think less?

Seda on varem ka ette tulnud, et treener ei jaga mu seisukohta, et ma pean ruttu-ruttu ratsutama õppima :) Ta ütleb, et see, mida ma endalt juba praegu kannatamatult nõuan, tuleb aja ja ratsutamise kilometraažiga ja ma olen niigi kiiresti arenenud selle aja kohta, mis ma olen ratsutanud.
Mõistusega võttes ei saa ma vastu vaielda ja mõistan, et seda, mis puudutab tunnetust ja tasakaalu, ei kiirusta kuidagi tagant raamatute lugemise, videote vaatamise ega treeneri(te)le kummaliste küsimuste esitamisega.
Aga vahel ei jätku mul kannatlikkust kõike seda oodata ja üllatun isegi nendest infantiilsetest emotsioonidest, kui taas leian ennast mõtlemast et mis mõttes ma ei saa? Ma tahan!

Õnneks läheb jonn ka suht kiiresti üle. Personal growth, I hope? :)

Ma püüdsin alustada CD-ga natuke pikema ratsmega ja meie tiim sattus sellest minu meelest natuke segadusse. Carp soojenes küll üles, aga ei olnud üldse samasugune, nagu tavaliselt. See let's work attitude oli puudu, pigem oli ta natuke hämmingus.

Uhh ja siis see jutt kolmest eri sorti säärest - see, mis kutsub alla, see, mis paneb edasi liikuma ja see, mis äratab... Minu üks probleeme Carpiga on see, et kui mõtlen esimese traavi ajal tema tagumiste jalgade peale, siis minu tagumised jalad käivad kogu aeg talle meelde tuletamas, et kuule, ma olen siin. Ja kui ma unustan, siis näib, et Carp unustab ka ja komistab kuskil ebatõenäolises kohas. Samas, kui ta on üles soojenenud, siis ei saa ma enamasti kurta selle üle, et ta ei vastaks või oleks uimps.

Galopis tulid täna eriti selgelt välja probleemid vasakule poole liikumisega ja Marit lasi mul ilma jalusteta sõita. Küsimus on ikkagi pigem vasakus istmikuluus, ma ei vajuta selle peale piisavalt. See on füüsiliselt minu jaoks ebamugav ja ma tunnen ise ka, kuidas vasakule poole sõites olen kuidagi diagonaalselt hobuse seljas. Tegin siis ilma jalusteta voldi peal galoppi ja ma pidin keskenduma nurga läbisõitmisele. Ilma jalusteta tunnen ka paremini, kus mu istmikuluud on ja kuidas nad tegelikult hobust mõjutavad. Kõhulihastele ka kasulik.

Lõpuks leppisime kokku, et esialgu ma töötan natuke utreeritult ja liialdatult nende vasakule pööramiste ja voltide ja nurkadega, kuni ma saan niikaugele, et mõlemale poole on korras ja siis räägime otsesusest edasi.

Valu ei andnud ka ennast kaua oodata, järgmisel hommikul tõusin voodist käte abil :(

~ ~ ~

* Selle blogikirjutamisega on natuke sama asi nagu koerte/hobuste pildistamise või videote netis avalikustamisega. Mida rohkem asjast aimu saad, seda vähem tahad kellelegi sobimatu materjaliga varba peale astuda.
Ma olen üha ettevaatlikum ja nii mõnigi kord õhtul (vabandust, öösel) mõnda sissekannet kirjutades juhtub, et jätan postituse netti saatmata, et järgmisel päeval selge peaga üle vaadata. Noh, et kellelegi liiga ei teeks, kedagi ei solvaks või siis lihtsalt midagi jaburat ei avaldaks.
Kindel see, et mõnikord väljendan ennast valesti või kasutan sõnu valepidi või sellises kontekstis, et pärast ei ole aru saada, mis tegelikult peas liikus. Vähe vanemad postitused ajavad praegu muigama. Nii et selleks puhuks, kui keegi satub lugema ja kulmu kergitama, siis lisan, et minu arvamused ei väljenda kindlasti mu treenerite või hobuste või hobuste omanike seisukohti.

Puine trenn Domingoga

Mõnikord on trenn selline, et tunned, kuidas kõik mida proovid, õnnestub, hobune tuleb poolele teele vastu, teeb meelsalt koos kõike. Täna ei olnud selline trenn. Täna oli väga puine trenn, kus Domingo oli (tsiteerides Taivet:) puulõug ja mina tundsin ennast nagu Pinocchio tema seljas.
Paine? Mis mõttes? Paremale võibolla veidi saab. Vasakule? Ei, pole ette nähtud.
Kui hakkasime galopitõsteid tegema, olid mul pisarad kurgus, sest Domingo viskas end täpselt teisele poole vibusse ja enne tõstet pidin maadlema sellega, et teda pehmeks saada.
Kui Taive poleks temaga pärast tööd teinud ja mulle kõike operatiivselt seljast seletanud, oleksin vist tõesti masendunud olnud.

Esimesed jalavahetused galopis!

