Imeline Aaria

Täna teist päeva järjest Kukrumäel, Mariti trennis.
Sain jälle Aaria, selle kõige tublima ja sõnakuulelikuma, kes nii kergelt reageerib kõigele, nii säärele kui häälele. No tegelikult on kõik Kukrumäe hobused nii kerged juhtida, võrreldes teiste tallidega.
Alguses läksime ühe teise naisterahvaga juba ilma Maritita maneezi ja hakkasime seal soojendama. Mul kukkus jalus ära kaks korda ja pärast selgus, et tõesti oli sadulas see klamber-raud, mille külge ta käib, katki. Sidusime kõrgemale ja saime hakkama küll :)
Täna tegin palju volte soojenduseks, et Aaria kohe kenasti tundlikuks saada. Marit pani meid tegema kolmeosalisi serpentiine. Mul ikka on vahel probleeme täpsusega, et voldid oleks ikka täiusliku kujuga ja alguses natuke tempoga ka jagelemist. Pärast kõik toimis ja kui tegime jälle diagonaale traavis ja tõsted nurgas, siis läks juba päris kenasti, Mariti sõnul ei pea muretsema ka selle pärast, et mul vahel Aaria ikkagi sisse vajus. See kõik tuleb.

Üks märkus Maritilt oli, et häält ei tohi devalveerida, ma peaks vähem häälega hobust julgustama, et ta sellega liialt ära ei harju, vaid seda oleks võimalik näiteks võistlustel kriitilisel hetkel kasutada. 

Lakiga hüppama!

Täna läksin Kukrumäele, Mariti trenni ja sain Lakiga sõita. Kui panin Lakit talli vahel valmis, hõikas Marit, et täna siis hüppame. Vaatasin Lakit ja mõtlesin, et ahah. Milline väike ja matsakas nunnu maahobune. Ja hüppama?
Lakiga pidime läbi rääkima teemal, kas ma olen volitatud teda sadulasse panema ja kas ma tohin talle päitseid pähe panna. Ma usun, et olin jõupositsioonil, olles just end varustanud porganditega, läksid läbirääkimised üllatavalt libedalt.
Jõudsime maneezi ja tüdrukud hakkasid kohe Lakit kiitma "oi, kas Laki saab täna hüppama?". Küsisin, et kuidas ta on ja kõik kiitsid, et armastab nii hüpata. No ja siis hakkasime tegema vaikselt, alguses madalamaid hüppeid ja pärast üht nii umbes 70?? cm ristikest. Mõnus oli, ikka püüdsin meeles pidada, kuidas need käed peavad hüppe ajal liikuma ja tundub, et mul tuli välja, vähemalt Marit ütles, et väga hea, et ma ei lähe hobusega enne kaasa, kui ta juba hüppab ning liigun kätega õigesti.
Aga peksa pead kasvõi vastu seina, kui raske on reaalse hüppe ajal hoida pilk otse ees! Kui teeme vahel trennis poolistakut, siis on see mul juba automaatne, olen selgroo sisse saanud, et siis vaatan u 10-15 m ette ja lõug raudselt maaga paralleelne. Aga enne takistust jään vaatama hobuse lakka ja kaela ja esimesed kolm hüpet oli pilk maas. Piinlik lugu. Pärast läks paremaks.
Enne galoppi hoiatas Marit, et nüüd on kõige suurem eesmärk hoida ta nurkades rajal ja see oligi paras väljakutse, Laki nii trügis sisse :(
Kui esimest korda seda kõrgemat risti hüppasime, siis sain ka esimese kukkumise kirja :)
Laki oli vähe kõrgemalt hüpanud ja ma polnud selleks ilmselt valmis ning peale takistust tundsin, kuidas tõmbab ette ja sadulast välja. Võtsin küll ümber kaela kinni, aga ikka pontsatasin maha. Haiget ei saanud, tahtsin pigem ruttu selga. Nii adrenaliin oli sees :)
Kui lõpetama hakkasime, küsis Marit, et kui kaua ma hüpanud olen. Ma ei saanud alguses aru, mida ta mõtleb, täpsustasin, et ta ju ei mõtle lattide sõitmist? Ei, ikka seda, et hobune reaalselt teeb hüppeliigutuse. Teisipäeval esimest korda, vastasin. Selle peale vaatas ta mind suurte silmadega ja pikalt. Küsis kus, ma ütlesin, et Niitväljal.
Tallis ütles Marit mulle, et ta tahaks mind võistlusteks hakata ette valmistama. Nüüd oli minu kord suured silmad teha. Juba? Augustis tulevad ratsakoolide vahelised võistlused, ütles ta, enne seda jõuad mõned korrad väiksematel võistlustel proovida.
Ja miks ka mitte? :)
Ma ütlesin Maritile, et vahin öösiti kella kolmeni youtubest hüppevideoid ja mees küsib, et kas see on veel normaalne. Ta naeris ja ütles, et tema vaatab kella 4-ni :)

Esimene hüppetrenn elus!

No ei või olla, et ma ei ole seda kirja juba pannud ...
26ndal detsembril käisime üle ma ei tea kui pika aja Niitväljal, Elleni trennis ja saime Birki ja Meloodia. Mina võtsin alguses Meloodia ja Maarja Birki. Ja nagu eelmisel korral juttu oli, lubas Ellen, et täna harjutame poolistakut ja teeme hüppeid ka.
Nii mõnus oli! Meloodiaga oli ehk pisut jõnksum hüpata, Birk oli palju pehmem. Olgugi, et kui vahetasime poole peal hobuseid, siis ma kahtlesin, sest nägin, kuidas Maarja maadles Birkiga enne ja kuidas Birk tahtis takka üles lüüa ja muud sellist teha. Aga hüpata oli temaga tõesti väga mõnus, nagu Eliko oli öelnud. Ta oli pehme seljaga ja mõnus. Ainult üks kord komistas peale takistust ja hakkas maha vajuma, õnneks sai ikka üles.
Meloodia jälle läks iga kord peale takistust spontaanselt galoppi ja ma ei hoidnud teda eriti tagasi. Ju oli rõõmus, et üle sai :D
Nii palju adrenaliini ja rõõmu!

Aaria

Eelmisel tunnil mainis Marit, et kasulik on sõita erinevate hobustega ja õppida neid tundma ja seekord oli mulle pandud kirja tahvlile Aaria, kes oli autoparkla kõrval koplis. Panin ta valmis, libiseva aitas Taive panna ja siis läksin Heli tundi. Jäin natuke jälle hilja, kurja küll, aga midagi polnud teha.
Kui Taive aitas libisevat panna, küsisin, et kas Aarial on mingeid eripärasid või midagi, mida pean enne teadma, aga ta ütles, et ei ole. Ja kui ta oli kaugemale läinud, siis kõrvalboksis hobust valmis panev tüdruk ütles mulle, et Aaria pidi olema kõige parem hobune tallis, kes alati teeb kõike kohe ja täpselt nii nagu palutakse.
Aaria oli tõepoolest väga tuli ja püüdlik ja tegi kõike nii nagu palusin, läks galoppi esimesest tõstest, oli traavis mõnus ja igatpidi mugav. Oli mõnus sõita ja hea trenn.
Mitte nii intensiivne, kui Maritiga, aga eks see loomulik, sest Marit keskendus ju mulle üksi, Heli trennis oli meid rohkem.
Keskendumist vaja veel sellele, et:
* küünarnukid kogu aeg nurga all ja keha ligi (see läheb mul juba paremini),
* galopi ajal hoida hobust rohkem rajal.
Püüdsin harjutada seda, mida Marit näitas - selgroo ja õlgadega hobuse pööramist ja see tõesti töötab! Annab kogu liikumisele mingi kerguse. Mida rohkem õpin, seda rohkem tahan veel!

Parim, parim, parim tund ever Kukrumäel!

Ma ei saa kohe hõiskamata jätta! Täna oli tund, mis oli nii intensiivne (Maritiga Kukrumäel), aga nii edasiviiv! Kuna ma ei saanud teisipäeval Heli tundi minna, siis küsisin Mariti käest, et kas ta teeb täna trenni ja ta kutsus mu poole 12-ks. Andis mulle sõita Rolly Z, kes pidi olema ka võistlushobune. Piinlik lugu, mul muidugi porgandid kodus. Lubasin järgmine kord tuua.
Väga muhe hobune boksis, meeldiva iseloomuga, mõnus valmis panna, olgugi, et alguses vaatas mind pika pilguga ja isegi heinad jättis puutumata esimesed 10 minutit.
Marit andis meile aega 10 minutit tutvuda ja siis hakkasime tegema kergelt latte (4 tükki lähestikku järjest) ja harjutama täpsust ja tempot. Hoiatas, et Rolts on kiire minekuga ja kui temale galopis jääda ratsme peale, siis ainult kiirendab tempot. Jess :)
See oli väga-väga hea trenn, Marit seletas väga palju põlvede tööst tempo muutmisel, kergendamisega hobuse tempo hoidmisest/kiirendamisest. Alguses tegime ka latte - maneezi oli pandud neli latti väikeste vahedega, millest oli vaja sammus ja traavis otse üle minna ja hoida hobune sobivas tempos.
Väga hea oli harjutada tempo hoidmist nii galopis kui traavis, et hobune hoiaks täpselt seda tempot, mida nõuad, mitte ei läheks omasoodu. Sain mitu korda kiita ja ma tundsin, et ma tõesti püüdsin kõigest jõust. Marit oskab nii lihtsalt selgitada tasakaalu puudutavaid asju ja just õlgade-puusade liikumist vastavalt hobuse pööretega. Rääkimata sellest, et Rolly on nii kerge hobune, nii tundlik kõigele. Kui Marit käskis mul peale üht volti enne sirgele minekut teda säärtega pigistada, läks ta vuhhhhh edasi, nii kiiresti, et ma tundsin, kuidas tuul silmadesse puhub ja ma inertsist tagasi lendasin. Ette kaldumist oli vähem, aga ma ka seda püüdsin 100% vältida.
Lõpus tegime palju-palju üleminekuid traavist galoppi ja tagasi. Marit lihtsalt dikteeris, et nüüd traavi, nüüd galoppi, erinevatest kohtadest, et ei mina ega Rolly ei oskaks ennetada. Ja Rollyl oli minekut nii et jätkus! Ma pidin pigem teda kogu aeg põlvedega tagasi hoidma.
Ja trenni lõpus ütles Marit, et tänase trenni põhjal võtaks ta mu oma õpilaseks küll ja arvab, et võime varsti hakata hüppeid proovima. Ta ei oleks saanud midagi toredamat öelda. Läksin, naeratus suul, koju.

