hüppetrenn peale 3 ndl pausi

Täna pidime hüppama (üle 3 nädala) ja loomulikult hakkas kõik venima. Koolis tuli loengu ja kontrolltöö vahele mingi esitlus. Siis läks kontrolltööga kõvasti kauem aega, kui ma esialgu olin arvanud. Siis pidin last ootama ujula ukse taga kauem, kui plaanisin.
Õnneks on meil tallis väga sõbralikud ja toredad noored, kes olid Zillioni sisse toonud. Ta oli püherdanud. Siis tegid nad ta puhtaks. Ja ta püherdas jälle.
Kui muud ei saa, siis nalja peab saama.
Aga selle kiirustamise ja kõige tulemusena ei jõudnud ma sadulas olles eriti mõelda, et me pole nüüd 3 nädalat hüpanud ja OMG, mis nüüd ikkagi saama hakkab.
Peale takistust pean saama rütmi kiiremini kontrolli alla ja hobuse kiiremini enda alla liikuma. Kui ma hakkan sellega tegelema siis, kui hobune on juba nina keeranud uue takistuse poole, on juba väga hilja ja väga pedagoogiliselt ebasobiv hakata teda näiteks tagasi võtma.
Unmovable frame on ka ära kadunud. Noh, see asend, et oled kindlalt tasakaalus, jalustel ja sääred ei liigu kuskile ja kehaga ei õõtsu ühele või teisele poole. Kui Endomondo oleks meie marsruuti salvestanud, oleks see olnud nagu siksak-piste.
Pühapäeval võistlema, wiii!

tordile..

Wiiiiiiiiiii, uus hobune! Suunurgad jälle selja taga  :)

Oleron oli Grafsiga talli taga aedikus. Tundus selline tore ja natuke hellik. Panin ta kettide vahel valmis ja ta seisis seal kuulekalt. Kui sadulat selga panin, siis andis Kertu igaks juhuks hobusele kommi hammaste vahele. Sama siis, kui ma võimalikult vaikselt ja märkamatult tõmbasin sadulavööd kinni ja kõik läks väga libedalt.

Seljas oli uus ja põnev tunne. Sellest, kui detailselt jagas treener juhiseid sammuks ja esimeseks traaviks, sain aru, et saab olema huvitav :) Sääred pidid olema ümber ja kogu aeg hobust toetama, kindlasti oli vaja rütm saada enda kontrolli alla ja kiirustada ei tohtinud, sellest läheb vaene pisikene murelikuks.

Kontakt oli ka oluline märksõna - pehme ja tore, aga samas kindel. Kogemustega sõitjatele on see kindlasti selge, nagu seebivesi, aga mul on ikka iga uue hobusega suu ammuli ja uus kogemus, et kuidas erinevad hobused sellesse suhtuvad ja kes mida vajab/tahab/talub. Oleroni puhul ütles Marit kohe, et ta on harjunud sõitma Liisiga, kellel on väga pehmed käed, nii et midagi äkilist ja ootamatut seal teha ei tahtnud. Uus ja huvitav tunne oli see, kuidas Oleron otsis esimese traavi alguses õiget positsiooni ja "asetus". Vau.

Tema seljas oli lihtsam olla sirge ja püsti, sest ta näis nii väike, et ettekaldumine tundus kindel viis liiva prantsatada (irw). Tasakaalule ja istakule mõjuvad sellised hobused ka kainestavalt, sest kui satud ette vajuma või vaatad alla, arvab ta, et ta jääb ihuüksi ja läheb pabinasse, kui vajud liiga taha, on ta valmis kohe galoppi minema. Talking about unmovable frame...

Imemõnus oli sõita,  vähemalt siis, kui saime kena rahuliku rütmi suhtes kokkuleppele ja ta näis igatpidi nii pehme ja tore. Kergendada oli lihtne, lihtne oli sääri hoida vastas, põlvega teda tagasi kutsuda. Ainukesed kahtlased hetked olid tõesti need, kus ma lihtsalt kogemata kuskile vajusin. Aga ma kogu aeg niiiii püüdsin, kogu aeg käis mõttes: "pea - check, õlad - check, küünarnukid - check, jne jne."

Nagu juba tallis sosistati, siis kui keegi tagantpoolt galopis lähenes, oli poisil kohe lahkumisavaldus laual. Kaks korda ehmatas ta korderingis jooksva Beiruti peale, aga tuli ikkagi traavi tagasi ja oli nõus, pisarad silmis, jätkama. Treener tegi lisaks muule ka kogu aeg liiklusreguleerija tööd ja suunas meid voldile või sirgele vastavalt sellele, kes kuskilt ja kuhu suunas hakkas galoppi tegema.

