now that's a pretty sight

Väikesed teod

Me ei ole valmis suurteks tegudeks, kui meil on üks raud kadunud, aga väikesed teod on ka OK.
Väikesed teod tähendasid võimlemist. Viimasel ajal on meie "hüppetandemiks" meie Zillioniga ja Liis Lilyga.
Täna samamoodi.
Osad harjutused tulid juba täitsa kenasti välja. Kui varem pidid mu silmamunad iga valiklati peale välja kukkuma, siis nüüd on juba rohkem sellist "pffff" suhtumist. Ma ei hüppa nende peale enam niipalju sadulast üles. Sammuplank tuli meil ka mitu korda kiitust väärt välja ja kui ma hakkasin ennast poolistakus jälle koduselt tundma, siis ei tundunud ristike ka enam hirmus. Igasugused ühe-sammu-vahed ja kahe-sammu-vahed on asjad, kus ma pean algusest peale mõtlema rohkem hobuse edasi sõitmisele, aga täna töötasimegi selle kallal ja trenni lõpus ei olnud Zillion enam seda nägu, et oiappi, ta peab iga takistuse ette jätma võimaluse väike samm ette teha. Hüpped olid ka ilusamad olnud.
Baby steps. Baby steps.

that moment. that magical moment.

Täna oli siis võimlemise päev.
Sõitsime penerolli ja ridasid, mis olid maalatte täis, lõppu mõned okserid.
Kummaline tunne oli sõita, kui mu päris elu esimene treener vaatas pealt. Ühtpidi kõhe, teistpidi uhke. Pidime täna koju kihutama, aga lubasin, et homme ehk saame pikemalt muljetada.

Foto Katrin Pill

võimlemine ja hüppamine

Hüppasime Liisu ja Lilyga koos Antu silma all. Maneež oli võimlemiseks sobivaid latte täis, osa tuli tulla traavis, osa galopis, palju oli harjutusi kontrolli jaoks (traavis latid, siis galoppi, siis lattaed, siis traavi jne jne). Zillion pole paar nädalat (või kolm nädalat) hüpanud ja ta oli palju entusiastlikum kui mina, aga trenni lõpuks tuli mulle ka meelde, kui väga mulle tegelikult meeldib hüpata. Ikka väga.

Külmapühad platsil

Zillionil pole sobivat jopet, aga õnneks on päevasel ajal naabrimeheks Vivaldi, kes aitab soojaks joosta:

Ka platsil oli lõbus. Zillion üritas kaks korda punuma pista ja puhkis ja puhises trenni alguses. See oli justnagu vihjeks, et hakkame juba midagi tegema. Tegime siis igasugu asju, et ennast soojaks saada. Hobune sai kiiremini, minul võttis kauem aega. No päriselt brrr on.

Täna tegime põnevaid võimlemisharjutusi, alguses hüppasime pisikesi kavalette ja siis väikese penerolli. Kavalettide peal olime me eriliselt äpud, ma püüdsin hoida rütmi ja saada galoppi enda alla, aga jälle juhtus nii, et isegi kui pöördest välja tulles näis rütm ja hoog paras, siis enne takistust kadus see ära ja kui ma säärega püüdsin midagi saavutada, siis polnud sellel sama mõju. Hobune ei uskunud, et ma tunnen seda mängu. Selline asi on hea algus õudusunenäole, eks? Hüppasime viimasele kavaletile niimoodi peale, et Zillioni jalast käis jõnks läbi ja ta lonkas hetkeks tugevalt. Jalutasime sammu ja natuke traavi ja longe kadus kohe ära, aga mu süda lonkab sees siiamaani. Kõhe tunne talli minna ja Zillioni jalale pilk peale visata.

Siis tulime keskliinil olevat takistuste rada. Ma pean rohkem tahapoole jääma, ma ei saa ise üldse aru, et ma nii ees kõõlun, aga kui sellele tähelepanu pööratakse ja ma ennast korrigeerin, hakkavad hüpped paremini sujuma (duh!). Teine asi, millele pean rohkem mõtlema, on see, kui palju mu käed tegelikult hobust tagasi hoiavad (seletab, miks mu „mine-mine!“ ei ole takistuse ees usutav). Viimased hüpped tegime nii, nagu ameeriklased (crest release) ja hobune oleks justnagu vabanenud millestki.

võimlemine penerollidel ja vabahüpped

Võimleme, võimleme, võimleme.
Hommikupoole võimles terve ports ponisid ja hobuseid vabahüpetel. Seda on alati põnev vaadata. Igasuguseid hüppeid näeb. Ma ei suuda alati panna näppu selle koha peale, et mis just õigesti on, aga mõnikord käivad lihtsalt judinad üle selja, kui hüpe tundub nii "ühes tükis" või "õige".
Zillion näis ka vahepeal täitsa õige ja tore, esimeses traavis oleksin tahtnud teda küll allapoole lasta, aga ta kadus siis hoopis sinna kuidagi ära.
Hüppasime penerolle ja siis sellele lattaia või okseri järele. Ma ei saanud üldse mängule täna pihta. Esimesed korrad pigistasin kõvemini, sest ilmselgelt vaatab ta alguses, et mis loom see meil ees on. Siis kui enam ei pigistanud, siis hakkasime latte kaasa tõmbama ja kolistama ja kobistama. Iuuu.
Kui penerolli järele tekkis okser, siis hakkas palju rohkem mängima rolli see, kus ma oma kehaga olen (just hommikul sain Tiina käest võtta, et mu õlavöötmelihased on kõik taandarenenud ja varsti tekivad hingamisraskused ja ma pean hakkama mingeid harjutusi tegema, et oma õlad jälle tahapoole saada, öäk).
See, kui palju ma tegelikult pean hüppel hobusele kätt edasi andma, on samuti krooniline teema.
Vaatasin Kärdlas tehtud pilte ja ikka prevaleerib sama nähtus - kõikide takistuste peal näib, nagu ma kasutaks ebainimlikku jõudu, et hobust suust tõmmata. Õlad kramplikult ees, keha ees ja üleüldse, not nice.
No üks hea asi on see, et tundub, et Z on viimastes trennides vähe paremini jooksnud. I hope so.