Üle saja aasta Niitväljal

Tere, Meloodia! Olin peaaegu tema trikid juba unustanud, aga meie tund läks väga hästi, ma ei saa üldse kurta. Eks ta vahel on kapriisne ja esimesi galopitõsteid tahtis ignoreerida ja ma pidin säärt stekiga "pikendama", aga pärast toimis kõik ja kenasti, polnud üldse probleemi.

Jumps ei taha liikuda :(

Täna käisime Ruilas ja panin suure hurraaga Jumbo valmis, Maarja võttis nagu ikka, Fräncki. Läksime maneezi, tegime sammu ja soendust ja kui hakkasime traavi tegema, jäi Jumps täitsa maha. Ta ei tahtnud üldse liikuda, nii et Tõnu ütles ka kurvalt, et ma võtaks Theodori. Tegin siis Theodoriga pisut, aga kuna hobuste vahetamisele läks u 40 minutit, siis ei hakanud pikalt tegema, et Maarja ei peaks ootama ja mul oli õhtul Brittaga teatrisse minek ka veel ees.
Nii kurb, Jumpsust nii kahju.

Täna sain Winstoniga isegi korde otsa

Täna siis Kukrumäel Heli trenn. Olime jälle kahekesi, nii et mõlemad Kertuga saime rohkem tähelepanu. Nagu ikka tegime alguses sammu, traavi, natuke proovisin nurgast korralikult painutada ja treener ütles, et oli hästi välja tulnud. Siis üleminekud traavist galopile. Tasakaal oli mu enda meelest kohutav, aga treener ütles, et väga palju parem eelmisest korrast. Ta küsis trenni alguses, et mitu korda nädalas ma käin ja ma ütlesin talle.
Galopitõstetel saan Winstoni kiiresse traavi, aga mitte galoppi. Ma tahan ikka sammu ta tagasi võtta, aga peaks ilmselt traavist tõstma? Häda selles, et traavis on mu tasakaal tema seljas nii õrnake, täisistak tema seljas on jube keeruline. Mul puus siiamaani krampis eelmisest korrast :)
Treener võttis mu siis mingil hetkel korde otsa ja ütles, et ma ei muretseks selle pärast, kuidas hobune galopis hoida, ta teeb seda ise. Mina pean tegelema vaid oma tasakaalu otsimisega. Oli piinlik, kui mitu korda ta pidi mulle ütlema, et ära kaldu ette. No kuidas ma siis ei saa ...
Korde otsas oli muidugi lihtsam. Väikesi põnevaid hetki tuli ka ette, sest esimesed korrad, kui treener Winstonit edasi ajas, siis läks see sellise utsiga, nagu oleks kartma hakanud ja ma pidin kõvasti pingutama, et selga jääda. Raske uskuda, et ma seda ütlen, aga see oli kindlasti üks mõnusamaid hetki trennis. Nii tahaks juba saavutada seda tasakaalu ja rahu, et ükskõik millises olukorras hobust hoida ohjes.

Winstoniga rühmatrennis

Täna käisime Maarjaga Kukrumäel, rühmatrenni tegemas. Mina sõitsin Winstoniga, Maarja Diamondiga.
Meid oli kokku küll u 6-7, ent sellegipoolest ei häirinud see mind väga, sest iga kord, kui jäime kellegi sappa, võtsin endale õiguse teha väike volt, et saada ruumi juurde. Ainult nii on mõistlik sõita.
Winston tundus ühe külje pealt tiba kangem kui teise pealt, aga mitte hullult. Tegime pistu kõike, aga täisistak tema seljas on ikka suhteliselt jõnksuv ja trennist tulles oli selg ja puusad ikka üsna valusad, sest kiire hoo pealt tundub mulle võimatu rütmi kätte saada. Maarja oli Diamondi seljas ja ma kadestasin teda pisut.
Üks väike tüdruk kukkus poni seljast alla. Tuli välja, et sadulavöö oli jäänud pingutamata. Tort Taivele jälle tulemas :) 
Galoppi Winston aeg-ajalt läks, aeg-ajalt mitte. Igal juhul sai natuke tiirutada. See on mõnus tunne.
Peale trenni küsisin Mariti käest, et kui kaua tavaliselt läheb aega, enne kui saab vaikselt hüppama hakata (ma tean,et kordan seda küsimust nagu papagoi, aga mind ikka nii huvitab see). Ta ütles, et selle jaoks on ikka kõige tähtsam tasakaal ja et mul on veel natuke aega selleni.
Marit küsis, et millal ma viimati kukkusin. Ma ütlesin, et 5 aastat tagasi. Mida rohkem trenne edasi, seda rohkem küll käib peast läbi, et küll see ka tuleb, aga ma ei karda seda enam nii nagu varem.

Jumpsil jalg hell...

Jumbol oli täna jalad hellad. Eile oli teda rautatud ja tal olid šefid uued rauad all, mingid kummid ka vahel. Aga kui puhastasin tal kapju, siis ta tõmbas muudkui oma jalgu (eriti tagumisi) eest ära. Tõnu vaatas ka murelikult ja kurtis, et olid hellad, aga ütles, et küll saab korda.
Maneežis oli ka tunda, et pole sama Jumps, mis eelmisel korral. Ei tahtnud niiväga liikuda, pigem oli nagu Theodor, uinamuina. Ma ei pressinud ka väga. Tegime tiiru traavi, siis jälle sammu ja pärast pisut galoppi ka. Ta on ikkagi nii tubli, kenasti tõusis ja olgugi, et hoog polnud sama, siis vähemalt tegime koostööd. Lõpetasime varem ja viisin ta boksi. Boksi ukse taha oli jäetud talle kuhi heina, selle andsin talle ka ette.
Jumpsu, küll kõik korda saab.

Back to square one...

Täna jälle üks nendest trennidest, kus tundsin nagu oleks mitu sammu tagasi astunud. Winstoni ilmselgelt häiris miski ja paar korda, kui andsin märku edasi minna, püüdis ta tagajalaga ette lüüa. Treenergi (Heli) imestas, et vaata aga tüüpi. Galopitõsted olid naljakad. Vahel läks kenasti, aga täna ma ei suutnud teda eriti galopis hoida ja ta vajus kogu aeg traavi. Minu täisistak traavis oli täitsa imelik, ma olin jälle nagu jahukott. Katsu niimoodi tasakaalus olla ja galopitõsteid teha...
Uhhh...
Nüüd võiks jälle minna Ruilasse ja teha Jumboga tuhat ringi ümber maneezi.
Tegelikult juba ammu tahan minna päeval, valgel ajal Mariti juurde eratrenni, aga see maksab nii palju ja praegu lihtsalt ei ole raha, ei saa seda endale lubada enne, kui uus auto on makstud ja kõik jälle jonksus. Küll varsti läheb paremaks.

Täna latte polnud, aga see eest galoppi peaaegu nõrkemiseni

Olime Ruilas, mina loomulikult jälle Jumboga.
Maneez oli täitsa tühjaks tõstetud ja liiv oli traktoriga siledaks lastud. Tegime jälle üleminekuid, palju galoppi ja harjutasin tõsteid.
Ülesanne oli hoida Jumbot mitu ringi tugevas galopis ja mul tuli juba lõpus päris kenasti välja. Aga uhhh, kui kiire on tema galopp võrreldes Theodori omaga. Kui Jumbo hakkab ühest maneezi otsast minema, siis on tunne, et umbes 5-6 tõukega on ta juba teisel pool maneezi. Huvitav, mis tunne oleks temaga põllul kihutada?
Trenn oli tugev, sain isegi seljalihased valusaks. Tunni lõpus palju poolistakut.

Esimesed latid, jeeeee!

Ja nii läkski, nagu Tõnu lubas! Kui panime täna Maarjaga hobuseid valmis, läks ta juba maneezi ja oli seal meile valmis seadnud alguses kaks üksteisest kaugemal asuvat latti ja siis neli tükki järjest. Platsil oli ka teisi, kõrgemaid takistusi, mille kohta Tõnu viskas nalja, et nendeni jõuame siis tunni lõpus.
Olin täna Jumbost täitsa vaimustuses. Milline loom! Kui kiire galopp tal on ja kui mõnus temaga on töötada. Miks ma varem temaga ei olnud sõitnud? Tegime natuke sammu, siis traavi, siis hakkasime kavalette tegema. Mulle tundus, et ma ei olnud kõige hullem, vähemalt sain selle 2-punktisega küll hakkama. Isegi kiiremas tempos. Mõnikord ma küll kahtlesin, et kui vara või hilja pean seda tegema. Hüppe puhul vist siis, kui hobune tõuseb, aga traavis?
Siis tulid galopitõsted. Esimesed läksid nihu, galopi asemel sain ülikiire traavi, millest sammu oli saada raske, sest Jumbol oli hoog sees. Hiljem hakkas ta kenasti tõusma ja ma sain isegi täisistakust ja kiire traavi ajal ta tõstetud, jeee! Ja see hoog, mis tal sees oli galopis, oli super! Ainult koondamist oli vaja jälle harjutada, see ei tule veel päris nii, nagu vaja. Aga mingit sellist poolgaloppi ei olnud, nagu Theodoriga. Galopp tähendas, et mul tuul vilises kõrvades.
Olen nii rahul! Homme kell 11 jälle tagasi, siis ehk jätkame samamoodi.