Kui siis aga suur ja koledat värvi Grafs ilmus kuskilt suure hooga välja (oleme ausad, mul on ka tema suhtes tekkinud mingid kahtlused), ei pidanud Oleroni närv enam vastu ja ta otsustas oma saatuse enda kätte võtta, tõstis pea ja pistis punuma. Mina vaatasin, kuidas maneeži otsmine sein jookseb hirmsa kiirusega meie poole ja jõudsin mõelda, et kust kinni võtta nii, et Oleron veel lisaks ühtegi infarkti ei saaks, aga ma jääks selga? Tema kaelast? Lakast?

Oleron avastas ilmselt ka, et sein tuleb vastu ja tegi pöörde. Mina lahkusin vasakule, aga jäin tiba  Picanto jalgade ette. Minuga oli kõik korras, (peale pisikese peavalu, mis läks ka kohe ära), aga vaene väike hobune jooksis igaks juhuks maneeži teise otsa, kust Marit ta kinni püüdis. Marit istus talle ise selga ja tegi temaga natuke rehabiliteerimistööd.

Kui ma tagasi Oleroni selga läksin, siis tegime veel samm-traav üleminekuid. Unmovable frame oli natuke katki, sest ma ei olnud ka enam 100% ainult hobusele keskendunud, pöörasin rohkem tähelepanu igale neljajalgsele, kes kuskilt lähenes ja planeerisin volte ja sirgeid otsi pikemalt ette.
Otsustasime, et täna enam galoppi ei tee ja peale üht täitsa ok üleminekut tulin seljast maha.

Marit ütles pärast, et sadulaspüsimise refleksid on mul valed, aga kukkumisrefleksidega pidi kõik korras olema :)

kaotatud "unmovable frame", leidjale vaevatasu

Hirmus hea trenn oli täna, ma jälle vaimustuses. Pusisin oma istaku ja tasakaalu kallal.

Mõtlesin tunni ajal selle unmovable frame peale. See istak, mis mul on traavi ajal, kui tempo, rütm ja suund on minu kontrolli all ja (NB!) hobune on sääre ees, kaob kuskile hobuse kõrvade vahele, kui Heinz lööb leekides pea püsti ja hakkab uhama kiireid volte galopitõste kartuses. Ehk - ma kaon tal tegelikult seljast ära, kuskile kaela peale ja mu sääred (eriti see vasak) ei oma enam seda efekti, mida nad enne omasid.

Ka galopis ei tohi kuskile seljast minema hüpata või säärt lahti lasta, sest siis satub pisike Heinz pabinasse. Paremale tulid galopitõsted välja (tehtud ainult traavist, välja arvatud üks kord, kui ta enne ukseni jõudmist ise sammust galoppi hüppas), aga mõnikord oli see hoog nii suur, et ma pidin kohe hakkama teda korralikult tagasi kutsuma.

Peale sammupausi, vasakule poole traavi alustades hakkas taksomeeter tiksuma ja Heinzul oli ühtäkki oi kui kiire. Võttis väga palju volte aega, enne kui saime galopitõste teha, ent enne seda oli vaja lahendada sisse langemise müsteerium ja vähem närvidele ei käinud see, et ei tempo ega trajektoor ei olnud minu kontrolli all. Vaevu sain teha nii suure voldi, et me platsil olnud takistusi küljega pikali ei jookse.

Püüdsin olla õrna käega (treener ütles, et targem annab järele...), aga tutkit, mõne aja pärast oli vasak käsi krampis, ratse liiga pikk, hobune näis jooksvat pea väljapoole, keha valepidi vibuna paindes (vähemalt seljas tundus nii) ja iga kord kui mu parem jalg tonksas kogemata vastu tema välist külge, näis ta tagumiku kohe sissepoole lükkavat, nii et seljas oli tunne, nagu ta jookseks diagonaalis ja mina oleks seljas kreenis - raskus välisel jalusel, välimine jalg sirge, sisemine käsi krampis ja kange.

Tegime siis natuke sama asja sammus - mina hoidsin sisemise (vasaku) sääre vastas ja vajutasin sinnapoole ka ristluuga (seljas alla vajuda ei tohtinud). Sisemise ratsmega kutsusin allapoole, välimist hoidsin vaid niipalju, et see võimaldas tal tulla. Heinzus kajastus muutus hetkega, ta oli kohe nõus kõigega ja ei trüginud enam sisse. Jälle üks neist roosa elevandi nõuannetest...

