teine kord Cartiniga

Seekord oli seljas kergem olla, saime Cartiniga üksteisest vist paremini aru, tema näis rohkem lõdvestunud ja mina samuti. Natuke tegime toredaid latiharjutusi, painutusi, galopp ei olnud täna nii hea kui eelmine kord, nii et lõpetasime suht ruttu ära.
Enne sain võimaluse Carpi kordetada ja see oli uutmoodi kogemus - ta hakkas kohe jooksma pea all, nii madalal, et natuke liialdades oleks võinud kogu aeg oodata, et ta lööb varsti endale jalaga vastu pead. Rütmi saavutada oli natuke raskem ja galopitõsted võtsid mõlemasse suunda pusimist. 

I so knew.

Ma teadsin! Ma nii teadsin, et täna lähen Cartiniga tutvust looma!
Eriti hea on muidugi teha trenni siis, kui omanik ise on treeneriks ja ei lase hetkekski loomal (ega sealhulgas ka minul) endast vähem anda kui on ette nähtud.
Säär. Säär. Säär.
Kohe alguses ütles Birgit, et mul on seda väga vaja. Vahepeal aga näis jälle, et Cartini hakkas seda ignoreerima. Mis hetkel ja kui palju on seda paras doseerida, on veel segane.
Sääred tundusid olevat loogilise koha peal, olgugi, et Birgit arvas, et peaks jalused ühe augu võrra pikemaks panema. Selle hobuse seljas tundsin, kuidas ma alateadlikult olin kogu aeg kergendades võimalikult lähedal sadulale, kordagi ei tahtnud sadulast eriti kaugele minna.
Puudu jäi vaid see, et ma saaks ise aru, et millal ta on piisavalt ümar või millal ta on liiga lontis. Üks kord, kui ma mõtlesin, et näed, hobune justnagu näib lõdvestuvat ja traavi tempo oleks ka justnagu paras, ütles Birgit, et Cartini hakkab tööst ära viilima. Või siis ei saa ma aru, kui palju tohib hobust allapoole lasta ühes või teises allüüris. Birgit soovitas, et selle hobuse puhul peaks turi olema kõige kõrgem koht.
Galopp vasakule poole oli parem, hoolimata sellest, et me ujusime pisut tempos ja vahepeal tahtis Cartini hoogu tõsta. Paremale poole oli see alguses natuke kandiline ja võttis mitu volti aega, enne kui saime selle selliseks, milles oli mugav sõita.
Kogu aeg, peaaegu igas allüüris sain märkusi, et pean rohkem töötama välimise ratsmega. Natuke tegime ka välispidises paindes sõitmist. Sääre eest astumist ka.
Trenn möödus vahejuhtumiteta, Cartini näis palju rahulikum kui tema maine. See oli muidugi ka meie esimene ühine trennikord, millest ei saa mingeid järeldusi veel teha.
Birgit arvas, et ma võiksin temaga edaspidi ka vahel sõita.
Pärast kuulsin, millised kohad hobusel milliste lihaste töö puhul märjaks lähevad.