Kukrumäe, Winston Churchill ja Heli trenn

Mulle meeldib see treener väga. Ta on rahulik ja seletab just täpselt kõik nii lahti kui vaja.
Täna sõitsin Winstoniga ja mul oli natuke piinlik ka, et unustasin porgandid maha. Winston ei teinud õnneks sellest hullu numbrit, aga boksis lõgistas alumist mokka ja kenutas oma pead püüdlikult. Miks?
Saime 17:10 platsile ja siis tegime kerged soendusringid (jah, ma sain seekord maast sadulasse hüpatud ilma, et ma oleks hobuse tagumiku peale kukkunud, hahaa). Olime trennis kahekesi, vaid ühe tüdrukuga, kes tegi tõesti juba tõelisi koolisõiduelemente. Mina harjutasin galopitõsteid, nii sammust, traavist, täisistakust ja erinevatelt kohtadelt. Treener andis ka mulle skeeme (lähen keskjoonele, sealt maneezi küljele, siis tõstan nurgast galopile, teen jälle voldi ja siis traavi tagasi). Püüdsin olla nii nii püüdlik ja tõesti teha kõike nii, nagu treener ütleb. Tundsin ennast palju kindlamalt kui eelmine kord, Winston läheb ka tegelikult väga kenasti galopile ja sain ka sirge peal teda kenasti tõstetud. Päris alguses jõllitas natuke käru nurgas ja hakkas rajalt minema nihverdama, aga saime kenasti sellest kõigest üle.
Täisistak polnud küll täna 5-punktine, mul on tunne, et sõltub ka tempost. Kui hobune teeb aeglasemat traavi, pole üldse hullu, aga niipea, kui tegemist on kiire traaviga (näiteks galopist üle minnes), siis ma kipun seal liigselt jõnksutama seljas.
Täna oli ka edasiminek selles, et hobune hoida galopis. Sain päris mitmed voldid juba nii tehtud, et hobune püsis kenas galopis. Vahepeal kadusid küll jalused ära, aga sellest polnud ka midagi. Eriti hea meel oli selle üle, et ma ei pidanud täna stekiga eriti vehkima. Paar korda oli seda küll vaja, aga siis tõepoolest vaid meeldetuletuseks.
Mõnus, tunnen et olen oma tänase doosi kätte saanud, aga tahaks nii veel. Homme on paus, aga ülehomme lähen jälle, siis juba Ruilasse.
Treeneri märkused:

• Tasakaal, tasakaal, tasakaal. Piinlik, aga ikka mõnikord vajun ette, just galopi eel, järel või ajal. Mitu korda pidi treener hõikama, et ma sadulasse istuks.  
• Käed küünarnukist kõverdatud, et tasakaal oleks parem. 
• Pea ikka otse ette, liikumise suunas. Paar korda eksisin ka selle vastu. 

Treener ütles tunni lõpul mulle, et üldpilt on juba palju parem kui eelmine kord, mille peale mul läks suu kõrvuni. 

Ruila, seekord siis Jumbo seljas!

Seegi päev tuli, mil julgesin jälle Jumbo selga minna. No muidugi on hirmul suured silmad ja eelmine kord ma ju tema seljas sain lõppkokkuvõttes hakkama ja isegi ei kukkunud, kui ta kaks korda käest läks. Seekord oli küll alguses pisut kõhe, aga kui liikuma saime, siis tundus mulle, et tema seljas on isegi mõnusam kui Theodori seljas. Ja see tempo ... kui Jumbo läheb traavi, siis läheb ta sama kiirelt kui Theodor galoppi.
No lõppude lõpuks pean tunnistama, et galopini me ei jõudnudki. Olime suures maneezis ja rahvast oli palju. Minu süü ka, sest jäime hiljaks ja hüppetrennile jalgu. Saime ruumikitsikusest hoolimata teha veidi traavi ja siis avastasin, et no ei saa Jumbot pidama. Sammus veel kuidagi ja tunni lõpuks ka, aga traavis mitte kuidagi, ükskõik kuidas ma ka ei võimelnud...
Ja kuna seal oli nii palju treenijaid ja neid, kellel olid vähe suuremad ja perumad hobused, siis otsustasin, et ei hakka liiklusohtlikku olukorda tekitama ja piirdun täna traaviga. Järgmine kord siis Tõnu valvsa pilgu all teeme galoppi ka.
Rääkides liiklusest - Maarja ütles täna tabavalt, et ta tundis end selles trennis nagu ta oleks ilma lubade ja juhtimisoskuseta visatud tihedasse liiklusesse Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikul. Sama siin.

Ahjaa, lugesin nii mõnestki blogist välja, et Jumbo on suur tirija. Nii et huh, asi pole minus ja see, et ma olin oma ratsmetega jonnakas ja kindlameelne, ei olnudki halb mõte. Järgmine kord tuleb tugevamad kindad panna kätte. Aga muidu ta mulle meeldib väga. Maarja sõitis Theodoriga, aga ta ei saanud ka eriti midagi teha, poole ajast tiirutasime maneezi teisel poolel ja ootasime, millal hüppaja lõpetab. Siit moraal - ära jää tundi hiljaks!

Kui tulime maha, siis tuli Tõnu meie juurde ja rääkis, et homme rakendab Jumbo vankri ette ja et vankrisõit on ka väga lahe. Maarja naeris, et kas see oli vihje, et teist tüdrukud, ei saa kunagi hüppajaid. Ja kui läksime pärast raha viima, siis vaatasin kavalette ja ütlesin igatsevalt, et millal me hakkame selliseid asju tegema. Tõnu vaatas kavalette ja ütles, et varsti, järgmine nädal. Ma ei saanudki aru, et kas ta mõtles seda tõsiselt... 

Järgmisel nädalal teeme trenni N kell 15 ja R kell 11.
Ja veel NOTE TO MYSELF - maksin Tõnule viimaste tundide eest, aga eesolevad on maksmata.

Ruila, maneežitunnid hakkavad vist pihta

Täna olime Ruilas esimest korda maneežis. Tõnu küll läheb iga võimaliku ilmaga õue, aga täna ei kannatanud isegi suure platsi pinnas piisavalt ja nii me kõmpisimegi maneezi poole tagasi.
Alguses olime suures, kus olid takistused püsti. Esialgu saime umbes 10 minutit platsi nautida kolmekesi (peale minu ja Maarja oli Mari ka trennis), aga siis tulid teised sinna hüppama ja me läksime väiksesse maneezi.
No mis seal ikka. Täna oli Tõnul meile mitmeid harjutusi varnas ja tegime alguses üleminekuid, mis ausalt öeldes on mulle ikka suur mõistatus. Siis galoppi ja sellest peatumist. Ma sain Theodori nii kenasti ise galoppi, iga viimane kui kord, ainult et lõpupoole hakkas ta "laiali jooksma" ja Tõnu ütles, et teeksin rohkem üleminekuid ja ei laseks tal niimoodi laiali minna.
Tõnu lasi meil proovida hobuse ratsmesse jooksmist ja ma sain tunni lõpu poole kiita, et mul oli Theodoriga see lõpus kenasti välja tulnud. Ma olen kindlasti otsustavam oma käte, ratsmetega ja  nende järeleandmise või tagasivõtmisega.Mul on endiselt hobusest kahju, aga ma saan aru, miks mul seda vaja on.
Tundsin täna, kuidas Theodor hakkas võtma tõelisi tuure ja pani teise (või kolmanda?) käigu galopis sisse. Ma ei kartnud põrmugi, pigem oli mõnus ja lasin tal joosta. Ta tahtis hirmsasti sisse vajuda, aga ma pole ka papist ja oskan vaikselt juba oma jalgu kasutada ning suunasin sisemisega ta tagasi.

Kukrumäel, Zasmin ja Heli trenn

See on kindlasti olnud mu kõige piinlikum trenn, ma loodan, et hullemaid või samasuguseid enam ei tule. Ma tundsin vahepeal, et ma oleks nagu kõige kõige esimest korda tallis.
No ega algus ka polnud kerge, loomulikult hindasin oma võimeid üle ja ei olnud variantigi, et oleksin hambaarsti juurest jõudnud õigeks ajaks. Nii ma siis kihutasin, aga jõudsin 15 minutit enne sadulasse istumise aega. Marit oli suurel platsil, hõikas mulle, et Zasmin on õueboksis ja talle käivad kõik kaitsmed ja võtku ma pikk koolisõidustekk ja et kui ma Zasmini saduldan, pangu ma ta sinna postide vahele, sest ta kipub hammustama, kui sadulavööd kinni tõmmatakse.
Huhh. Kiirelt siis õueboksidest hobust otsima. Kui läksin temaga sisse, siis igaks juhuks küsisin veel ühe poisi käest, et kas see ikka on Zasmin, keda ma saduldama hakkan.
Arva, kas Zasmin oli mudane?
Kui ma ta olin talli toonud, hakkas ta vasakule ja paremale kurja nägu tegema ja kõrvu lidutama. Püüdis mind ka hirmutada ja ma käratasin talle peale. Siis vaatas mind sellise pika pilgu ja suurte silmadega, nagu mõõtes, et mis tirts ma selline olen. Paar porgandit ja meil hakkas peaaegu juba tekkima üksteisemõistmine.
Siis otsisin sadularuumist tema asju. Tema nime all olid kahed kaitsmed, mõlemad tundusid tagumiste jalgade omad olema. Tükk aega seisin nõutult seal ees, aga kuna nad olid ikkagi mõlemad Zasmini pulga otsas, siis võtsin nad kaasa. Panin nad isegi oma aruga ära, aga siis kutsusin selle poisi jälle juurde ja ta ütles (õnneks küll ei naernud), et ei, ette käivad ikka need pika kujuga.
Ja siis kui tahtsin maneezi minna, oli sinna muidugi vahepeal ju talveseinad ette pandud ja ma ei teadnud muhvigi, kustpoolt sellele läheneda. Seisin nõutult, hobune käe otsas, nurga juures, kui kaks tüdrukut tulid mööda ja juhendasid, et pean ukse peale koputama ja kui öeldakse "jaa", tohib ukse sangast üles tõmmata nagu garaaziukse ja siseneda.
No ja nüüd siis kogu minu ratsutamise "kõrghetk". Hakkasin Zasminile selga minema ja sel hetkel, kui oli aeg jalg üle selja visata, tundsin, kuidas vasaku jala kõik lihased korraks nõrgaks läksid. Parema jala sain üle küll, aga naaaatukene jäi puudu ja istusin nagu tola sadula taga. Ajas natuke naerma, aga nutma ajas ka. Kujutan ette, kui koomiline oli mind eemalt vaadata. 
Piinlik oli muidugi pool tundi hiljaks jääda, aga see pool tundi, mil sain trenni teha, oli tõesti väga hea. Ma tahan järgmine teisipäev ka minna.
Zasmin on väga mõnus sõita, eriti galopis. Tõstetega on mul ikka probleeme, sammus saan veel enam-vähem tõstetud, ei vaju ette, ei kaota tasakaalu, ei lähe reitest krampi. Aga tõstmine täisistakust või kergendatud traavist tundub veel utoopia.
Treeneri märkused:

• käed on liiga üleval ja õlad liiga krampis. Marit pärast ütles mulle ka, et ma vajun õlgadega valesti ära nurkades ja et ma tohin ainult kanda alla vajutada, mitte end lödevaks lasta. 
• hobune ikka kiiremasse traavi, et oleks teda lihtsam juhtida. Tegime kaheksaid ja ma tundsin ise ka, kuidas nurka sisse sõites ta jäi aeglasemaks. Treener käskis anda säärega kaks kiiret signaali. Mõnikord õnnestub, aga mul on ikkagi tunne, et mu signaal ei ole piisavalt konkreetne. 

