvast (Inglismaalt?), kellest üks oli ilmselt esimesi kordi hobuse seljas. Selle hinnangu võis anda selle põhjal, kuidas ta üle kere värises, kui ta lõpuks oli selga roninud ja kui me liikuma hakkasime. Tema sõbranna oli rahulikum ja ilmselt ka hobuseid varem näinud, sest ta tundus lausa sõitu nautivat. Soomlase poeg liitus ka meiega.
Tee viis meid läbi banaaniistanduse. Vaatad vasakule - banaanid. Vaatad paremale - jälle banaanid. Sekka mõni putka, kus peal sellised sildid:
 |
| tõlge - ohtlik, toksilised ained! |
Ja nende siltide juures hobusekõrgused kuhjad tühjasid 25-liitriseid kanistreid, mis kaunistatud veel suuremate hoiatussiltidega. Head isu kõikidele banaanisõpradele ;-)
Ulla (kui ta ikka oli Ulla?) ütles mulle peaaegu kohe reisi alguses, et kuna ilmselt need teised naisterahvad traavi ei taha teha (mida nood ka kinnitasid, üks emotsionaalsemalt kui teine), siis ma võin pikkade sirgete peal Macarenaga jääda pisut maha ja ise valida tempo.
Stekk anti mulle ka kätte, kuna ta pidavat tahtma hirmus palju tee peal rohelust nautida ja keha kinnitada. Esialgu oli grupist mahajäämine pisut komplitseeritud, Macarena protesteeris ja püüdis kõigest jõust teistele järgi jõuda. Kraapis jalaga maad, püüdis peaga vehkida, saba käis siuh ja siuh ühele ja teisele poole. Peale kolmandat või neljandat katset saime ikkagi ühisele keelele ja edaspidi jäime ka sünkroniseeritult pidama ja traavima.
Igast põõsast tuli korralikus paindes mööda minna, et mitte jääda õhtusöögile. Ühe banaanipuu all tal kiire piknikupeatus õnnestus ja väike amps lehti läks kirja. Ilmselt hobused silte lugeda ei oska.
Minu säärtest oli tal esialgu küll suht ükskõik ja kui võrrelda võidetud ampsu ja steki kaalu, siis amps tundus olevat igati väärt riskimist. Iga minutiga aga läks paremaks ja paremaks ning matka lõpus oli juba väga lihtne õiget rada pidi vantsida. Tegelikult mulle isegi tundus, et ta oli täitsa koostööhuviline ja tuned in. Kahju, et matk nii lühike oli ja et me midagi rohkemat temaga proovida ei saanud. Aga sadulas olla oli ikkagi hea tunne, isegi kui ainult lonkida ja banaane vahtida.
Ulla ütles, et Macarena on kunagi võistelnud koolisõidus ja on muidu väga tubli loom. Ta kutsus mind pühapäevaks tagasi, vaatama nende klubi võistlust takistussõidus. Sõitsime niikuinii sealt pühapäeval mööda, nii et korraks hüppasime sisse. Inimesed istusid ja grillisid platsi ümber, seltskond oli väga rahvusvaheline - peale hispaania keele oli kuulda vene, inglise ja soome keelt. Võistlejatest nii mõnigi rääkis puhast inglise keelt ja kõik olid väga sõbralikud, kommentaator leidis kõigi jaoks positiivseid sõnu ja seda mitmes keeles.
Platsi ümber kaagutasid kanad ja jooksid koerad, kõik näisid tundvat end õigel ajal õiges kohas.
Siin paar juppi videoid reedesest treeningust ja pühapäevasest võistlusest ka:
Nüüd tahaks päris hobuste juurde.
