Carpi kõrvad

Carp tuli kadakate juurest hea meelega ära, peale seda, kui oli poole tee pealt tagasitormanud päitsete ja lohiseva nööriga Silvesterile heitnud üleoleva pilgu.
Ratsmete pikkus on nii diskreetne küsimus. Läheb kaua, enne kui tekib õige tunne. Ma näin endale jube karm, kui ma hakkan neid alguses rohkem küsima ja kui ma ei küsi, siis näib, et ma teen hobusele füüsiliselt liiga, ta läheb laiali, kaotab jalgu.
Vasakule galopp ajas esialgu nutma. Lubasin endale, et tönnima ei hakka ja volditasin, kutsusin, mõtlesin kogu aeg igasugu nõuannete peale, mida olen kunagi saanud.
Need peavad olema need Carpi kõrvad, mille pärast ma kogu aeg avastan ennast alla vaatamast! :) Püüan sellele hobusele meeldida rohkem kui teistele ja otsin kogu aeg signaale, et millal ta on rahul, millal ta on pahane, millal ta on keskendunud ja millal ta on lõdestunud.
Tükk aega läks aega ja siis tuli välja paar volti vasakule nii, et hobune liikus, oli kerge, painutas ja ei üritanud ära surra. Marit ütles, et oli olnud kenasti sääre ees ja me võime lõdvestustraavi ära teha.