Lihased ei hakanudki peale 2 ndl pausi nii palju valutama, kui kartsin, aga eks homme näeb.

Ruilas. Vabalt galoppi. Koondamine?

Täna siis käisime jälle Ruilas ja olgugi, et ilm oli nadi, olime õues.

Meloodiaga galoppi Niitväljal

Täna siis jälle Niitväljal. Mõnus on teha galoppi :)

Täna jälle Ruilas väga hea trenn

Kas trennida hakkavad sellepärast minema paremaks, et ma hakkan paremini pihta saama, mida peab tegema? Ma loodan küll.
Täna siis jälle Theodori seljas.

Niitvälja ja ülla-ülla - Angela

Täna siis olime Niitväljal ja vahetasime hobuseid. Maarja sõitis Meloodiaga ja mina Angelaga. Eks ta pisut imelik ole, nii väikeste seljas olla. Liikumisel on suhteliselt tõka-tõka tunne, aga positiivne on see, et juba kergendades saab lihased soojaks :)
Ellen andis meile ka teha kaheksaid ja suunavahetusi ja palju volte. Vaidlesin paar korda päris tõsiselt Angelaga pöörete pärast. Tahtis vedada hirmsasti Meloodia järele, aga mina tahtsin iga kord Meloodia sappa jõudes teha voldi, et saaks mingitki vahemaad. Ja paar korda lihtsalt ei õnnestunud. Siis kui tempo läks suuremaks, tulid uued probleemid - ma ei saanud teda sammule ega seisma. Ta lihtsalt lasi õndsas rõõmus kiiret traavi. Muul juhul oleks mul olnud ükskõik, aga kui me hakkasime tegema galoppi, siis oli veidi kõhe tunne, et mismõttes ma ei saa teda seisma?
Ellen korrigeeris mu käsi ja seletas uuesti üle selle, kuidas käed tõmbavad kehale ligemale jne. Rääkis üle ka selle, et ära jää tõmbama ja lase vahepeal lõdvaks ja siis proovi uuesti. Kui mul siis see siiski ei õnnestunud, ütles ta, et ju siis pole signaal õige. Ma oleks nii tahtnud näha end video pealt või vähemalt teada, mida ma siis valesti tegin, kui tavaliselt mul ei ole kunagi seda probleemi olnud, mitte ühegi hobusega.
Pärast riietusruumis, kui vahetasime muljeid, siis ütles Maarja, et tal on olnud Angelaga täpselt samad probleemid iga kord olnud. See natuke lohutas.
Täisistak oli tema seljas kordi mõnusam kui Meloodia seljas, galopp oli ka täitsa hea, vähemalt korde otsas. Kuna ta nii kenasti läks, siis sain tõesti rohkem keskenduda sellele, kuidas mina seal seljas olen ja mida teen õigesti või valesti. Kanda hoidsin all, kogu aeg mõtlesin oma signaalidele, sisemine ratse oli kenasti lõdvem ja säär konkreetsem. Ainult pilk käis aeg-ajalt alla, see vajab ikka treenimist. Mõtlesin, et kaska klambri juurde oleks vaja panna ühe takja, nii et kui pilk alla läheb, siis oleks lõua all kohe meeldetuletus.
Noh ja keerulisemaks läks jälle siis, kui olime korde otsast vabad. Nurgast püüdsin tõsta ja ausalt, ma tegin kõik samal moel, kui korde otsas, kontrollisin, et nõjatun tahapoole, peahoiak õige, sisemine ratse lõdvem, täpne ja tugev signaal. Ei midagi peale selle, et Angela läks huippukiiresse traavi ja siis (peksan pead vastu seina) ei saanud ma teda ei sammule ega seisma enne kui jälle ring möödas. Nutma ajas. Tegin uue tõste, sama lugu. Kui Ellenile julgesin kurta, ütles ta, et ju polnud signaal piisavalt tugev Angela jaoks. Mulle tundus, et teisel korral oli signaal vähemalt 4 korda tugevam kui korde otsas.
Muidu jäin väga trenniga rahule.

Ruilas Theodoriga - vabalt galoppi, jeee

Täna siis jälle Ruilas.
Tõime Fräncki ja Theodori koplist ära, panime valmis ja hakkasime minema.
Maneezi katuse peal tegid mingid kollastes kostüümides mehed parandustöid. Me ei pannud enne midagi tähelegi kui Theodor hakkas ootamatult seal katusealuses, kus seisab saepuru, ära vedama. Üks naisterahvas, kes tuli vastu, hoiatas, et mingid ehitusmehed katuse peal on ja lisas, et "Theodor raudselt ehmub selle peale". Tõnu võttis siisTheodori ratsmetest kinni ja talutas ta platsile.
Hiljem vaatas Theodor küll paar korda kõrgendatud huviga sinnapoole, aga otseselt kuskile minema ei hakanud.
Peale tavapärast soojendusringi tegime kaheksaid, Tõnu pani kaks latti nö koridoriks ja me pidime seal vahel hobuse seisma saama ja siis traavis edasi liikuma. Maarja pärast ütles, et seda pidi tegema täisistakus, aga see oli mul täiesti kõrvust mööda läinud. Igal juhul oli minu meelest väga mõistlik harjutus, sest nüüd olen hakanud rohkem ja rohkem keskenduma liikumise täpsusele ja nurkade korralikule väljakeeramisele jne. Sammus ja traavis polegi nii hullu, aga galopis ...
Siis tegime loomulikult galoppi, alguses võttis Tõnu Theodori korde otsa, aga pärast tegime ka vabalt. Mul tulid tõsted kenamini välja ja ma proovisin ka teda koondada, aga ikka keeruline on galopis oma jalgu ja sääri nii hästi kontrollida, kui traavis juba võimalik on. Harjutamise asi. Samal moel, nagu peale galoppi täisistakus traavi jäämine ilma, et hakkaks hüpitama.
Väga hea trenn oli.

Ruilas ja Fränckiga - galoppi, galoppi, galoppi ..

Ohh, täna oli nii mõnus päev! Hoolimata igasugustest äpardustest ja auto rikkiminekust, tuli täna täpselt minu trenni ajaks ka päike välja ja oli lausa soe!
Täna ei olnud Maarjat kaasas, sest tal oli täna Tondil trenn. Tõnu küsis, et keda ma tahan, aga lisas, et Jumbol oli juba täna trenn. Ma siis võtsin Fräncki.
Ta lasi end kenasti valmis panna, aga sai ka mitu porgandit selle käigus. Tõnul oli teine õpilane ka (Mari?), üks tüdruk, kes ilmselt valmistus koolisõiduks, vähemalt tundus mulle nii, vaadates nende harjutusi ja tegemisi. Tõnu hõikas mulle, et ma saan ise kõigega hakkama, eks? Ja läks juba platsi peale. Ma siis tegingi kõik ise, viisin Fräncki tallist välja, istusin ise selga ja läksime koos kenasti platsile. Uhke tunne oli.
Platsil tegime nagu ikka, alguses sammu, siis traavi. Mõne aja pärast proovisin täisistakut ja ka igasugu täpsussõitu (nurgad kõik kenasti välja sõita, võtsin diagonaalile, tegin kaheksaid). Tuli juba päris kenasti, aga eks Fränck on nii lihtsalt juhitav ka.
Kuulasin kõrvalt, kuidas Tõnu juhendas seda tüdrukut ja sain aru, kui palju tehnikat tegelikult seal taga on... Kõik on veel ees, aga ma pean ütlema, et Fränckiga sain küll palju rohkem keskenduda enda kehahoiakule, istakule ja signaalidele. 
Iga ringiga oli tunda, kuidas ta läheb üha rohkem ja rohkem hoogu ja siis proovisin nurgast galopile tõsta. Ja ta läks nii kenasti, et ma olin isegi üllatunud. Eriti peale seda maadlemist, mis mul oli Diamondi ja Budapestiga olnud. Kas tõesti olen ma nüüd parema istakuga või on hobused teist tüüpi?
Täisistak Fräncki seljas ei olnud mingi meelakkumine, aga ma sain hakkama, vähemalt mingiteks hetkedeks. Galopilt traavile mineku puhul pole variantigi, on palju lihtsam kergendada, kui täisistakusse jääda. Galopis oli väga mugav, olgugi, et libisesin edasi-tagasi rohkem kui näiteks Theodori seljas.
Tõnu rääkis veel koondamisest ja seda ka galopi ajal. Ma saan ideest aru, aga galopis liigun ma ju hooga edasi-tagasi, et kuidas ma siis saan veel ristluuga mingeid liigutusi teha? Hmmm.
Vaatan praegu igasuguseid videoid koondamisest ja loomulikult on minu meelest pooled neist täielik jama - räägitakse ratsme tagasitõmbamisest ja pea krussi ajamisest. 
Mul oli tunne, et tegime peaaegu 75% tunnist galopitõsteid ja galoppi. Tunne oli muidugi võimas. Hea meel oli ka sellest, et ma hakkan hobust paremini tajuma, ma ei pea enam vaatama alati õlga selleks, et aru saada, kumba jalga kergendada või ma tajun ka paremini ära, kui hobune läheb "valest jalast". Lihtsalt mõnus.
Homme jälle Ruilasse, koos Maarjaga.

