üksi hämaral platsil

Olin terve päeva koertega näitusel ja selleks ajaks, kui ma talli jõudsin, hakkas hämaraks minema. Sellest hoolimata oli vaja ära sõita ja nii me käsikaudu kobasime, Zillioniga kahekesi. Merike turvas meid ja rääkis juttu, et me ennast üksildasena ei tunneks.
Ei olnudki väga paha, olgugi, et metsas praksus ja kolises ja kummitas. Zillion võib küll võpatada või ehmatada, aga seda enam ta keskendub peale seda sellele, mis seljast küsitakse, ju siis niimoodi lähevad kollid paremini meelest.

kollihüppamistrenn

Kas täna hüppame?
Kõik kehitavad õlgu, keegi pole kindel. Keegi pole tegelikult kunagi kindel enne, kui tahvlil on nime järgi kirjutatud H-täht. Mõnikord selgub platsil. Nii et alati väike üllatusmoment :)
Anne teadis öelda, et ei hüppa, aga teeme latiharjutusi.


Peale soojendust tuli tegelikult sõita üht rea moodi asja - üks pisike ristike keskliinil ja siis peale seda traavi ja siis kahe traavilati pealt üle. Carp tegi natuke nägusid, justnagu ta poleks kunagi midagi sellist näinud. Õhtu ja valgus lõid liiva peale igasugu varje ja ta oli seda nägu, et sinna ta oma jalga ei pista. Kui kord üle saadud, siis ei olnud enam mingit küsimust.
Punane kast tekitas rohkem küsimusi (ei, pole mõtet veel rõõmustada, see polnud see päris-päris punane kast, vaid selle pojane, mis oli ehitatud ühest reast ja maksimaalselt 15 cm kõrge). Kolliks kõlbas see suurepäraselt, sest ta oli a) kole, b) läikiv ja peegeldav ja c) väga kahtlaselt uus.
Alguses pidime tulema traavis ja jääma selle ette seisma. Carp ei tahtnud eriti seista, tatsus ringi ja ma pidin projekti uuesti ette võtma. Mitu korda jändasime ja siis saime Domingo tuules ikkagi üle. Püüdsin varakult saada mingit osa lakast käte vahele, sest ma arvasin, et küllap ta lõpuks kohapealt mingi imeliku hüppe teeb, aga ei teinudki. See lakast kinnivõtmine aga rikkus natuke asja ära, sest ma vajusin liiga palju ette.
Otse loomulikult hakkas sama asi algusest peale siis, kui tulime teiselt poolt sama asja. Kasti peale sadanud vihm helkis isegi minule korralikult silma ja Carp oli endiselt seda meelt, et tema elu on talle kallis ja see kast siin ei ole tegelikult üleminemist väärt. Pusisime mitu-mitu korda ja paar korda olin ma juba veendunud, et hobune läheb, kui ta ikka viimasel sammul seisma jäi ja ma ... ette vajusin.
Noh, lõpuks saime ka sedapidi kastist üle ja läksime diagonaali pidi teise platsi otsa, kus pidime tagasisuunas hüppama sini-must-valge lattaia ning siis uuesti kasti. Viimasel korral oli CD juba seda nägu, et ta sööb selliseid kaste hommikusöögiks. Kihvt loom. Ausalt.

Pärast hüppasime veel üht okserit ja siis tegime natuke lõdvestustraavi. 