Selleks ajaks, kui oleme jõudnud galopitõsteteni, on Heinzu küljed enamasti nii tundlikud, et piisab mul vaid imekergelt vastu minna, kui ta juba läheb traavi või galoppi. Nii et viimased üleminekud sammust traavi tegin udukergelt, peaegu ainult mõtte jõul. See on, muide, väga väga kihvt tunne.

Peale mõningaid volte (mõni kiire, mõni ülikiire) kurtsin, et ma olen ikka kreenis ja diagonaalis hobuse seljas ja Marit muutis ülesannet ja käskis peale volti tulla otse risti üle platsi ja jääda nägu vastu seina seisma. No problem. Ma ei tea, kumb meist kahest juhmima näoga seina jõllitas, Heinz või mina. Marit omakorda küsis, et seletagu ma talle ära, miks ma nii saan teha, aga voldi peal hobust ilma sisse langemata hoida ei suuda.

Beats me :)

ühest äärmusest teise - Zeppelin

Kellele seda jõusaali ikka vaja on, kui saab Zeppeliniga sõita?

Hobune sääre ees? Over-rated, ütles Zeppelin ja puhkis vaevaliselt edasi. Esimene traav ei olnud kindlasti suurem asi vaatamisväärsus. Vaikselt ja aegamisi võtsime hoogu. Hoidsin ratsme pigem pisut lühikese, keskendusin sellele, et me oleks otse ja läheks sammupealt sinna, kuhu ma plaanin minna. 

Sammupausid tegin mõõdukad ja hobusele ei andnud eriti aega omi mõtteid mõelda. Nii tegime ka sammus igasugu trikke. Näiteks väiksemaid kaheksaid ümber takistuste. Või sääre eest astumist. Tegelikult… see ei olnud vist päris sääre eest astumine… Selles mõttes, et hobune liikus lihtsalt, külg ees, keskjoonelt rajale. Mitte samal ajal ettepoole astudes. Ma olin natuke segaduses. Zeppelin oli enesekindel.

Mõlemale poole tegime sama ja siis jätkasime traaviga. 

Pärast, kui Marit ütles, et selle hobusega ei olegi vaja mõelda niipalju edasisõitmisest ja et tema samm ongi teistmoodi, selgitas see nii mõndagi. Ma ei olnudki tegelikult mures, sest kõik sõltub, millega võrrelda. Kui ma mõtlesin minu ja Zeppelini viimase ühise tunni peale, siis tundus tänane täitsa piknik. Teise traavi lõpuks jäin rahule sammuga, rütmiga, olime (väikeste eranditega) otse, Zeppelin oli nõus igale poole painutama ja tundus olevat peaaegu ratsmes. Isegi täisistakut julgesin proovida. Selles sõitmine oli küll nagu palgi mäkke tassimine, kui proovisin mõned korrad edasi sõita, siis võttis see nii võhmale, et üleminekute kvaliteet hakkas kannatama. 

Kogu aeg kummitas peas „unmovable frame“, ma ei tea, kust tekstist või videost see mulle pähe on jäänud, aga kui ma selle peale täna mõtlesin, tuli Ebbe-Liisa meelde. Noh, seni on kõik hästi, kuni me mõlemad Zeppeliniga suhtume vastastiku austusega ratsmekontakti.  Kui ta hakkab pead alla tirima (ja mina seda vastu tirima), siis kaob ka igasugune „sügav istak“, tasakaal või „unmovable frame“ kohe ära ja ma näen eriliselt vaeva sellega, et õlad ei vajuks ette ja et kogu mu ülakeha ei hakkaks hobuse õlgade kohal kõlkuma. 

Kui me siis lõpuks galopini jõudsime, maksis see ratsmekontakti suutmatus jälle kätte mu tasakaalus. Raske oli esialgu sõita, põntsusin igale poole selles sadulas. Lisaks läks ta paar korda galoppi mingi vahva hüppega, nii et alguses ei saanudki aru, mida ta kavatseb. Paar galopivolti olid aga jälle toredad, ta näis lõdvestuvat ja mul oli selle peale ka lihtsam tasakaalus olla.

Peaks vastupidi olema – mina jään kindlalt tasakaalu ja hobusel on lihtsam lõdvestuda. Mul on teistpidi. Kui algab lõdvestustraav, alles siis leian mina ennast mugavalt hobuse seljas asendis, sest siis pole ju vaja nii tugevalt ratsmeid käes hoida.

Üks märkimisväärne saavutus – Zepik ei löönud täna jalaga ühtegi takistuseposti pikali.