Uuele katsele Niitväljal Meloodiaga

Jeiiiiii! Täna tegime korraliku trenni, mina jälle Meloodiaga, aga koos lubadusega, et keset tundi vahetame. Alguses oli meil Meloodiaga erimeelsusi selle suhtes, et kuhu poole me peaksime liikuma ja kas peaksime liikuma teisel pool maneezi kui Maarja ja Angela või samal pool. Kui need vaidlused said peetud, siis saime juba päris hästi hakkama. Vahepeal tundus, et ta näeb kolle teisel pool maneezi, kus teised hobused töötasid, aga tagant edasi ajamine toimis kenasti.
Tegime kergendatud traavi ja galoppi, mis tuli juba korde otsas väga kenasti välja :) Ma olin nii rahul endaga - väga vähe toetasin kätt sadulale ja sain ta kenasti juba tõstetud. Ma saan aru küll, et mis viga korde otsas tõsta, kui treener seisab kordepiitsaga kõrval, aga sellegipoolest olin rõõmus, et mu signaalid olid selgemad, ma ei kaldunud ette ja tundisin end juba üsna kindlalt. Meloodia läks kenasti galopile ja galopis ei olnud ta selg üldse nii ebamugav, kui traavis ja täisistakus.
Väga positiivne.
Ellen ka lohutas, et see üleminek galopilt traavile, kus esialgu ma kipun ikka tonts ja tonts pisut üles-alla hüppama, ongi kõige raskem asi, nii et ärgu ma muretsegu.
Kui me siis hobuseid vahetasime ja ma Angela selga sain, siis tegime ainult täisistakus traavi, mis oli tema seljas muidugi väga mõnus. Ja ma pean jälle ära mainima selle, et üleüldse on Angela nii püüdlik ja tundlik ja nii kergesti juhitav ja lihtne hobune. Miks alati mina saan need "professorid" ja "jonnipunnid" ja "kavalpead", kellega tuleb hirmsasti jonnida ja punnida, enne kui koostöö sujuma hakkab? :)

Kukrumäe ja Budapest

Oleksin peaegu unustanud kirja panna, et laupäeval hiilisin Horse Showlt korraks minema, et jõuda trenni. Taive oli Horse Showl pildistamas ja ütles, et tema täna trenni ei tee, aga Marit teeb.
Läksin kella kolmeks kohale ja tõin Budapesti koplist ja panin valmis. Aega läks tohutult, sest otsiti erinevaid asju, toodi hobuseid ja nii saimegi reaalselt neljakesi (Kertu, mina ja kaks tüdrukut) selga alles umbes pool viis. Alguses läksime suurele platsile, aga sealt saatis Marit meid väiksele platsile ja meile tegi trenni Liis (perekonnanime ei tea?), kelle kohta Marit hõikas veel, et "ta on sama hea kui mina, isegi veel parem!".
Alguses läks pisut aega, et Budapest saada erksa sammuga kõndima või traavi, Liis karjus pidevalt, et mu hobune kohe sureb ära. Aga siis hakkas paremaks minema ja ma sain isegi naha märjaks. Tegime traavis volte ja ma püüdsin ikka oma "saba alla" korjata, istun ikka pisut liiga taga.
Budapesti oli nii mõnus juhtida, ta reageeris väga kenasti säärele, kui oli vaja keerata, aga mul oli ka siiski stekki vaja siis, kui ta ei tahtnud tempot tõsta. Liis ütles, et ma olen stekiga liiga tagasihoidlik.
Täisistakus traavi ei lasknud ta üldse teha. Kui enne galopitõsteid küsisin, et kas tohin, siis ta vaatas hetke Budapesti ja siis ütles, et ei soovita. Mulle jäi mulje, et Budapestiga pole see teab mis mugav.
No ja siis need galopitõsted... Kui ma sellele mõtlen, on mul nutumaik suus. No kuidas ma ei saa oma kehahoiakut õigeks?! Ok, esiteks ei tahtnud Buda eriti minna ja Liis soovitas teda stekiga ergutada. Ja kui ma siis ta sain galopile, siis loomulikult oli see paariks sammuks ja sumbus seegi sinna. Ma kaldun ette, kaotan igasuguse tasakaalu, kuni selleni, et ma hakkasin paremale poole ära kalduma ja peaaegu kukkuma.
Jalused kaovad ära, käed tõusevad aeg-ajalt üles, nagu sellest hetkest, kui tuleb anda tonks galopile minekuks, kaoksid mul igasugused tasakaalu ja kordinatsiooni hoidvad kruvid liigestest. Liis Hõraki trennis rääkisime sellest, kuidas on vaja olla lihtsalt rohkem ja rohkem hobuse seljas, et tunnetus tekiks, aga mul on praegu tunne, et mul läheb ilmselt ikka mitu aastat, enne kui ma hüpeteni jõuan .. :(

Ruilas Theodoriga ja vanaviisi

Jesver, ma ei suuda uskuda, et tegin eelmisel nädalal jälle 4 trenni. Kuidagi käest ära läheb see harrastus, ma olen täiesti sõltuvuses.
Täna käisime delegatsiooniga Ruilas, Roman filmis meid ja lapsed tegid kõik selleks, et meid segada ja kilkasid, et hobustel ka põnev oleks. Theodor otsis kohe platsile jõudes põõsastest kolle, aga kui järgisin Tõnu nõuandeid ja muudkui ajasin teda takka, siis ei jäänud tal kollide leidmiseks palju aega ja ta töötas juba väga kenasti. Ta ei puikle enam minu suunanõudmistele vastu ja ka Tõnu juurde enam ei vea nii hullult. Samuti kiirendab kenasti minu nõudmise peale ja läks kenasti kohe galoppi, kui ma seda palusin. Hiljem muutus laisaks, aga siis julgesin Tõnu nõudmisel kaks korda ka stekki kasutada ja peale seda tundsin, kui püüdlik Theodor jälle oli.
Tegime kergendatud traavi, pisut täisistakus traavi ja korde otsas ka palju üleminekuid. Maarja oli platsil vabalt, mina korde otsas ja ikka sammu-traavi-galoppi-sammu jne jne. Tõnu ütles, et mul tuleb juba väga ilusasti välja ja lohutas, et see hüppamine galopist traavi minekul on harjutamise ja harjumise küsimus. Ma tõesti nautisin väga galoppi, olgugi, et pean tunnistama, et mu tasakaal on veel üsna heitlik ja mõnel hetkel tuleb mul siiski võtta sadulast korraks kinni, et mitte ette vajuda.
Ja siis õpetas Tõnu, mis on koondamine - jälle üks väljend, mida olen nii palju kuulnud, aga pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida see tähendab.
Väga väga mõnus trenn oli taaskord.
Kui saan video üles laetud, lisan siia.

Kukrumäe & Domingo, mitte nii põrkekas

Täna siis ei suutnud ma ikka kiusatusele vastu panna ja läksin õhtul Kukrumäele, et jälle hobuse selga saada. Annu vaatas lapsi ja ma hiilisin ära. See on nagu narkootikum, ma ei suuda eemal olla. Kogu aeg kisub talli. 
Lugesin tahvlilt, et saan Domingo, kellega olin juba varemgi sõitnud. Mul oli täitsa hea meel, sest mulle juba esimesel korral meeldis temaga (vaata videot alt). Ta tuli minuga hea meelega koplist ära ja nuhutas korralikult taskud üle. 8 porganditükki. Olin ette valmistunud.
Domingot oli huvitav puhastada ja valmis seada, sest tal jätkub iseloomu ja temaga tuleb kaval olla.  Mul oli muidugi meeles see eelmine kord, kuidas ta pead kõrgele tõstis ja eest ära astus ja muid trikke tegi. Seekord lasi ta küll üsna rahulikult end valmis panna, ainult siis, kui kaitsmeid panin, tagus jalaga vastu maad paar korda. Selle eest lasi ta pea madalale, kui ma sügasin teda õige pikkusega sadulavööd oodates laka kõrvalt.
Kui me ei saanud tüdrukutega päitseid pähe, tuli üks poiss ja ma nägin, kuidas hobuse pead surutakse alla kogu keharaskusega. Ma poleks ilmselt jaksanud, aga igal juhul päitsed pähe ja saduldatud ta sai.
Täna oli tal jälle libisev, aga õnneks pani Taive selle sõlme ja talle sadula külge, nii et ma ei pidanud muretsema, milliste sõrmede vahel milline nöör on.
Olime neljakesi suurel platsil (+ Marit) ja tuled põlesid (kell oli ka juba palju, pime oli).
Alustasime ikka sammu ja siis traavi. Tunnen, et 50% aega kergendatud traavist oleks justnagu käpas.  Muidugi peaksin end nägema video pealt, et aru saada, kas tegelikult ka on nii või ma lihtsalt kujutan endale ette, aga vähemalt tunne on hea.
Ikka vahel unustan pea ära ja kaldun valele poole. Sellest tulevad ka kohe suunavead ja mööda platsi ringi loivamine.
Siis harjutasime poolistakut. Mul  ei ole veel üldse mingit lihasmälu selle suhtes, et kui ees või taga mu keha peab olema. Taive kogu aeg tuletab meelde, et ei tohi lükata tagumikku nii taha ja tõepoolest, video pealt oli päris jube vaadata, kui nõgusa seljaga ma olin. Vaade peab olema ette, seda oli seekord kuidagi kergem meeles pidada ja ma tõesti püüan nii väga. Tundub, et nii on hobust lihtsam juhtida. Vahel kisub pilgu maha, aga üsna ruttu tuleb meelde, mida see hobusele teeb. Need raamatud, mida olen ahminud, on ikka vist veidi abiks :)
Noh ja siis täisistak. Täitsa nutune, aga ka Domingo seljas ei olnud seda mõnusat tunnet, mis Diamondi seljas. Nii tahaks seda jumalikku tunnet tagasi. Olgugi, et olukord oli palju parem, kui Meloodiaga eelmisel korral, siis mingist mõnusast õõtsumisest ei saanud juttugi olla. Pigem tundsin kogu aeg, kuidas üks hetk saab mu selg korralikult põruda, teisel hetkel mu tagumik ja kolmandal mu reielihased. Kui sellel kõigel oleks tselluliiti vähendav toime, siis oleks see megatõhus viis end korda saada.
Üleüldse arutasime Maarjaga, et kas on nii, et ratsutamisega hakkavad tegelema vaid saledad inimesed või siis nad saavutavad saleduse seoses tohutult pingeliste trennidega? :)
Siis kui ma ikka maadlesin täisistakuga traavis, hakkasid teised tegema galopitõsteid. Ma küsisin ettevaatlikult, et kui mul ikka üldse praegu seda tasakaalu pole, kas siis pean ka galopitõsteid tegema ja Taive arvas, et ärme enne tee, kui see tunne ja tasakaal tulevad. Mul oli ühtepidi kurb, teistpidi kergendus.
Küll aga tegime mitu ringi poolistakut ja mulle tundus, et seekord olin paremas asendis ja kindlasti kindlam seljas, kui eelmisel korral.
Ja siis lõpuks lasi Taive mul teha kergendatud traavi ilma jalusteta. Peale poolt ringi olin peaaegu surnt ja kurtsin treenerile, et homme ma voodist ei tõuse. Taive naeris ja ütles, et homme tõused, aga ülehomme kindlasti mitte. 
Liis tuli ka just talli, kui me hakkasime ära minema ja ma Domingot sättisin koplisse tagasi viimiseks. Mul olid temalt ostetud püksid jalas, mis olid tegelikult hoolimata pingul ülemisest rihmast siiski väga mugavad. Ja ilusad. Olen kohe täitsa rahul nendega.
Peale trenni küsisin Maritilt päevaste trenniaegade kohta ja ta alguses loetles üles grupiajad (Karin, kes teeb lastele, teeb T ja N, Taive teeb kolmapäeva õhtul, laupäeval ja pühapäeval peale lõunat). Siis aga ütles Marit, et ta ka enamasti ratsutab päeval ja et kui nii sobib, et tema on ise ka hobuse seljas ja mina teise hobusega, siis oleks variant ka nii teha. Ma arvan, et see oleks väga hea variant, aga mul on tunne, et ma tahaks enne veel veidi areneda ja paremini osata, kui Mariti juurde trenni lähen. Vähemalt see pagana täisistak peaks ikka iga hobusega välja tulema: Ja galopitõsted ka. Ja siis tahaks õppida juba hüppama... Ohhhhh, unistused.

