üks hobutund paanilise laupäeva vahele

Milline päev... ma pole veel kunagi nii kiiresti riideid vahetanud, kui seekord. Õnneks oli Birgitil kannatust mind ära oodata. Ma olen väga tänulik, et teised olid jõudnud Carpi valmis panna ja nii me platsile kihutasimegi.
Carp soojenes taas aeglaselt, aga Birgit aitas protsessi kiirendada sellega, et kommenteeris täpselt, kui palju peab ratse olema pikem-lühem, kuhu peab jala või käe panema, jne. Ma juurdlesin vaikselt omaette, et kas pole minu puhul ka nii, et kui treener ütleb kõik ette, siis ma ise enam ei pinguta niiväga looma lugeda ja ise mõelda-planeerida?
Birgit pööras tähelepanu ka sellele, kui vähe ma välimise ratsmega opereerin ja kui tihti lasen selle voldil või nurgas käest ära.
CD-l oli jälle see tuju, et ta ähib ja puhib, aga allahindlust ei tee. Respekt.
Püüdsin teha rohkem tööd vasakule kui paremale. Sirgete peal pikendasime ja tegime vahele volte. Galopis läks juba täitsa toredaks, kui oli tunda, et tagumine ots tuli kogu aeg allapoole ja allapoole. Hea tunne.

Markus

Markus oli iga rakuga täna kõikide ettepanekute vastu ja esimestes traavides hoidis pea keha suunas täisnurga all risti. Vot ei vaata ette. Vot ei tule alla. Vaata ise, kuidas hakkama saad.
Ma olin lihtsalt nõutu. Ja kurb ka.

Kui hakkasime galopitõsteid tegema, läks pilt paremaks, Markus näis ka rohkem lõdvestunud. Birgit tuli Cartinit kordetama ja oli abiks jalavahetuste ajal, juhendas, kuidas ja mida teha. Need ei olnud küll kõige kenamad jalavahetused, aga vähemalt oli Markus hingega asja juures.
Kui galopitõstete vahel jäime sammu, hakkas Markus mulle piruetti pakkuma. Tänasin muidugi au eest, olgugi, et ma ei saanud muhvigi aru, milliste minu seljas jõnksumiste peale ta otsustas oma repertuaarist selle kaardi välja tõmmata :)