Aaria oli eelmine kord tiba unine ja tal olid nädalavahetusel ees võistlused, seekord sõitsin hoopis Budapestiga. Ta oli mulle tuttav hobune, kord (see tundus nii ammu) olin sõitnud temaga Liisi Laaneti trennis. Mäletan, kuidas ma ei saanud ega saanud teda seal galoppi, vaid selle asemel ülikiiresse traavi, ükskõik kuidas ma ka ei madistanud. Aga tollal oli mul ka tõsiseid probleeme tasakaaluga, lootsin, et täna on teistmoodi.
Oligi. Budapest osutus tegelikult sama kergeks hobuseks kui Aaria. Tal oli ehk isegi rohkem huumorimeelt. Kui jõudsime maneezi ja ta avastas, et oleme seal üksi, hakkas ta kurvalt hirnuma. Kui koplist hiljem keegi trenni ajal hüüdis, hirnus ta vastu. Vaene väike karjast eemaleviidu :)
Pean muidugi mainima, et boksis teda valmis panemisel näitas ta välja sama palju huumorimeelt kui näiteks Laki. Kui  on aeg kapju puhastada, hakkab ta jalga käest ära kiskuma ja vastu maad taguma, kui valjaid panna, siis keerutab eest ära.
Hakkasin soojendust tegema. Kui erinev on tema seljas traav! Esialgu oli sama tunne, nagu Rolly seljas, et põrkan ja põntsun vastu selga. Kui harjusin ära, polnud enam hullu ja galopp oli tema seljas väga pehme ja mugav. Siis hakkasime Mariti juhendamisel kaheksaid tegema. Alguses lühikesed küljed traavi ja keskel sammule. Hiljem lühikesed küljed galopis ja diagonaalid traavis.
Esimest kahte tõstet ignoreeris Buda efektiivselt ja eeskujulikult. Kolmas tuli minu poolt karmimalt ja selle peale ta tõusis galoppi küll. Huh, üks mure vähem. Väga kenasti sai teda ristluuga edasi ajada ja tegelikult tegime ka rohkem säärega tööd ja päris esimest korda tundsin, kuidas hobune läks mingil hetkel ja mõneks sammuks diagonaalis minu all nii lühikesse galoppi, et ta peaaegu liikus edasi aegluubis, aga samm oli kena hüppega ja peaaegu koha peal. Ma ei saanud alguses arugi, mis juhtus. Oiii, kuidas oleks tahtnud seda väljaspoolt näha!
Jalavahetus ei olnud nii keeruline, kui ma olin oodanud, aga esimesed ringid ma küll sellele pihta ei saanud. Siis aga hakkas see paremasse jalga kergemini välja tulema, vasakusse jalga tuli ikka mõni traavisamm esialgu vahele. Pärast tuli mõlemat pidi välja ja ma olin üllatunud, et nii lihtne see siis oligi. No tegelikult ilmselt on see nii lihtne just selle konkreetse hobusega. Ma ei usu, et Jumbo mulle sama lihtsalt seda lõbu pakuks :D
Kuna pelgan jääda selga põntsuma, siis alguses kipun galopitõste või sammu jäämise ajal tulema sadulast välja ja tõusma ise kõrgemale. Sellepärast lasi Marit teha ohjeldamatult ilma jalusteta galopitõsteid ja sammujäämisi, et mind rohkem sadulasse saada. Tegin neid voldi peal ja iga kord erinevas kohas ning hakkas välja tulema küll, ka tõsted hakkasid juba korralikumaks muutuma.
Raske osa on ikka see ratsmete reguleerimine või hoidmine. Kui lähme galoppi, hakkab Buda tõmbama ja tõmbama neid pikemaks ja pikemaks. Kui hoian nad lühikesed, siis tundub, et kaotan kergemini tasakaalu. Samas, kuidas sa ikka hobust koondad, kui kontakt puudub ja ratse on piisavalt pikk, et ta võiks joosta nagu kaelkirjak, pea pikalt ees.
Kui jalusteta kergendatud traav tundub lihastele raske, siis jalusteta galopitõsted ja sammujäämine tunduvad selle kõrval enesetapp. Selja- ja reielihased olid kaks päeva valusad, aga vähemalt oli tunne, et olen ikka päriselt trenni teinud. Loobusin sel nädalal oma Arcticu klubikaardist. Viimase 12 kuu jooksul jõudsin sinna 3 korda :)
Märkuseid:

• hobusele märguanne ikkagi vaid säärepigistusega vastu hobust, mitte jalgu hobusest eemale lükates. Ma tean küll, kust see paha komme külge jäänud on, urr. 

P.S. Marit parandas mind - kõrgeimad hüpped, mida me oleme Aariaga teinud, ei olnud 50 cm-sed. Need olid olnud u 70 cm kõrged. See, mida tegime Lakiga, oli võibolla isegi 75 cm. Vau.

P.P.S. Myy hobune võistles Järvel laupäeval esimest korda. Käisime vaatamas ja Kukrumäe omad olid ka seal. Helis sõitis ühe tüdrukuga ja eriti hästi neil ei läinud. Juhtimisparkuuris jäi ta vist hämmingusse, et ta traavi võeti ja esimesele takistusele vaatamisega hiljaks. Siis avastas viimasel hetkel, et oh kurja, siit tuleb üle hüpata, aga oli ise juba peaaegu selle vastas. Ajas maha. Myy ja Raul panid panused 95 peale, teades, milline hull loom ta hüpetel on. Ma ei saanud vaatama jääda, kuna meil oli kogu rändtsirkus kaasas ja katsu sa lastega terve päev maneezi tribüünidel olla ilma, et nad hakkaks varsti ise hobuste vahel jooksma. As a matter of fact, ühe korra püüdsingi nad soojendusringi kõrvalt kinni ja kamandasin tagasi tribüünidele.
Aga 95 oli ka nässu läinud, nii et Myy pritsis veel õhtulgi facebookis tuld ja tõrva. Kahju.