Niitvälja ja ... Meloodia ehk elu põrkepallina

Kui eelmine kord Diamondi seljas tundus täisistak traavis käkitegu, siis nüüd tuleb mul see ära unustada. Täna Meloodia seljas tundsin ennast nagu esimest korda hobuse seljas. Kergendatud traav oli enam-vähem, aga veidi tõka-tõka hüppamine. Hobune mu all tundus nii väike ja ... ebamugava seljaga. Tean-tean, et minu viga ja ei sobi hobust süüdistada, aga ka Ellen ütles, et Birkiga võrreldes ei ole Meloodia nii mugava seljaga. No tule taevas appi, mis siis hakkas toimuma, kui me tegime täisistakut! Ma olin just mõelnud ja oodanud, et millal ma saan siis sujuvalt ta seljas loksuma hakata, kui Meloodia tõi mu maa peale (või peaks ütlema maa ja taeva vahele?) tagasi ja ma tundsin, nagu ma istuks õmblusmasina nõela otsas. Ei mingit tasakaalu! Ei mingit sujuvust! Absoluutselt mitte mingit harmooniat! Iga tõukega hüppasin eri ilmakaarde ja lootsin, et maandun sadulasse tagasi keskpaika. Ma pidin lausa (traavis!!!) vahepeal sadulast kinni hoidma, et mitte ette kalduda või alla kukkuda!
Peale kolme ringi plaanisin, et nii, täna ma galoppi ei tee. Kui juba traav on nii lootusetu, mida ma siis veel galopis teen? Ja kuidas ma Birki, Theodori või Diamondi seljas naudin, mõnulen ja tunnen, et täisistak on juba peaaegu käpas, vähemalt ma enam ei kaota tasakaalu või ei kaldu ette, aga täna olin nagu see pall, mis on reketi külge nööriga seotud ja mida siis saab reketil põrgatada. Elleni ees oli piinlik. Tuju kadus ära. Tunni lõpus tegime pisut korde otsas galoppi ning siis tegin ka vabalt galopitõsteid, millest 20% õnnestusid, aga kui tasakaal kadus ära, kaldusin muidugi ette ja Meloodia jäi ka traavi. Minu viga, minu viga.
Rääkisime Elleniga rohelise kaardi tegemisest, ta andis lootust, et novembri lõpuks peaks saama eksamit teha. Siis tuleb materjalid tellida ... Praegu tundub küll, et on kauge muusika...

19: Kukrumäe & Diamond ehk esimene galopp kordeta

Jälle üks selline trenn, kust suu  kõrvuni ära tulen.
Käisime enne trenni hommikul Ruilas võistlusi vaatamas ja kuna minul oli Roman koos pudinatega kaasas ning Maarjal Aleksandr, siis loomulikult ei saanud me seal olla niikaua kui oleks tahtnud (pärast kripeldas ikka kõvasti, et 125 cm parkuuri ei näinud), aga vähemalt nägime midagigi.

Siis kella 3-ks Kukrumäele, kus oli seekord muidugi rohkem rahvast, kui 2 inimest ... meid oli kokku vist 5-6? Mina sõitsin "südamliku hiiglase" Diamondiga, kes tuli koplist tuua.

Aleksandr filmis, nii et kui selle kokku saan kleebitud, siis panen ka siia. Pärast hea vaadata, kui rumalaid vigu oled kunagi teinud :)
Taive ütles, et mul on istak parem kui eelmine kord, aga video pealt vaadates tajusin ikka, et kohati kaldun ette ja kohati ma istun nagu tugitoolis.

Alguses ikka kergendatud traavi, siis täisistakus traavi, mis mul, ausõna, iga korraga paremini ja paremini hakkab välja tulema! Ja siis saime proovida poolistakut.

Alguses oli küll ebakindel olla ja ma ei teadnud, milline see peab täpselt olema (mäletasin, et pilk ikka kindlalt liikumise suunas) ja kus peavad olema käed, mismoodi selg. Lihased võttis tundlikuks.

Ja siis sain proovida galoppi. Tõsted läksid metsa ja video pealt on nii hästi näha, kuidas ma pingestan oma selga ja lausa enne, kui hobune üldse minema hakkab. Endalgi piinlik. Kui video pealt vaatan, siis ajab naerma. Kui ise seljas, siis ei saa aru, et ma ju teen täpikese, miks ta siis ei lähe?
Peab hirmust üle saama, siis saab alles vabadust tunda.
Ja kui siis Diamond läks galopile, ajas jälle nii huilgama, nii imeline tunne on. Ma ei osanud teda muidugi sellel hoida ja peale väikest autiiru ta jäi traavile, aga ma olin ikkagi nii rahul. See oli mu esimene galopp ilma kordeta, täiesti vabalt platsil.

18: Ruila & Fränck

Juhuuu! Täna oli nii mõnus trenn, et tulin lennates pärast koju. Eelmisel korral käis Maarja välja mõtte, et vahetame seekord hobused ära ja tema sõidab Theodoriga, mina Fränckiga. Jõudsin mitu korda mõttes kahetseda ja ümber mõelda, samamoodi kahtles ka Maarja, igal juhul pakkus ta välja, et me puhastaks ikka nii nagu tavaliselt - mina Theodori ja Maarja Fräncki ja siis vahetame.
Jõudsime kohale ja läksime koos Tõnuga koplist hobuseid tooma. Puhastasime, panime valmis, ja läksime siis välja. Mul oli kohe korraks Theodorist kahju, oleksin tahtnud selle mõmmiga ise sõita. Kui juba lubatud, siis nii tuleb teha.
Läksime suure platsi peale, millest mul oli hea meel. Fränck on nii mõnus ja tundlik, läheb kenasti edasi ja kergelt traavile. Tundsin täna, et kergendamine on juba nii kenasti lihasmälus, et ma isegi enam ei pelga. Ja ma tõesti kergendan "põlvest", mitte ei tõuse.
Maarja kurtis, et Fränck vehib peaga üles-alla ja ma kartsin, et sellega võib mul keeruline olla, aga nii nagu Tõnu kohe juhendas, oli vaja vaid Fräncki hoida aktiivses traavis ja tagant peale ajada ja ei mingeid probleeme. Ma olin nii rõõmus ja tundsin tõelist mõnu Fränckiga liikumisest. Ta läks suure hooga, teda oli vaja pigem tagasi hoida ja kui me jooksime mööda platsi, sain täielikult keskenduda kehahoiakule, peahoiakule, seljale ja kätele, mida püüdsin hoida kogu aeg korralikult all. JUMALIK TUNNE!
Juba käisid mõtted hüpete juures. Nii loodan, et hakkame õppima ka poolistakut ja siis juba edasi..
Siis võttis Tõnu Maarja koos Theodoriga korde otsa ning hiljem minu. Kui Tõnu rääkis Maarjale, kuidas hobust ristluuga saata, siis proovisin Fränckiga sama ja olin vaimustuses, kui kergelt ta lihtsalt ristluu lükkamisest läks traavi. Tegime täisistakut traavis ja galopis. Olgugi, et lahtiselt traavides ei olnud ma üldse rütmile Fränckiga pihta saanud, oli see korde otsas palju lihtsam ja galopp... see galopp! See oli parim üldse!!! Mul oli eriti uhke tunne, kui Tõnu ütles tunnustava häälega, et väga hea, nii see käibki. Tegime mõned ringid ja Fränck läheb nii kergelt galoppi, piisab lihtsalt kergest märguandest. Ma lasin mõlemad käed sadulast lahti ja hoidsin tasakaalu nii, et sisemine jalg oli pisut sirgem ja rohkem maale lähedal. Tahtsin lihtsalt huilata, nii mõnus oli!
Maarja jäi ka tunniga rahule, kuigi pidi Theodoriga nii mitmedki lahingud läbi käima, kakles temaga samamoodi, nagu mina tavaliselt.
Olin nii ülendatud meeleolus, et ma isegi mõtlesin selle peale, et järgmine kord Jumbot võtta ja see juba ütleb midagi :D
P.S. Maksin tänase ja järgmise nelja korra eest ära - panen kirja, et ma pärast ei unusta, millal vaja jälle maksta :)