suure platsi kollid ja Laki

Laki kardab siniseid batuudipõhjasid, mis kerkivad platsi tagumise ääre tagant välja. See ei olnud muidugi mingi uudis, andke meile 11 m/s tuult ja leiame kiiresti veel asju, mida Lakid kardavad.
Pisut teistmoodi oli see, et kui tavaliselt me saame sellest üle ja peale seda Laki unustab selle ära, siis täna oli ta kuni tunni lõpuni platsi tagumises nurgas ettevaatliku sammuga. Niipalju suutsime ära teha, et ta enam ei reageerinud ja ei tormanud enam galopis minema. Kõõritada vahepeal lubasin, aga sellele reageerida ja tempot muuta mitte.
Mu sääred alguses maksevahendina ei kehtinud. Kui ma surusin, siis Laki ... ei teinud midagi. Kui ma tonksasin, siis Laki ... ei teinud midagi. Ja kui ma kasutasin kandu, siis Laki ... ei teinud suurt muud midagi.
Kui saime rütmi sisse, läks palju mõnusamaks. Tekkis mingi impulsi moodi asi, hakkasime volditama ja painutama ja Laki hakkas isegi natuke puristama. Ta näis vahepeal nii keskendunud, et isegi batuudidraama ununes. Laki näis platsi kõrval olnute sõnul olevat oma eluga väga rahul :)
Galopitõste vasakusse jalga õnnestus esimesel korral ja väga kenasti, saime kiita. Järgmised ei olnud nii kenad ja paar korda jäi Laki suure ohkega traavi.
Paremasse jalga olid tõsted keerulisemad, aga selle eest olin sellel suunal seljas paremini istunud ja säärega edasi sõitnud. Treener ütles, et rohkem maast lahti Laki jalad ei saanud enam tulla. Jess.
Jalusteta kergendamine on meelest läinud, seda ei jaksanud kaua teha. 
Pärast kordetasin suurel platsil Pätut, kes käitus väga kenasti.
Oma paremat tagajalga ta eriti boksis anda ei tahtnud, aga kuidagi saime ka selle puhtaks. Tallist väljudes tahtis maas tuule käes laperdav valge kile Pätut rünnata.
Platsi peal vaatas Pätu natuke põõsastes ragistavaid kolle, aga hakkas kenasti astuma ja traavi jooksma. Alguses näis mulle, et vasaku jalaga ta astub pisut teistmoodi maha kui paremaga, aga teiste meelest oli ok ja pärast ei näinud ka mina enam midagi. Traavis nägin natuke vaeva sellega, et saada mõnus kontakt, mis oleks ühtlane ja pidev. Tihtipeale vajus kordenöör lonti. Püüdsin teda traavis ka ratsmega kutsuda alla lõdvestama ja vahel ta viskas küll korraks pea alla ja näis lõdvestunud, aga kui põõsastes jälle traktor müristas, kadus see hetk ära ja kui ta hakkab kiirustama ja laiali jooksma, siis võtab ka pisut aega, enne kui jälle traav normaalne näib. Vasakule poole galoppi tõusis ta vaid kaks korda õigesse jalga ja tegi seda maksimaalselt pool volti, paremale poole selle eest pikemalt ja lõdvestus. Jooksis nii mõnusalt all ja läbi selja.

Laki ja SUURED KOLLID!

Tuulepea ja veel üks tuulepea.

Hea surfiilm. Pisut kehvem ratsutamisilm.
Täna sõitsime Lakiga suurel platsil. Esialgu olid KÕIK neli nurka tuule käes lehvivaid kolle täis. Vaevaga saime selle arvu kahe ja pooleni vähendatud, aga tagumised nurgad olid ikka sama õõvastavad kui enne ja Laki vedas mind neist minema, maksku mis maksab. Paar korda ta lendas galoppi, ühe korra lõi igaks juhuks kollile takka üles. Täitsa nalja tegi.
Pool tundi üritas ta mind mingile oma rajale ära vedada. Tahtsin voldile keerata - EI! Kolm või neli korda EI! Ei tahtnud isegi seisma jääda, kui ma, nutumaik suus, muudkui vastu jonnisin. Paremaks läks alles siis, kui hakkasime latte sõitma, traavis ja galopis. Nagu treener ütles, mõtted läksid tööle, mitte rumalustele. Mõned hüpped saime ka tehtud, olgugi, et tema juhtimine tundus nagu raketiteadus - ta ei reageerinud täna säärele, ignoreeris ka stekki, rühkis ikka omasoodu edasi. Kui ma pärast temaga käekõrval jalutasin, siis polnud kuskil mingeid kolle. Hmm.
Tundus, et mu vasak säär on nõrgem, kui parem. See võib muidugi olla täitsa tõsi, sest ma olen ju harjutusi teinud peamisel paremale poolele.
Pärast vaatasin pisut Picanto trenni ja koju.