Proovisime alguses saada kuidagi valiklattidega pulkadest üle. Esimesed korrad olid lihtsalt hirmsad, verdtarretavalt hirmsad, sest minu plaanidest hoolimata pani Buda enne takistust käsipiduri peale. Noh, et oota, ma enne vaatan ja mõtlen, kas see on seda jama väärt. Ja samal ajal läheneb meile ristike. Või lattaed. Küll väga aeglaselt, aga ikkagi läheneb.
Natuke pidi kurjaks saama ka, aga kuri on parem kui hirmul. Pisut läks paremaks, rütmi suutsime juba hoida ja lõpuks ei surnud me ka enam enne takistust ära. Võib isegi öelda, et lõpp läks täitsa toredaks, mina harjutasin usinalt poolistakut (Buda selga ei saa kuidagi istuda, mul oli tunne, et siis me ei jõuagi kohale) ja Buda hüppas üle pisikeste pulkade. Ka soojenduse ajal oli tuttavam tunne, kui eile.
Trenni peab endaga/endale tegema. Palju palju trenni. Aga kust seda sense of urgency motivatsiooni leida, kui võistlusi pole ees terendamas?