17: Niitvälja & Birk

No täna siis peale hullumeelset tormamist sõitsime Niitväljale. Jäime küll pisut hiljaks, õnneks polnud midagi hullu. Birk vaatas seda, kui ma ta boksi sisse läksin, juba suht tuima näoga ja isegi kui alguses proovis eest ära kõndida, siis loobus sellest mõttest ja ilmselt ka seetõttu, et nosis heina põrandalt. Ma puhastasin ta ära, panin valmis ja läksime maneezi, sest õues oli külm, vihma sadas ja Maarjal oli külm ka.
Esimesed 10 minutit olid hirmutavad. Esialgu toimus sama, mis eelmises tunnis - ma enda arvates andsin märguandeid, et nüüd lähme ja tema lihtsalt ise otsustas, et iga kord seal nurgas, kus on takistused, jääb seisma. Olin jonnitujus ja püüdsin rohkem ja kindlamaid märguandeid anda, aga treener seletas pärast, et need on siiski liiga nõrgad ja rohkem Birki sügamine :)
No hirmutav oli tegelikult see, et kui treener tuli Birki taha pika kordepiitsaga, siis Birk avaldas oma arvamust sellega, et hakkas minema tormama, esimesed sammud galopis. Paar sellist tõmmet ja ma võtsin ratsmed väga tõsiselt kätte. Ei saa eitada, et kõhus tekkis selline mõnus liblikate tunne. Mulle täitsa meeldis see, kui ta natuke ulakas oli.
Eks me vaidlesime temaga seal veel. Mitu korda ja pidevalt. Ma kasutasin ka mitu korda stekki, kui ta säärtele ega kandadele ei reageerinud. Aga hiljem saime küll juba rütmi ja tempot, olgugi, et ta selgelt ja pidevalt avaldab oma meelt, nii suuna, tempo kui üldse selle suhtes, et kas liikuda või mitte ja kes selle otsuse tegelikult peaks vastu võtma. Pole midagi, Professor, küll ma ka saan targemaks, siis räägime uuesti ;)
Siis võttis Ellen meid korde otsa ja tegime ilma jalusteta täisistakus traavi ja hiljem galoppi. Traav on nii palju keerulisem kui galopp. Galopis tekib juba täitsa lendamise tunne ja tahtmine niimoodi kaua-kaua kiikuda. Traavis ikka vahel loksutab, nagu Peterburi teedel. Üles-alla-üles-alla. Peaks ette-taha. Selg andis pisut tunda, ilmselt ikka hoiak vale.
Birk muidugi vahetas sammu ja vahepeal viilis ja luusis ja ikka tegi mingit täiesti oma sammu, mis oli galopi ja traavi vahepealne. Siis üritas end korde suhtes viltu keerata.
Ellen seletas, kuidas end hoida tasakaalus ja sisemine jalg lükata maale lähemale.
Positiivne oli see, et ma sain mõned korrad Birgi ise galopile tõstetud, ilma Elleni pika piitsata. Ja ka see, et ma sain juba kätt sadula küljest lahti lasta ja ka Birki improvisatsiooniliste sammude ajal ma ei kaotanud alati tasakaalu, aga ma mõistsin, et selleni, et teda galopi ajal ka juhtida, on veel mul pikk tee. Eriti peale neid vaidlemisi, mis meil päris tunni alguses olid ja millele pidi Ellen piitsaga vahele segama.
Pea. Pea. Pea. Tuleb meeles pidada, et isegi kui tahad alla kõõritada, tuleb hoida pea ikka püsti, nagu vaataks a) horisonti b) publikut c) päikeseloojangut.
See trenn oli tänase päeva parim või teiseks parim hetk. Õhtune jalutuskäik koertega mere äärde oli ka tore, aga ma ei oska öelda, kas galopist toredam.

16: Kukrumäe & Diamond

Täna (laupäeval, 22.septembril 2012) siis võis olla umbes 16-s trenn alates augusti algusest. Trenn toimus Kukrumäel, treeneriks Taive.
Kui ootasime Taivet, vaatasin teiste trenni suurel platsil ja seda, kui ilusti nad juba hoidsid ratsmekontakti ja kui kenasti kontrollisid sammu. Taive tuli, tõime koplist Diamondi (uhh, ta on ikka suur!) Olime koos ühe tüdrukuga, kes käinud umbes aasta (Anne). Esialgu tegime ikka sammu ja kergendatud traavi, siis vaikselt proovisin mõneks sammuks ta täisistakut ja see oli Diamondi seljas nii mugav! Siis, kui olime mõnda aega kergendanud, sain ka täisistakut proovida. Taive märkused olid näiteks mu pea kohta. Jah, ma tean, vaatan ikka pidevalt maha. Nüüd lubasin, et ma hoian pead üleval, aga kui vaja, siis silmadega kõõritan maha ;) Siis ikka ja jälle mu õlad. Mul on justnagu kaks varianti - kas nad on hirmunult ees või siis liialdatult kangelt taga. Pean ikka veel selle kallal tööd tegema. Lisaks veel käed ja nende liikumine. Nad lihtsalt peavad olema all ja mitte edasi-tagasi vehkima.
Lõpuks harjutas Anne galopiletõsteid ja mina läksin ka paar korda kaasa. No ma ikka kipun kehaga ette vajuma, kui hobust tõstan ja see muidugi rikub kogu mängu ära. Üks kord aitas Taive kaasa, aga siis ma ise kogemata jäin ratsme peale magama ja no muidugi Diamond sõnakuulelikult läks jälle traavi. Tema energiline traav oli nii mugav ja mõnus, aga kui ta itsi täis läks ja tundis, et hakkame galopiletõsteid tegema, siis mul tuli korraks hirm ikka ka. Taive rõhutas, et jalg toetub jalusele, aga minu jalused kadusid jalast juba tõste ajal :S Mulle ikka tundub, et ilma jalusteta on lihtsam galoppi teha, aga Tõnu jälle hoiatab, et algajad kipuvad end siis jalgadega kramplikult hobuse küljes kinni hoidma ja see pole ka õige.
Ma siis vaikselt pakkusin (kuna tund hakkas lõppema ka ja Taive tegeles Annega), et jätaks galopiletõsted järgmiseks korraks? Taive ütles, et jah, jalutage. Diamond oli nii hoos, et kui me ka tegime kolmveerand ringi sammu, läks ikka ise traavile ja siis nurgast ma püüdsin teda tõsta ja ta läkski kolmeks-neljaks sammuks galoppi. Mõnus tunne oli, aga no kurja, ikka vajusin ette ja potsatasime tagasi traavi.
 NII ON VAJA ENNAST KONTROLLIDA, aga häda selles, et keha peab ju lõdva ja painduv olema. Loen kogu aeg mingeid raamatuid-ajakirju, kus juhised, vaatan pool ööd internetis videoid. Teooria tundub nii lihtne. Igal juhul sain jälle tohutu motivatsioonilaksu ja nii mõnusalt lihased jälle surisevad.
Neljapäeval, kui läksin Andrele järele Kukrumäele, nägin Marget ja ta ütles ka, et 1 kord nädalas pole mõtet trenni teha ja tema tegi eelmisel nädalal 6 trenni. Ma tunnen, et kahest jääb mulle väheks, ikka vähemalt kolm trenni oleks paras. Kui kuidagi saaks, käiksin iga päev. Nii hea tunne on. Ma tulen sealt kohe parema inimesena tagasi :)

15: Ruila & Theodor

Olime seekord jälle suurel platsil, mina ikka Theodoriga ja Maarja Fränckiga. Kuna teised hakkasid hüppama, olime parempoolsel otsal. Mul lähevad Theodoriga juba suunad paremini ja ma olen temaga jonnakam ka. Ainult trenni lõpupoole hakkab ta Tõnu poole kiskuma ja maiust norima ja siis ma võin oma säärtega või ratsmetega teha mida tahan, aga ta lihtsalt läheb. Kavalpea.
Maarja naeris, et kui erinev ma olen koerte ja hobustega. Koerad käivad nööripidi ja mingeid järeleandmisi ei ole, aga hobusega olen pehmeke.
Tegime täisistakus traavi. Mulle tundub, et vahepeal läheb juba täitsa hästi, ka Tõnu kiitis, ütles, et juba väga hea. Galoppi me ei teinudki.

14: Niitvälja & Birk

Roman filmis meid. Tegime veidi ka galopitõsteid ja harjutasime täisistakus traavi.

Ise on muidugi hirmus vaadata hiljem, kui palju vigu me tegime. Seljas polegi nii hull olla, aga pärast piinlik vaadata.

Olen tänulik, et Eliko viitsis vaadata ja kommenteerida. Panen siia ka kirja tema märkused, et need meeles püsiksid ;)

Eliko ütles, et Birk on tema jaoks tuttav hobu ja vanasti oli olnud megahea.

´"ääm..kohe video alguses võin öelda, et sul palju kergem, kui viskad ratsmed üle hobuse kaela ja siis võtad nõua alt ratsemed lühemaks...ta ei saa peaga nii vehkida."

"see alguse hetk, kus ta sul ei liigu...samal ajal kui sa kannaga märguannet annad, ära ülakeha kõiguta! ja ratsmed pikad...väga pikad:D"

"alguses võtadki suuga kontakti, annad kannaga ja säärega, kui ei mõju, siis korra stekk

aga mitte ei patsuta vaid annadki märguande... sest kui sa nats sügad, siis ta teebki nii ja jääbki tegema."

"kui sul kontakt, tunned kuidas hobune hakkab sinuga koostööd tegema ja haiget sa ei tee. Siis teed kui näed, et hobusel pea juba rullis ja ta annab ka sellest väga selgelt märku. Hakkab vehkima või pigem hakkab vastu venitama, tõmbab ratsmed käest. Aga no paljud teevad seda...seega küll see tunnetus tuleb."

"Ja kannaga märguanded on sul ... mmm... nagu patsutamine. Pidev toksimine mõjub pigem halvasti,

pigem kaks konkreetset märguannet. Sa jäädki toksima nii ja ei saavuta midagi.
Kaks kiiremat ja tugevamat lööki, pidev toksimine muudab hobuse tuimaks."

"Jalusteta traavis kand käib alla :)aga väga tubli muidu, uskumatu isegi lasid sadulastki lahti:D

Küsisin Elikolt, et milline Birk varem oli?

"oi...selle hobusega hüpata oli nii hea, ta oli elav ja pigem nagu kuumavereline hobu:D

oli vaja nagu tagasi hoida, mitte ajada."

"kas ellen rääkis, et sõidad varbad väljapool?"

Ellen eelmine kord mainis, et jalad peaks otse olema, kui asend õige, aga ma pole seda veel saavutanud

"no jah.. mina olen kohe algul õpetanud, et varbad sissepoole ja kand alla, nii on säär suht automaatselt kinni, eks igaüks õpetab teisiti."

"Sa vajud galopis liiga taha, kas seljal valus ei hakka? Sinu puhul galopis eriti on näha, et otsid seda mugavat asendit eks? sellepärast ka vajud nii taha? Galopis sul ülakeha kõigub nagu valele poole:D

ma ei oska seletada:D

peaks ette-taha

aga sul ühele ja teisele küljele:D

kuigi lõpu poole tuli juba hästi

ja olite tublid

mulle meeldis

sinu traav on (Y)(Y)

mulle siiralt meeldis sinu traav selle teise hobusega"

13: Kukrumäe & Domingo

Mul oli nii suur igatsus selga ronida, et ma lihtsalt ei suutnud, helistasin reedel Kukrumäele, Maritile ja küsisin, et kas oleks võimalik laupäeval trenni saada. Ja õnnestus! Treeneriks oli Liis ja sõitsin ma Domingoga. Ta on ikka nii suur hobune. Tõstis pea üles ja ma tundsin ennast nagu sipelgas kaelkirjaku kõrval. Ei anna Theodoriga võrreldagi. Tibutas vihma ja me olime suure platsi peal.
Oh, nii hea, et lõpuks pani keegi mind skeeme tegema, Liis andis sellise harjutuse, et pidin tegema kaheksaid traavis ja täitsa keskel võtma hobuse kaheksaks sammuks sammule ning siis kohe traavi. See õpetab planeerima ja paremini ajastama. Mõnel korral isegi õnnestus.
Siis tegime korde otsas galoppi. Ikka raske oli, ma ei saanud sellele rütmile pihta ja ei mõistnud, et kas asi uues hobuses või lihtsalt ma ise krampis. Aga pärast tuli juba veidi ka välja. 
Trenni lõpus tegin poolteist ringi ilma jalusteta kergendatud traavi. Uhhh, see võttis küll lihased pingesse.

12: Ruila & Theodor

Seekord sadas ka Ruilas nii kõvasti, et pidime minema maneezi. Esimese poole olime suures maneezis, kus olid takistused. Punnisin ma Theodoriga, mis ma punnisin, aga juba hakkas ta rada hoidma ja mu märguandeid tõsiselt võtma. Saime juba päris ilusti suuna ja raja hoitud ning mulle tundus, et kergendamine tundus ka juba loomulikum. Püüdsin kogu aeg hoida mälus ja peas seda, mida ma lugesin sellest inglisekeelsest ratsutamisõpikust - don't stand up, kneel up - ja tõepoolest tundub see loomulikum ja mõnusam. Ma tean ju küll, et Tõnu on sellest puhtas eesti keeles rääkinud kunagi ammu Järve tallis mulle ja nüüd kord platsil Maarjale, aga vahel on hea meelde tuletust saada.
Siis läksime väiksemasse maneezi, kus olime üksi. Seal võttis Tõnu esialgu Theodori korde otsa ja tegime galopiletõsteid. Olgugi, et hoidsin ikka igaks juhuks sadulast kinni, hakkas juba tunne tulema, nii et vahepeal tekkis tahtmine huilata :D
Tõnu kommenteeris, et juba päris hea. Ikka tasakaalust jääb puudust ja ma tahaks pigem ilma jalusteta sõita, aga ta ei luba.

11: Niitvälja & Meloodia

Kuna vihma sadas kõvasti, läksime sisse maneezi. Veid hirmutav on alati see, kui maneez on teisi harjutajaid täis, sest kui ma veel hobust nii hästi ei kontrolli, kardan kellelegi ette jääda.
Mina olin Meloodiaga, Maarja oli Pristoliga, kellega tal oli ka mõnevõrra kaklemist. Minul ei läinud Meloodiaga sugugi lihtsamalt, sest mingil hetkel, kui nõudsin, et ta teisele poole keeraks, tundsin, kuidas ta hakkas kergelt esiotsa tõstma, nagu tahaks seina ääres püsti tõusta. Õnneks midagi väga ehmatavat ei olnud ja mul on hea meel, et ma hobuse tujude peale enam ei lähe ärevusse.
Tegime ikka kergendatud traavi ja ma ettevaatlikult uurisin, et kui kiiresti hüpeteni on jõutud. Siis Ellen hakkas galopitõsteid õpetama, loomulikult korde otsas.Põneev!

10: Kukrumäe & Winston

Oli reede õhtu ja ma kibelesin hirmsasti ratsutama. Kasutasin ettekäänet, et las lapsed ka proovivad ja kuna Liisi käib siinsamas lähedal ratsutamas, mõtlesin, et läheks sinna. Läksime koos perega Kukrumäele, Roman ja lapsed said Diamondi selga (suur suur mürakas) ja mina sain Winston Churchilliga sõita. Tegime traavi ja kergendasime, aga tempo oli suht aeglane, kuna meil oli reas 5 ja ma ei julgenud Winstoni teisele poole platsi suunata.

9: Ruila & Theodor

Myyga koos ma enam Mailika juurde ei lähe :D
See on osaliselt tema süü, et läksin hoogu ja ostsin mitte tasa ja targu, vaid korraga kõik asjad ära :D
Täna siis läksin esimest korda trenni uue varustusega. Uued püksid, uus kaska (maksis hingehinda ...) ja uued saapad. Tõnu vaatas mind ja muigas, et uus kiiver ja puha. Ma muigasin vastu, et ju siis otsustasin pühenduda ja asja tõsiselt võtta.
Aga saapad on tõesti mugavad, samuti kiiver. Püksid jälle on lihtsalt väga kenad ja vähemtähtis pole fakt, et nad teevad mind saledamaks :D
Tegime väikse platsi peal trenni.

Rebekka sai endale "roosa hobuse". Seekord küll pildil.

8: Niitvälja & Birk

Esimest korda Niitväljal, Ellen Vatseli juures

7: Ruila & Theodor

??

6: Kivisaare & Caramelle

Teist korda matkal. Seekord tegime palju rohkem galoppi, niikaua kuni Caramelle lausa väsis. Olime kokku metsas umbes 2,5 tundi.

5: Ruila & Jumbo

Kui ma ei eksi, oli see kord just see, mil me võtsime Maarjaga teised hobused - mina võtsin Jumbo ja Maarja Theodori. Adrenaliini sai rohkem kui rubla eest, sest peale vihma oli väike plats sopahunnik ja olime suure platsi peal. Kolmekesi, üks naine oli veel peale meie.
Peale u 20 minutit Jumbo ehmatas millegi peale nii, et tegi ootamatu pöörde vasakule ja hakkas tormama platsi väljapääsu suunas, kus Tõnu ajas käed laiali, et teda kinni püüda. Kohe selle pöörde peale tuli mul üks jalg jalusest välja ja ma kaotasin tasakaalu. Jõudsin vaid Jumbol ümber kaela kinni võtta ja kaasa lehvida. Mingil hetkel kaldusin ka külje peale, aga jäin selga ja see oli suur töövõit. Pärast oli mitu päeva strateegilistest kohtadest kondid valusad, aga muie tuli suule ka kui kujutasin ette, kuidas suur ja tugev Jumbo tormab, minu käed kaela ümber ja mina lehvin nagu tuulelipp tal seljas.
Tõnu õpetas, et mida sellisel puhul teha ja kuidas ikkagi ta pidama saada. Kui siis järgmine kord Jumbo sama koha peal sama trikki tegi ja minema tormas, sain ta peale 4-5 meetrit pidama. Jess!
Samal ajal, kui Jumbo ehmatas, ehmatasid ka teised hobused ning ka koplis lõi üks hobune takka üles. Kui Maarja harjutas Theodoriga ja proovis galopitõsteid, siis kukkus ta päris suure hooga tagumiku peale ja oli terve õhtu mõtliku näoga :)
Istusime peale trenni veel tükk aega treeneriga köögis ja rääkisime juttu.

4: Kivisaare & Caramelle

Niih, esimene kord looduses.
Ülle Rink, perenaine, jättis alguses tõreda mulje. Loomulikult ta peab kaitsma oma hobuseid asjatundmatute retsimise eest, kujutan hästi ette, kui palju sinna igasugu rahvast tuleb sõitma, aga sain kohe aru, et ta ei hoiata, vaid kohe ütleb kurjasti.
Mina sõitsin Caramellega, kes oli tõesti väga ilus karamellivärvi hobune. Maarja sõitis Aasoga. Oli põnev ja looduses on tõesti nii teistmoodi sõita. Mäest üles, mäest alla ja isegi galoppi! Muidugi mäes üles, poolistakus, aga see tundus nii lihtne! Ma sattusin sellest lausa vaimustusse!
Maarjal läks korra Aaso käest ja hakkas jooksma kuskile põllu peale, ta sai ta muidugi tagasi, aga Ülle oli korraks ikka kuri.

3: Ruila & Theodor

Ilmselt sõitsime jälle Theodori ja Fränckiga ja sama platsi peal (väiksem plats õues).

2: Myy juures & Rosetta

Myy käskis pühapäeval tema juurde ratsutamisriided kaasa võtta. Pidin Rosetta selga minema, mis ajas hirmujudinat peale, sest ma mäletasin Myy jutte sellest, kuidas Rosetta täisgalopis teda kilomeetreid mööda metsa oli vedanud.

Myy näitas enne kõik ette, hoiatas, et ärgu ma tõstku ratsmeid või puusaga teda edasi ajagu, sest see on märguanne galopiks. Huuuh. 

Ei olnud kõige hullem, aga video ja piltide pealt pärast vaadates olin ikka kogu aeg ettepoole kaldu. Ja muidugi sees hing võbeles, hoidsin kogu aeg hobust tagasi. Traavi ikka tiba tegime, aga galoppi mitte.

Ka Rebekka käis seljas ja oli nii õnnelik kui Myy teda hobusega mööda platsi vedas. Tahtis lausa hüppama minna :) Andre oli ka hobuse seljas, aga suhtus sellesse palju kainemalt. Rebekka aga rääkis veel nädalaid pärast seda, et ta tahab endale roosat hobust.

1: Ruila & Theodor

9.august 2012
Hakkasin uuesti ratsutamas käima. Viimasest korrast oli kuus aastat mööda ja seda tean enam-vähem täpselt, sest just siis, kui jäin rasedaks esimest korda, jätsin ratsutamise ära. Ja muidugi need viimased kukkumised trennis. Ma ei saa aru, kuidas andis ühe trenni jooksul 4 korda seljast lennata. Aga see selleks.
Käisime Maarjaga esimest korda Ruilas. Tõnu tegi meile tallituuri, näitas ära, kus sadularuum, kus tallid, maneezid ja platsid. Olime võtnud loomulikult riided kaasa ja käisime sõitmas ka. Mälu järgi Theodori ja Fränckiga.
Olime õues, väiksema platsi peal. Oli hea tunne, aga esimesed minutid seljas ikka kõhe. Kui tegime kergendatud traavi, hõikas Tõnu mulle, et pole ma midagi 6 aastaga ära unustanud, see on nagu rattasõit, küll tuleb kõik meelde.
Olen vahepeal nii palju alla võtnud, et ratsutamispüksid lotendavad jalas ja Maarja naerab, et kui olen hobuse seljas, mahuks mulle seljataha pükste vahele veel üks ratsutaja :)